"Kuritöö ja karistus" Fjodor Dostojevski (1)

„Kuritöö ja karistus”
Raskolnikov tapab võlausaldaja Aljona Ivanovna põhjendusega, et mõttetuid inimesi võib tappa. Mõrva on ta juba pikka aega ette valmistanud ja kõik hoolega läbi mõelnud – ootab, kuni naise õde on kodust ära läinud, seob kirve mantli alla, siseneb korterisse ja tapab Aljona Ivanovna. Mõne aja pärast siseneb korterisse Aljona Ivanovna õde Lizaveta, kelle mees samuti kirvega mõrvab. Siis aga saabuvad korteri ukse taha kaks klienti, kes saavad aru, et midagi on valesti ning lähevad kojameest kutsuma. Selle ajaga põgeneb Raskolnikov korterist ning varjub paar korrust allpool oleva lahtise ukse taha, pääsedes sedasi trepist üles tulevate inimeste käest.
Korterist varastatud saagi peidab Raskolnikov suvalisse hoovi kivi alla kindla otsusega seda mitte kunagi kasutada. Naaseb koju meeltesegaduses, haigena. Järgmisel hommikul saab kutse politseisse perenaise esitatud võlanõude tõttu. Raskolnikov on veendunud, et kõik juba teavad sellest, et tema on mõrvar, ning minestab, sattudes politseiametnikuga vestlusesse mõrva teemal.
Koju jõudes sonib Raskolnikov mitu päeva järjest, teda põetab tema koolivend Razumihhin . Teda käib külastamas Luzin – Raskolnikovi õe rikas peigmees. Raskolnikov on veendunud, et tema õde Dunja tahab mehega abielluda vaid oma venna heaolu nimel, seetõttu ei kiida ta otsust üldse heaks, solvab Luzinit ja saadab ta minema. Käib ka mõrvapaigas, kus töölised korterit korda seavad, küsib, kus veri on nng karjub, et teda jaoskonda viidaks. Sealt lahkudes avastab ta hobusekapjade all puruks trambitud Marmeladovi , kellega on varem baaris kohtunud, viib mehe koju, kus Marmeladov sureb. Raskolnikov lubab Marmeladovi tiisikusehaiget naist Katerina Ivanonvat ja tema lapsi aidata, annab neile raha.
Kodust leiab Raskolnikov eest oma ema Pulheeria Ivanovna ja õe Dunja, keda ta mitu aastat näinud pole. Mees minestab, toibudes ajab kõik inimesed oma toast välja. Razumihhin armub Dunjasse, kuid ei julge seda tunnistada. Hiljem nõustub Raskolnikov ema ja õega kohtuma . Dunja saab kirja Luzinilt, et ta ei tohi oma venda nende järgmisele kohtumisele kaasa võtta, kuid too otsustab peigmehe käsku ignoreerida. Raskolnikovi külastab Marmeladovi tütar Sonja , kes meest oma isa matustele kutsub, tundes tohutut piinlikkust oma madala seisuse ja sündsusetu töö pärast (teenib raha prostituudina).
Razumihhin viib Raskolnikovi politseiuurija Porfiri Petrovitshi juurde, kes on kindel, et Raskolnikov ongi mõrvar, sest too pole ainsana liigkasuvõtjale panditud asju tagasi nõudmas käinud. Too vabandab, end sellega, et oli haige.
Raskolnikovi külastab Svidrigailov , kelle naine Marfa oli Dunja ja Luzini suhte korraldanud, ja räägib, et soovib pakkuda Dunjale 10,000 rubla Luzini mahajätmise eest, sest Marfa on surnud ja Svidrigailov on ise Dunjasse armunud.
Luzin vihastab, kui Dunja koos Raskolnikoviga kohtumisele ilmub ning kaotab oma varasema võltsviisakuse. Dunja viskab ta välja ning näeb, milline mees tegelikult on keeldub temaga abiellumast. Samal õhtul jätab Raskolnikov ema ja õe maha, soovimata neile rohkem haiget teha, ja läheb Sonja juurde.
Järgmisel hommikul vestleb Raskolnikov taas politseiametnikuga, samal ajal ilmub jaoskonda üks mõrva ajal majas toimunud maaleritest, kes end võimalike süüdistuste hirmus mõrvariks tunnistab .
Samal ajal külastab Luzin Sonjat, annab talle kümme rubla ning peidab tüdruku vöö vahele sajarublalise. Marmeladovi peiede ajal tormab mees tuppa ning teatab, et Sonja on temalt 100 rubla varastanud. Segadus kasvab, kui rahatäht Soja läbiotsimisel ka avastatakse. Olukorra päästavad Luzini toanaaber, kes tõestab, et nägi, kuidas mees ise rahatähe Sonja vöö vahele pani, ja Raskolnikov, kes tõestab ära, kuidas Luzin taolise teo kordamineku puhul kasu oleks saanud – Luzin oleks suutnud Dunjale näidata Sonja häbiväärseid elukombeid ja Raskolnikovi valelikkust. Luzin aga pääseb vihase rahvamassi käest.
Pärast õhtusööki läheb Raskolnikov Sonja juurde ja räägib talle, et tema on mõrvar, seda kuuleb pealt Svidrigailov. Sonja soovitab Raskolnikovil oma tegu üles tunnistada, et too saaks jälle jumala armus elada, mees saab aru, et Sonja armastab teda.
Sureb Sonja ema Katerina Ivanovna, nooremad lapsed lubab Svidrigailov enda hoole alla võtta, eesmärgiga, et Dunja näeks, kui suuremeelne ta on.
Raskolnikov on jälle haige, sonib. Politseiametnik Porfiri lubab talle anda veel paar päeva oma süü üles tunnistamiseks, keelab mehel end ära tappa, vähemalt ilma süüd tunnistava kirjata.
Raskolnikov uurib Svidrigailovilt, ega tollel Dunjaga plaane pole. Mees räägib Raskolnikovile oma noorest pruudist ja kinnitab, et Dunjaga pole tal midagi, kuid tegelikult meelitab Svidrigailov Dunja endaga kokku saama ja tahab teda vägistada. Dunjal on aga kaasas Marfa Petrovnalt saadud revolver, kuid tal ei õnnestu meest täielikult tabada. Ta teeb mehele selgeks, et ei saa teda kunagi armastada ja too laseb Dunja minema. Hiljem svidrigailov tapab end.
Raskolnikov otsustab end üles anda. Ta läheb ema juurde, et tollega hüvasti jätta, samuti Dunjaga. Proovib ka Sonjaga hüvasti jätta ning veenab teda, et ta ei saa Raskolnikoviga Siberisse kaasa tulla, aga tüdruk ei kuula teda.
Pärast poolt aastat kohtu ootamist määratakse Raskolnikovile üsna armulik karistus – kaheksa aastat sunnitööd Siberis , seda tema enda ülestunnistuse, saagi mittekasutamise ja tehtud heategude tõttu. Sonja otsustab siiski temaga kaasa minna. Üksteist on leidnud ka Dunja ja Razumihhin, kes samuti lubavad kaasa sõita ja seal uut elu alustada. Pulheeria Ivanovna sureb.
Siberis meeldib Sonja kõigile – töötab õmblejana, hoolitseb Raskolnikovi eest. Too õpib Sonjat tõeliselt armastama , mõlemale näib, et neil on võimalus kunagi veel tõeliselt õnnelikud olla.
Raskolnikovi motiiviks oli küsimus, kas pärast jumala surma on kõik lubatud ilma viimset kohtupäeva kartmata, kas seadused ja korraldused kehtivad vaid „karjainimestele” ning kas erandlik üliinimene, võib, ehk isegi peab neid rikkuma.
Raskolnikovi idee: “…inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alamliik (harilikud), kes on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Teise liiki kuuluvad need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad…”
Raskolnikov ei loe end karja hulka kuuluvaks, üks tema mõrva sooritamise põhjustest ongi see, et ta tahab tõestada, et tema kuulub erandlike inimeste hulka, kelle jaoks seadused ei kehti. Oma tegu ei pidanud ta kuriteoks.
Teos näitab, kuidas inimeste jagamine „väärtuslikeks” ja „väärtusetuteks” ongi enamuste ühiskonna probleemide alge.
Peamiseks probleemiks ongi Raskolnikovi eraldumine ühiskonnast, tema vastandumine sellele. Teisi inimesi näeb kui tööriistu enda eesmärkide saavutamiseks, kuid pärast mõrva sooritamist tema isoleeritus kasvab veelgi ja ta hakkab abipakkujaid eemale tõrjuma. Raskolnikovil tekivad nii suured süümepiinad, et tal ei jää lõpuks muud üle kui üles tunnistada, et mitte hulluks minna.