„Kuritöö
ja karistus“ -
inimhinge peegeldus või lihtsalt igav
ila?
Tegevus
toimub juulist sügiseni.Vaene juuratudeng tapab vastiku vanamuti ja
tema rõveda õe, varastab nende raha ja väärtesemed, aga ei tunne
sellest rõõmu, läheb hulluks ja lõpuks mõistetakse ta üle kohut
ja määratakse sunnitööle – kuid teda ei morjendanud
sunnitöölise halb toiut, paljakspöetud pea ja riideräbalad –
ümberpöördult – ta tundis rõõmu töö üle: tööl kehaliselt
surmani väsides oli ta kindel, et on teeninud endale mõne tunni rahulikku und.
Ja mis tähendas temale toit – vedel kapsasupp
prussakatega! Üliõpilaspõlves ei olnud tal sageli sedagi! Välimus
ja nigel elu ei alandanud teda, hoopis halb enesetunne, riivatud
väärikus. Sunnitöö ei ole tema karistus, hoopis süümepiinad
on.Tegelased:
Rodion R.
Raskolnikov – juuratudeng, õnnetu, depressiivne,
vaene ja võib öelda –
irratsionaalne , raamatu alguses ta läheb
ja ostab oma viimaste kopikate eest saia ja õlut (mitte eriti tark
tegu, eks?) samas ei tohi unustada, et aeg oli siis teine, ehk oligi
nii õige.
Razumihhin – Raskolnikovi sõber ja üldse oli ta
lihtsalt suurepärane inimene,
seltsis kõigi inimestega, üritas
aidata Raskolnikovi tema rahamuredes ja muuski. Samas ei ole päris
õige tema kohta altruist öelda.
Vanamutt Aljona - teose üks
negatiivsemaid tegelasi, kuigi me ei saagi temast väga palju midagi
teada, enne paneb ta kõrvad pea alla (tänu Raskolnikovi ja
kirve koostööle),
Lizaveta (Aljona õde) – poolearuline vanatüdruk,
võib-olla ka seksuaalsete väärkalduvustega. Võib olla mitte, aga
põnevam arvata, et on.
Raskolnikovi õde
Dunja /
Dotja –
naiselikult
naiivne pehme
nunnu tegelane , aga äkki hoopis
külmavereline
libu ?
Raskolnikovi ema Pulheeria
Ivanovna –
ennastohverdav nagu emad ikka, ei midagi uut.
Marmeladov – jota,
kellega Raskolnikov kohtub juhuslikult. Oli kunagi väärikas
ametnik , et elu oli liiga künkaline, mees hakkas jooma ja keeras
pekki terve oma perekonna elu.
Marmeladovi tütar
Sonja – kui
treffneristid ümber peaks olema helesinine
aura , siis tema aura on
lihtsalt hele. Nii hea ja soe ja armas tüdruk. Ja üldse mitte
külmavereline. Aga kahjuks pesuehtne
lits . (Seekord ilma irooniata,
ta tõesti töötas prostituudina, et oma perekonda ülal pidada)
Pjotr. P Lužin (Dunja peiks) - valelik ja värdjas.
Svidrigailov – Mõisnik, kelle juures Dunja töötas, ajas talle
ligi kogu aeg ja külarahvas hakas Dunjast halvasti
arvama –
blablabla noor tšikk sebib abielumeest blablabla, mis kõik viis
Dunja maine rohkele allakäimisele ning põhjustas
Svidrigailovi naise,
Marfa , viha Dunja vastu. Hakkasid levima ka
kuulujutud , et
Dunja oli see, kes Marfa tappis. Svidrigailov himustas Dunjat aga elu
lõpuni.
Svidrigailovi naine Marfa – mängis suur osa Dunja
maine määrimises, kui ta lõpuks sai aru, et hoopis tema mees on
kõiges süüdi, näeb kõvasti vaeva, et Dunja porist puhtaks pesta.
Oma
testamendis jätab
tale rohkelt sulli (3000
rubla )
Porfiri Petrovitš – politseiametnik, saab aru, et Raskolnikov on tapja,
näeb kõvasti vaeva, et seda tõestada. Räägib palju, uurib ja
nuhib palju.
Kõigepealt – Dostojevskile
meelis nimedemäng (vt „
Idioot “, kus tegelaste nimed olid nt Mõškin,
Lebedev“), nii et üritan siin teha mingit nimede analüüsi
(lähtuvalt venekeelsetest vastetest):
Raskolnikov –
viitab sõnale „
raskol “, lõhe; lõhestumine.
Razumihhin – „razum“
–
arukus Marmeladov – „marmelad“ – ma ei teagi nüüd...
marmelaad ? Magusus vm, igatahes midagi
positiivset .
Lužin –
„luža“ - lomp. Midagi negatiivset (mida ta ka teoses oli
Raskolnikovile ja lugejale endale ka)
Tegevus
toimub Venemaal Peterburis 1860ndatel aastatel. Sel ajal iseloomustas
Venemaa ühiskonda kahtlemine usus ja uue moraali vajalikkus. Selgelt
oli näha sotsiaalset ja vaimset ebavõrdsust. Intelligentsi hulgas
olid vastuolus konservatiivsed kohalikud, kes hindasid Venemaa
iseloomu passiivsuset ja progressiivsed “läänlased”, kes võtsid
vastu Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt tulevad uued ideed ja
vaimustusid sotsialismist.
Peterburg , kus tegevus toimus, oli
tegevuse toimumise ajal haruldaselt palav , õhk oli umbne ning
linnapilt oli räpane. Linnas oli palju joomakohti ning väikeseid
haisvaid kortereid ning seal oli koos nii vaeseid kui ka rikkaid
inimesi.Romaani
põhiprobleemid seostuvad enamasti vaesusega. Nendeks olid
prostitutsioon, eneseväärikuse kaotamine ning kuritegevus . Teoses
käsitleti ka alkoholismi. Alkoholismi all kannatas Marmelodov, kes
jõi maha pere viimase raha ning tema tütar Sonja teenis elatist
prostituudina, mistõttu kaotas ta ka eneseväärikuse. Kuritegevus
on aga üldiselt romaani läbivaks sotsiaalseks probleemiks. Selleks
oli Raskolnikovi poolt toime pandud mõrv, kus ta tappis Aljona ja
Lizaveta Ivanovna.Raskolnikov tapab võlausaldaja
Aljona Ivanovna. (
Raskolnikovi
teooria -Ta jaotas inimesi harilikeks, kes ei suuda elu edasi viia ja
haruldasteks ehk geeniusteks, kes saavad maailma muuta. See seisnes
selles, et tema ütluse järgi võivad haruldased inimesed astuda üle seadustest ja panna toime kuritöid. Harilikel inimestel on õigus
eksida ja nad on oleviku isandad, ent haruldane inimene ei või
eksida, ta on tuleviku isand ja ta võib seadusega vastuollu minna
siis, kui tema idee teostamine on kasuks kogu inimsoole ehk kasutuid
inimesi võib tappa. Kindlasti tahtis ta endale ka Ivanovna raha, et
oma elujärge parandada, jätkata õpinguid ülikoolis ning teha rahaga õnnelikuks oma ema ja õde. Üheks põhjuseks oli ka enese
proovilepanek. Ta tahtis näha kas ta on piisavalt julge sellise
kuritöö sooritamiseks ning kas ta sarnaneb Napoleoniga, kes on
võimeline oma eesmärgi saavutamiseks kõike tegema.)
Ideed oli
kuulnud kusagil kõrtsis. Mõrva valmistab hoolega ette.
Kuuleb , et Lizaveta on ühel ajal ära. seob kirve kaenla alla ja
lööb muti sellega maha. Sel ajal aga kui ta
ehteid jm väärisesemeid
(
muide rahapataka jätab ta kahe silma vahele) kummutist
otsib, saabub Lizaveta ja Raskolnikov tapab ka tema, suur šokk,
Raskolnikovil ei olnud alguses plaaniski Lizavetat tappa. Kui
Raskolnikov valmistub
lahkuma , tulevad kaks klienti. Need lähevad
alla kojamehe juurde asja
klaarima - miks vanamutt neid sisse ei
lase. Raskolnikov
peidab end kaks korrust allapoole ühe lahtise ukse
taha ja
lahkub kui teised on läinud. Peidab korterist leitudsaagi
ühte hoovi kivi alla.
Läheb meeltesegaduses koju, on
haigeks jäämas (nälg+vaimne pinge). Järgmisel
hommikul kutsutakse
politseisse (
perenaine on esitanud kaebuse võla pärast).
Raskolnikov aga
arvab et nad "juba teavad". Kõigub kohale
ja kuuleb seal juhuslikult et need kaks klienti on kahtlusalused.
Satub ühe politseinikuga ("Püssirohi") sõnavahetusse
(mõrva asjus) ja minestab kuumuse ja õhupuuduse pärast. Mõni
hakkab seda tõendiks
pidama . Kuidagi jõuab Raskolnikov koju. mingi
mõttevälgatuse ajel külastab vana koolivenda Razumihhinit, lootes
et tal on ehk tööd anda (too on ka valmis andma talle poole oma
vähesest), kuid Raskolnikov millegipärast ei taha enam. Käitub
imelikult ja läheb koju, kus sonib päevade kaupa. Razumihhin ei saa
aga rahu ja tunneb vajadust teda aidata. Põetab kuni Raskolnikovi
meelemärkusele tulekuni, ostab talle uued riided jne. Enne tapmist
oli Raskolnikov kohtunud mingis kõrtsis joodiku Marmeladoviga, too
rääkis talle oma tiisikushaigest agressiivsest naisest
Katerina Ivanovnast, prostituudist tütrest Sonjast ja kolmest nälgivast
lapsest. Räägib ka sellest, kuidas tal on neist väga kahju –
nimelt läheks neil kõigil hirmasti raha vaja, et mitte nälga
surra, et saada midagi selga, kuid Marmeladov joob kõik maha ja ta
ei saa sinna mitte midagi parata. Tema naine on meeleheitel,
väga-väga halva
tervisega , vihkab Marmeladovit südamest (ta oli
enne mingi rikka mehe naine, kuid siis sattus kokku hoopis
Marmeladoviga), kuid Marmeladovil on oma perekonnast lihtsalt kahju,
sest tema on sitapea ja ei saa sinna mitte midagi teha. Raskolnikov
viib ta koju ja tal hakkab hale - jätab neile oma viimase raha (ema
käest saadud). Terveks
saades tundub et Raskolnikoviga pole kõik
korras. Luzin käib teda külastamas, lootes leida poolehoidu, kuid
Raskolnikov on vihanud ideed oma õe abiellumisest kellegi sellisega
juba algusest peale, solvab teda rängalt ja
saadab minema.
Poolsegasena jalutab Raskolnikov välja. satub kokku politseiülema
abiga ja lobiseb tollega provotseerivalt mõrvast, seletades kuidas
tema oleks teinud. (räägib sellest mida ka tegelikult tegi)
Püssirohi (Porfiri st) hakkab jälle midagi arvama kuid saab jälle
häbistatud nagu kord varemgi väites et Raskolnikov on süüdi
ainult sellepärast et minestas sellest rääkides. Koju tagasi
jõudes saadab Razumihhini tänamatult põrgusse (viimane annab talle
veel võimaluse tema
peole tulla kui leppida tahab). Käib ka
mõrvapaigas, küsib kus
veri on ja karjub seal kõigi peale et need
ta jaoskonda viiksid. (Sealt jätab ta meelde mees, kes teda hiljem
mõrvariks kutsub ja Raskolnikovi sellega hulluks ajab) Tagasi minnes
avastab ta tänavalt hobuse kapjade all puruks tambitud Marmeladovi.
Raskolnikov juhatab tolle koju viimist, mis on õnneks lähedal. Seal
mees
sureb . Raskolnikov lubab Katerina Ivanovnat aidata ja annab
neile raha.
Kodu poole liikudes tekib eufooriasarnane seisund.
kaob igasugune mõte enda ülesandmisest ja võitlusvaim tuleb
tagasi. Läheb Razumihhini juurde peole. Razumihhin saadab ta koju,
on veidi purjus ja räägib kuidas mõjub Raskolnikovi
politseiõrritamine. . . need kes hakkavad teda süüdlaseks pidama
naerdakse armutult välja nagu oleks Raskolnikov tõega ainult
narrinud. Raskolnikovi juurde jõudes leiavad nad sealt eest
Raskolnikovi ema ja õe kes on pikka aega oodanud. Raskolnikov
minestab. pärast toibumist ajab kõik
toast välja. Razumihhin
saadab naised koju ja ajab neile igasugust imelikku
pula , mida hiljem
väga kahetseb. Näeb, kui armas on Dunja ja armub temasse, mida ei
taha hiljem tunnistada. Näeb aga palju vaeva et neile head muljet
jätta.
Järgmisel hommikul saab Dotja kirja Luzinilt, kes
ähvardab kaduda kui tema õhtuse külaskäigu ajal ka Raskolnikov
seal on. Pulheeria Ivanovna on murtud, sest arvab et Luzin on parim
asi mis
Dunjaga juhtunud on. Raskolnikov vihkab toda sellepärast et
Pjotr on ka otse välja öelnud et ta eelistaks heameelega alamast
klassist naist - siis on too talle terve elu tänu võlgu ja
sõnakuulelik. Nii Raskolnikovi ema kui Dunja tulevad koos selle
kirjaga Raskolnikovi juurde. D on otsustanud risti vastupidi toimida.
Ka Razumihhin on seal. Teevad pläkupläku kui saabub koledasti
häbenev Sonja (seisustevahe ja ta enda sündsusetu töö pärast).
Luzin oli teda oma kirjas laimanud, mille Raskolnikov ümber lükkab.
Raskolnikovi ema aga ikkagi natuke usub. Dotja suhtub Sonjasse täitsa
normaalselt ja kutsub Razumihhini ka õhtusöögile (viimane punastab
mis
hirmus aga on ästi äpi).
Järgmiseks veab Razumihhin
Raskolnikovi oma
tuttava politseiuurija Porfiri Petrovitshi juurde,
too on tahtnud ammu Raskolnikoviga kohtuda, sest tema on ainuke
pantija kes pole oma asju taga nõudma tulnud (P:kindlasti mõrvar;
R:ma olin ju haige). Mingi Zossimov on ka seal (ma loomulikult ei
mäleta kes see on). Jutuajamine käib suurtes ringides ümber
Raskolnikovi võimaliku süü. Mõlemad
lahkuvad , Razumihhin
ärritatuna, Raskolnikov segaduses. Razumihhin purjetab õnnelikuna
naiste juurde. Raskolnikov igaks juhuks koju asitõendeid
kontrollima. Kuuleb, et keegi olevat tema järgi küsinud, jõuab
tänaval samale mehele järgi. Too kutsub teda vihaselt mõrtsukaks,
mis pöörab Raskolnikov peas kõik segi. Läheb koju sonima.
Koshmaari peale ärgates avastab oma toa ukselt sama mehe keda ta
ennist oli näinud Sonjat jälitamas - Svidrigailovi. Istub voodi
kõrval ja hoolimata tolle teesklusest et
magab - räägib
rahulikult et tahab Dunjaga kokku saada ja pakkuda talle 10000 rubla Luzini
mahajätmise eest (see suhe oli ta naise organiseeritud, tolleks
ajaks oli Marfa surnud). Raskolnikov saadab ta pikalt, olles varem
väga värvikalt kuulnud mis
pahandusi see mees Dunjale põhjustanud
on (Dunja töötas varem seal peres lapsehoidjana aga visati välja
kui perenaine Marfa sai teada et ta abikaasa on Dunjasse armunud. . .
nuh tegelikult arvas et asi tüdruku provotseeritud oli, hiljem sai
aru et ei olnud ja käis ta reputatsiooni parandamas küla peal, et
tore tädi tegelikult).
Luzin käitub väga halvasti, leides et ta
nõudmist ei ole täidetud. Kaotab isegi kogu
teosele omase
võltsviisakuse ja sõimab kuidas jaksab. Dunja viskab ta välja ja
on rahul, et nägi, kellega oleks peaaegu abiellunud. Luzin usub aga
tõemeeli et D ja Pulheeria ainult Raskolnikovi poolt tema vastu üles
keeratud ja et südames hoiavad nad ikkagi tema poole. Samal õhtul
jätab Raskolnikov ametlikult mõlemad sugulased maha, tundes et
suhtlemist jätkates
teeks neile ainult veel rohkem haiget ja palub
Razumihhinil nende eest hoolitseda. Ise läheb Sonja juurde ja käitub
väga imelikult, kinnitades juba üldlevinud arvamust et tal pole
ikkagi kõik korras. Paneb Sonja Piiblit lugema, suudleb ta
jalgu .
Saades teada, et Sonja tundis Lizavetat, lubab talle järgmine kord
öelda kes ta tappis. Räägib kuidas nad kaks on loodud kokku jne.
Svidrgailov, kes juhuslikult seal kõrval elab, kuulab huviga
pealt.
Järgmisel hommikul läheb Raskolnikov Porfiriga
kohtuma jaoskonda. Too kädistab niisama ja räägib igasuguse pulaga koos ka
otseselt seda kuidas lõpuks Raskolnikov ise oma süüga sisse
kukub ja kuidas tema, Porfiri, on siis seal teda vangi panemas. Raskolnikov
läheb aina vihasemaks, kuni on end
peaegu reetmas. Tuleb üks kahest
mõrva ajal samas
majas töötanud maalritest, Nikolai (teine neist
on end juba võimalike süüdistuste hirmus üritanud üles puua), ja
tunnistab end süüdi. Raskolnikov läheb kergendatult koju ja
kavatseb hakata minema matuste puhul peetavale õhtusöögile, lootes
seal Sonjat näha, kui saabub seesama
vanamees kes teda ennist
mõrvariks oli kutsunud. Ta oli tegelikult üks neist kes oli teda
näinud vanamuti maja ees verest jauramas ja käinud Porfirile
kaebamas. Istus Raskolnikovi kiusamise ajal kõrvaltoas, et parajal
hetkel välja tulla. Kuulis ka Nikolai tunnistust ja tuli
vabandama.
Samal ajal kavaldab Luzin oma toas Sonjaga (elab
juhuslikult Marmeladovitega samas majas, jagades
korterit veel ühe
noormehega kellega oli just õiendanud), annab Sonjale 10rbl. nagu
oma hea tahte näitamiseks ja paneb salaja ta vöö vahele
sajarublase. Matuselaud, millest Katerina Ivanovna nii palju lootis,
on täielik läbikukkumine. Taotletud suurejoonelisusest pole midagi
välja tulnud, laud on kontvõõraid ja asotsiaale täis. Seda
jälgides läheb vaene naine aina rohkem närvi, üritab kuidagi veel
päästa oma kujuteldavat kõrget päritolu ja uhkustab. Asi viib
kakluseni majaperenaisega. Samal hetkel kargab sisse Pjotr Petrovitsh
ja väidab et Sonja on tema laualt varastanud sajarublase. Läheb
täielikuks segaduseks, mis aina kasvab, kui Sonja juurest see
tõepoolest leitakse. Olukorra päästavad Luzini toanaaber kes
räägib kuidas ta nägi Luzinit seda Sonja
taskusse pistmas ja
Raskolnikov, kes selle avalikult ära põhjendab - triki kordaminekul
oleks tal olnud võimalus end Dotja ees puhtaks pesta, väites et tal
siiski oli õigus Sonja "teatavate elukommete" kohta ja
Raskolnikovi valelikkuses. Kahjuks pääseb Luzin tulivihase
rahvahulga käest.
Pärast õhtusööki läheb Raskolnikov Sonja
juurde ja ütleb talle, et on tapja. Svidrigailov loomulikult kuulab
jälle pealt. Sonja
soovitab Raskolnikovil see üles tunnistada, et
ta saaks jälle jumala armus elada. Raskolnikov saab aru, et Sonja
armastab teda. Samal ajal peksab meeltesegaduses Katerina Ivanovna
lapsed tänavale ja sunnib neid raha eest tantsima "nagu
suursugused lapsukesed", ise halades ja karjudes. Kukub tänaval
ja viiakse Sonja juurde, kus ta sonides sureb. Svidrigailov, kellel,
teadagi, on palju ülearust raha, millega tal midagi teha pole, lubab
lapsed enda
hoole alla võtta ja heasse lastekodusse paigutada, et
Dunja
teaks , kui hästi ta seda raha
kulutab . Samas
teatab Raskolnikovile, et ka tema teab.
Raskolnikov on jälle haige, elab
nagu udus. Razumihhin käib teda külastamas, et uurida vaimset
seisundit :) ja teatab, et Raskolnikovi ema on haige murest poja
pärast. Järgmisena tuleb Porfiri, ikka samamoodi hirmjutukas. Kogu
teksti mõte: "ma tean et sa oled mõrvar ja annan sulle veel
paar päeva see ise üles tunnistada aga vaata et sa, sindrinahk, end
ära ei
tapa ilma vähemalt tunnistava kirjatagi". Raskolnikov
läheb Svidrigailovit otsima. Jalutab täitsa harjumatut teed pidi,
ka ise teadmata, miks ja avastab Svidrigailovi ühest kõrtsist.
Raskolnikov tahab välja uurida, ega tollel Dunjaga mingeid plaane
pole (loomulikult on, aga ega ta siis tunnista) ja ajavad pikalt
juttu . Svidrigailov seletab oma
noorest pruudist jne. Tegelikult oli
juba varem Dunjale kirja saatnud, öeldes et tal on hästi hea
saladus ja et ta tahab kokku saada.
Svidrigailov tõmbab
Raskolnikovi haneks, öeldes et läheb oma
pruudi juurde; aga ronib
nurga taga troskast maha ja viipab Dunja peaegu Raskolnikovi kõrvalt
enda juurde, Raskolnikov ei pane midagi tähele. Svidrigailovist oli
tark liigutus lubada midagi rääkida tema venna kohta, muidu poleks
Dunja mingil juhul tema täiesti isoleeritud korterisse läinud.
Lukustab ukse ja otsustab Dunja vägistada, väites et too on ikka
veel ja alati olnud ainuke keda ta tõeliselt armastanud on jne.
Dunjal on aga revolver kaasas (Marfa Petrovnalt saadud). Esimesel
korral
laseb mööda, riivab vaid meelekohta. Teisel korral kiilub
püstol kinni. Kolmandat võimalust Dunja ei kasuta, teeb vanamehele
selgeks, et ei saa teda eales
armastama ja see laseb tal minna. Dunja
läheb Sonja juurde ja räägib talle kõik ära. Hiljem annab
Svidrigailov talle palju raha et ta suu kinni peak,. siis sõidab oma
15aastase pruudi juurde ja annab ta vanemate kätte 15000rbl.
Revolver
taskus , veab end mööda kõrtse, teadmata eriti isegi, mida
teeb. Peatub mingis väikeses võõrastemajas, kus ainus tuba talle
anda on trepialune sahver. Näeb öö läbi luupainajaid ja läheb
varahommikul välja, laseb end ühe tunnimehe ees maha.
Raskolnikov
otsustab end üles anda. läheb ema juurde ja jätab temaga hüvasti,
kinnitades et temaga on suht korras kõik. läheb siis oma koju ja
leiab sealt ootava Dunja, kellega samuti räägib asjad selgeks ja
jätab hüvasti. Siis jätab Sonjaga(peaaegu) hüvasti, aga teda
Siberisse kaasa ka ei luba võtta. Läheb ja suudleb keset turgu maad
mille ees on patustanud. Siis politseijaoskonda, aga ei suuda
Püssirohule üles tunnistada. Kuuleb Svidrigailovist ja tal hakkab
paha. Väljas väraval seisab teda jälitanud Sonja ja paneb ta
tagasi minema.
Lõpuks tunnistab kõik üles.
Pärast poolt
aastat kohtu ootamist määratakse talle kaheksa aastat teise järgu
sunnitööd
Siberis - haruldaselt armulik otsus, aga arvestati ta
enda ülestunnistamist, saagi mittekasutamist ja teiste tõestatud
heategusid. Sonja läheb Raskolnikoviga kaasa. Dunja ja Razumihhin,
koos õnnelikud, on samuti lubanud sinna sõita ja uut elu alustada.
Pulheeria Ivanovna sureb, enne seda läheb veidi peast segi ja jääb
haigeks.
Siberis meeldib Sonja kõikidele - nii külaelanikele kui
vangidele, töötab õmblejannana ja hoolitseb truult Raskolnikovi
eest. Viimast eriti ei sallita, aga sellestki pole midagi. Too jääb
vahepeal haigeks ja umbes sellel ajal hakkab ka tõeliselt Sonjat
armastama - tulevik tundub helgem ja mõlemad on valmis veel 7 aastat
ära
kannatama . Kõik tundub armastuse mõjul kergem - ka võimalus
veel kunagi tõeliselt õnnelik olla.
Hästi natuke veel tegelaste analüüsi ja huvitavaid
mõisteid:Raskolnikov – Raskolnikov on lõhestunud isiksus
(või siis on ta loomus kaheti mõistetav?)- kord käitub ja
ühtmoodi, siis jälle täiesti vastupidiselt. Ta leiab end olevad
Ubermench – teistest üleolev inimene.
Näide: Raskolnikov on intellektuaal, külm, mitte ükski ta tegu pole
spontaanne, kõik on läbimõeldud ja ettekavatsetud, samas on temas
soe ja inimlik pool, kaastundlik ja kohati alandlik.
Et
rõhutada Raskolnikovi kahepalgelisust lõi Dostojevski 2 tegelast –
Sonja ja Svidrigailovi.
Arkadi Svidrigailov on külm
ja jäärapäine. Svidrigailov
teostab oma toimungud selleks, et valmistada endale naudingut ja olla
üle moraalsusest, ta ei lase üldisel moraalil või seadustel end
takistada. Nii nagu Raskolnikov leiab oma mõrvale põhjenduseks
mitmed teooriad, nii saab ka Svidrigailov vägistada 15-aastast
tütarlast, leides selleks omad põhjused.
Svidrigailovi elus on
ainult 1 funktsioon – rahuldada oma vajadusi (tänapäeval me
ütleme selliste meeste kohta sitapead). Ta leiab end olevad
Ubermench – teistest üleolev inimene. Sageli kasutab ta
enda kehtestamiseks imelikke viise ja vahendeid. Svidrigailov näeb
maailma kurja kohana, seetõttu tuleb keskenduda oma naudingutele, ta
vägistab 15-aatase
neiu ja saades teada, et selle tõttu poos
viimane end üles, kehitab ta lihtsalt õlgu.
Samas üritab
Svidrigailov näidata end ka
heast küljest – ta osutab erakordset
heatahtlikkust Marmeladovi perekonna vastu, et näidata
Raskolnikovile ja Dunjale, et ta on muutunud.
Lõpuks mõistab
Svidrigailov siiski, et ta ei saa elada üksinduses ja eraldatuses.
Kui ta saab aru, et ta ei saa endale Rodioni õde Dunjat, sootiab ta
enesetapu (see on ainus võimalus, mis on talle avatud).
Sonja
ülesanne on näidata Raskolnikovi pehmet iseloomu – kuid ta ei
suru end talle peale, pigem on ta lihtsalt kättesaadav, kui
Raskolnikov teda vajab.
Lumepalliefekt teoses -
Lumepalli effekt avaldub teoses sellena, et mida aeg edasi seda hullemaks
muutusid Raskolnikovi süümepiinad peale kuritöö kordasaatmist.
Peale mõrva hoidis ta kõike endas, vassis ning valetas ja lõpuks
muutusid süümepiinad väljakannatamatuks. Seetõttu oli ta pidevalt
haige, minestas, jampsis ning lõpuks kasvas meeltesegadus tal üle
pea kuni ta oma teost Sonjale rääkis. Seda kuulis pealt aga
Svidrigailov, kes kujunes Raskolnikovile omaette ohuks ning kuritöös
kahtlustas Rodjat veel ka politseiametnik Porfiri Petrovitš, kes
manipuleeris Rodja südametunnistusega nii kaua kuni viimane lõpuks
üles tunnistas . Karistuseks määrati Rodjale kaheksa aastat
sunnitööd.
Millist inimest hindab Dostojevski
ise?Autor hindab inimeses
innovatsioonilist mõtlemist, pürgimist paremuse poole ning
salapärasust. Oluliseks peab ta niiöelda erilisi inimesi, kes
usuvad, et on teistest paremad ja julgevad selleks midagi ette võtta,
et enda või lausa kogu inimkonna olukorda parandada. Arvan seda
peategelase Raskolnikovi põhjal, keda ei saanud kunagi lõpuni
mõista, sest tema mõttekäik ei olnud kunagi etteaimatav ja alati
tuli sealt midagi üllatavat. Ta arvas end ka olevat piisavalt
eriline, et midagi olulist korda saata.Lõpetuseks
ka väike
character map
Kõik kommentaarid