Laste kehaline aktiivsus (1)

LASTE JA NOORUKITE KEHALINE AKTIIVSUS
1. Mõisted
Kehaline aktiivsus on igasugune skeletilihaste abil sooritatud liigutus, mis kutsub esile energia
kulu üle rahuolekutaseme. Kehalist aktiivsust iseloomustavad:
 ühekordse tegevuse intensiivsus ja sealjuures kulutatud energia hulk,
 sagedus (päevas, nädalas),
 kestus (korraga, päevas, nädalas; minutites või tundides),
 sooritatud tegevuse tüüp (kas töös on suured lihasgrupid või vaid mõne jäseme lihased),
 eesmärk (sportlik treening, igapäevane kehalist pingutust nõudev töö jne)
 pikem ajaperiood (näiteks aasta), mille vältel eelnevalt kirjeldatud ühekordseid tegevusi
harrastatakse.
Kehaliseks treeninguks nimetatakse korduvaid planeeritud ja struktureeritud kehalisi harjutusi,
mille eesmärgiks on suurendada või säilitada üht või mitut kehalise võimekuse liiki.
Tervisele soodne kehaline aktiivsus on sellise kestuse, intensiivsuse ja sagedusega liikumine, mida
seostatakse tervise tugevnemise ning haiguste ärahoidmisega.
Mõõduka intensiivsusega kehaline aktiivsus vastab energiakulule, mida nõuab hoogne
kõndimine. Sellise tegevusega kaasub tavaliselt kerge hingeldus ning soojatunde tekkimine.
Suure intensiivsusega kehaline aktiivsus vastab energiakulule, mida nõuab aeglane sörkjooks.
Sellise tegevusega kaasub hingeldamine ja higistamine.
Kehaline võimekus on võime end üle pingutamata tulla toime kehaliste liigutustega, mida läheb
tarvis igapäevases elus, s.o. südame, veresoonte, kopsude ja lihaste võime funktsioneerida
optimaalse efektiivsusega. KV liigid on painduvud, kiirus, tasakaal, aeroobne võimekus ehk võime
pikaajaliseks mõõduka intensiivsusega pingutuseks, anaeroobne võimekus ehk võime lühiajaliseks
intensiivseks pingutuseks, lihasjõud ja –vastupidavus ning rasvkoe osahulk kehamassis.
Tervisega seotud kehalise võimekuse liigid on aeroobne võimekus (seostatakse südame- ja
veresoonte haiguste ennetamisega), rasvkoe osahulk kehamassis (liigne rasvkoe hulk on
riskiteguriks mitmetele kroonilistele haigustele), kõhu- ja kehatüve lihaste jõud, lihasvastupidavus
ja painduvus (seostatakse alaseljavalude ennetamisega) ning tasakaal (seostatakse vigastuste
ennetamisega).
2. Kehalise aktiivsuse tähtsus
Tervise seisukohalt on kehaline aktiivsus lastele ja noorukitele vajalik kolmel peamise põhjusel.
1) Esiteks, et arendada kehalist võimekust, tugevdada tervislikku seisundit lapse- ja noorukieas ning
soodustada organismi kasvamist ja arenemist.
2) Teiseks on kehaline aktiivsus laste ja noorukite tervise seisukohalt oluline selleks, et kujundada
kehaliselt aktiivset eluviisi, mis jääks püsima kogu eluks.
3) Kolmandaks, et vähendada täiskasvanuea krooniliste haiguste kujunemise riski. Nii aitab
liikumine kaasa rasvkoe hulga vähenemisele ülekaalulistel lastel, ja seega on abiks tervisliku
kehakaalu saavutamisel ja säilitamisel. Kehaline treening võib alandada vererõhku kõrge
vererõhuga noorukitel ja tõsta rasvunud lastel suure tihedusega lipoproteiinide hulka veres. Nii
ülekaalulisus, kõrgenenud vererõhk kui ka suure tihedusega lipoproteiinide madal hulk veres on
aterosklerootiliste südame- ja veresoonte haiguste riskitegurid. Sageli saab nende riskitegurite
kujunemine alguse lapsepõlves.
Lastele ja noorukitele antavad kehalise aktiivsuse soovitused peaksid arvesse võtma igaühe senist
kehalist aktiivsust ja elustiili. See tähendab, et need soovitused ei tohiks olla ebareaalselt kõrged,
vaid ülepingutamata saavutatavad. Siis on nooruk motiveeritud soovituse täitmise poolt püüdlema.
Laste ja noorukite tervisele soodsa kehalise aktiivsuse soovitused põhinevad teaduslike uuringute
tulemustel ning ekspertide arvamusel. Siiski ei ole veel praeguste teadmiste juures täpselt võimalik
öelda, milline on laste heaks terviseks vajalik minimaalne või optimaalne kehaline aktiivsus. Seni
kuni vastavat teadmist ei ole teaduslikult tõestatud, tuleb piirduda ekspertide poolt antud
soovitustega.
1) Kõik lapsed ja noorukid peaksid olema kehaliselt aktiivsed vähemalt 1 tund päevas, sealjuures
kehalise aktiivsuse intensiivsus peaks olema vähemalt mõõdukas. Need lapsed ja noorukid, kes on
seni olnud väheaktiivsed, peaksid mõõduka intensiivsusega kehalise aktiivsusega tegelema
vähemalt 30 minutit päevas. Kui selline tase on saavutatud, tuleks kehalise aktiivsuse kestust
suurendada 60 minutile päevas.
2) Veelgi soodsama mõju avaldamiseks oma tervisele peaksid noorukid sportima vähemalt 3 korda
nädalas intensiivsusega, mis on mõõdukas kuni suur ning kestab vähemalt 20 minutit.
3) Vähemalt 2 korda nädalas peaks tegelema kehaliste harjutustega, mis soodustavad lihasjõu ja
painduvuse arengut ning säilitamist ja soodustavad mineraalainete ladestumist luudesse.
Liikumist vähemalt 30 min peetakse praegu minimaalseks tervist säilitavaks kehaliseks
aktiivsuseks, kuid 1 tund mõõduka intensiivsusega kehalist tegevust päevas on tervisele soodsam,
kui 30 min ja seda eriti eelkoolieas.. Mõõduka intensiivsusega tegevuste hulka kuuluvad peale
hoogsa kõndimise jalgrattasõit, ujumine, tantsimine jne. Sellist liikumist võivad sisaldada kooli
minek ja koju tulek, kooli kehaline kasvatus, õues jooksmine ja mängimine, omal käel sportimine,
aiatöö, kodukoristamine või juhendaja käe all treenimine.
Nooremate laste puhul toimub kehaline aktiivsus peamiselt aktiivse mängimise vormis. Ei ole
oluline, kas kehaline aktiivsus toimub 60 minutit järjest või kogutakse need minutid kokku kogu
päeva jooksul. Nooremate laste tavapärasele liikumisele on omane lühiaegsete aktiivsusperioodide
vaheldumine puhkepausidega, teismeliste kehaline aktiivsus on aga kestvam.
Kehalise võimekuse erinevate liikide arendamiseks on oluline lisada mõõdukale aktiivsusele suure
intensiivsusega kehaline treening. Kehalise võimekuse liigid on kõige enam treenitavad erinevas
vanuses. Nii peetakse painduvuse treenimiseks kõige sobivamaks koolieelset ja nooremat kooliiga
ning tütarlastel ka vanust 14-15 aastat. Lihasjõu ja aeroobse võimekuse treenitavus suureneb
märgatavalt, eriti noormeestel. peale puberteeti. Kuigi aeroobset (kardiorespiratoorset) võimekust
on võimalik sportliku treeninguga suurendada igas vanuses, hakkab see võime umbes 30-aasta
vanuses langema. Teatavasti on madal aeroobne võimekus riskiteguriks südameveresoonkonna
haiguste tekkimisele. Riski kujunemisest aitab edasi lükata noorukieas väljaarendatud kõrge
aeroobne võimekus, mida säilitatakse kehaliselt aktiivse eluviisi abil kogu edasises elus.
Intensiivse treeningu puhul on soovitatav vähemalt kord aastas külastada spordiarsti. Ületreeningu
oht on kõige suurem teismeliseeas, kui nooruk kasvab kiiresti pikkusesse. Südame ja veresoonte
areng ei pruugi olla sama kiire ja seetõttu ei ole suurt pingutust nõudvad ja eriti jõusaalis raskuste
tõstmisega seotud harjutused kõikidele noorukitele sobivad.
3. Kehalist aktiivsust määravad tegurid
Kehalist aktiivsust määravad paljud tegurid, mille mõju tugevus varieerub erinevates vanus- ning
arenguperioodides. Oletatakse, et tegurite vahel eksisteerivad koosmõjud, kuid neid on veel väga
vähe uuritud ja kirjeldatud. Enamus teguritest on leitud ristläbilõikeliste uuringutega, seega saab
hinnata korrelatiivse, aga mitte põhjusliku seose olemasolu. Sageli on tegurite jagamine gruppidesse
tinglik, sama tegurit sobib liigitada mitmesse gruppi.
 Individuaalsed mittemuudetavad tegurid: sugu; kronoloogiline ja bioloogiline vanus,
geneetiline eripära; liikumisaparaadi arengukiirus ja arenguaste; isiksuseomadused (on
osaliselt muudetavad); krooniliste haiguste/puuete olemasolu jne.
 Individuaalsed muudetavad tegurid: kehamass ja rasvkoe osahulk; kehaline võimekus;
teadmised KA soodsast toimest tervisele; informeeritus KA harrastamise võimalustest; usk
liikumise soodsasse toimesse; suhtumine kehaliselt aktiivsesse eluviisi; kavatsused muuta
oma eluviisi kehaliselt aktiivsemaks; isikliku eeskuju ja rollimudelite olemasolu;
motiveeritus ja oskused kehalise aktiivsusega tegelemiseks; enesetõhusus; tajutud ja tegelike
barjääride olemasolu; ajapuudus jne.
 Sotsiaal-majanduslikud tegurid: rahvuslikud ja kultuurilised eripärad; elukoht;
lapsevanemate elukutse ja haridustase; perekonna sissetulek ja sporditarvete soetamise
võimalikkus jne.
 Vahetult ümbritsevast keskkonnast pärit tegurid: perekondlikud harjumused;
sportimisvahendite olemasolu; sotsiaalne, perekonna ja lähedaste tugi; lähedaste poolne
innustamine olema kehaliselt aktiivne(sem); liikumise-sportimise võimalused, nende
kättesaadavus ja meeldivus; kliima, aastaaeg, nädalapäev; teiste kehalist liikumist
mittenõudvate tegevuste ja huvialade olemasolu jne.
 Varasem liikumis(aktiivsuse) kogemus. Teadmine, et liikumise-sportimisega tullakse
edukalt toime ja et see tegevus on mõnus.
Seega sõltub liikumisaktiivsus suurest hulgast teguritest ja nende kombinatsioonide koosmõjust.
Sekkumisprogrammid, mille eesmärk on liikumisaktiivsust suurendada, on vaid siis efektiivsed, kui
erinevate meetodite abil õnnestub paralleelselt mõjutada mitmeid erinevaid tegureid, millest KA
sõltub.
4. Võimalused
On sadu võimalusi olla kehaliselt aktiivne. Üks olulisi valikukriteeriume on selle tegevuse
meeldivus ja nauditavus. Teiseks tuleks arvestada, et kõige kasulikumad on aeroobsed harjutused,
mis parandavad organismi hapniku omastamise võimet. Kehalise koormuse liikidest tuleks eelistada
kestvat ja suuremat hulka lihaseid hõlmavat tegevust - kõndimist, matkamist, jooksu, jalgrattasõitu,
suusatamist, tantsimist, sõudmist, trepist tõusu, ujumist, uisutamist (ka rulluiskudel) ja
vastupidavust arendavaid sportmänge. Vastupidavusharjutusi peetakse kõige tähtsamaks ja kõige
soovitatumaks vahendiks tervise tugevdamisel.
Tulenevalt eelnenust on kõige üldisemad meetmed
 hoiakute ja väärtushinnangute kujundamine selliselt, et kehalise aktiivsuse vajalikkus ja
meeldivus saaks normiks juba lapseeas;
 toetava ja soodustava keskkonna loomine.
Maakondade tasemel tegelevad sellega tervisenõukogud, kuhu kuuluvad ka kohalike omavalitsuse
esindajad. Oluline on teabe levitamine kohalikus meedias, arvestades sihtgruppi ka interneti
kasutamine vastavasisulise teabe levitamiseks. Kajastust peaks leidma nii kohalikud vabaaja- ja
spordiüritused, kui ka üldine infomaterjal kehalise aktiivsuse kasulikkusest ja kohapealsetest
sportimisvõimalustest.
Lähtuvalt kehalist aktiivsust mõjutavatest teguritest:
1) Suure osa päevast veedavad lapsed koolis, seega on kõigil võimalus saada kehalist koormust
riiklikku õppekavasse kuuluvates kehalise kasvatuse tundides. Kehaline kasvatus on osa
õppeprogrammist, mille eesmärgiks on õpetada läbi kehalise liikumise. Kehalise kasvatuse
peamine eesmärk on kehaliselt aktiivse eluviisi kujunemise toetamine õpetades lastele ja
noorukitele erinevaid spordialasid ja arendades liikumisoskusi. Õpetus tervisele soodsast
kehalisest aktiivsusest peaks sisaldama teadmiste, arusaamise, motoorsete oskuste ja vilumuste,
käitumise suunamise oskuste õpetamist ning enda toimetulekusse uskumise ja positiivse
suhtumise kujundamist kehaliselt aktiivsesse elustiili. Konkreetse võimaluse kasutamisel tuleb
olla maksimaalselt paindlik, pakkudes võimalust mitmekesiseks tegevuseks. Ühelt poolt on
oluline õpetaja aktiivsus erinevate võimaluste kasutamisel, teiselt poolt huvi ja meeldivuse
säilitamine. Kehalise kasvatuse tund võiks sisaldada rohkem eakohast meeldivat tegevust,
sealhulgas näiteks tantsimist, mis suurendaks kindlasti tüdrukute osavõttu tundidest. Vastavalt
võimalusele peaks pakkuma ka näiteks võitluskunsti algteadmisi jms. Kooli osa ei pea piirduma
ainult tunniplaanijärgse tegevusega. Olulisteks on tervisepäevad, matkad, kohtumised kodukandi
sportlastega, kuna teatud vanuses vajavad noored konkreetset eeskuju. Tähtis on ka
liikumisvõimaluste loomine vahetundides. Koolil peab olema võimalus kasutada kõiki
kohapealseid võimalusi – ujulat, jõusaali jne.
2) Sotsiaalmajanduslikke ja vahetust keskkonnast pärit tegureid silmas pidades on suur osa
kohalikel omavalitsustel, seda eeskätt kõikide kehalist aktiivsust soodustavate tegevuste
kättesaadavaks tegemise kaudu. Kui omavalitsuse piires puudub ujula, siis tuleb leida võimalus
piirkonna laste transpordiks ujumistundidesse. Kui KOV piirkonnas on spordisaal, jõusaal, ujula,
staadion, siis kindlasti peab olema piirkonna lastel soodustingimustel aeg nende võimaluste
kasutamiseks. Oluline on nii KOV materiaalne toetus vähemkindlustatud peredest pärit laste
treeningute toetamisel kui ka spordi/tantsu treeningute koha leidmisel, vahendite muretsemisel ja
võistluste korraldamisel.
Kohalike omavalitsuste korraldamisel regulaarselt toimuvad üritused (perepäevad, matkad,
võistlused), rajatavad spordiehitised (ujulad, staadionid, spordisaalid), piirkonna ettevõtete
tunnustamine, kes tegelevad lastespordi sponsorlusega on samuti võimalused väärtustada ja
kinnistada liikumisega seotud harjumusi.
Lisaks kohalikele omavalitsustele saavad eriti finantseerimise poole pealt osaleda ka kohalikud
Lions Clubide liikumised jms. Vaba aja veetmise võimalused võiksid olla mitmekesised ja
arvestama noorte huvisid. Näiteks võib tuua liuvälja rajamise talveperioodil, suusarajad, rambid
rulluisutamiseks, korvpalliplatsid. Lisaks kehalisele aktiivsusele on siin oluline vaba aja sisustamine
üldiselt.
Kokkuvõtteks
Laste ja noorte kehalise aktiivsuse kujundamisel ja soodustamisel on olulised märksõnad:
 ea- ja võimetekohane
 meeldiv/huvitav
 mitmekesised võimalused
 tunnustus saavutuste eest
 paikkondlik ja materiaalne kättesaadavus.
Kasutatud allikad
Kehaline aktiivsus. http://www.ut.ee/tervis/aastateema/artiklid.html
Physical activity and youth.
http://www.who.int/moveforhealth/advocacy/information_sheets/youth/en/index.html
Südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riiklik strateegia 2005-2020.