Kuritöö ja karistus kokkuvõte (0)

„Kuritöö ja karistus“ - inimhinge peegeldus või lihtsalt igav ila?

Tegevus toimub juulist sügiseni.Vaene juuratudeng tapab vastiku vanamuti ja tema rõveda õe, varastab nende raha ja väärtesemed, aga ei tunne sellest rõõmu, läheb hulluks ja lõpuks mõistetakse ta üle kohut ja määratakse sunnitööle – kuid teda ei morjendanud sunnitöölise halb toiut, paljakspöetud pea ja riideräbalad – ümberpöördult – ta tundis rõõmu töö üle: tööl kehaliselt surmani väsides oli ta kindel, et on teeninud endale mõne tunni rahulikku und.
Ja mis tähendas temale toit – vedel kapsasupp prussakatega! Üliõpilaspõlves ei olnud tal sageli sedagi! Välimus ja nigel elu ei alandanud teda, hoopis halb enesetunne, riivatud väärikus. Sunnitöö ei ole tema karistus, hoopis süümepiinad on.
Tegelased:
Rodion R. Raskolnikov – juuratudeng, õnnetu, depressiivne, vaene ja võib öelda – irratsionaalne , raamatu alguses ta läheb ja ostab oma viimaste kopikate eest saia ja õlut (mitte eriti tark tegu, eks?) samas ei tohi unustada, et aeg oli siis teine, ehk oligi nii õige.
Razumihhin – Raskolnikovi sõber ja üldse oli ta lihtsalt suurepärane inimene, seltsis kõigi inimestega, üritas aidata Raskolnikovi tema rahamuredes ja muuski. Samas ei ole päris õige tema kohta altruist öelda.
Vanamutt Aljona - teose üks negatiivsemaid tegelasi, kuigi me ei saagi temast väga palju midagi teada, enne paneb ta kõrvad pea alla (tänu Raskolnikovi ja kirve koostööle),
Lizaveta (Aljona õde) – poolearuline vanatüdruk, võib-olla ka seksuaalsete väärkalduvustega. Võib olla mitte, aga põnevam arvata, et on.
Raskolnikovi õde Dunja / Dotja – naiselikult naiivne pehme nunnu tegelane , aga äkki hoopis külmavereline libu ?
Raskolnikovi ema Pulheeria Ivanovna – ennastohverdav nagu emad ikka, ei midagi uut.
Marmeladov – jota, kellega Raskolnikov kohtub juhuslikult. Oli kunagi väärikas ametnik , et elu oli liiga künkaline, mees hakkas jooma ja keeras pekki terve oma perekonna elu.
Marmeladovi tütar Sonja – kui treffneristid ümber peaks olema helesinine aura , siis tema aura on lihtsalt hele. Nii hea ja soe ja armas tüdruk. Ja üldse mitte külmavereline. Aga kahjuks pesuehtne lits . (Seekord ilma irooniata, ta tõesti töötas prostituudina, et oma perekonda ülal pidada)
Pjotr. P Lužin (Dunja peiks) - valelik ja värdjas.
Svidrigailov – Mõisnik, kelle juures Dunja töötas, ajas talle ligi kogu aeg ja külarahvas hakas Dunjast halvasti arvama – blablabla noor tšikk sebib abielumeest blablabla, mis kõik viis Dunja maine rohkele allakäimisele ning põhjustas Svidrigailovi naise, Marfa , viha Dunja vastu. Hakkasid levima ka kuulujutud , et Dunja oli see, kes Marfa tappis. Svidrigailov himustas Dunjat aga elu lõpuni.
Svidrigailovi naine Marfa – mängis suur osa Dunja maine määrimises, kui ta lõpuks sai aru, et hoopis tema mees on kõiges süüdi, näeb kõvasti vaeva, et Dunja porist puhtaks pesta. Oma testamendis jätab tale rohkelt sulli (3000 rubla )
Porfiri Petrovitš – politseiametnik, saab aru, et Raskolnikov on tapja, näeb kõvasti vaeva, et seda tõestada. Räägib palju, uurib ja nuhib palju.
Kõigepealt – Dostojevskile meelis nimedemäng (vt „ Idioot “, kus tegelaste nimed olid nt Mõškin, Lebedev“), nii et üritan siin teha mingit nimede analüüsi (lähtuvalt venekeelsetest vastetest):
Raskolnikov – viitab sõnale „ raskol “, lõhe; lõhestumine.
Razumihhin – „razum“ – arukus
Marmeladov – „marmelad“ – ma ei teagi nüüd... marmelaad ? Magusus vm, igatahes midagi positiivset .
Lužin – „luža“ - lomp. Midagi negatiivset (mida ta ka teoses oli Raskolnikovile ja lugejale endale ka)
Tegevus toimub Venemaal Peterburis 1860ndatel aastatel. Sel ajal iseloomustas Venemaa ühiskonda kahtlemine usus ja uue moraali vajalikkus. Selgelt oli näha sotsiaalset ja vaimset ebavõrdsust. Intelligentsi hulgas olid vastuolus konservatiivsed kohalikud, kes hindasid Venemaa iseloomu passiivsuset ja progressiivsed “läänlased”, kes võtsid vastu Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt tulevad uued ideed ja vaimustusid sotsialismist.
Peterburg , kus tegevus toimus, oli tegevuse toimumise ajal haruldaselt palav , õhk oli umbne ning linnapilt oli räpane. Linnas oli palju joomakohti ning väikeseid haisvaid kortereid ning seal oli koos nii vaeseid kui ka rikkaid inimesi.
Romaani põhiprobleemid seostuvad enamasti vaesusega. Nendeks olid prostitutsioon, eneseväärikuse kaotamine ning kuritegevus . Teoses käsitleti ka alkoholismi. Alkoholismi all kannatas Marmelodov, kes jõi maha pere viimase raha ning tema tütar Sonja teenis elatist prostituudina, mistõttu kaotas ta ka eneseväärikuse. Kuritegevus on aga üldiselt romaani läbivaks sotsiaalseks probleemiks. Selleks oli Raskolnikovi poolt toime pandud mõrv, kus ta tappis Aljona ja Lizaveta Ivanovna.
Raskolnikov tapab võlausaldaja Aljona Ivanovna. (Raskolnikovi teooria -Ta jaotas inimesi harilikeks, kes ei suuda elu edasi viia ja haruldasteks ehk geeniusteks, kes saavad maailma muuta. See seisnes selles, et tema ütluse järgi võivad haruldased inimesed astuda üle seadustest ja panna toime kuritöid. Harilikel inimestel on õigus eksida ja nad on oleviku isandad, ent haruldane inimene ei või eksida, ta on tuleviku isand ja ta võib seadusega vastuollu minna siis, kui tema idee teostamine on kasuks kogu inimsoole ehk kasutuid inimesi võib tappa. Kindlasti tahtis ta endale ka Ivanovna raha, et oma elujärge parandada, jätkata õpinguid ülikoolis ning teha rahaga õnnelikuks oma ema ja õde. Üheks põhjuseks oli ka enese proovilepanek. Ta tahtis näha kas ta on piisavalt julge sellise kuritöö sooritamiseks ning kas ta sarnaneb Napoleoniga, kes on võimeline oma eesmärgi saavutamiseks kõike tegema.) Ideed oli kuulnud kusagil kõrtsis. Mõrva valmistab hoolega ette. Kuuleb , et Lizaveta on ühel ajal ära. seob kirve kaenla alla ja lööb muti sellega maha. Sel ajal aga kui ta ehteid jm väärisesemeid (muide rahapataka jätab ta kahe silma vahele) kummutist otsib, saabub Lizaveta ja Raskolnikov tapab ka tema, suur šokk, Raskolnikovil ei olnud alguses plaaniski Lizavetat tappa. Kui Raskolnikov valmistub lahkuma , tulevad kaks klienti. Need lähevad alla kojamehe juurde asja klaarima - miks vanamutt neid sisse ei lase. Raskolnikov peidab end kaks korrust allapoole ühe lahtise ukse taha ja lahkub kui teised on läinud. Peidab korterist leitudsaagi ühte hoovi kivi alla.
Läheb meeltesegaduses koju, on haigeks jäämas (nälg+vaimne pinge). Järgmisel hommikul kutsutakse politseisse ( perenaine on esitanud kaebuse võla pärast). Raskolnikov aga arvab et nad "juba teavad". Kõigub kohale ja kuuleb seal juhuslikult et need kaks klienti on kahtlusalused. Satub ühe politseinikuga ("Püssirohi") sõnavahetusse (mõrva asjus) ja minestab kuumuse ja õhupuuduse pärast. Mõni hakkab seda tõendiks pidama . Kuidagi jõuab Raskolnikov koju. mingi mõttevälgatuse ajel külastab vana koolivenda Razumihhinit, lootes et tal on ehk tööd anda (too on ka valmis andma talle poole oma vähesest), kuid Raskolnikov millegipärast ei taha enam. Käitub imelikult ja läheb koju, kus sonib päevade kaupa. Razumihhin ei saa aga rahu ja tunneb vajadust teda aidata. Põetab kuni Raskolnikovi meelemärkusele tulekuni, ostab talle uued riided jne. Enne tapmist oli Raskolnikov kohtunud mingis kõrtsis joodiku Marmeladoviga, too rääkis talle oma tiisikushaigest agressiivsest naisest Katerina Ivanovnast, prostituudist tütrest Sonjast ja kolmest nälgivast lapsest. Räägib ka sellest, kuidas tal on neist väga kahju – nimelt läheks neil kõigil hirmasti raha vaja, et mitte nälga surra, et saada midagi selga, kuid Marmeladov joob kõik maha ja ta ei saa sinna mitte midagi parata. Tema naine on meeleheitel, väga-väga halva tervisega , vihkab Marmeladovit südamest (ta oli enne mingi rikka mehe naine, kuid siis sattus kokku hoopis Marmeladoviga), kuid Marmeladovil on oma perekonnast lihtsalt kahju, sest tema on sitapea ja ei saa sinna mitte midagi teha. Raskolnikov viib ta koju ja tal hakkab hale - jätab neile oma viimase raha (ema käest saadud). Terveks saades tundub et Raskolnikoviga pole kõik korras. Luzin käib teda külastamas, lootes leida poolehoidu, kuid Raskolnikov on vihanud ideed oma õe abiellumisest kellegi sellisega juba algusest peale, solvab teda rängalt ja saadab minema. Poolsegasena jalutab Raskolnikov välja. satub kokku politseiülema abiga ja lobiseb tollega provotseerivalt mõrvast, seletades kuidas tema oleks teinud. (räägib sellest mida ka tegelikult tegi) Püssirohi (Porfiri st) hakkab jälle midagi arvama kuid saab jälle häbistatud nagu kord varemgi väites et Raskolnikov on süüdi ainult sellepärast et minestas sellest rääkides. Koju tagasi jõudes saadab Razumihhini tänamatult põrgusse (viimane annab talle veel võimaluse tema peole tulla kui leppida tahab). Käib ka mõrvapaigas, küsib kus veri on ja karjub seal kõigi peale et need ta jaoskonda viiksid. (Sealt jätab ta meelde mees, kes teda hiljem mõrvariks kutsub ja Raskolnikovi sellega hulluks ajab) Tagasi minnes avastab ta tänavalt hobuse kapjade all puruks tambitud Marmeladovi. Raskolnikov juhatab tolle koju viimist, mis on õnneks lähedal. Seal mees sureb . Raskolnikov lubab Katerina Ivanovnat aidata ja annab neile raha.
Kodu poole liikudes tekib eufooriasarnane seisund. kaob igasugune mõte enda ülesandmisest ja võitlusvaim tuleb tagasi. Läheb Razumihhini juurde peole. Razumihhin saadab ta koju, on veidi purjus ja räägib kuidas mõjub Raskolnikovi politseiõrritamine. . . need kes hakkavad teda süüdlaseks pidama naerdakse armutult välja nagu oleks Raskolnikov tõega ainult narrinud. Raskolnikovi juurde jõudes leiavad nad sealt eest Raskolnikovi ema ja õe kes on pikka aega oodanud. Raskolnikov minestab. pärast toibumist ajab kõik toast välja. Razumihhin saadab naised koju ja ajab neile igasugust imelikku pula , mida hiljem väga kahetseb. Näeb, kui armas on Dunja ja armub temasse, mida ei taha hiljem tunnistada. Näeb aga palju vaeva et neile head muljet jätta.
Järgmisel hommikul saab Dotja kirja Luzinilt, kes ähvardab kaduda kui tema õhtuse külaskäigu ajal ka Raskolnikov seal on. Pulheeria Ivanovna on murtud, sest arvab et Luzin on parim asi mis Dunjaga juhtunud on. Raskolnikov vihkab toda sellepärast et Pjotr on ka otse välja öelnud et ta eelistaks heameelega alamast klassist naist - siis on too talle terve elu tänu võlgu ja sõnakuulelik. Nii Raskolnikovi ema kui Dunja tulevad koos selle kirjaga Raskolnikovi juurde. D on otsustanud risti vastupidi toimida. Ka Razumihhin on seal. Teevad pläkupläku kui saabub koledasti häbenev Sonja (seisustevahe ja ta enda sündsusetu töö pärast). Luzin oli teda oma kirjas laimanud, mille Raskolnikov ümber lükkab. Raskolnikovi ema aga ikkagi natuke usub. Dotja suhtub Sonjasse täitsa normaalselt ja kutsub Razumihhini ka õhtusöögile (viimane punastab mis hirmus aga on ästi äpi).
Järgmiseks veab Razumihhin Raskolnikovi oma tuttava politseiuurija Porfiri Petrovitshi juurde, too on tahtnud ammu Raskolnikoviga kohtuda, sest tema on ainuke pantija kes pole oma asju taga nõudma tulnud (P:kindlasti mõrvar; R:ma olin ju haige). Mingi Zossimov on ka seal (ma loomulikult ei mäleta kes see on). Jutuajamine käib suurtes ringides ümber Raskolnikovi võimaliku süü. Mõlemad lahkuvad , Razumihhin ärritatuna, Raskolnikov segaduses. Razumihhin purjetab õnnelikuna naiste juurde. Raskolnikov igaks juhuks koju asitõendeid kontrollima. Kuuleb, et keegi olevat tema järgi küsinud, jõuab tänaval samale mehele järgi. Too kutsub teda vihaselt mõrtsukaks, mis pöörab Raskolnikov peas kõik segi. Läheb koju sonima. Koshmaari peale ärgates avastab oma toa ukselt sama mehe keda ta ennist oli näinud Sonjat jälitamas - Svidrigailovi. Istub voodi kõrval ja hoolimata tolle teesklusest et magab - räägib rahulikult et tahab Dunjaga kokku saada ja pakkuda talle 10000 rubla Luzini mahajätmise eest (see suhe oli ta naise organiseeritud, tolleks ajaks oli Marfa surnud). Raskolnikov saadab ta pikalt, olles varem väga värvikalt kuulnud mis pahandusi see mees Dunjale põhjustanud on (Dunja töötas varem seal peres lapsehoidjana aga visati välja kui perenaine Marfa sai teada et ta abikaasa on Dunjasse armunud. . . nuh tegelikult arvas et asi tüdruku provotseeritud oli, hiljem sai aru et ei olnud ja käis ta reputatsiooni parandamas küla peal, et tore tädi tegelikult).
Luzin käitub väga halvasti, leides et ta nõudmist ei ole täidetud. Kaotab isegi kogu teosele omase võltsviisakuse ja sõimab kuidas jaksab. Dunja viskab ta välja ja on rahul, et nägi, kellega oleks peaaegu abiellunud. Luzin usub aga tõemeeli et D ja Pulheeria ainult Raskolnikovi poolt tema vastu üles keeratud ja et südames hoiavad nad ikkagi tema poole. Samal õhtul jätab Raskolnikov ametlikult mõlemad sugulased maha, tundes et suhtlemist jätkates teeks neile ainult veel rohkem haiget ja palub Razumihhinil nende eest hoolitseda. Ise läheb Sonja juurde ja käitub väga imelikult, kinnitades juba üldlevinud arvamust et tal pole ikkagi kõik korras. Paneb Sonja Piiblit lugema, suudleb ta jalgu . Saades teada, et Sonja tundis Lizavetat, lubab talle järgmine kord öelda kes ta tappis. Räägib kuidas nad kaks on loodud kokku jne. Svidrgailov, kes juhuslikult seal kõrval elab, kuulab huviga pealt.
Järgmisel hommikul läheb Raskolnikov Porfiriga kohtuma jaoskonda. Too kädistab niisama ja räägib igasuguse pulaga koos ka otseselt seda kuidas lõpuks Raskolnikov ise oma süüga sisse kukub ja kuidas tema, Porfiri, on siis seal teda vangi panemas. Raskolnikov läheb aina vihasemaks, kuni on end peaegu reetmas. Tuleb üks kahest mõrva ajal samas majas töötanud maalritest, Nikolai (teine neist on end juba võimalike süüdistuste hirmus üritanud üles puua), ja tunnistab end süüdi. Raskolnikov läheb kergendatult koju ja kavatseb hakata minema matuste puhul peetavale õhtusöögile, lootes seal Sonjat näha, kui saabub seesama vanamees kes teda ennist mõrvariks oli kutsunud. Ta oli tegelikult üks neist kes oli teda näinud vanamuti maja ees verest jauramas ja käinud Porfirile kaebamas. Istus Raskolnikovi kiusamise ajal kõrvaltoas, et parajal hetkel välja tulla. Kuulis ka Nikolai tunnistust ja tuli vabandama.
Samal ajal kavaldab Luzin oma toas Sonjaga (elab juhuslikult Marmeladovitega samas majas, jagades korterit veel ühe noormehega kellega oli just õiendanud), annab Sonjale 10rbl. nagu oma hea tahte näitamiseks ja paneb salaja ta vöö vahele sajarublase. Matuselaud, millest Katerina Ivanovna nii palju lootis, on täielik läbikukkumine. Taotletud suurejoonelisusest pole midagi välja tulnud, laud on kontvõõraid ja asotsiaale täis. Seda jälgides läheb vaene naine aina rohkem närvi, üritab kuidagi veel päästa oma kujuteldavat kõrget päritolu ja uhkustab. Asi viib kakluseni majaperenaisega. Samal hetkel kargab sisse Pjotr Petrovitsh ja väidab et Sonja on tema laualt varastanud sajarublase. Läheb täielikuks segaduseks, mis aina kasvab, kui Sonja juurest see tõepoolest leitakse. Olukorra päästavad Luzini toanaaber kes räägib kuidas ta nägi Luzinit seda Sonja taskusse pistmas ja Raskolnikov, kes selle avalikult ära põhjendab - triki kordaminekul oleks tal olnud võimalus end Dotja ees puhtaks pesta, väites et tal siiski oli õigus Sonja "teatavate elukommete" kohta ja Raskolnikovi valelikkuses. Kahjuks pääseb Luzin tulivihase rahvahulga käest.
Pärast õhtusööki läheb Raskolnikov Sonja juurde ja ütleb talle, et on tapja. Svidrigailov loomulikult kuulab jälle pealt. Sonja soovitab Raskolnikovil see üles tunnistada, et ta saaks jälle jumala armus elada. Raskolnikov saab aru, et Sonja armastab teda. Samal ajal peksab meeltesegaduses Katerina Ivanovna lapsed tänavale ja sunnib neid raha eest tantsima "nagu suursugused lapsukesed", ise halades ja karjudes. Kukub tänaval ja viiakse Sonja juurde, kus ta sonides sureb. Svidrigailov, kellel, teadagi, on palju ülearust raha, millega tal midagi teha pole, lubab lapsed enda hoole alla võtta ja heasse lastekodusse paigutada, et Dunja teaks , kui hästi ta seda raha kulutab . Samas teatab Raskolnikovile, et ka tema teab.
Raskolnikov on jälle haige, elab nagu udus. Razumihhin käib teda külastamas, et uurida vaimset seisundit :) ja teatab, et Raskolnikovi ema on haige murest poja pärast. Järgmisena tuleb Porfiri, ikka samamoodi hirmjutukas. Kogu teksti mõte: "ma tean et sa oled mõrvar ja annan sulle veel paar päeva see ise üles tunnistada aga vaata et sa, sindrinahk, end ära ei tapa ilma vähemalt tunnistava kirjatagi". Raskolnikov läheb Svidrigailovit otsima. Jalutab täitsa harjumatut teed pidi, ka ise teadmata, miks ja avastab Svidrigailovi ühest kõrtsist. Raskolnikov tahab välja uurida, ega tollel Dunjaga mingeid plaane pole (loomulikult on, aga ega ta siis tunnista) ja ajavad pikalt juttu . Svidrigailov seletab oma noorest pruudist jne. Tegelikult oli juba varem Dunjale kirja saatnud, öeldes et tal on hästi hea saladus ja et ta tahab kokku saada.
Svidrigailov tõmbab Raskolnikovi haneks, öeldes et läheb oma pruudi juurde; aga ronib nurga taga troskast maha ja viipab Dunja peaegu Raskolnikovi kõrvalt enda juurde, Raskolnikov ei pane midagi tähele. Svidrigailovist oli tark liigutus lubada midagi rääkida tema venna kohta, muidu poleks Dunja mingil juhul tema täiesti isoleeritud korterisse läinud. Lukustab ukse ja otsustab Dunja vägistada, väites et too on ikka veel ja alati olnud ainuke keda ta tõeliselt armastanud on jne. Dunjal on aga revolver kaasas (Marfa Petrovnalt saadud). Esimesel korral laseb mööda, riivab vaid meelekohta. Teisel korral kiilub püstol kinni. Kolmandat võimalust Dunja ei kasuta, teeb vanamehele selgeks, et ei saa teda eales armastama ja see laseb tal minna. Dunja läheb Sonja juurde ja räägib talle kõik ära. Hiljem annab Svidrigailov talle palju raha et ta suu kinni peak,. siis sõidab oma 15aastase pruudi juurde ja annab ta vanemate kätte 15000rbl. Revolver taskus , veab end mööda kõrtse, teadmata eriti isegi, mida teeb. Peatub mingis väikeses võõrastemajas, kus ainus tuba talle anda on trepialune sahver. Näeb öö läbi luupainajaid ja läheb varahommikul välja, laseb end ühe tunnimehe ees maha.
Raskolnikov otsustab end üles anda. läheb ema juurde ja jätab temaga hüvasti, kinnitades et temaga on suht korras kõik. läheb siis oma koju ja leiab sealt ootava Dunja, kellega samuti räägib asjad selgeks ja jätab hüvasti. Siis jätab Sonjaga(peaaegu) hüvasti, aga teda Siberisse kaasa ka ei luba võtta. Läheb ja suudleb keset turgu maad mille ees on patustanud. Siis politseijaoskonda, aga ei suuda Püssirohule üles tunnistada. Kuuleb Svidrigailovist ja tal hakkab paha. Väljas väraval seisab teda jälitanud Sonja ja paneb ta tagasi minema.
Lõpuks tunnistab kõik üles.
Pärast poolt aastat kohtu ootamist määratakse talle kaheksa aastat teise järgu sunnitööd Siberis - haruldaselt armulik otsus, aga arvestati ta enda ülestunnistamist, saagi mittekasutamist ja teiste tõestatud heategusid. Sonja läheb Raskolnikoviga kaasa. Dunja ja Razumihhin, koos õnnelikud, on samuti lubanud sinna sõita ja uut elu alustada. Pulheeria Ivanovna sureb, enne seda läheb veidi peast segi ja jääb haigeks.
Siberis meeldib Sonja kõikidele - nii külaelanikele kui vangidele, töötab õmblejannana ja hoolitseb truult Raskolnikovi eest. Viimast eriti ei sallita, aga sellestki pole midagi. Too jääb vahepeal haigeks ja umbes sellel ajal hakkab ka tõeliselt Sonjat armastama - tulevik tundub helgem ja mõlemad on valmis veel 7 aastat ära kannatama . Kõik tundub armastuse mõjul kergem - ka võimalus veel kunagi tõeliselt õnnelik olla.
Hästi natuke veel tegelaste analüüsi ja huvitavaid mõisteid:
Raskolnikov – Raskolnikov on lõhestunud isiksus (või siis on ta loomus kaheti mõistetav?)- kord käitub ja ühtmoodi, siis jälle täiesti vastupidiselt. Ta leiab end olevad Ubermench – teistest üleolev inimene.
Näide: Raskolnikov on intellektuaal, külm, mitte ükski ta tegu pole spontaanne, kõik on läbimõeldud ja ettekavatsetud, samas on temas soe ja inimlik pool, kaastundlik ja kohati alandlik.
Et rõhutada Raskolnikovi kahepalgelisust lõi Dostojevski 2 tegelast – Sonja ja Svidrigailovi.
Arkadi Svidrigailov on külm ja jäärapäine. Svidrigailov teostab oma toimungud selleks, et valmistada endale naudingut ja olla üle moraalsusest, ta ei lase üldisel moraalil või seadustel end takistada. Nii nagu Raskolnikov leiab oma mõrvale põhjenduseks mitmed teooriad, nii saab ka Svidrigailov vägistada 15-aastast tütarlast, leides selleks omad põhjused.
Svidrigailovi elus on ainult 1 funktsioon – rahuldada oma vajadusi (tänapäeval me ütleme selliste meeste kohta sitapead). Ta leiab end olevad Ubermench – teistest üleolev inimene. Sageli kasutab ta enda kehtestamiseks imelikke viise ja vahendeid. Svidrigailov näeb maailma kurja kohana, seetõttu tuleb keskenduda oma naudingutele, ta vägistab 15-aatase neiu ja saades teada, et selle tõttu poos viimane end üles, kehitab ta lihtsalt õlgu.
Samas üritab Svidrigailov näidata end ka heast küljest – ta osutab erakordset heatahtlikkust Marmeladovi perekonna vastu, et näidata Raskolnikovile ja Dunjale, et ta on muutunud.
Lõpuks mõistab Svidrigailov siiski, et ta ei saa elada üksinduses ja eraldatuses. Kui ta saab aru, et ta ei saa endale Rodioni õde Dunjat, sootiab ta enesetapu (see on ainus võimalus, mis on talle avatud).
Sonja ülesanne on näidata Raskolnikovi pehmet iseloomu – kuid ta ei suru end talle peale, pigem on ta lihtsalt kättesaadav, kui Raskolnikov teda vajab.
Lumepalliefekt teoses - Lumepalli effekt avaldub teoses sellena, et mida aeg edasi seda hullemaks muutusid Raskolnikovi süümepiinad peale kuritöö kordasaatmist. Peale mõrva hoidis ta kõike endas, vassis ning valetas ja lõpuks muutusid süümepiinad väljakannatamatuks. Seetõttu oli ta pidevalt haige, minestas, jampsis ning lõpuks kasvas meeltesegadus tal üle pea kuni ta oma teost Sonjale rääkis. Seda kuulis pealt aga Svidrigailov, kes kujunes Raskolnikovile omaette ohuks ning kuritöös kahtlustas Rodjat veel ka politseiametnik Porfiri Petrovitš, kes manipuleeris Rodja südametunnistusega nii kaua kuni viimane lõpuks üles tunnistas . Karistuseks määrati Rodjale kaheksa aastat sunnitööd.
Millist inimest hindab Dostojevski ise?Autor hindab inimeses innovatsioonilist mõtlemist, pürgimist paremuse poole ning salapärasust. Oluliseks peab ta niiöelda erilisi inimesi, kes usuvad, et on teistest paremad ja julgevad selleks midagi ette võtta, et enda või lausa kogu inimkonna olukorda parandada. Arvan seda peategelase Raskolnikovi põhjal, keda ei saanud kunagi lõpuni mõista, sest tema mõttekäik ei olnud kunagi etteaimatav ja alati tuli sealt midagi üllatavat. Ta arvas end ka olevat piisavalt eriline, et midagi olulist korda saata.
Lõpetuseks ka väike character map