Pisuhänd (2)

Pisuhänd
Esimakordselt etendati Eduard Vilde naljamängu „Pisuhänd“ Estonias 25.veebruaril 1914, kus näitejuhiks oli Theodor Altermann .
Osatäitjad:
vana Vestmann – Paul Pinna/Aleksander Trilljärv
Mathilda – Netty Pinna, Milly Jürgenshon(Altermann)
Laura – Erna Villmer
Luvig Sander – Karl Jugholz
Tiit Piibeleht – Theodor Altermann
Liina, Sandrite toatüdruk – Salme Peetson
Hiljem tihti Eesti parimaks salongikomöödiaks tituleeritud näidendi esiettekanne, keda tüüris vilunud näitejuht Altermann. Piibelehest sai aga tema üks kõige paremini õnnestunud kujusid . Paul Pinnagi pidas ärimees Vestmanni, seda kasina haridusega, kuid nupukat ja bravuurset edasirühkijat oma parimaks osaks. Altermanni(piibeleht) ja Pinna(Vestmann) dialoogid olid särtsakad, rafineeritud vaimuduellid, mille ootamatud pöörded pakkusid publikule suurt naudingut. Hella huumoriga köitsid tähelepanu Piibelehe ja Laura stseenid . See imelik „öökullist“ kirjanik ja armsust kiirgav ning lonkav tüdruk moodustasid“hurmava paari“ kinnitab Liina Reiman oma mälestustes. Lilian Kirepe Altermanni-raamatust(1968) loeme, et Piibelehe juures märgatakse tema linlikust, intelligentsi, peent nüansirikkust ning ekstravagantsust. Rõhutatuna haiglasest välimusest ja kahisevast häälekõlast, kandis tema Piibeleht teatavad salapära varjundit .
Esietendus 25.september 1927 „Estonias“ Eduard Vilde lõbumäng, mille näitejuhiks oli Ants Lauter.
Osatäitjad:
Vana Vestmann – Paul Pinna
Mathilde – Marta Niilus ( marje Parikas)
Ludvig Sander – Albert Üksip
Tiit Piibeleht – Hugo Laur
Liina – Salme Peetson
Laura - Hilda Geser
Sandri osa etendanud Albert Üksip oli rahulik,korrektne, itelligentne inimene, kes laval olles tekitas vaatajas kindlustunde, milleta ei saa olla usaldust loomingu vastu , arvab Adson. Hugo Laur oli Piibelehena kui mahe koomika, pehme isalikult südamlik, kel olid ilmekad „laulvad“ käed ning uskumatu ehtsus ja sujuv moondumisvõime.
Hilda Geser oli väliselt abitu, ja äbraik, vaimselt sõltumatu, oma perekonnas erandlik, eraklik ning tark tüdruk. Marje Parikas, kes on olnud aastaid laval reibaste tüdrukute ja bravuursete daamide kehastaja, õppis tasahilju ära ka diskreetsema mängu reeglid, mõistaandmiste nõudliku kunsti.
"Ma tahaks midagi toekamat ning sügavamale lõikavamat teha, ma ei tööta üle pea mitte väga
ruttu,veel vähem võin ma ruttuga head luua. Ma tahaksin komöödiat luua, mis raamatuna ja
näitelaval kestvama eaga oleks." on öelnud Vilde "pisuhänna" alguse kohta. Konfliktid ja
sekeldused " Tabamata ime" näidendi ja esiklavastuse ümber andsid Vildele omakorda uut ainest
näidendi "Pisuhänd" loomiseks. Vilde kirjutab sel teemal Bernhard Lindele: Kui ma
"Pisuhännale" lõpupunkti panin, ütlesin naerdes naisele: "Soo, nüüd olen kõik arvustajad ja
auhindajad ära vihastanud – ei minu silmad kiitlikku kriitikat ega auhinda enam näe.
Vilde tõi draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused ( kunst , seltskond , äri
küsimused). Pisuhänd on küllastaud kollisioonidega, tegelaste vahelised konfliktid algavad
kohe esimesest etteastest. Artor opereerib suuremate ja väiksemate lava efektidega(Näiteks
päevalille pakkumine tere käe asemel või erivärviliste sokkide kandmine). Samas Vilde käib
motiividega ringi säästlikult ja osavalt. Näiteks üks tähtsamaid ning konflikti põhjusi
sünnib esimese ja teise vaatluse vahel lava taga, kus Piibeleht armub Laurasse ning sinna
juurde tulenev abiellumise kavatsuse lugu. Kui esimeses vaatluses on potentsiaali, et
Mathilde, Vestmani ja Sandri konflikt laheneb väikselt ning ilma suurema kärata läbi
Piibelehe, kel puuduvad veel isiklikud huvid, siis teises vaatluses tõuseb Piibeleht, kes
oleks võinud jäädagi lihtsaks värvikaks kõrvaltegelaseks, loo keskseks tegelaseks.
„Pisuhända“ on nimetatud vormitäiuslikuks, eeskätt on räägitud tema intriigi , karakterite ning
dialoogi täiusest ning need osad on on omavahel tasakaalus. Pisuhända iseloomustab ka tema
ökonoomsus kui võrrelda seda eelnenud "tabamata imega ", mis oli väga teksti vohav ja mille
mahust "Pisuhänd" moodustab vaid poole. Vaadeldes "pisuhäna" täiuslikust eesti komöödiate
tausal, siis tõuseb tugevalt esile intriigi hoogsus ja leidlikus ning süžee. Intriigiks on
teoses põimitud kokku kaks pettuslugu(romaani "pisuhänd" avaldamislugu ning krundi ostmis
lugu). Pettuse ning selle hindamine ongi suuresti onud siiamaani "pisuhänna" tõlgendamise
juurprobleemiks. Jõudes karakteriteni, ilmnevad mõningased probleemid. Kõige vähem probleeme on olnud Mathildega. Ta on esitataud kas pisut labasemalt või pisut peenemalt, pisut pealetükkivamalt või diskreetsemalt, aga loll ja võimukas on ta olnud alati. Sandril on aga natuke rohkem variatsioone. Ühelt poolt on kimbatusest tuhvlialune, aga samas on ta kirjandus konjunktuurlane ning lõpuks on ta raha ahne kadetseja. Näitleja jaoks on mängulised võimalused suuremad ning tõlgenduslikke probleeme pole. Probleemid on alati olnud seoses Vestmanni ja Piibelehega. Vestmann on rikas ja põikpäine isa. Karl Menning, Vanemuise direktor , draama juht on väitnud, et Vestmann on rohkem Ameerikalik tegelaskuju kui Eesti oma. Aga peale maailmasõda ning sellele järgnenud maailm tegi selle vahe täiesti tasa, sest ameerikalikud äriviisid jõudsid ka Eestisse. Intrigeeriv selle näidendi juures on see, et küllaltki järjekindel sotsialist Vilde nägi Vestmanni siiski pigem sellise positiivsemana kui teised. Menning on Vestmanni võrrelnud ka saksa komöödias kasutusel olnud isa karakterina, kes pärast ninapidi vedamist lepib olukorraga. Vestmanni ja Piibelehe paari võib pidada tänapäeva sõna kasutades „tegijateks“, kelle kõrval on Sander ja Mathilda peaaegu olematud ning tõsiselt võetamatud. Kui rääkida üldisest emotsionaalsest hoiakust , mis näidendis on, siis võiks öelda, et Pisuhänd realiseerib intelligentsi soovi kujutluse sellest, et küll me neile lollidele rahatõusikutele näitaksime kui ainult viitsiks. Selline tegelane võimaldas Vildel kirjanduslike arvete õiendamist. Kui rääkida puht näidendi põhiselt , siis mitmesugused pohheemlaslikud maneersused, mis Piibelehel on. Tema ettekirjutataud aeglane kõne,presodo muree, mida ta kasutab, sihvkade söömine ning erivärvilised sokid . Need kõik tunudvad pigemini rõhutavat Piibeleha lavalist kontrasti teistele soliitsetele tegelastele. Seda võib pidada võtteks, et alguses tunduv kerglase olemise ning mitte tõsiseltvõetava karakteri hilisem võti või saavutus efektsem tunduks.
Laura tegelaskuju juures on huvitav kokkulanegmus teisenäitemängu läbi, mis on kirjutataud aastakümneid hiljem Ameerikas Denis Willjamisi poolt „Klaasis loomaaed“. Tema lonkamine on šüseeiselt täiesti põhjendamatu ning ei anna midagi juurde, kui kui lähtuda puhtalt kirjanduslikult siis võib seda pidada Laura tuhkatriinlikuks motiiviks, läbi mille ta ehk pressis vaatajatelt välja sümpaatiat.
Pisuhännas on üks võtme tegelane, kelle tõlgendamisest just kui algab kogu lavalise interpretatsiooni ülesehitamine ja kellest moodustub ka ülejäänud tegelaste tuum. Sven Karja peab selleks Vestmanni, öeldes nii, et kui lavastaja oskab öelda kes on Vestmann siis saab ta ka öelda kes on Sander ja Piibeleht.
Kasutatud kirjandus:
*Sajandi sada sõnalavastust
*Klassikaraadio kirjandus saade "Tekstiluup",räägivad: Jaak Rähesoo ja Sven Karja