Muusikateater (1)

Muusikateater
Muusikateatri 4 olulisemat alaliiki on ooper , operett , muusikal ja ballett. Neist varaseim, ooper, kujunes välja 17.sajandil Itaalias. Ooperi vanimas eelkäijad on Antiik- Kreeka tragöödiad, kus lisaks sõnalisele osale olid liitunud kunstiliseks tervikuks ka laul ja tants. Keskaal korraldati kirikus ja linnaväljakutel suurejoonelisi vaimulikke muusikalisi etendusi – liturgilisi draamasid ja müsteeriume -, mis ka omal moel valmistasid ette ooperi väljakujunemist. Järgmisena sündis Prantsusmaal 19sajandil operett, mille eelkäijaks võib pidada prantsuse koomilist ooperit. Omaolemuselt on seemeelelahutuslik žanr, tavaliselt lõbusasisuline ning ooperist erinevalt on suurm tähtsus sõnal.
Muusika tekkis 20.saj esimesel poolel Ameerika Ühendriikides. See sarnaneb operetiga, kuid laul, tants ja näitlemine on siin võrdselt tähtsad.
Ballett on muusikateatri liik, kus tähtsaimateks väljendusvahenditeks on muusika ja tants. Klassikaline ballett kujunes välja 17. saj Prantsusmaal. Balletil on palju eelkäijaid: antiikajastu tantsud, mida esitasid kutselised tantsijad miimid; keskaegsed tantsud, mida esitasid rändmuusikud; renessansiajastu õukonnaetendused.
Ooper on muusikaline lavateos, mis ühendab endas mitut kunstiliiki: kirjandust, muusikat, näitekunsti, kujutatavat kunsti ja tantsu. Ooperi muusika on lahutamatult seotud süžeega, mison teose sõnaliseks aluseks. Muusika ei ole pelgalt taustaks, vaid sellel on määrav osa sündmuste ning tunnete kajastamisel. Ooperi loomine algab sellest, et helilooja valib huvitava teema. Seejärel pöördub ta libretisti poole, kes kirjutab ooperi süžee lahti libretoks. Helilooja ja libretisti koosööna valmib partituur . Libreto alusel asub lavastaja partituuri jälgides lavastust looma. Ta töötab osa täitjatega, leiab igale stseenile sobiva väljenduslaadi ja kujundab nii ooperi ühtseks lavalis-muusikaliseks tervikuks. Selles protsessis on tähtis osa ka kunstnikul, kes loob lavakujunduse. Ehkki muusika ja tekst on samad, võib just lavastaja ja kunstniku looming muuta ühe ja sama ooperi lavastuse eri teatrites vägagi eriilmeliseks.
Ooper algab meeleolu loova instrumentaalse avamänguga. Tegevustik liigendub vaatusteks, mis jagunevad piltideks ja need omakorda stseenideks. Mõnedes ooperites on vaatuste vahel instrumentaalsed vahemängude e intermezzo'd.
Peaosi esitavad ooperis professionaalsed lauljad , kellelt eeldatakse ka head näitlemisoskust. Ooperilauljad ei kasuta mikrofone, seetõttu koolitatakse neid oma häält kasutama nii, et seekostaks üle orkestri ka saali kõige tagumiste ridadeni. Klassikalises ooperis on kõige tavalisem , et peaosi, tavaliselt armastajapaari, laulavad sopran ja tenor (harvem bariton ). Barokiajastust on pärit ka tänapäeval kasutatav nimetus primadonna (it prima donna – esimene naine), millega tähistatakse ooperi naispeategelast.
Ooperisolist saab oma vokaalset meisterlikkust kõige paremini demonstreerida aarias, mis on tehniliselt keerukas orkestri saatel esitava soololaul. Aaria ajal mil peategelane väljendab oma tundeid ja mõtteid, sündmuste areng peatub. Aariale eelneb sageli jutustav kõnelaul – retsitatiiv . Retsitatiivi saadab tavaliselt väiksem pillirühm, aga seda võidakse esitada ka hoopis ilma saateta.
Mitme tegelase ühislaulu nimetatakse ansambliks, mis kujutab endast omalaadset tegelastevahelist lavalist suhtlemisvormi. Kahe laulja kooslaul on duett, kolm lauljat moodustavad trio, neli lauljat kvarteti. Nimetatutest suuremaid ansambleid tuleb ooperites harva ette. Koori ülesandeks on massistseenides anda toimuvale hinnanguid, kommenteerida, väljendada rõõmu või rahuolematust.
Orkester saadab lauljaid ning aitab muusikaliselt lahti mõtestada laval toimuvat ja edasi anda meeleolumuutusi. Pillimehed istuvad lava ees orkestriaugus. Dirigent, kes on orkestriaugust nähtav nii lauljatele, koorile, kui ka orkestrile, juhatab kogu etendust. Ooperis võib kaasa teha ka balletirühm.
Operett on meelelahutuslik muusikaline näitemäng, mille sündmustik tuuakse kuulajateni laulu ja kõnetekstide kaudu. Operetta tähendab Itaalia keeles väikest ooperit. Opereteti eelkäijateks olid Itaalia koomiline ooper ja prantsuse vodevill. Ka operetimuusika aluseks on libreto, mis on tavaliselt humoorikas, sageli päevakajaline või ka satiiriline .
Operetimuusika kirjutamisel olid heliloojatele inspiratsiooniks parasjagu moes olevad meloodiad ja seltskonnatantsud. Kuigi võrreldes ooperiga on operetis vokaapartiid enamasti lihtsad ja meeldejäävad ega nõua nii suurt vokaalset meisterlikkust, esitavad neid siiski proffessionaalsed lauljad. Operetis on oluline osa tantsul , kuid erinevalt ooperist tantsivad siin osatäitjad ise. Operetis seovad laule, andsambleid ja kooriosi omavahel kõnedialoogid. Orkestrimuusika toetab süžee arengut, kuid ei arene nii dramaturgiliselt kui ooperis ning on ka tunduvalt lihtsakoelisem.
Opereti peaosatäitjateks on enamasti kaks armastajapaari – sopran (primadonna) ja tenor või bariton, kellele vastandub koomilise osatäitjate paar.
See lavamuusika žanr kujunes välja 19.saj keskpaigas Pariisis, kus prantsuse helilooja Jacques Offenbachi sulest ilmus üle 100 opereti. Teiseks operetilinnaks sai Viin , kus tegutses valsikuningas Johann Strauss noorem. Prantslaste teravale ühiskondlikule satiirile eelistasid austerlased õrna fantaasiamaailma, mahlaka kankaani asemel kõlas lüüriline valss . Viini operetis pöörati suurt tähelepanu rikkalikele kostüümidele. 20.saj alguspoolel vallutas maailma uus Viini operett(Frenc Lehàr, Imre Kàlmàn), milles on ühendatud nii prantsuse kui viini opereti iseloomulikud tunnused.
Muusika (ingl musical comedy) on muusikaline lavateos, mille sisu avatakse laulu, kõnedialoogide ja tantsu kaudu. Muusikal on välja kasvanud operetist, koomilisest ooperist ja prantsuse meelelahutuslikest muusikalavastustest. Muusikalide süžeed on seotud igapäevaeluga, kajastades nii koomilisi elusituatsioone kui ka ühiskondlikke ja psühholoogilisi sõlmpunkte. Muusikalide helikeelt on mõjutanud parasjagu moesolevad muusikastiilid , žanri väljakujunemise ajal oli selleks jazz (eriti sving), hiljem aga pop-ja rock-muusika.
Muusikalide peaosades kohtame väga hästi laulvaid ja tantsivaid näitlejaid. Laulud sarnanevad pigem poplaulude kui ooperiaariatega, virtuoosseid partiisid esineb harva. See on põhjuseks, miks muusikalides tavaliselt ooperliku häälekooliga lauljad ei laula. Tänapäevased tehnilised võimalused (peamikrofon) annavad tegelastele täieliku liikumisvabaduse. Helivõimendus- ja valgussüsteemide kaasabi on muusikalidest saanud tõelised vaatemängulised šõud.
Erinevalt ooperist ja operetist esitatakse muusikale üha sagedamini lisaks ooperiteatrile ka teistel lavadel. Muusikalide laiemale levikule on aidanud kaasa ka massimeedia tormiline areng. Muusikalide põhjal on vändatud palju filme, publiku lemmiksfilmid on saanud aga aluseks nii mõnelegi muusikalile. Populaarsemad numbrid muusikalidest kõlavad sageli raadios, televisioonis, ja kontserditel.
Muusikažanr on pidevas muutumises, kohanedes nüüdisaja publiku muusikaliste eelistuste ja ootustega.