* viisakuse pm: koosneb ise erinevatest maksiimidest,kuid idee seisneb selles, et kooperatiivsuse pm on vahel vaja ja võimalik rikkuda selleks, et saavutada eesmärki. kui Grice'i pm oli: "Kolm mutrit ruttu siia!" siis Leech'i pm oli: "Palun too kolm mutrit." *kaks erinevat strateegiat: 1. läänelik (euroopalik) strateegia - tuleb nimetada asju oma õigete nimedega. st nii nagu mulle sobib. 2. Kõneaktid (pragmaatika alla ikka) 07.11.08 * kõneakti teooria looja John Austin: oxfordi filosoof. Tähtsaim teos" How to do things with words"(avaldati postuumselt. Raamat oli pöördeline ennekõike lingvistilises filosoofias ja ka keeleteaduses ning ka semiootika jaoks.) Austini jaoks on kõnelemine seotud moraalse aktiga. · ,,Three ways of Spilling Ink" (võiks lugeda. Hea teos moraalifilosoofia kohta) · vastutus eelneb vabadusele Austini moraaliteooria.
Kvaliteedi: a) Ära ütle seda, mis on sinu meelest vale b) Ära ütle seda, mida sa ei tea Suhe: ole relevantne (räägi asjast) Viisi: a) Räägi selget juttu b) Väldi mitmemõttelisust c) Ole lakooniline d) Räägi õiges järjekorras Koostöö ja viisakus Geoffrey Leech. Principles of Pragmatics (1983) The Tact Maxim Viisakus Suuremeelsus Tunnustamine Tagasihoidlikkus Mis on viisakas ühes kultuuris, on teises naljakas J.L Austin Kõneaktid Lokutiivne kõneakt sõnumi loomine - õige (adekvaatne) mõte - korrektne sõnastus Illokutiivne kõneakt sõnumi väljaütlemine Perlokutiivne kõneakt ütluse tagajärjed - Mõtted - Tunded - Teod Illokutiivsed kõneaktid Koostatud erinevast jõust - Illokutiivne jõud: F (p) - Illokutiivsed eesmärgid - Illokutiivsed suunad: (nool üles, alla, mõlemale poole) "ma anun sind " tugev illokutiivne jõud. Jõud see, kui jõuliselt
eeldus: kõneleja peab koopereeruma kuulajaga (sellest lähtub, et kommunikatsioon on tegevus, sellel on teatud eesmärgid, kooperatsiooni on vaja sellepärast, et neid eesmärke kergemini saavutada.) b) viisakuse põhimõte G. Leech formuleerib takti - ehk viisakusepõhimõtte, mis on samuti nagu kooperatsioonipõhimõte seotud kommunikatsiooniprotsessi efektiivsusega. Taktitundelised ollakse selleks, et saavutada oma eesmärke. 11. Kõneaktid a) lokutiivsed- loogika(peksan segast), grammatika(räägin kreeka keele asemel hiina keelt Loogika on aga suurel määral kreeka keele grammatika Illokutiivsed- kõnetatav saab su soovist aru. Kõige olulisem, eristame: 1.illokutiivne eesmärk- milleks räägime 2.illokutiivne jõud- kui intensiivne eesmärk 3.illokutiivne suund- kuhu suunatud ja perlokutiivsed aktid- Br aktil on tagajärg. Performatiivsus- Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele
mis tihti töötab kooperatiivsuse vastu. Ta päästab olukordasid. Grice esitab koop. põhimõtteid kui universaalseid. Viisakuspõhimõtted ei saa aga olla viisakad ühes ja ka teises kultuuris. Jaapani keeles tuleb vältida ,,ei" ütlemist, tuleb rääkida vihjates, läbi presuppositsiooni. Kuidas nim. asju? Inglise kirjanik J. Lilly kirjutas teose ,,Eupheus", kus nimetatakse asju ümber eufemism ; vastand on kakofoonia ebakõla, ,,imelik". Tuleb rääkida vihjamisi ja kaudselt. Kõneaktid speech act J. Austin 1960. postuumselt välja antud raamat ,,How to do things with words". Austini loengud võeti linti; ta ei improviseerinud, luges loenguid täpselt. J. Searle. Pragmaatika. Austini teos avas uusi perspektiive keelefilosoofias. Kõnelemine on eesmärgistatud tegevus ja keel on selle vahend. Keel on vahend, aga täiesti teise eesmärgi saavutamiseks (tahad kedagi tappa, aga oled halvatud sul on ainult keel). Kõneakt koosneb kolmest osast
kooperatiivsuse vastu. Ta päästab olukordasid. Grice esitab koop. põhimõtteid kui universaalseid. Viisakuspõhimõtted ei saa aga olla viisakad ühes ja ka teises kultuuris. Jaapani keeles tuleb vältida ,,ei" ütlemist, tuleb rääkida vihjates, läbi presuppositsiooni. Kuidas nim. asju? Inglise kirjanik J. Lilly kirjutas teose ,,Eupheus", kus nimetatakse asju ümber eufemism ; vastand on kakofoonia ebakõla, ,,imelik". Tuleb rääkida vihjamisi ja kaudselt. Kõneaktid speech act J. Austin 1960. postuumselt välja antud raamat ,,How to do things with words". Austini loengud võeti linti; ta ei improviseerinud, luges loenguid täpselt. J. Searle. Pragmaatika. Austini teos avas uusi perspektiive keelefilosoofias. Kõnelemine on eesmärgistatud tegevus ja keel on selle vahend. Keel on vahend, aga täiesti teise eesmärgi saavutamiseks (tahad kedagi tappa, aga oled halvatud sul on ainult keel). Kõneakt koosneb
Sotsiosemiootika · Multimodaalsus-idee, et kujutamine ja kommunikatsioon koosnevad hulgast semiootilistest moodustest. sotsiosemiootika püüab vaadata kuidas modaalsused väljenduvad (pilt, kirjutus, kuulmismälu). · Märgi arbitraarsus ja motiveeritus ning igasugune märgiloome motiveerutse võimalus. · Vajadus konteksti mõista ümbermõtestamiseks. · Küsimused märgilooja võimust, mõjust ja moondavast tööst. Pragmaatika: kõneaktid John Langshaw Austin (1911-1960) Ta kuulus Oxfordi koolkonda. Ta arvas, et filosoofia tegeleb tõsiste asjadega. Tead on eesti keelde väga vähe tõlgitud. Üks tema tähtsamaid raamatuid oli ,,How to do things with words". Austin oli väga korralik ning ta luges oma loenguid paberilt ning kõik need on ka olemas. Kõneakt = kõnetegu lausung(?) Iga kõneakt koosneb kolmest erinevast aktist: · Lokutiivne vastava sõnumi loomine. Selles loomises on paralleelselt kaks protsessi
Prototüüpanalüüs. Mõistete piiris võivad olla hägusad, mõistetel tüüpilisemad ja ebatüüpilisemad liikmed, tähendused on seotud võrgustikes (tihti metafooride kaudu), kirjeldus peab vastama keelekasutaja tajule 10. Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur. Viisakusprintsiip. Pragmaatika: Mida X-iga öelda võib? Põhivaldkonnad: Kõneaktiteeoria (kõneaktid on väide, palve, küsimus, etteheide, ähvardus, kompliment jne) Implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip Deiksis- keele kasutus kontekstis Viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus. Viisakusprintsiibi teenistuses on konditsionaal eelkõige siis, kui tahetakse pehmendada direktiivi või vähendada oma enesekindlust väidetes. Dialoogi struktuur Kooperatiivsusprintsiip Kvantiteedimaksiim- infot olgu õiges koguses
20.11.12 Semantika: mida X tähendab? Pragmaatika: mida X-ga öelda võib? Tegutseb printsiipide alusel. Pragmaatika põhivaldkonnad: · Kõneaktiteooria(lähenemine keelekasutusele, kus igat kasutatud keelelist üksust vaadeldakse kõneaktina mida ta sooritab) kõiki suhtlusüksusi käsitletakse teooriana, millel on eesmärk ja et kas see on õnnestunud või mitte: põhilised kõneaktid(kõneteod) on nt VÄIDE ja DIREKTIIV(nt keeld) · Implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip - · Deiksis (indeksikaalsus) valdkond keeles, kus eriti selgelt näha keelelise üksuse ja olukorra seotus. Pragmaatika osa, kuna olukord väga oluline. · Viisaksuprintsiip: positiivne ja negatiinve viisakus(vt pastaka laenamise näidet) · Dialoogi struktuur kõneaktide üketeisele järgnemine jms.
Pragmaatika on keeleteaduse haru, mis tegeleb keeleliste tähenduste väljendamise ja mõistmisega eri olukordades. Kõige laiemas mõttes on pragmaatika seega igasuguste tähendusega seotud keeleliste nähtuste kirjeldamine nii, et võetakse arvesse esiteks seda, kes, kus, miks ja millal midagi ütles või kirjutas, ja teiseks seda, kuidas öeldust aru saadi. Kõneakt on mingi keeleline üksus, millel on terviklik suhtluseesmärk. Tüüpilised kõneaktid on näiteks palve või ettepanek. Kõneaktiteooria keskne idee seisneb selles, et inimene kõneldes mitte lihtsalt ei edasta mingisugust informatsiooni, vaid pigem sooritab mitmesuguseid tegusid. Selleks, et neid tegusid sooritada, on keeles olemas kindlad vahendid, mis võivad olla morfoloogilised (näiteks eesti keeles tingiv kõneviis kui palve pehmendaja), sõnalised (palun kui palve ja äkki kui ettepaneku
Alsek's on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Keelt saab jagada kaheks komponendiks: langue abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole individuaalsed kõneaktid (kõne). Sellisena vastandub organimismianaloogiale keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Ohverdamine (parole) -> sotsiaalne struktuur (langue) 4. Ühiskonna funktsionaalsed vajadused Talcott Parsonsi järgi- Parsons: Ühiskonna ajaloo suund: inimesed ühiskonnas on vabad toimima, aga nende toimimise suuna määrab suurelt osalt ära teatavad
12. Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur. Viisakusprintsiip. Pragmaatika tegeleb suhtluse uurimisega. Pragmaatika on tähendusõpetus. Kõneakt on suuline suhtlemisprotsess, kõneleja sooritab selle rääkides. Kõneakti läbiviimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused. Kõneakt ehk kõnetegu on mingi keeleline üksus, millel on terviklik suhtluseesmärk. Pragmatika põhivaldkonnad kõneaktiteooria: põhilised kõneaktid(kõneteod) on nt VÄIDE ja DIREKTIIV • implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip • deiksis • viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus (vt pastaka laenamise näidet), • dialoogi struktuur kooperatiivsusprintsiip – kvantiteedimaksiim – kvaliteedimaksiim – relevantsusmaksiim – meetodimaksiim Implikatuur on järeldus, mille suhtlejad teevad öeldu põhjal kasutades (eelkõige) kooperatiivsusprintsiipi Semantika uurib keelelisi tähendusi
sisu (subposition), on teise ütluse eelinfo (presubposition)). G. Leech formuleerib takti - ehk viisakusepõhimõtte, mis on samuti nagu kooperatsioonipõhimõte seotud kommunikatsiooniprotsessi efektiivsusega. Taktitundelised ollakse selleks, et saavutada oma eesmärke. Antud juhul (Ega te ei saa ulatada mulle soolatopsi?) on kaudne kõneakt suunatud viisakuse põhimõtte teenindamiseks. Kaudsed kõneaktid tekkisid, kui viisakus muutus tähtsamaks. Kõneleja annab kuulajale formaalse võimaluse mitte aru saada varjatud eesmärgist. Tihti kasutati kaudseid kõneakte hoopis assertiivsuse varjamiseks õukonnakultuuris. Tüüpiline on see, et midagi öeldakse ja siis tehakse nägu, et seda pole öeldud. Kaudsed kõneaktid seonduvad lähedaselt ka irooniaga (situatsioon, kus sõnad tähendavad mitte seda, mis keeles, vaid vastupidist). Irooniale lähedane on omakorda metafoor.
sisu (subposition), on teise ütluse eelinfo (presubposition)). G. Leech formuleerib takti - ehk viisakusepõhimõtte, mis on samuti nagu kooperatsioonipõhimõte seotud kommunikatsiooniprotsessi efektiivsusega. Taktitundelised ollakse selleks, et saavutada oma eesmärke. Antud juhul (Ega te ei saa ulatada mulle soolatopsi?) on kaudne kõneakt suunatud viisakuse põhimõtte teenindamiseks. Kaudsed kõneaktid tekkisid, kui viisakus muutus tähtsamaks. Kõneleja annab kuulajale formaalse võimaluse mitte aru saada varjatud eesmärgist. Tihti kasutati kaudseid kõneakte hoopis assertiivsuse varjamiseks õukonnakultuuris. Tüüpiline on see, et midagi öeldakse ja siis tehakse nägu, et seda pole öeldud. Kaudsed kõneaktid seonduvad lähedaselt ka irooniaga (situatsioon, kus sõnad tähendavad mitte seda, mis keeles, vaid vastupidist). Irooniale lähedane on omakorda metafoor.
2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon. Gilles Deleuze/Felix Guattari Mis on filosoofia? Väidavad, et inimteadvus esitleb end /mõtlemine eksisteerib/ 3 eri viisil: KUNST, milles toimib kompositsiooni plaan ning siin mõeldakse aistingu jõuga. Aistingud ja esteetilised figuurid TEADUS. Domineerib referentsi (osutus) ja koordinatsiooni plaan. Tunnetusfunktsioon.
12. Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur. Viisakusprintsiip. Pragmaatika - on semiootika haru, mis uurib märkide kasutamist. Keeleteaduse haruna uurib pragmaatika keele kasutamist ning keelelist tegevust. Tegeleb koomiksite ja anekdootidega. Tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Keele tähendused. (Mida X-iga öelda tahetakse?) Kõneakt e kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab kõneaktid (kõneteod) on nt VÄIDE, PALVE, KÜSIMUS, ETTEHEIDE, ÄHVARDUS, KOMPLIMENT jne Viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus (vt pastaka laenamise näidet), Kooperatiivsusprintsiip. Anna vestlusesse nõutav panus (käesoleval ajahetkel ja käesolevate eesmärkide suhtes) – kvantiteedimaksiim (infot olgu õiges koguses) – kvaliteedimaksiim (info olgu tõene) – relevantsusmaksiim (info olgu relevantne) – meetodimaksiim (info olgu arusaadav)
repliikide järgnevus ja loogilis-mõtteline omavaheline seos eri väljenduste vahel. Sellepärast on oluline, et lapsed õpiksid kõigepealt vestlema: kuulama kaasvestleja küsimust, reageerima sellele asjakohase kommentaari, küsimuse või tegevusega. Laps peaks juba lasteaias omandama teadmise, millal kuulata, millal rääkida ja kuidas teemast kinni pidada. Dialoogilne kõne Suur osa argipäevast suhtlusest leiab aset dialoogi vormis - kaks või enam osapoolte osalejaid. Kõneaktid on nüüd situatiivsed- tihedalt seotud selle konkreetse olukorraga, kus suhtlus toimub. Dialoogilne kõne on kontekstiline. Nt üksikud väited, ütlused, hinnangud on tihedalt seotud teistega. 12 Elavas suhtluses esitatud väide, märkus või hinnang omandab oma tegeliku tähenduse vastavalt jutuajamise iseloomule. Dialoogi vormist võib paljust niigi selgest loobuda
võrra. Normaalolekus on väiksem valents, aga lisatakse midagi juurde. Verbile lisatakse tunnus, mis võimaldab sinna midagi juurde tuua. · Kausatiivid kausatiivkonstruktsioonid on morfoloogilised, leksikaalsed ja perifrastilised. · Lokatiivne vaheldus perfektiivsuse partikli lisamine võimaldab valentsi lisamist, nt reisin kogu maailmas VS reisisin kogu maailma läbi. 41. Whaley kõneaktid Keele ehituslik pool kohandub vastavalt sellele, mida inimesed keelelt nõuavad. Ülemaailmselt on igas keeles 3 funktsiooni välja arenenud: küsimuste moodustamine, käskluste esitamine ning kinnituste tegemine. Need harjumuspärased funktsioonid võivad mujalgi kasutusel olla: nt küsisõnu kasutatakse väidete tegemisel ja käskiva kõneviisi lausetega saab palvet või nõuet taotleda. Kuigi keeltes arenevad välja kindel, käskiv ja küsiv kõneviis, erinevad nende struktuurid suuresti
eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Alsek’s on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Keelt saab jagada kaheks komponendiks: langue – abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole – individuaalsed kõneaktid (kõne). Sellisena vastandub organimismianaloogiale – keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Ohverdamine (parole) -> sotsiaalne struktuur (langue) • Ühiskonna funktsionaalsed vajadused Talcott Parsonsi järgi- Talscott arvas, et inimese toimimisel on eesmärgid ning neid eesmärke pakub ühiskondlik struktuur
öeldud. Olukorras tekkiv tähendus. Kõneakt. 1950. aastatest pärit. Teame lause tähendust, kui teame, millal ja millistel tingimustel see on tõene või väär (nt lumi on valge teame, et on õige, kui on ollus nagu lumi ja see on sellist värvi nagu valge). Austin ütles, et asi pole tõesuses, vaid selles, mida lausega tehakse. Kõneakt kas lause õnnestub või mitte, kas protseduur on õige. Austin: kõik laused on kõneteod ehk kõneaktid ja on õnnestunud või mitte. On kõneaktide tüübid, millele järgneb reaktsioon, nt küsimusele järgneb vastus. Implikatuur. Nt kas te saate mulle soola ulatada? palve, mitte küsimus. Implikatuur on järeldus, mis määrab kõneakti tüübi. - kooperatiivsusprintsiip inimesed suhtluses jälgivad, et nad teevad koostööd oma partneriga, et kõik saaks aru ja suhtlus oleks ladus. Üks printsiibi rikkumine on iroonia (kui teine irooniat mõistab, siis ei riku ka)
aastate lõpust alates huvituti – lausungi (mitte lause) tähendusest , – esitusest (performance) mitte struktuurist (competence) , – õnnestumisest mitte tõesusest. • Pragmaatika uurib seda, mis on lausungite tähendus konkreetses kontekstis ja kuidas see keele abil saavutatakse. Laiemas tähenduses on pragmaatika mistahes keelelise tegevuse uurimine. Semantika: Mida X tähendab? Pragmaatika: Mida X-ga öelda võib? Pragmaatika põhivaldkonnad: • kõneaktiteooria - kõneaktid on nt väide, palve, küsimus, etteheide. Nende all mõeldakse keeleliselt väljendatud tegevusi, lause suuruseid üksusi, millel on teatud eesmärk. • implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip - anna vestlusesse nõutav panus (käesoleval ajahetkel ja käesolevate eesmärkide suhtes) Infot olgu õiges kohases, olgu tõene, asjakohene ja arusaadav. • deiksis (indeksikaalsus; nähtus, mis seob keele ja konteksti) ja viitamine ehk referents
keelelis-kommunikatiivse prisma. Diskursus tekst kontekstis; keel sotsiaalse tegevusena, mille määravad sotsiaalsed struktuurid; ütluste ja keelekasutusviiside organiseeritud kogum. Diskursusanalüüs teksti ja kõne uurimine kontekstis; teksti ja kõne tegelike struktuuride süstemaatiline, üksikasjalik ja teoorial põhinev analüüsimine. Diskursuse struktuurid teksti/diskursuse omadused, aspektid, detailid (nt grammatilised struktuurid, retoorilised struktuurid, kõneaktid, interaktsiooni strateegiad, graafika), mida diskursusanalüüsis kasutatakse analüüsikategooriate funktsioonis. Interdiskursiivsus loov, ühendav intertekstuaalsus, mis põimib erinevate diskursustüüpide, zanride või stiilide konventsioone ehk tavasid, luues seeläbi uusi või hübriidseid interaktsiooni- ja sotsiaalsete suhete vorme ning diskursustüüpe. Intertekstuaalsus ühe teksti tähenduse kujundamine teis(t)e teksti(de) poolt teis(t)e
Enamusel juhtudest muudavad inimesed oma keelekasutust vastavalt kontekstilistele tunnustele ilma seda ise teadvustamata. Erandi võivad moodustada esimesed kohtumised ja nn. pimekohtumised (kus konteksti ei suudeta haarata). Mõnede sotsiolingvistide uurimustes on olulisel kohal suhtlemise mittekeelelised elemendid. Siia kuuluvad sõnatu suhtlemise ja paralingvistilise suhtlemise aspektid, sealhulgas prokseemika, mis uurib isikuruumi ja mitmed teised valdkonnad. Kõneaktid Keelekasutuse üheks aspektiks on keelekasutuse korral taotletavad eesmärgid. Kõneaktide kategooriad Filosoof Searle (1975) esitas kõneaktide teooria, mis püstitab küsimuse, mida kõnega saavutada saab. Searle järgi jaotuvad kõik kõneaktid oma eesmärkide alusel viide põhikategooriasse. Kõneaktid Kõneakt Kirjeldus Näited
erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Keelt saab jagada kaheks komponendiks: langue – abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole – individuaalsed kõneaktid (kõne). Sellisena vastandub organimismianaloogiale – keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Ohverdamine (parole) -> sotsiaalne struktuur (langue) Kokku saab nendest langage kui üldine inimvõime, st abstraktne iseseisev süsteem, omavahel seotud märkide kogum. Keele kõnelejad jagavad seda süsteemi
erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Keelt saab jagada kaheks komponendiks: langue abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole individuaalsed kõneaktid (kõne). Sellisena vastandub organimismianaloogiale keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Ohverdamine (parole) -> sotsiaalne struktuur (langue) 6. Mis on ja mida aitavad mõõta Talcott Parsonsi "mustrimuutujad"? Talcott Parsons (19021979) lahkab dikotoomiat erinevateks aspektideks:
erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Keelt saab jagada kaheks komponendiks: langue – abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole – individuaalsed kõneaktid (kõne). Sellisena vastandub organimismianaloogiale – keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Ohverdamine (parole) -> sotsiaalne struktuur (langue) 6. Mis on ja mida aitavad mõõta Talcott Parsonsi “mustrimuutujad”? Pattern variables are five dichotomies, developed by Talcott Parsons (1902-1979),
mõistel võivad olla hägusad piirid, ei tekita see inimestele suhtluses probleeme, järeldus, et keeleüksuste tähendus võrdub selle kasutusega) 28. Semantika teooriad...pmst eelmises olemas nimed jne. 29. Pragmaatika põhimõisted Peirce: pragmaatika uurib märkide ja nende kasutajate autori ja adressaadi suhteid. Tänapäeva pragmaatika kesksed mõisted presupositsioon, kõneaktid ja suhtlusprintsiibid ning maksiimid on lingvistid üle võtnud loogikutelt ja filosoofidelt. Pragmaatika jälgib seda, kuidas inimesed kasutavad mõttekaid ja tähendust omavaid keeleväljendeid oma kommunikatiivsete eesmärkide saavutamiseks, ning peab looma ka vastava mõistestiku. Pragmaatika problemaatika on märksa laiem, st ta ei ole keeleteaduse osa. Eksisteerib üldine pragmaatika, mis uurib inimsuhtlemise seaduspärasusi abstraktsemal tasandil
3) Lause (tüübi) ja lausungi (eksemplari) erinevus: lause kui formaalne püsitähendusega struktuur, lausung kui kavatsetud (kõne)tegu. 4) Kompositsioonilisus: laused on moodustatud grammatikareeglite järgi (süntaks), lause tähendus on määratud komponentide püsitähenduse ja kombinatoorikaga (semantika). 5) Lausetähenduse ja kõnelejatähenduse erinevus: konkreetne kõnelejatähendus on konventsionaalse tähenduse funktsioon. Kaudsed kõneaktid ja implikatuurid. 6) Kasutuse ja tsiteerimise erinevus: viimast nimetatakse ka mainimiseks. – Mainima on väljend, mida tasub ka lepingutes kasutada. Ärisaladus saab põhiseadusliku kaitse kui ta tõesti ärisaladus on. 7) Keele võimaluste ja kõneleja teadmiste erinevus (ontoloogia ja epistemoloogia erinevus): laused, tähendused, taotlused; teadmised autori kavatsuste kohta. Keeleline määramatus võib olla mõlemakülgne.
- kooperatsioon on kõigi jaoks ühesugune, viisakust "võlgnetakse" eri inimestele erinevalt. Leech: maksiimid võivad minna üksteisega vastuollu, nt. nõustumise maksiim ja tagasihoidlikkuse maksiim komplimentide puhul. Jaapanis jääb peale tagasihoidlikkus, Ameerikas nõustumine. Tegelikult on kompliment keeruline kõneakt/kõnetegu, koosneb vähemalt kahest komponendist: kiitus ja sümboolne "kingitus". Komplimendid, kiitus ja meelitamine ("pugemine") ei pruugi olla samad kõneaktid. Kõneakt/kõnetegu (Austin "How to Do Things With Words") see, mida me midagi lausudes tegelikult teeme (nt. väide, ähvardus, hoiatus, etteheide jne). Austini väitel on igas kultuuris just niipalju kõnetegusid, kui on neid kirjeldavaid tegusõnu. Osa kõnetegusid on performatiivsed: nende tegemine teeb nad iseenesest õigeks (nt. ei saa teretajale öelda: "Ei, sa ei tereta mind"). NB! - "Viisakus" on tehniline termin, ei kattu alati tavamõistega
1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed
Öeldut enam parandada ei saa, aga kirjuattud küll enamasti, ehk süntaktiline kontroll on vajalik! + VAATA ÕIST; kastidega slaidi.) eelviimane samm - vt kastidega slaidilt õis-st!!). Viimane samm on hääldada või kirjeldada.) Kust arvatavasti algas Chomsky kõneloome mehhanism? Algas peale süvastruktuurist e semnatilise süntaki juurest (kui võrrelda," kastislaididga"). Kokkuvõtteks, mis on psüüholivngistika aines? Mida need uurivad? Uurimsiobjekt on kõneaktid loomes ja tajus, Aga mida selle puhul uurida? eri valdkondi ja tunnuseid. Asi algas peale, et uuriti kodeerimise ja dekodeerimise protsesse, et nrt ütlus on valmis aga on vaja see veel kodeerida. (võrreldav masinatöödega, kus põhiliselt toimub kooduvahetus.) Samm edasi hakatu huvitama, kuidas keel omandatakse ja arendatakse, mis operatsioone kasutatkse (Chomsky koolkond uuris seda ). Jõuti edasi et kõne sõltub situastioonidt, et mis olukorras, ma midagi räägin. Nt tõsta jalg
Reguleeriv-planeeriv funktsioon. Eelnevalt on mainitud, et teabevahetusele kaasneb väga sageli ühe või mitme partneri tegevust reguleeriv funktsioon. Juba kõnearengu algetapil pöördub laps täiskasvanu poole harilikult selleks, et see midagi tema tarvete rahuldamiseks teeks. Ka täiskasvanu repliikidest väikelapsele on suur osa tegevust reguleeriva iseloomuga. Kui esialgu on tegemist iga toimingu vahetu reguleerimisega, siis hiljem muutuvad täiskasvanu kõneaktid planeerivaks, s.t. reguleerivad juba toimingute ahelat. Oskust tegutseda verbaalse instruktsiooni järgi tuleb pidada lapse kooliküpsuse üheks olulisemaks komponendiks. Kuid ka siin on baasiks lapse oskus tegutseda kõigepealt täiskasvanuga koos, seejärel eeskuju ja lõpuks näidise järgi. Nagu kõne puhul alati, on verbaalne reguleerimine- planeerimine pealisehitus, mis praktilises koostegevuses alles alustab oma funktsioneerimist.
2) Proosast eristab näidendit jutustaja puudumine. Näidendis peab seda kompenseerima dialoog, remark ning remarktekst. Monodraama on erivorm, kus peale otsese kõne puuduvad kõik näitekirjandusele omased tunnused: tegevuslikkus, dialoogilisus ja remark; 3) Dramaatika ruum ja aeg on alati olevikus. Analepsis tagasipöördumine minevikku või edasiminek tulevikku. 4) kõne dramaatikas on tegevuslik. Performatiivsed kõneaktid: käsud, keelud, kehtestused, veenmised. 5)dramaatika on orienteeritud teatrile. Näitekirjanduse moodustavad need tekstid, mis peavad silmas teatri spetsiifikat. On ka lugemisdraamad (keeruline probleemistik, suur maht). Nt Goethe Faust. N. 48 Baturini Teemandirada, poeetilised remargid. Monodraamades võib dialoog olla esindatud sisekõnena
formaalselt täiesti erisuguseid ütlusi. Intonatsioon on siinkohal oluline ning peamine asi, mis võib erineda ja kohe ütluse tähendust muuta. Lastele on samuti vaja selgitada, et mingi eesmärgi täitmiseks saab kasutada eri sõnastusega ütlusi. Näiteks soov (palve) võib olla esitatud korraldusena (Mari, pane aken kinni), vormistatud küsilausena (Mari, kas sa võid akna kinni panna?) või kaudse viitena (Mari, mul on natuke jahe). Raskemini mõistetavad on kaudsed kõneaktid, kus mingil määral on rikutud suhtlusmaksiimi ehk verbaalse käitumise reeglit Püüa selguse poole. Kaudsete kõneaktide tutvustamiseks-teadvustamiseks kasutatakse samuti kas reaalseid suhtlussituatsioone või lühitekste. Nt annab õpetaja klassis järgmised korraldused: Mari, pühi tahvel puhtaks. Jüri, kas sa saad ukse kinni panna? Mati, meil on klassis natuke jahe. Kui laps korraldust ei mõista, lisatakse täpsustus: Aken tuleks kinni panna
Ferdinand De Saussure (1857-1913) rajas tänapäevase keeleteaduse ja sellest tulenevalt mõjutas fundamentaalselt 20. sajandi humanitaarteadusi. Sarnaselt 19. sajandil noorgrammatikute nägemus keelest - laenamine, muutus ajas. Saussure'i monograafia indoeuroopa keeltest (1897) kukutas nad jäädavalt. Keeleteaduse objekti - keelt - saab jagada kaheks komponendiks: langue abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole individuaalsed kõneaktid (kõne). Sellisena vastandub organimismianaloogiale keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Keel sõltub sotsiaalsetest tingimustest. Kõne aktualiseerib kollektiivsel tasandil eksisteerivad keelt, keele reegleid. Nagu male: malereeglid ja partii. Keelt tuleb vaadata tervikuna. Osad on omavahel seotud. Saussure'i tähelepanu väikeosadele.
annaabi.ee 
