KOOLIEELSETE LASTE LIIKUMISAKTIIVSUS (0)

KOOLIEELSETE LASTE LIIKUMISAKTIIVSUS
Referaat-essee
Ajad ja kombed on muutunud. Koos nendega on muutunud ka inimeste liikumisharjumused. Järjest vähemaks jääb füüsilist pingutust nõudvaid töid ja tegemisi. Tänapäeva lastest on kujunemas tubased inimesed ja ka tulevased „tugitoolisportlased“. Kui veel paarkümmend aastat tagasi olid hoovid täis mängivaid lapsi ning talviti kihasid kõik vähegi kelgutamiseks kõlbavad mäed kelgutajatest, siis praegu valitseb neis kohtades enamasti vaikus – lapsed on toas ja istuvad pigem teleri või arvuti ees. Vähene liikumine lapseeas aga võib olla hilisemas elus paljude tervisehädade põhjuseks, rääkimata sellest, et vaid toas istudes ei tekigi sportlikke eluviise. Kui neid pole loodud lapseeas, siis hiljem on ennast väga raske muuta.
Huvi liikumise vastu tekib lapsepõlves, aga kui lapsed ei saa vanemate poolset toetust või vanemad ei märka seda, tekib oht, et huvi kaob. Et säilitada ja suurendada lapse liikumisaktiivsust, tuleb tekitada lastes huvi liikumistegevuste vastu. Kui liikumisõpetus pakub lapsele rõõmu ja rahulolutunnet, on alust loota , et armastus liikumise vastu säilib ka täiskasvanueas.
Vajadus liikuda on inimesel kaasasündinud. Liikuvast lapsest kasvab õigetes tingimustes liikuv täiskasvanu. Kuid paljudel tänapäeva koolieelikutel jääb liikumist väheseks. Kuna hommikul toovad lapsevanemad oma võsukesed autoga lasteaeda ning õhtul transpordivad nad samamoodi koju, on just lasteaed see koht, kus tekitada lapsed huvi liikumistegevuse vastu.
Selleks, et laps ennast oma kehas hästi tunneks, et tema mänge, suhteid ja elustiili ei piiraks kohmakus ja ebamugavustunne ning pidev rahulolematus oma kehaga , tuleb tal oma keha kasutama ja armastama õppida. Kehaline tegevus pole vaid lihastegevuse tugevdamiseks. Iga edukas sooritus tõstab enesega toimetulekutunnet ja enesekindlust. Koos hea enesetundega ja meeleoluga kaasneb ka aju arenemine. Lapse mitmekesine ja mänguline liikumine õpetab samal ajal mõtlema, arenevad tähelepanuvõime, võrdlemisoskus ja mälu. Lapse harmooniline areng on võimalik süstemaatilise ja õige kehalise kasvatuse korral, suurendatud kehaline koormus avaldab positiivset mõju ka lapse vaimsele töövõimele. (Seppel,2003).
Lastele meeldib liikumine ja neil on suur liikumisvajadus. Kui liikumist on õigesti suunatud ja lapse arenguga arvestatud, siis ei ole raske kuue- ja seitsmeaastaste motiveerimisega liikuma. Laps ei ole loodud kohapeal istuma, seega kohustuslik istumine tunni ajal võib energilisele lapsele olla väga pikk aeg. Õpetajad peavad arvestama laste liikumisvajadusega ja võimaldama neile päeva jooksul piisavalt palju liikumist. Oleks huvitav ja praktiline, kui liikumise abil saaks õppetunde mitmekesisemaks muuta. (Karvonen, 2003).
Olen sellega väga nõus. Läbisin ise liikumismängude koolituse ja korraldan lastele päeva jooksul kas siis õues või saalis mõned mängud. Lastele see väga meeldib.
Vale oleks arvata, et kehaline tegevus mõjutab ainult lihaseid ja luustikku. Nende mõju inimorganismile on palju mitmekülgsem. Kehalise tegevuse tulemusel täiustub inimese organismis rida füsioloogilisi, biokeemilisi, psüühilisi jt. protsesse. Need omakorda kutsuvad esile vastavad muutused motoorses ja vegetatiivses sfääris. Reeglipärane füüsiline tegevus täiustab kõiki organeid ja süsteeme, arendab tahet, tundeid, intellekti, meeleorganite ja üldse kogu peaaju talitlust, kehalisi võimeid ja tugevdab tervist. (Isop, 1993).
Liikumistarve on looduse poolt inimese sisse peidetud programm. Mis lapsest peale on varjamatu ja nähtav. Kasvatamise käigus õnnestub täiskasvanutel laste loomulik liikumistarve tihtipeale pöördumatult kahjustada. Tihti öeldakse lastele mõeldamatult, et kuhu sa ometi ronid , mida sa küll jooksed jms. Tulemuseks on see, et teismelisi peab liikumisele juba sundima. Liikumistarbe unarusse jätmise hinnaks on elujõuetu olek, kehv vorm, paha tuju, vilets tervis ja haigused. Vähese liikumise ohtudest arusaamine nõuab teadmisi, mõistlikku sekkumist ja tahet. Organismi seisukohast ebaotstarbekas liikumine viib tasapisi kahjustuseni. Rahuldamata liikumistarbel on omadus muunduda, taandareneda ja surmatud liikumisvajadust on väga raske elustada. ( Sirel , 2005).
On väga tänuväärne, et lasteaedades korraldatakse lastele trenne lasteaiapäeva raames. On oluline, et laps saab sinasõbraks spordiga ja harjub trenni tegema ning et tekib rõõmutunne sporditegemisest ja see, et lapsed saaksid eduelamust. Meie lasteaias on lastel võimalus käia juudos, iluvõimlemises, üldfüüsilises, jalgpallis, shoutantsus ja peotantsus. Lapsevanemale on see igati mugav- jääb ära lapse tarimine trenni pärast tööpäeva.
On meeldiv tõdeda, et on loodud palju parke ja mänguväljakuid, ning avatud erinevaid tervisekeskusi, kus vanemad saavad koos lastega nende energiatulva maandada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et laste liikumisaktiivsust on võimalik tõsta:

• kõige sellega, mis on uus ja huvitab
  
• arvestades lastepoolseid ettepanekuid tegevuse läbiviimiseks
  
• muuta tegevused mitmekesiseks
  
• kutsuda lasteaedadesse esinema spordiga tegelevaid inimesi
  
• kaasata lapsevanemaid ühistegevustesse.
  

KASUTATUD KIRJANDUS
Isop, E. (1993). Kehalise kasvatuse vahendid. TAllin: Tallinna Pedagoogikaülikool.
Karvonen, P. (2003). Liikumisrõõm.Tallinn: Ilo.
Seppel, I. (2005). Liikumisest . Rmt. Kons, A. (Toim). Liikumisest: õpetajalt õpetajale. Tallinn: Ilo, 5.
Sirel, M. (2005). Terviseliikumine: kõik algab kõrvade vahelt. http://www.terviseleht.ee/200518/18_liikumine.php