Tallinna Tervishoiu
Kõrgkool õenduse
õppetool Õ14-1
Kristianna-Maria Haponen
LASTE FÜÜSILINE AKTIIVSUS
Referaat õppeaines
uurimis - ja arendustöö metoodika
Juhendaja :
Irma Nool
Tallinn
2016 Sisukord
Sissejuhatus 31.LASTE FÜÜSILINE AKTIIVSUS JA SELLE TÄHTSUS 41.1.Füüsilise aktiivsuse mõiste 41.2.Füüsilise aktiivsuse väljanägemine lapseeas 5Elu üks esimestest eluinstinktidest on füüsiline aktiivsus, mida kasutatakse esimesest hingetõmbest viimseni. Juba looteas tehakse esimesi liigutusi, mida rase naine võib tunda. Siiski peale sünnitust on imikul närvisüsteem veel halvasti areneneud ning lihased pole piisavalt tugevad, et saaks väljendada oma kehalist aktiivsust. Väike laps väljendab seda vehkides kätega ja jalgadega ning pead pöörates. Nende põhioskuste omandamine on väga mitmepalgeline ja aeglane protsess ning vastavalt sellele, kuidas terve lapse organismi süsteemid on arenenud, hakkavad kujunema uued liikumisoskused. Lapseeas tekib palju ebaõnnestumisi istumisel , kõndimisel ja jooksmisel, kuid see ei peata last arenemast ja oma minapilti avastamast. ( Roper jt 1996: 269). 51.3.Füüsilise aktiivsuse mõjutavad tegurid 62. INAKTIIVSE VÄIKELAPSE TERVISEHÄIRE 82.1.Ülekaalulisuse ohjamine väikelastel 8Mõnedele lugejatele võib see olla üllatuseks, et ülekaalulisus on kõige harilikum kõrvalekalle lapse toitumises. Seetõttu on see tähtis uurimisvaldkond kõigile lastega töötavatele tervishoiutöölistele. Ülekaalulisus lapseeas on valdavalt tõusnud mõnede aastate jooksul Ühendkuningriigis alates 1990.aastate algusest. Järsult tõusnud tõenäoliselt näitajate põhjusteks laste ülekaalulisuses on mitmetegurlised, kaasates seost kaasaaegse ’rasvunud’ keskkonna ja pere elustiili valikutest. (Stewert 2012: 200). 8Arutelu 10Läbiloetud raamatute, kirjandus- ja internetiallikate põhjal, võib öelda, et referaadi teema on väga oluline ja aktuaalne . Vanemad/hooldajad hoolitsevad väga oma laste eest ning tihti ei lase nendel teha, mida nad soovivad, sest see võib osutuda katastroofiliselt tervisele. Lapsed peavad liikuma, sest muidu nende organismisüsteemid ei arene hästi välja, neid tuleb lasta välja jooksma ja mängima, kuid mõistuse piires. Tervise seisukohast on oluline nii tugi-liikumiselundkonda kui ka vastupidavust treeniv liikumine, mis tugevdab lastel luustikku. Soovitatav on lastega tegeleda igapäevaselt ning erineval viisil, et ennetada raskeid haigusi ning ülekaalulisust. 10Kasutatud kirjandus 11Fogelholm, M.,Kannus, P., Kukkonen-Harjula, K., Luoto, R., Nupponen, R., Oja, P., Parkkari, J., Paronen, O., Suni, J., Ilkka, V. (2005). Tervislik liikumine. Tallinn: Medicina . 11
Sissejuhatus
Olla füüsiliselt aktiivne juba lapseeast saati mõjub hästi lapse
tervise ja liikumisaparaadi arenemisele. „Liikumise mõju lapse
tervisele
selgub järgmisest: parim normaalse kehakaalu
säilitamiseks, arendab liikumisoskust, tugevdab luid, liikumisega on
seotud positiivne minapilt, aitab kaasa oskuste omandamisele ja aitab
tunnetada ausa mängu tõelist olemust, aitab kaasa sostiaalsuse
tekkimisele,
eeldatavasti parandab liikumist
täiskasvanueas .“
(Fogelholm jt 2007: 159).
Käesoleva referaadi eesmärgiks on tutvustada seda, kuidas näeb
välja ja milles seiseb
kehaliselt aktiivne olemine lapsepõlves.
Töös keskendutakse
eelkooliea lastega. Referaat koosneb kahest
peatükist ja neljast alapeatükist.
LASTE FÜÜSILINE AKTIIVSUS JA SELLE TÄHTSUS
Füüsilise aktiivsuse mõiste
Loodusega ettemääratud võimalus inimorganismi regulaarseks
liigutamiseks on väga kasulik meie igapäevastes toimingutes ning on
hästi hinnatud. Igapäevane elutegevus oleks võimatu ilma
liikumiseta, sest isegi suhtlemine hõlmab juba paljusid kehalihaste
kontraktsioone. (Roper jt 1996: 269). Tähtsaimaks füüsiliseks
aktiivsuseks on südame- veresoonkonna aktiveerimine, mille tagajärjel
pumbatakse hapnikurikas veri mööda veresooni, mis varustab meie
keha toitainetega ja annab energiat. Kõik elusorganismi elamistoimingud on seotud skeletilihaste kasutamisega, mis kutsub
esile energia kulu üle rahuloleku taseme. (Pani 2013: 4). Liikumine
hõlmab endasse hingamise, joomise, söömise, eritamise ja
töötamisega seotud käitumise. Inimese organism kasutab erinevaid
kehaliigutusi ilmtingimata oma elu jooksul erineval moel. Selle
tagajärjel muutub keha tugevamaks ja elujõulisemaks. (Roper jt
1996: 269).
Füüsilise aktiivsuse iseloomustavad tegurid on kestus, sagedus,
koormus, eesmärk ja liikumisviis. Kestuse all mõieldakse sooritatud
aega ja sageduseks osutuvad kordade sagedus nädala jooksul.
Liikumisviisi all arvestatakse hingamise ja vereringlemise koormavat
või lihasejõudu nõudvat liikumist. Mida keerukam ja jõudu nõudvam
on liikumine, mida pikem on kestus, seda suurem hulk organeid ja
süsteeme on haaratud liigutamisel ning seda tugevamad on
reaktsioonid vastuseks koormusele. Harjutuste tegemisel kohaneb inimorganism sellega ning liikumisest tingitud koormus ei osutu enam
füsioloogiliselt ülekoormavaks. Kuid on olemas piirid keha
kohanemisvõimel koormusega. (Fogelholm jt 2007: 11–13). Tervise
säilitamiseks on vajalik nii füüsiline aktiivsus kui ka füüsiline
võimekus ja liikumisel panustav koormus (Pani 2013:4). Liikumise
mõju ja vajadus on individuaalsed (Fogelholm jt 2007: 17).
Füüsilise aktiivsuse väljanägemine lapseeas
Elu
üks esimestest eluinstinktidest on füüsiline aktiivsus, mida
kasutatakse esimesest hingetõmbest viimseni. Juba looteas tehakse
esimesi liigutusi, mida rase naine võib tunda. Siiski peale
sünnitust on imikul närvisüsteem veel halvasti areneneud ning
lihased pole piisavalt tugevad, et saaks väljendada oma kehalist
aktiivsust. Väike laps väljendab seda vehkides kätega ja jalgadega
ning pead pöörates. Nende põhioskuste omandamine on väga
mitmepalgeline ja aeglane protsess ning vastavalt sellele, kuidas
terve lapse organismi süsteemid on arenenud, hakkavad kujunema uued
liikumisoskused. Lapseeas tekib palju ebaõnnestumisi istumisel,
kõndimisel ja jooksmisel, kuid see ei peata last arenemast ja oma
minapilti avastamast. (Roper jt 1996: 269).
Igapäevane liikumine seisneb selles, millist energiahulka me
kulutame päeva jooksul erinevate liigutustega . Kehaline võimekus
tähenab seda, kuidas me sooritame liikumise ülesandeid – hästi
või pahasti. Ei teata, milline aktiivsuse tase peab olema lapse
normaalseks arenguks ja kasvamiseks, siiski on teada seost spordiga
ja mõju organismile. Treenimine laspeeas mõjutab hästi tervist ja
kutsub esile väljapaistvaid füsioloogilisi muutuseid kehas.
Uuringud Ameerika Ühendriigis on näidanud, et sportimine
eelkoolilastel võib muutuda regulaarseks ja on eelduseks heade tulemusteks kehalise kasvatuse valdkonnas ning tervistava mõjuga
täiskasvanueas. (Pani 2013: 5).
Lasteaialaste füüsilist aktiivsust ei iseloomusta stabiilsus, sest
pööratakse rohkem tähelepanu lühemajalisteks tegevusteks,
puhkepauside ja madala intensiivsusega liikumisele. Arvatakse, et
selline kehalise aktiivsuse skeem aitab kaasa lapse füsioloogiliseks
ja biokeemiliseks arenguks. Psühholoogide seisukohalt on äkilised
energiapuhangud, millele järgnevad rahulikumad tegevused, sobilikum
viis lihaste, luude ja hingamisteede õigeks arenguks, kiire kasvamise perioodil poistel ja tüdrukutel. (Pani 2013: 5).
Hea tervise saavutamiseks on vajalik hea kehaline aktiivsus ja
võimekus. Igapäevane liikumine võimaldab kujundada mõistust ja
õppimisvõimet, kasvatab terve luustiku, lihased ja kõõluseid,
tagab hea väljapuhkamise, ennetab rasvustumisest, arendab protsesse
organismis, kujundab sotsiaalseid ja kõmpimissoskusi (Pani 2013: 5).
Lastel soovitatakse kindlasti liikuda rohkem kui täiskasvanutel,
vähemalt 60 minutit iga päev 5 korda nädalas. Sellele kulutavat
aega võib kindlasti jagada vähemalt 10-minutilisteks osadeks. Lapse
koormust on soovitatav hoida mõõduka ja raske vahel ning arendada
vastupidavuse säilitamist, nt jalgratta sõiduga või hoogsa
kõndimisega. Nädalavahetusel mõõduka koormuse säilitamiseks
liikumisel võib lastega käia ujulas , mängida pargis , matkata või
mängida pallimänge. Füüsiline aktiivsus on sobilikum
väikelapsele, kui see on talle kohane, mitmekülgne ja peresisene.
Erinevate liikumisharjutuste sooritamisel koos perega on heaks
võimaluseks lapse ja vanemate suhete väljaselgitamiseks. Arvatakse, et on sobilik ka vähendada, televiisori vaatamist ja
arvutis mängimist, igapäevaselt vähemalt 30 minutit võrra.
Õigesti planeeritud liikumine võib mõjutada positiivselt laste
minapilti. (Fogelholm jt 2007: 169).
Füüsilise aktiivsuse mõjutavad tegurid
Maakeral on olemas erinevaid tegureid, mis võivad mõjutada
erinevalt inimkeha füüsilise aktiivsuse individuaalsuse arengut.
Nendeks teguriteks on bioloogilised, psühholoogilised , sotsiokultuurilised , keskonna- ja poliitilis-majanduslikud tegurid.
(Roper jt 1996: 272).
Bioloogiliste tegurite all kõige tähtsamaks mõistetakse tervet lihaskondliku süsteemi. Füüsilise aktiivsuse näitamiseks ja
sooritamiseks on eluliselt tähtis elusorganismi erinevate süsteemide
täielik talitlus. See oleneb eelkõige teatud füüsilistest
printsiipidest nagu lihaste lõtvumine ja kokkutõmbumine, tõstejõud
ja raskusjõud . (Roper jt 1996: 272).
Psühholoogilised tegurid arendavad minapildi ettekujutust.
Kõndimine, roomamine , jooksmine ja hüppamine aitab väikelapsel
enda ümbruskonda tundma õppida. Kui lapsel piirata väiksematki
tegevust võib see negatiivselt mõjuda tema mõtlemismaailmale, sest
talt on ära võetud võime reageerida teda ümbritsetud keskkonna
ärritajale. Selle tagajärjel võib lapse kasv ja areng pidurduda.
Väikelapsele on äärmiselt tähtis tundma õppida, mis tema ümber
toimub, ning liikumise igasugune piiratus mõjub hävitavalt lapse
ettekujutusele endast täskasvanu eas. (Roper jt 1996: 274).
Sotsiokultuurilised tegurid mõjutavad loomingulise liikumisega
seotud toiminguid . Mõnedel maailmamaadel on olemas rahvatantsud , mis
on seotud nende kultuuriloominguga ja päritoluga, mida pärandatakse
põlvest põlve. Tantse esitatakse tihti muusika saatel ning isegi
lapsed on võimelised alateadlikult tabama rütmi ja heameelega
ennast liigutada muusika saatel. (Roper jt 1996: 276).
Keskonnategurid väljenduvad eelkõige koduses keskkonnas,
ümbruskonnas ja kliimas. Sellest kus ja kuidas elavad lapse vanemad
olenevad ka tema liikumisvõimalused . Kui pere elab nt tornelamus
viimasel korrusel, siis ei saa vanemad tihti lasta lapsi üksi välja
ringi jooksma, sest nende järgi on vaja pidev kontroll ning
vanematel ise pole aega nendega välja minna. Näiteks rahuliku füüsilise aktiivsuse tegevus on tingitud sellest, miline on
ümbruskond igapäevaste toimingute ümber. Ning olenevalt sellest,
kas väljas on tuuline või paistab päike, ei saa vanemad alati
lastega välja mängima minna. (Roper jt 1996: 276).
Poliitilis-majanduslikud tegurid mõjutavad liikumisvõimalusi, mille
eest vastutab kohalik omavalitsus . Vastutatakse selle eest, kas
kõikide majade hoovides isegi kõige vaesemates on olemas
mänguplatsid lastele, kas lasteaedades on kehalise kasvatuse tund,
et lapsed ei jääks ilma tervislikust liikumisvormist. Kohalik
omavalitsus on vastutav eelkõige kohtade eest, kus saab füüsilist
aktiivsust näidata ning rakendada. (Roper jt 1996: 277).
INAKTIIVSE VÄIKELAPSE TERVISEHÄIRE
Ülekaalulisuse ohjamine väikelastel
Mõnedele
lugejatele võib see olla üllatuseks, et ülekaalulisus on kõige
harilikum kõrvalekalle lapse toitumises. Seetõttu on see tähtis
uurimisvaldkond kõigile lastega töötavatele tervishoiutöölistele.
Ülekaalulisus lapseeas on valdavalt tõusnud mõnede aastate jooksul
Ühendkuningriigis alates 1990.aastate algusest. Järsult tõusnud
tõenäoliselt näitajate põhjusteks laste ülekaalulisuses on
mitmetegurlised, kaasates seost kaasaaegse ’rasvunud’ keskkonna
ja pere elustiili valikutest.
(Stewert 2012: 200).
Tervishoiu asutustes on oluline, et töötajad näeksid ülekaalulisi
imikuid ja lapsi ning neid lapsi, kes võtavad kiirelt kaalust juurde. Ülekaalulised imikud ja lapsed peaksid külastama laste
endokrinoloogi, et välistada võimaliku endokriinsüsteemi
põhjustatud ülekaalulisust. On olemas mitmeid haruldasi geneetilisi
tegureid, mis põhjustavad ülekaalulisust väikelaste seas eriti
alla 2- aastaste hulgas, kes on kaalus kiiresti juurde võtnud , on raskelt ülekaalulised ja tunduvad olevad hüperaktiivsed. Esineb
mitmeid sündroome, mida seostatakse ülekaalulisusega, nt
Pradel-Will ’i sündroom , Down’i sündroom ja
Martin Bell sündroom. Kasvuperiood on oluline imikueas ja
esimestel aastatel, sest see on seotud ülekaalulisusega hilisemas
lapse- ja täiskasvanueas. (Stewert 2012: 200-201).
Vahel ülekaalulisuse ohjamine on keeruline vajaduse tõttu kaasata
probleemi lahendamiseks mitte ainult laps või nooruk, vaid ka tema
vanemad ja ülejäänud perekond. Uuringud Ühendkuningriigis on
näidanud, et tavaliselt vanemad ei märka oma imiku või lapse
kaaluga seotud probleemide ilmingut. Arutelu lapse kaaluprobleemidest
tema vanematega peaks olema earpooletu, peenetundeline ja empaatiline . Paljusid lapsevanemaid võib šokeerida asjaolu, et
nende laps on ülekaalus, samas kui teistele tuleb samast teemast rääkimine kergenduseks. Tervishoiutöötajale, kes tõstatab kaalu
ja liigse kehakaalutõusu probleemi imikute ja väikelaste seas, on
oluline olla kursis kohaliku laste kaalujälgimisteenustega ning
kohalike suunamiskriteeriumitega. (Stewert 2012: 201).
Vanemat või hooldajat tuleks julgustada vähendama lapse toiduainete
arvu ning suhkru- ja rasvrikaste portsionite suurust, ja kus
võimalik, asendada need väiksema energiasisaldusega toiduainetega.
5 puu- ja köögiviljaportsionit päevas on tervislik sõnum
julgustamaks lapsi, mis aitab ühtlasi suurendada tervislike
toiduainete tarbimist suurte energiasisalduste suupistete arvelt.
Klaas mahla peaks olema üks viiendik lapse päevasest puu- ja juurvilja kogusest. Pere söögikoguse ja iga vanusegrupi jaoks
kindel söögikoguste arutelud perekonniti ja vanusegrupiti on
olulised, sest paljud vanemad/hooldajad pole teadlikud söögiportsioni suurusest vanuse kohta. (Stewert 2012: 202).
Praegused juhtnöörid laste ülekaalulisusega tegelemiseks soovitavad vähemalt 60 minutit igapäevaseid mõõdukaid
intensiivseid harjutusi ülekaalulistele lastele. Füüsiline tegevus
peaks olema lapsele õpetatud sünnist saati, nii värske õhu käes,
kui ka vees. Lapsed, kes on suutelised liikuma ilma abita, peaksid
liikuma vähemalt 180 minutit päevas nädala jooksul. (Stewert 2012:
202).
Vanemate kaal avaldab mõju laste kaalule ja elustiilile. Seepärast
on tähtis, et vanemad muudaksid oma elustiili ja harjumusi, et olla eeskujudeks oma lapsele. Kõik elustiilimuutused peaksid olema
perekonnakesksed ja kaasama tervet pere. (Stewert 2012: 202).
Arutelu
Läbiloetud
raamatute, kirjandus- ja internetiallikate põhjal, võib öelda, et
referaadi teema on väga oluline ja aktuaalne. Vanemad/hooldajad
hoolitsevad väga oma laste eest ning tihti ei lase nendel teha, mida
nad soovivad, sest see võib osutuda katastroofiliselt tervisele.
Lapsed peavad liikuma, sest muidu nende organismisüsteemid ei arene
hästi välja, neid tuleb lasta välja jooksma ja mängima, kuid
mõistuse piires. Tervise seisukohast on oluline nii
tugi-liikumiselundkonda kui ka vastupidavust treeniv liikumine, mis
tugevdab lastel luustikku. Soovitatav on lastega tegeleda
igapäevaselt ning erineval viisil, et ennetada raskeid haigusi ning
ülekaalulisust.
Kasutatud kirjandus
Fogelholm,
M.,Kannus, P., Kukkonen-Harjula, K., Luoto, R., Nupponen, R., Oja,
P., Parkkari, J., Paronen, O., Suni, J., Ilkka, V.
(2005). Tervislik liikumine. Tallinn: Medicina.
Pani, K. (2013). Lapsevanemate roll eelkooliealiste laste kehalise aktiivsuse
mõjutamisel. Tartu: Tartu Ülikool.
Roper, N., Logan , W.W., Tierney, A.J.
(1999). Õenduse alused. Tartu: AS Elmatar.
Stewart, L. (2012).
Managing and preventing obesity in infants . Practice Nursing ,
http://web.a.ebscohost.com/ehost/detail/detail?sid=7f8de5e8-9199-4de8-87f7-37d0a3bce3ac%40sessionmgr4002&vid=0&hid=4107&bdata=JnNpdGU9ZWhvc3QtbGl2ZQ%3d%3d&preview=false#AN=104452843&db=cc m(24.04.2016).
Kõik kommentaarid