Lääne-Euroopast varakeskajal (1)

Lääne-Euroopa varakeskajal
Keskaja kronoloogia - keskaja alguseks loetakse Lääne- Rooma viimase keisri Romulus Augustuluse troonilt tõukamist aastal 476. keskaja lõpuks loetakse Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt aastal 1453, Ameerika avastamist Kolumbuse poolt aastal 1492, usupuhastuse algust Saksamaal aastal 1517.
Frangi riigi teke - Reini alam- ja keskjooksul elanud frangid tungisid kuninga juhtimisel Galliasse ja rajasid sinna oma riigi. Nad võtsid vastu ka ristiusu. Kui kuningavõim nõrgenes hakkasid tekkima üksteisest sõltumatud suured piirkonnad, mida valitsesid kuninga kojaülemad majordoomused.
Paavstiriigi teke – Pippin Lühike kinkis paavstile Rooma ja Ravenna lähipiirkonna. Tekkis paavstiriik ehk kirikuriik .
Ariaanlus – usuvool , mille kohaselt on Kristus ajalik olend ja on oma olemasolu eest tänu võlgu Jumalale . Ariaanlus levis germaanlaste seas.
Chlodovech – Frangi riigi esimene kuningas ja selle looja ja tänu temale võtsid frangid vastu ristiusu, millega sai endale kogu katoliikliku kiriku toetuse.
Karl Martell – tema võttis endale frangihertsogi tiitli, viis läbi sõjaväereformi ja lõi raskeratsaväe, Poitiers lahingus peatati araablaste pealetung .
Pippin Lühike – tema valitsusajal tihenesid Frangi valitsejate sidemed paavstidega, paavst kuulutas Pippini frankide kuningaks. Tal õnnestus ka dünastiate vahetus – merolingidest karolingideks.
Karl Suur – tema valitsusajal jõudis riik oma haripunkti , ta laiendas riiki palju, ta krooniti keisriks ja seega oli keisrivõim Lääne-Euroopas taastatud.
Linnaelu ja kaubanduse allakäik – linnade allakäik hakkas tekkima tänu piraatide röövretketele. Linnad jäid mõnes mõttes siiski alles, aga need ei olnud enam võrreldavad varasematega. Teed lagunesid, veevärk jäeti hooletusse, paljud avalikud hooned hüljati, Rooma tänavatel hakati karjatama loomi. Linnade allakäiguga hakkas hääbuma ka kaubandus, rahakasutamine kadus, kaubandussidemed jäid soiku, arenema hakkas naturaalmajandus . Sügavaima madalseisuni jõudsid linnaelu ja kaubandus feodaalse killustumise algjärgul.
Feodaalkorra ja pärisorjuse kujunemine – feodaalkord arenes järk-järgult ja kujunes lõplikult välja kõrgkeskaja alguseks. Senjöör ja vasall sõlmisid omavahel (suulise)lepingu, mille alusel olid neil üksteise ees teatud kohustused. Vasall pidi teenima senjööri sõjaväes, andma senjöörile nõu, toetama teda vangilangemise korral ja tegema kingitusi. Senjöör andis vasallile kasutada maatüki ja kaitses teda sõjaliselt ja kohtus. Feodaalkorraga hakkasid talupojad üha rohkem sõltuma suurmaaomanikest. Talupoegadel keelati maalt lahkuda, ehk nad muudeti sunnismaisteks. Selliseid talupoegi nimetatakse pärisorjadeks.
Kolm seisust – esiteks vaimulikud , kes palvetasid ja suhtlesid jumalatega . Teiseks sõjamehed, kes kaitsesid riiki ja rahvast. Kolmandaks töötegijad, kes oma tootva tööga kõiki ülal pidasid . Sellist ühiskonnakorraldust peeti Jumala poolt seatuks.
Varakeskaja kiriku- ja vaimuelu
Paavstivõimu tõus – paavsti tähtsus hakkas suurenema keisrivõimu nõrgenemisega Lääne-Roomas, nad ise hakkasid rõhutama enda autoriteeti ja vastutust. Võimu tugevdas ka läbikäimine Frangi riigiga, tänu sellele kujunes Kirikuriik ja kirikukümnis, ehk kirikule makstav osa oma sissetulekust .
Kiriku korraldus – juba ammusest ajast peale oli kristlik maakond jagatud piiskopkondadeks eesotsas piiskopiga ja suuremateks peapiiskopkondadeks eesotsas peapiiskopiga, piiskopkonna keskust tähistas katedraal. Kohalikes kirikutes tegutsesid preestrid, kes korraldasid kirikuteenistusi. Jumalteenistustel aitasid ka teised kohalikud vaimulikud. Piiskopid kontrollisid oma piiskopkonna vaimulike tegevust visitatsioonide ehk külastuste kaudu.
Kloostrikorralduse kujunemine – mungad ja nunnad moodustasid kogukondi ehk kloostreid. Erinevate kloostrite sisekorraldus oli väga erinev, hiljem tekkisid ühtlased reeglid ehk Benedictuse reeglid. Suurt rõhku hakati pöörama jumalateenistusele ja palvetele, munkade töö jäi soiku. Kloostritest kujunesid välja suured naturaalmajanduslikud majapidamised .
Karolingide renessanss – kultuuri elavnemine Karl Suure ja tema poja valitsusajal. Karl Suur kutsus oma õukonda silmapaistvaid õpetlasi, kes uurisid antiik kirjanust, eriti Piiblit , kirjutasid neid ümber. Sel ajal rajati ka koole , et lisaks munkadele saaksid hariduse ka ülikute pojad. See hävis koos Frangi riigi killustumisega.
Skandinaavia ja viikingid
Skandinaavia ühiskond – põhilised tegevused olid põlluharimine, karjapidamine, küttimine, kalapüük. Enamik inimesi olid vabad. Elati suurte taludena, mida juhtisid taluperemehed ehk bondid , kes pidasid ka orje ehk trääle. Tähtsamad küsimused otsustati koosolekutel ehk tingidel või alltingidel. Rikkamate bondide seast valiti konungid , kes valitsesid väiksemaid või ka suuremaid kogukondi. Merenduse ja kaubanduse elavnedes hakkasid konungid oma meeskonnaga rüüstama võõraid laevu ja jagasid pärast saagi omavahel. Tekkis maapuudus ja paljud mehed hakkasid ennast elatama mereröövimisega (ka langenud konungid), nii tekkisid viikingite salgad. Regulaarselt hakati ründama Lääne-Euroopat, kus skandinaavlasi nimetati normmannideks. Ida-Euroopas ja Bütsantsis tunti neid kui varjaage.
Viikingite retked – viikingite iga- aastaste rüüsteretkede all kannatasid Briti saared, Reini jõe suudmeala , Põhja-Prantsusmaa. Jõuti ka Hispaaniasse ja Vahemere maadesse, kuid ka Ameerikasse. Nad said oma kiirete laevadega tungida mööda jõgesid sügavale sisemaale, lahkudes jätsid nad endast maha tapetud ja rüüstatud asulad. Inglismaal lõpetasid nad kloostrikultuuri, vallutasid suure osa saarest ja hiljem ka terve saare. Prantsusmaal püüti tulutult vallutada Pariisi, kuid Põhja-Prantsusmaale tekkis Normandia Hertsogkond, kus omandati kiiresti prantsuse keel ja kombed.
Skandinaavlaste maailmapilt – nad austasid loodusobjekte, esivanemaid ja loodusjõude. Nende arvates oli maailmas palju müütilisi olendeid nagu näiteks trollid , hiiud, valküürid (naissõdalased, kes toimetasid sõjameeste laipu hukkunud sõdalaste valda Valhallasse). Skandinaavlased nägid maailma müütilise olmeosalise ilmapuuna, mille ülemised oksad ulatusid taevasse , juured puudutasid aga põrgut. See oli universumi toetav raamistik . Inimeste maailma ümber oli maailmameri , kus elutses hiiglaslik madu , nende maailma kohal elasid aga jumalad, kelle riigist viis vikerkaar otse allmaailma. Maailm pidi hävima ragnarökis, ehk hea ja kurja võitluses, selles hukuvad inimesed ja jumalad.
Jumalad – Odin oli sõjameeste jumal. Thor oli taeva- ja piksejumal. Frej oli rahu, jõukuse ja viljakuse jumal. (Loki oli hiid , kes kehastas kurjust)
Ruunid – Taanis võeti kasutusele ruunikiri, mis on meieni jõudnud hauakividel, mälestuskividel ja relvadel. Ladinatähestik lükkas ruunid käibelt. Need olid ka jõuduandvad asjad. Ruunid pidid ära hoidma ka hauarüüstamisi. Need ei olnud ainult tähemärgid, vaid ka väga pühad asjad.
Saagad – suuliselt edasiantavad pärimuslood. Need sisaldasid müüte hiidudest ja jumalatest, aga ka reaalselt toimunud sündmusi, kus tõde ja väljamõeldis siiski põimunud olid. Siiski on need tähtsa arheoloogilise väärtusega ( „Vanem Edda“, „Noorem Edda“)
Bütsants
Riigi korraldus – keiser oli piiramatu võimuga, senat oli ainult nõua andmiseks. Keiser oli sõjaväe kõrgeim juht, riigi ülekohtunik ja ülim seadusandja. Keisrile allusid ametkonnad, kes korraldasid erinevaid riigielu valdkondi. Riigivõimuorganid tegutsesid efektiivselt.
Sõjavägi – selle tuumiku moodustas palgaarmee, mis põhjalikult ümber korraldati. Maa jagati sõjaväeringkondadeks ehk teemadeks, kus võim kuulus strateegidele. Sõjaväe põhiosa moodustasid stratioodid ehk maakaitseväelased. Nad said sõjaväes teenimise eest endale maatüki. Olulisemaks väeliigiks sai ratsavägi. Teenistuses olid ka talupojad kes selle eest palka said. Hiljem koosnes sõjavägi peamiselt suurmaavaldajatest.
Talupojad – nad olid isiklikult vabad, kuid maksukohustusega. Maksmise eest vastutas kogu kogukond, makseraskustes võeti laenu, mille tagatiseks anti oma maatükk. Laenude tõttu jäid paljud talupojad maata . Paljud talupojad hakkasid rentnikeks või läksid linna, see oli ka üks Bütsantsi allakäigu põhjus.
Linnaelu – linnad olid suured ja jõukad. Linnades elavad kaupmehed ka käsitöölised koondusid kolleegiumitesse, mis tegutsesid riigi ettekirjutuste alusel. Riik kehtestas toodangu hinna kvaliteedi ja kõik muu. Käsitöölised tegutsesid tagasihoidlikes väikeettevõtetes, millest mõned asusid väljaspool linna. Kaupmeeste seas oli palju jõukaid inimesi, kes said ka riigiametnikeks. Nende kõrval oli ka vaeseid kaupmehi, kes rändasid linnast linna ja laadalt laadale.
Kirik ja usuelu – kirik oli keisrivõimu all, keiser võis Konstantinoopoli patriarhi vallandada ja tema valimiselgi oli viimane sõna keisril. Vaeste ja haigete eest hoolitsemine oli kiriku ülesanne. Suurenesid erinevused ida- ja läänekirikuvahel. Põhiline tüli oli sellest, et idakirik tunnistas , et Püha Vaim lähtus Isast, läänekirik aga uskus, et see lähtus Isast ja Pojast. Kirik lõhenes lõplikult siis kui paavst ja patriarh panid teineteise kirikuvande alla. Läänekirik ehk roomakatoliku kirik ja idakirik ehk kreekakatoliku kirik eh ortodoksi kirik.
Haridus ja vaimuelu – kanti edasi antiikkreeka kirjandust ja filosoofiat . Hakati õpetama grammatikat, retoorikat, õigusteadust, filosoofiat. Talupojad olid kirjaoskamatud, kui linnades levis kirjaoskus ka alamklassides. Õppetekstidena kasutati antiikteoseid, mida kirjutati ka ümber ja uuriti põhjalikult. Hagiograafi ehk pühakute elulood.
Slaavlased ja Vana-Vene riik
Vana-Vene riigi teke – Dnepri keskjooksul elanud karjakasvatajates idaslaavlased hakkasid järk-järgult elama asuma soomeugrilaste aladele . Viikingid ja Bütsantsi elanikud hakkasid rajama oma tugipunkte slaavlaste asulatesse. Sellega seoses olid slaavlased kutsunud varjaage end valitsema . Nii see läkski ja algse valitseja Rjuriku kaaskondlane Oleg pani aluse Vene riigile. Peamise elanikkonna moodustasid slaavlased ja soome-ugrilased, ka varjaagid slaavistusid aja jooksul.
Ristiusustamine – idaslaavlased olid paganad ja austasid surnuid, loodusjõude, esivanemaid, esile kerkis pikse- ja sõjajumal Perun. Tänu kaubandussuhetele Bütsantsiga hakkasid tekkima ühised arvamused ka usuküsimustes. Lõpuks lasi vürst Vladimir ennast ristida ja kehtestas uue usu ka oma riigis. Õigeusu kirik austab tänapäevani Vladimirit kui pühakut. Ristiusu vastuvõtmisega langes Venemaa Bütsantsi kirikliku ja kultuurilise mõju alla.
Riigi õitseng – õitseaeg saabus Jaroslav Targa ajal. Tema valdused ulatusid Mustast merest Läänemereni. Tema diplomaatilised sidemed ulatusid ka Lääne-Euroopasse: ta oli abielus Rootsi kuningatütrega, tema tütred aga Ungari, Norra ja Prantsuse kuningatega. Ta kehtestas seaduse „Vene õigus“.
Riigi lagunemine – vürsti surma järel jagunesid valdused tema poegadele. Nende valduste pärast puhkes palju kodusõdasid, mis viisid riigi killustumiseni. Seda mõjutas ka kohaliku võimu tõus ja nende soovimatus alluda Kiievi vürstile. Valitsema hakkasid osastisvürstid, kes omavahel hakkasid võitlema ainuvõimu pärast. Tekkisid kaks suurt riiki: Vladimir-Suzdali vürstiriik ja Novgorodi riik.