Così fan tutte ehk Nii teevad kõik (2)

Muusikaarvustus
„Così fan tutte “
Wolfgang Amadeus Mozart
Sõprade ja perega kontserditel käimine on üks meeldivamaid vaba aja sisustamise võimalusi , kus lisaks heale seltskonnale ja rutiinist välja kiskumisele on ka hea võimalus ennast harida ja avastada uusi pärle kultuuri valdkonnast. Laupäeval, 20.novembril, seadsin sammud Estonia teatri poole, et tutvuda W.A.Mozarti koomilise ooperiga „Così fan tutte, ossia La Scuola degli amanti“ ehk „Nii teevad kõik ehk armastejate kool“. Tol õhtul oli teatrikülastajaid ootamas sümfooniaorkester, eesotsas peadirigendi ja loomingulise juhi Arvo Volmeriga. Näitlejatest ootasid lavale minekut Heli Veskus, Helen lokuta, Aare Saal , Oliver Kuusik, Priit Volmer ja külalisena Marion Melnik . Terve ooperi peale esitati ainult üks instumenaalpala ja see oli kohe alguses. Seekord sai ka teise rõdu kohad ära proovida, kuna tavaliselt on piletid kas esimesele rõdule või parterisse. Ooper koosnes kahest vaatusest ja enne ooperi algust tuleks minu arust läbi lugeda kava ja lühitutvustus, et viia end kurssi laval toimuvaga vältimaks arusaamatusi. Hakkasin huviga ootama esimest vaatust.
Oma kohalt nägin mõlemal pool lava olevad VIP-rõdud, mida on mõlemal poolel 2, mille taga on pikad sinised sametised, küllaltki raskemoelised, kardinad rippumas. Rõdude ääred on kaunistatud kullatud nikerdustega helekollasel taustavärvil. Tervet saali kaunistavad klassitsistlikult ranged motiivid ja domineerivateks on heledad toonid. Saali laes võib näha 1947. aastal valminud unikaalset temperatehnikas laemaali, mille autoriteks on Evald Okas, Elmar Kits ja Richard Sagrits . Maali teemadeks on Eesti laskekorpuse tagasitulek, tööstus ja kalandus, põllumajandus ning rahva rõõmupidu Tallinna Lauluväljakul. Laemaali keskele on rippuma pandud kena ja suur lühter. Lava ees asetseb orkestriauk, kus mängib Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Lava kujundus aga on küllaltki minimaalne ehk laval ei ole muud kui ainult kaugelt vaadeldes kuldne väike nelinurk .Terve etenduse vältel laulavad näitlejad itaalia keeles, kuid lava kohal ripub ka tabloo , kus on eesti- ja inglise keelsed subtiitrid. Tuled hämarduvad ja publikul palutakse mobiiltelefonid välja lülitada ning keelatakse ära filmimine, fotografeerimine ja kolmandal moel jäädvustamine. Siiski mõni inimene suutis need reeglid kõrvust mööda lasta ja keset etendust hakkas eriti häiriv helin segama . Ilmselt oli see väga tähtis kõne, kuna välja lülitatud telefonile saab helistada ainult Jumal.
„Cosi fan tutte“ räägib noorohvitseridest Ferrando ja Guglielmo , kes kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Vanem filosoof don Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu: nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad tagasi maskeeritutena albaanlasteks, et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada. Kumbki naine ei ole võõrastest huvitatud ja soovivad tungivalt, et nad lahkuksid. Teenijanna (don Alfonso lubas kotitäit kulda, kui teenija teda aitab) üritab neidusid veenda, et see väike kõrvalehüpe ei ole midagi. Mehed võtavad „mürki“ ja mängivad surnut , et näha naiste reaktsioone. Naiste kiindumus hakkab muutuma üle armastuseks ja lõpuks annab Dorabella järele, ise teades kui valesti ta käitunud on. Fiordiligi tahab järgneda oma kihlatule lahinguväljale, kuid enne õnnestub Ferrandol talle armastust avaldada ja naine langeb ka tema kätevahele. Järgneb kaksiklaulatus ja hetkel kui hakatakse abielutunnistustele alla kirjutama tuleb teade, et õdede kihlatud on sõjast tagasi tulnud. Mehed vahetavad ruttu riided ja sisseastudes on raevunud kui saavad teada, et naised on abiellumas. Mehed marsivad minema ja tulevad pooleldi albaanlasena tagasi. Naised mõistavad, et neid on ninapidi veetud. Kihlveo võitjana käsib don Alfonso noormeestel oma kihlatutele andestada , sest così fan tutte – nii teevad kõik.
Kui tulles tagasi nüüd alguse juurde, kus saalis valitses pimedus. Oma kohtadele tuli sümfooniaorkester ja alustas ooperit instrumenaalse palaga, laval liikumist ei toimunud, kuid peale tormilist aplausi avanes kuldne nelinurk moodustades ümber terve lava raamistiku . Edaspidi toimus kogu lavaline liikumine selle raami taga nagu inimesed oleksid maali sees, harva tulid nad ka raami ette, ainult tagataust vahetus. Muusika hakkas mängima, kolm meest istusid puitlaua taga, veinipeekrid näpus ja kolm veinipudelit laual. Taustal, mis oli maalitud õhulise riide peale, oli näha mitmeid inimesi, kes pidutsesid suure laua taga. Üks härrasmees taustal suitsetas sigaretti ja kõik teised olid ülevas meeleolus. Tausta ees istusid Gugliemo, Ferrando ja don Alfonso. Gugliemol on seljas kuldsete kaunistustega pikk heleroheline kuub, mille all on oranži tooni vest ja selle all omakorda valge eest kinninööritud särk, mille laiad pitsilised varrukad ulatuvad kuue üleskeeratud varrukate alt välja. Jalas on tal veripunased kolmveerand püksid mida kaunistava kolm kuldset nööpi mõlemal säärel. Pükste alt ulatuvad välja valged põlvikud. Kingad on väikese kontsaga ja suure kuldse nelinurkse pandlaga. Üle õla läheb veel nahkne mõõgavöö koos mõõgaga. Ferrando kostüüm ei erine väga palju kaasnäitleja omast, vähesteks erinevusteks on sinised põlvpüksid ja sinine vest ning kuube pole. Samas don Alfonsol on tumesinine pikk kuub, mis on kaunistatud mustade mustrite ja punaste triipudega kaelusel, varrukatel ja taskutel. Kuue all on tumehall vest ja selle all valge pluus nagu Gugliemolgi. Jalas kolmveerand püksid ja valged põlvikud. Soeng on kõigil kolmel kammitud üle pea ja juuksed on tagant kinni kuid lokkis . Mehed laulavad kordamööda arutades omavahel naiste truudusest ja truudusetusest. Don Alfonso teeb kihlveo ettepaneku panna proovile naiste truudus ja lubab, et kui ta ühe päeva jooksul ei suuda naisi panna truudust murda, siis annab mõlemale mehele koti kulda, aga kui nemad kaotavad , siis peavad nemad don Alfonsole andma mõlemad kotitäie.Peigmehed on oma edus kindlad ja on kihlveoga nõus. See stseen on rütmiliselt väga hea, väga ähvardav meloodia läheb kohati üle marsitaktiks ja meeste võimsaid hääli ei saa jätta mainimata.
Järgmise stseenina on laval õed:Fiordiligi ja Dorabella. Nende taustaks on imekaunis looduspilt. Palju metsa ja vasakust äärest paistab osake merd , kuid paremas ääres on näha väike osa mõisahoonest. Naised istuvad põrandal maas kandes seljas väga soliidseid ja kauneid kleite. Fiordiligil on seljas tuhmsinine õhulisest riidest kleit, mida kaunistavad üksikutes kohtades erinevat värvi pärlikogud. Alates puusadest on kleit puhvis ja kohev, ülemine osa on ümber. Kleidi ülaosas on ka valge õhuline riie nagu ka kolmveerand varrukate otstes . Neiu on blond ja juuksed on lokkis, peas on ka väike valge pitsiline mütsike. Dorabella kleidi tegumood on küll sama, aga värv on seevastu hoopis tuhmroheline. Neiul on punased lokkis juuksed ja peas lisaks mütsikesele veel ka mõned värvilised suled. Mõlemal naisterahval ripub kaelas medaljon , mille noormehed neile kinkinud olid armastuse avalduseks. Õed räägivad omavahel kui armunud nad on ja et ei suudaks eales armastada ühtegi teist meest. Lisaks loodavad nad, et lähiajal on tulemas ka kosimine . Meloodia on rahulik ja mõjub õrnana, ühtegi äkilist nooti vahele ei tule, naised laulavad kordamööda.
Mõtlesin ka kirjeldada ühte stseeni teisest vaatusest, kuna esimesed kaks on esimesest . Tegevustik on parasjagu seal maal, et Dorabella on vahetanud oma kaelas oleva ripatsi albaanlase omaga ja on armunud. Nüüd lamab neiu punase sametkattega diivanil ja jutustab toateenijale oma elamustest võõra mehega. Despinal ehk toatüdrukul on seljas veripunane sametist korsett, mille all on valge kolmveerand pitsäärtega varrukad. Seelik on sinine ja puhvis ning vahelt paistab ka natukene oranži alusseelikut. Seelikute peal asetseb valge linane põll. Tütarlapsel on peas sarnane valge mütsike nagu õdedel. Tuppa astub ka Fiordiligi, kes tõdeb sammuti , et on albaanlasesse lootusetult armunud. Naised hakkavad mõtlema välja plaani, kuidas võimalikult kiiresti abielluda ja riigist põgeneda enne kui nende noormehed sõjast tagasi tulevad. Stseeni algus on musikaalselt rahulik, kui hakatakse plaani nuputama, siis muutub ka muusika natukene valjemaks ja ärevamaks. Naised laulavad mõnes kohas koos, kuid enamus ajast eraldi dialoogina.
Kõik inimesed on erinevad, kuid õed-vennad on mingil määral ikka sarnased, sammuti on ka ooperitega. Kahe erineva helilooja poolt kirjutatud teost erinevad nagu öö ja päev. Siiski sama helilooja kirjutatud oopereid läbib mingi kindel joon, vähemalt leidsin mina W.A.Mozarti „Così fan tutte“ ja „Figaro pulma“ vahel sarnaseid jooni, kuigi „Figaro pulm“ loodi 4 aastat enne. Austerlane armastas kirjutada armastusest ja ta teosed olid kaunistusterikkad. Mozart kirjutas palju koomilisi oopereid ja tegi õigesti, kuna need on ooperid , mida mängitakse ja käiakse vaatamas üha uuesti ja uuesti, kahjuks ei saanud nautida ta oma eluajal sellist meeletut populaarsust nagu tal on tänapäeval. Ma siiralt usun, et Mozart on jätnud jälje paljude inimeste südametesse ja keegi ei oskaks öelda, kus oleks tänapäeva muusikamaailm ilma sellise suurkujuta.
„Così fan tutte“ pani mõtlema elu üle järele, et mis siis ikkagi on õige ja mis vale. Igast etendusest ja kogemusest on alati midagi õppida ja et seda tulevikus enda heaks ära kasutada, peab lihtsalt olema piisavalt nutikas . Ma ei käi konterditel ja teatrites ainult vaba aja sisustamiseks vaid enese harimiseks ja mingil määral ka ettevalmistuseks tulevaseks eluks.
Eneri Engel
11C klass
Tallinna 32.Keskkool
28.11.2010