Dostojevski "Kuritöö ja karistus" Väga lühidalt: vaene mees tapab vastiku vanamuti ja tunnistab hiljem karmide süümekate pärast kõik üles. Karistuse saab kätte süümepiinade, mitte vangistuse kujul. Tegelased: * Raskolnikov - vaene tudeng,raskemeelsusele kalduv ja radikaalne,kes ise ka ei tea mida tahab. Õrnus häirib teda, kuid ennast tõmbab selle suunas. * Razumihhin - samuti tudeng, kuid optimistlik sangviinik. Heasüdamlik. Aitab Raskolnikovi ainult kohusetundest, kuigi see teda mitu korda metsa saadab. Saab kõigiga hästi läbi. * Aljona Ivanovna - ametniku lesk, liiakasuvõtjast ilge vanamutt. * Lizaveta - viimase alandlik õde, allaheitlik ja vaikne. * Marmeladov - endine riigiametnik, end ja oma pere põhja joonud mees. * Sonja - Marmeladovi tütar, sügavalt usklik, selline hea. Teenib raha prostituudina. * Pjotr Petrovitsh Luzin - Raskolnikovi õe peigmees, mitteusaldatav keigar. Valelik ja omakasupüüdlik inimene. * Dotja/Dunja - Raskolnikovi õde. selline ar
halb toiut, paljakspöetud pea ja riideräbalad ümberpöördult ta tundis rõõmu töö üle: tööl kehaliselt surmani väsides oli ta kindel, et on teeninud endale mõne tunni rahulikku und. Ja mis tähendas temale toit vedel kapsasupp prussakatega! Üliõpilaspõlves ei olnud tal sageli sedagi! Välimus ja nigel elu ei alandanud teda, hoopis halb enesetunne, riivatud väärikus. Sunnitöö ei ole tema karistus, hoopis süümepiinad on. Tegelased: Rodion R. Raskolnikov juuratudeng, õnnetu, depressiivne, vaene ja võib öelda irratsionaalne, raamatu alguses ta läheb ja ostab oma viimaste kopikate eest saia ja õlut (mitte eriti tark tegu, eks?) samas ei tohi unustada, et aeg oli siis teine, ehk oligi nii õige. Razumihhin Raskolnikovi sõber ja üldse oli ta lihtsalt suurepärane inimene, seltsis kõigi inimestega, üritas aidata Raskolnikovi tema rahamuredes ja muuski
täielikult tabada. Ta teeb mehele selgeks, et ei saa teda kunagi armastada ja too laseb Dunja minema. Hiljem svidrigailov tapab end. Raskolnikov otsustab end üles anda. Ta läheb ema juurde, et tollega hüvasti jätta, samuti Dunjaga. Proovib ka Sonjaga hüvasti jätta ning veenab teda, et ta ei saa Raskolnikoviga Siberisse kaasa tulla, aga tüdruk ei kuula teda. Pärast poolt aastat kohtu ootamist määratakse Raskolnikovile üsna armulik karistus kaheksa aastat sunnitööd Siberis, seda tema enda ülestunnistuse, saagi mittekasutamise ja tehtud heategude tõttu. Sonja otsustab siiski temaga kaasa minna. Üksteist on leidnud ka Dunja ja Razumihhin, kes samuti lubavad kaasa sõita ja seal uut elu alustada. Pulheeria Ivanovna sureb. Siberis meeldib Sonja kõigile töötab õmblejana, hoolitseb Raskolnikovi eest. Too õpib Sonjat tõeliselt armastama, mõlemale näib, et neil on võimalus kunagi veel tõeliselt õnnelikud olla.
teda ei morjendanud sunnitöölise halb toiut, paljakspöetud pea ja riideräbalad – ümberpöördult – ta tundis rõõmu töö üle: tööl kehaliselt surmani vä sides oli ta kindel, et on teeninud endale mõne tunni rahulikku und. Ja mis tähendas temale toit - vedel kapsasupp prussakatega! Üliõpilaspõlves ei olnud tal sageli sedagi,Välimus ja nigel elu ei alandanud teda, hoopis halb enesetunne, riivatud väärikus. Sunnitöö ei ole tema karistus , hoopis süümepiinad on. palju erinevaid isiksusi, kellel on oma elufilosoofia ja iseloom. Nende käitumine erinevates olukordades on erinev ja isikupärane, olles omane ainult neile. Näiteks Dunja käitumine enne esimest kohtumist Lužiniga Peterburis. Kuigi Lužin oli palunud kirjas Raskolnikovi mitte õhtusöögile kutsuda, tegi Dunja seda ikkagi. Ta tahtis just näha, mis saab siis, kui ta Lužini, oma tulevase abikaasa keelust üle astub. Ta tahtis näha Lužini tegelikku iseloomu
Kuritöö ja karistus analüüs I TEOSE IDEE Dostojevski üheks eesmärgiks oli kirjeldada kõik väga tõepäraselt ja päriselule sarnaselt. Teiseks oli ta eesmärk oma romaanis lahata alkoholisõltuvust ja kuritöö psühholoogilisi tagajärgi, mis saidki romaani peamisteks joonteks. Teoses võitleb peategelane parema ja õiglasema elu nimel: ta tapab liigaksuvõtja, sest ta arvab, et see oleks teene kogu ühiskonnale. Teoses väljendub autori tõekspidamine, et sellises olukorras on võimatu elada, kui pidevalt peab elama liigkasuvõtja tähtaegade järgi, vaesuses ja haigustes. Vaesuse nimel võidab kurjus. II AINE JA TEEMA Teoses lahendatakse erinevaid vaesusest tulenevaid probleeme: alkoholism,
Ta ootab, et Mikolka tuleks oma tunnistusest loobuma. Porfiri teatab, et Raskolnikov ongi tapja. Raskolnikov uuris, et miks teda siis juba vangi ei panda. Porfiri tunnistab, et otseteed kinni võtmine pole kasulik, ja milleks peaks ta teda otseteed sinna puhkusele saatma. Ta tuligi tegema ettepanekut ülestunnistada. Ta teatas veel et on võimalus ise ülestunnistamisel, mitte puhkusele minna. Raskolnikov ei üritanud oma süüd enam sugugi varjata ja teatas, et pole vaja karistus aega vähendada. Porfiri teatas et arreteerib Raskolnikovi kahe päeva pärast. Mõlemad lahkusid III- lk439 Raskolnikov kiirustas Svidrigailovi juurde. Svidrigailov pakkus talle veini. Raskolnikov tahtis lahkuda, kuid Svidrigailov palus tal jääda ja lubas lõpetada tühja loba rääkimine. IV- lk 448 Svidrigailov rääkis talle Marfa Petronovnast ja Sonjast. Raskolnikov ajas meelega Svidrigailovit rohkem vihale küsides kuuldud mõrvade kohta(mingi laps, teener Filka).
KOKKUVÕTE Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus” Tegelased: Rodion Romanovits Raskolnikov (hüüdnimi Rodja)- endine üliõpilane Pulherija Raskolnikov- Rodja ema Avdotja Romanovna (hüüdnimi Dunja)- õde Pjotor Petrovitš Lužin- Dunja kihlatu Svidrigailov- rikkur, armastab Dunjat Marfa Petrovna- Svidrigailovi naine Sofia- prostituut, Marmeladovi tütar Porfiri Petrovitš- uuria Lebezjatnikov- Lužini korterikaaslane Zametov- politseinik Rasumihhin- Raskolnikovi sõber Zossimov- arst Lizaveta- liigkasuvõtja õde Aljona Ivanova- liigkasuvõtja Ilja Petrovitž- uuria Katarina Ivanovna- Marmeldovi naine Semjon Marmeladov Zahharõts- endine ametnik, joodik. Teos algab juulis. Raskolnikov elab väikeses viletsas üüritoas. Ta on vaesuse tõttu katkestanud õpingud, nälgib ja ei suuda üüri maksta. Nälja tõttu ei tööta mõte enam kohati korralikult. Ükskord kõrtsis kuulis ta pealt, kuidas üks mees rääkis idee: Kas poleks õige
Kirjanduse arvestus 1. Kirjelda lühidalt kõiki kirjandusperioode(millal oli, mis oli iseloomulik jne). Antiikkirjandus Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskonnas kujunenud kirjandust, mille algust tähistavad Homerosee eposed "Ilias" ja "Odüsseia" 8.7. sajand eKr ning mis sirutub välja hilisantiiki 4.6. sajand pKr. Varakeskaeg Varakeskajal puudus peaaegu täiesti ilmalik kirjandus. Peaaegu ainuke raamat, mida loeti ja tunti, oli Piibel. Kirjandus oli usu teenistuse ja ladinakeelne, seepärast vähestele kättesaadav ja mõistetav. Munkade kaudu kandus siiski rikkast antiikajast mõndagi edasi (näiteks puhtusuline näidend, nn müsteerium; samuti koostati pühakute elulugusid ja pandi kirja legende nende imetegudest jms ). Kuid üldiselt oli varakeskaeg vaimuväsimuse ajastu, tardunud, värvitu ja vähe algupärane, seepärast ongi seda ajastut nimetatud PIMEDAKS KESKAJAKS. Kõrgkeskaeg Renessanss Kitsamalt antiikkunsti ja -kirjanduse taass
Kõik kommentaarid