Kuritöö ja karistus (0)

Kuritöö ja karistus kokkuvõtted iga osa igast 
peatükist Tegelased:
Raskolnikov-  noormees, endine üliõpilane, vaene, peene näoga, ilus, tumedad silmad ja 
juuksed, sale
Aljona Ivanovna- kuivetunud vanaeit, kuuekümne aastane, kurjad silmad, hallid juuksed, pikk 
ja peene kael, õlgadel kollane nahkjakk
Marmeladov- allakäinud eruametnik, titulaarnõunik,  
Sofja Semjonovna, Sonja- Marmeladovi päris tütar, tegeles raha saamiseks prostitutsiooniga; 
vaikne, kahvatu, kõhn: Sonja- väikest kasvu, 18-aastane, kõhna, blondi peaga, siniisilmne
Katerina Ivanovna- Marmeladovi kuri naine, kes alatihti kõigi peale karjus ja peksa andis; tal 
on tiisikus; haritud, sünni poolest staabiohvitseri tütar; hirmus, kõhn, peenike, pikk, sale, ruuged 
juuksed, kolmekümne aastane; loomu poolest lõbus, rõõmus ja rahuarmastaja; kõige tühisemgi 
äpardus võis teda hullustusse tõugata
Pulheeria Raskolnikova- Raskolnikovi ema, 43-aastane, nägi noorem välja, ilus, juuksed 
hakkasid halliks minemaja hõrenema, mõned väiksed kortsud näos
Dunja- Raskolnikovi õde, tark, kindla karakteriga, palju kannatanud, kindla loomuga, arukas, 
suuremeelne, iseloomult äge, tugev, enesekindel, graatsiline;  pikk, sale, tumeruuged juuksed, 
tumedad silmad, parasjagu kahvatu, särav, väike suu
Pjotr Petrovitš Lužin- õuenõunik, Marfa Petrovna sugulane, Dunja mees, töökas ja asjalik, 
usaldusväärne, varanduslikult kindlustatud, teenib kahes kohas 45-aastane, kena soliidne, 
viisakas; kindlaks kujunenud vaated
Svidrigailov- Dunja töötas tema juures; ajapikku tekkis tal Dunjas kirg; Jäi vahele oma naisele; 
nähes kui palju Dunja kannatas tunnistas lõpuks oma naisele, et asi oli ainult ühepoolne ja tema 
ise on kõiges süüdi; 50- aastane,  mõisnik, kaks aastat teeninud ratsaväes, pärast elas Peterburis 
ja kolis maale Marfa Petronovnaga; Raskolnikovi meelest liiderlik, vastik, kaval ja petis, õel
Marfa Petrovna- Svidrigailovi naine; juhtus kogemata pealt kuulama Svidrigailovi armastuse 
avaldust Dunjale; ta süüdistas alguses Dunjat ja levitas tema kohta kuulujutte, kuid hiljem 
parandas olukorra, kiites Dunjat ja lugedes kõigile Dunja kirja Svidrigailovile
Dmitri Prokofjitš Razumihhin- endine ülikoolikaaslane, Raskolnikovi ainuke sõber ülikoolist; 
rõõmus, seltsiv, lihtne noormees, lihtsameelne, pikk, kõhn, habe ajamata, mustad juuksed, vaene
Lizaveta Ivanovna- vanaeide noorem õde; pikk, kohmakas, pelglik, alandlik, lollike, 35-
aastane; oli oma kasuõele täielik ori; õde peksis teda, 
Zossimov- pikk, paks, raseeritud näoga, valged sirged juuksed, prillidega, kuldsõrmus sõrmes, 
27-aastane, seljas mantel, heledad püksid, suuri uurikett; iseloomult raskepärane
Porfiri Petrovitš- 35-aastane, lühike, tüse, nägu puhtaks raseeritud, tumekollane nägu?
Andrei Semjanovitš Lebezjatnikov-Lužini toakaaslane,  väikest kasvu, valged juuksed, pehme 
südamega, veidi liigsest enesekindlusest isegi upsakas, rumal
Mikolka- alaealine laps, nagu kunstnik, süütu ja vastuvõtlik, hea südamega, lahkusuline




1. Esimene osa I 
Raskolnikov üritab jääda tänaval nähtamatuks, kuid selle rikub ta müts. Ta läks vanaeide juurde 
panti viima oma väärtusetut uuri/hõbekella. Seal libisesid ta silmad üle kõigi asjade. Käik 
vanaeide juures oli tema jaoks äärmiselt ebameeldiv seega otsustas ta palaval päeval minna 
lohutuseks kõrtsi külma õlut jooma.  II - lk 12
Kõrtsis märkas Raskolnikov veel ühte rahutut, kes hiljem tema kõrvale istus. Raskolnikov ei 
paistnud Marmeladovile silma oma välimuse tõttu, vaid harituse ja joomis harjumatu inimesena. 
Marmeladov tutvustas end ja rääkis oma elust. Kõrtsi töötajad tundsid juba Marmeladovit, 
kuna ta seal palju käinud oli. Tema üle naerdi ja teda mõnitati.  Naise oli ta võtnud endale 
kaastundlikkusest. Naisel oli varasemast suhtest kolma last, mehel üks. Nende elu oli taas 
ülesmäge minemas, kui Marmeladov võeti tagasi kohtutäituri kohale. Kogu pere hakkas teda 
seetõttu hoidma ja teenindama. Kuid peale esimest palgapäeva võttis mees kodust kogu oma raha
ja jõi selle maha. Peres oli taas rahapuudus. Sonja andis oma isale raha, kuid too jõi selle lihtsalt 
maha (Sonjal endalgi oli seda raha tegelikult vaja). Marmeladovit koju saates nägi Raskolnikov 
mehe kodu seisu, kurja naist ja hirmunud lapsi. Enne korterist väljumist pistis Raskolnikov käe 
taskusse , võttis sealt kõrtsist ülejäänud raha ja pani selle aknalauale. Välja astudes mõistis ta is 
lolluse oli teinud, kuid pidades võimatuks seda tagasi mitte saada läks ta koju.  III - lk 28
Järgmisel hommikul äratas Raskolnikovi teenijatüdruk Nastasja, kes pakkus talle teed ja suppi 
ning andis talle eile õhtul saabunud kaardi ema poolt. Mees saatis teenija kohe ära.Ta suudles 
kirja ja hakkas seda lugema. Tal tulid pisarad silma. Kirjas andis ema talle teada Dunja 
juhtumist Svidrigailoviga(mõisnikuga). Dunja on ka abiellumas Lužiniga ja neil oli plaanis 
liikuda seoses Lužini tööga peagi Peterburi. Õde ja ema lootsid ka, et Raskolnikov ja Lužin 
saavad omavahel hästi läbi ja Raskolnikov saab Lužini juures tööd. Lõpetades kirja lugemise 
muutus ta näost kahvatuks, tuba muutus talle kitsaks ja ta vajas avarust. Nii läkski ta välja 
jalutama. IV - lk 41
Raskolnikovile ei meeldinud, et Dunja Lužiniga abiellub ning et nad olid selle otsuse vastu 
võtnud ilma temaga arutamata. Raskolnikovile paistab, et Lužin kavatseb neid petta. Ta näeb 
Lužinit vaid halvast küljest. 
Korraga märkas ta linnas noort naist, kes oli joobnud ja ta riided olid katki rebitud. Ta 
mõistis kohe, miks naine sellises seisus oli. Ta märkas tänaval ka teist meest, kes naisterahvast 
jälgis. Raskolnikov tahtis naist kaitsta ja nad hakkasid kaklema. Nende vahele astus politseinik. 
Raskolnikov selgitas olukorda ja politseinik sai temast aru. Raskolnikov andis politseinikule 
raha, et too naise ilusasti koju aitaks. Hiljem mõistis ta jälle mida teinud oli, ta oli taas andnud 
mingile suvalise naise koju aitamiseks raha. Raskolnikov oli teel Razumihhini juurde


V- lk 53
Ta hakkas mõtlema, et miks üldse minna Razumihhini juurde ja otsustas, et läheb sinna hoopis 
pärast “seda”. Ta liikus linnas edasi ja käis läbi söögimajast, kust ta võttis pitsi viina ja piruka. 
Mõni hetk hiljem lõpetas ta joobununa põõsas puhates. Unes nägi ta end väiksena isaga 
jalutamas. Nad kõndisid mööda ühest kõrtsist, kust tuli järsku välja hulk joobunud inimesi ja üks 
neist lubas kõik oma nõrga hobusega koju viia. Kuid ilmselgelt pole see tegelikult võimalik, 
kuna rahvast oli liiga palju, mees tahtis lihtsalt oma hobust surnuks peksta. Ta nägi kuidas 
hobune piinles ja tal hakkas hobusest kahju. Hobune suri. Ta ärkas hingeldades ülesse. Ta 
hakkas kahtlema, kas suudab “seda” üldse teha kui ei suuda isegi hobuse piinamist pealt vaadata.
Hakkas saabuma õhtu ja ta hakkas kodu poole liikuma, millegipärast ringiga läbi turu. Seal 
märkas ta Aljona Ivanovna õde. Ta kuulis, et õde pole homme kella seitsmest enam kodus ja 
nägi selles head võimalust. Korraga oli tal ununenud kui väga ennist kartis seda teha.  VI- lk 62
Hiljem kuulis ta üht üliõpilast ja ohvitseri rääkimas samast vanaeidest. Too üliõpilane rääkis 
ka, et seda naist oleks hea röövida, kuid tunnistas, et tema seda ometi ise ei teeks, vaid see oli tal 
lihtsalt peast läbi hüpanud mõte. See juhtum muutis Raskolnikovi väga ärevaks, ta imestas 
kuidas saab selline juhus olla. Öösel ei näinud ta unenägusid ega saanud rahulikult magada. 
Hommikul äratas teda taas teenijatüdruk teega, kuid mees ei tahtnud ärgata ja lubas et hiljem 
joob. Lõunal tuli teenijatüdruk uuesti teda äratama ja pakkus suppi, nähes et tee on siiani 
joomata. Kuid Raskolnikov saatis ta uuesti minema. Nüüd hakkas ta siiski sööma, kuid asi 
lõppes pärast paari lusikatäit. Ta polnud päev läbi end liigutanud, kuid pärast kella löömist 
ärkas ta ülesse ja hakkas ettevalmistusi tegema. Ta õmbles aasa oma pintsakusse kirve 
riputamiseks, kuna tänaval kirves käes kõndides oleks ta palju tähelepanu äratanud. Siis 
meisterdas ta veel petliku pandi, mida vanaeidele viia. Kirve plaanis ta saada köögist kui 
teenijatüdruk õhtuti poes käis. Kuid see plaan ei läinud tal läbi, kuna just täna oli teenjatüdruk 
kodus. Ta kartis, et ta plaan läheb nüüd selle luhta, et ta kirvest ei leia. Kuid mõni hetk hiljem 
märkas ta kojamehe ukse vahelt kirvest ja võttis selle. Kell oli saanud juba seitse ja ta asus 
vanaeide poole teele. Poolel teel avastas ta, et tal on see väljapaistev müts taas peas. Nii oligi ta 
juba neljanda korruse ukse taga kella helistamas.  VII - lk 74
Uks avanes. Kartes, et vanaeit ära hirmub tõmbas Raskolnikov ukse jõuliselt lahti ja astus sisse, 
olles ise näost kahvatu ja üle keha värisedes. Ta andis pandi vanaeidele, kuid vanaeit vaikis ja 
vahtis Raskolnikovi. Selline vaikus ajas mehe peaaegu hulluks, kuid siis ütles ta, et kui 
vanaeidele see pant ei sobi viib ta selle mujale. Eit pööras selle peale ringi ja hakkas seda lahti 
nokkima. Siis ei jäänudki mehel muud üle kui võtta aasast kirves ja lüüa naisele pähe. 
Raskolnikov andis talle veel paar lööki ja naine kukkus maha. Surnud, verd voolas. Raskolnikov
võttis naise paremast taskust võtmed üritades ise mitte veriseks saada ja asus asja kallale. Kuid 
ta ei leidnud sobivat võtit. Siis märkas ta suuremat võtit ja mõistis, et see on kirstu oma. Voodi 
alt võttis ta kirstu ja avas selle. Pealt näha olid seal ainult riided ja kaltsud, kuid läbi otsides leidis
mees kulduure, kõrvarõngaid ja muid kuldehteid. Need toppis ta endale taskutesse. Siis 
kuulis ta surnud naise toas samme ja karjatust, mille peale ta kohe sinna läks. Seal nägi ta 
Lizavetat, käes komps ja vaatamas surnud õde. Nähes Raskolnikovi põgenes naine toa nurka. 
Mees mõistis, et tal ei jää enam muud üle kui ka tapetu õde ära tappa. Nii läkski. Üha enam 


hakkas teda valdama hirm ja hajameelsus. Nüüd otsustas ta pesta ära kirve ja käed. Seejärel 
otsustas ta, et nüüd tuleb põgeneda. Ukse juures kuulatas ta samme. Koridoris kõndisid mõned 
inimesed. Ta jäi ootama vaikust. Kuid ükshetk ta mõistis, et sammud tulevad juba neljandale 
korrusele tema ukse ette. Ta põgenes ruttu tuppa ja pani ukse riivi. Keegi suur mees jõudis ukse 
taha ja lasi mitu korda kella, kuid keegi ei vastanud. Hiljem tuli ka mingi teine mees ukse taha, 
kuid sisse ei saanud nad ikkagi. Nad olid nii nutikad, et mõistsid et uks on seestpoolt kinni 
pandud. Lepiti kokku, et üks mees läheb kojameest(politseinikku) otsima. Kuid neid ei tulnud ja 
nii läks ka teine mees ukse tagant ära neid otsima. Raskolnikov mõistis, et nüüd on tema hetk 
põgeneda juhtugu mis juhtub. Just nüüd kuulis ta, et need on need samad mehed koos 
kojamehega ja ta märkas võimalust peita end lahtise uksega tühja korterisse. Kui mehed olid 
temast möödunud läks ta uksest välja ja kõndis rahvarohkele tänavale, et teda ei märgataks. Koju
jõudes pani ta kirve tagasi oma kohale ja läks tuppa. Ta ei jäänud magama, vaid oli 
meelemärkuseta olekus. 2. Teine osa I- lk 86
Ta lamas oma voodis meelemärkuseta. Ta ei maganud. Kell kolm kui hakkas juba vaikselt 
päevavalgus tulema ärkas ta ülesse ja avastas, et kõik varastatud asjad on tal peitmata. Need 
pani ta tapeedi taha peitu. Hiljem märkas ta, et ka ust polnud lukustatud ja pani selle lukku. Siis 
vaatas ta peeglisse, et tuvastada vereplekke. Ta sokid olid verest läbi vettinud, pükste sääred olid
verised ja pintsaku sees oli veel aas. Ta oli eilsest saadik palavik ja seega külmavärinad. Ta ei 
tundnud end hästi ja jäi uuesti magama. Hommikul kell üksteist tuli teda äratama Nastasja ja 
kojamees (liht politseinik). Ta sai kirja, kus teda kutsuti politsei kontorisse. Hoolimata oma 
palavikust otsustas ta siiski minna. Politsei kontor asus neljandal korrusel. Seal oli palju rahvast, 
väga umbne ja värske värvi hais. Raskolnikov uuris kuhu ta minema peab. Üks näitas näpuga 
sekretäri poole. Ta kõndis sinna, sekretär andis talle paberi ja käskis oodata. Ta sai aru, et see 
polnud eilse röövi kohta vaid perenaise võlakiri. Ta pidi midagi kirjutama ja panema allkirja. 
Peale seda otsustas ta eilse juhtumi ise üles tunnistada, kuid ta kuulis paraku just töötajaid sellest 
rääkimas. Püsti tõustes kukkus ta kokku. Ärgates istus ta toolil ja keegi toetas teda. Siis hakkas 
ta kiiruga kodu poole minema, kartes et teda kahtlustatakse nüüd ja tema kodus tehakse 
läbiotsimine. II- lk 102
Tagasi jõudes polnud läbiotsimist tehtud. Ta otsustas nüüd asjad tapeedi tagant ära võtta ja need 
mujale viia, et keegi teda kahtlustada ei saaks. Alguses plaanis ta asjad jõkke visata, kuid seal 
oli liiga palju inimesi ja teda oleks märgatud, pealegi poleks asjad põhja vajunud. Siis plaanis ta 
matta asjad mõne puu juurde maha, kuid selleni ta ei jõudnud. Kokkuvõtteks peitis ta asjad 
mingisse aeda kivi alla. Siis kõndis ta juhuslikult Razumihhini juurde. Kuna tal oligi olnud 
plaan peale seda tema juurde minna, otsustaski ta uksest sisse astuda. Ta küsis Razumihhinilt 
tunde, et raha teenida, kuid siis jõudis ta järeldusele, et ta neid enam vaja pole ja ta hakkas 
lahkuma. Kuid Razumihhin pakkus talle siiski tõlkimise tööd, andis kolm kopikat ja veel 
paberi ja suledki. Raskolnikov võttis mõtlematult asjad kätte ja hakkas ära minema. Siis tuli ta 
teadvusele ja viis asjad siiski Razumihhini juurde tagasi ja teatas et tal pole neid vaja. 


Razumihhin sai aru, et ta on haige. Teel koju sai Raskolnikov rikkalt mehelt 20 kopikat, mille ta 
ära uputas. Kodus ärkas ta suure kisa peale, mis trepil toimus. Politseinik Porfiri peksis 
perenaist ja terve majarahvas oli läinud seda ustele vaatama. Peale sündmuse laiali minekut tuli 
Raskolnikovi juurde Nastasja, kes pakkus talle suppi ja külma vett. Uurides mis just trepil oli 
juhtunud teatas Nastasja, et midagi ei juhtunud ja et ta kujutas seda vaid endale ette.  III- lk 113
Ta oli tõesti haige- sonis ja pool teadvusel. Kuid ühel hommikul tuli ta teadvusele. Tema 
ärkamist ootasid Nastasja, perenaine Pašenka (Razumihhinist sisse võetud), Razumihhin ja 
kontoriametnik, kes ootas Raskolnikovi ärkamist. Tal oli vaja allkirja tõestuseks, et on ema 
saadetud raha kätte saanud. Vahepeal oli teda arst Zossimov vaatamas käinud. Raskolnikovi 
joodeti ja toideti. Razumihhin oli end vahepeal kõigi Raskolnikovi asjadega kurssi viinud ja 
tahtis teda nüüd aidata(lapsehoidja). Rääkis kuidas ta temani korterini jõudis ja mida kõike veel 
teinud oli. Hiljem uuris Raskolnikov, kas ta unes soninud oli ja millest, kartes et on end juba 
tahtmatult paljastanud. Razumihhin oli talle ostnud päeva jooksul kõik uued riided ema 
saadetud raha eest. Tuppa astus kauaoodatud Zossimov IV - lk 126
Zossimov vaatas Raskolnikovi üle, homsest ei tule enam rohtusid võtta. Siis rääkisid Razumihhin
ja Zossimov omavahel igasuguseid jutte. Rääkisid ka vanaeide mõrvast ja jõudsid järeldusele, 
et see ei saanud olla värvija, ega tema paariline, kes parasjagu ka kahtluse alla oli võetud. Kui 
nad mõrva toimumise üle arutasid tõusis Raskolnikov äkitselt püsti ja sai teada, et oli kirstu 
värvijate korterisse maha pillanud, kuid miski ei viidanud veel, et tema mõrvar on. Keegi 
kõigile võõras astus uksest sisse.  V - lk 136
Uksest astus sisse Pjotr Petrovitš Lužin. Tal olid uhked riided seljas ja ta vaatas toas ringi. Siis 
uuris ta milline neist Raskolnikov on. Razumihhin pakkus talle istet. Lužin teatas, et ta õde ja 
ema nüüd siin lähedal majas peatuvad seniks, kuni nende korterit remonditakse. Razumihhin ja 
Lužin arutasid ühiskonna üle. Luzin hakkas lahkuma, kui Razumihhin ja Zossimov hakkasid 
arutama, et mõrvas peab süüdi olema keegi pantijatest. Ka Lužin tahtis sõna sekka öelda. 
Raskolnikov vihastas Lužini õe jutuga välja ja läks tuliseks sõneluseks. Lužin lahkus. 
Raskolnikov saatis ära ka Zossimovi, Nastasja ja Razumihhini, ta tahtis üksi olla.  VI- lk 147
Raskolnikov võttis laualt raha ja läks välja jalutama, keegi ei näinud teda lahkumas. Kell oli 
kaheksa. Ta annetas raha leierkastimängijale ja laulvale tüdrukule. Ta küsis ühelt suvaliselt 
osutades käega turu nurga poole seal müüva kaupleja nime, mees ei vastanud. Tal oli tung 
kõigiga juttu teha. Edasi kõndides märkas ta ühe kõrtsi ees hulka naisterahvaid. Ta tegi ka ühe 
naisterahvaga juttu ja andis talle raha. Jõudes järgmisesse tänavasse nägi ta kristallpaleed ja 
otsustas sisse astuda. Ta tahtis ajalehest lugeda vanaeide mõrva kohta. Tema juurde tuli hiljem 
ka Zametov vestlema. Zametov oli üllatunud Raskolnikovi seal nähes kuna Razumihhin oli talle 
just rääkinud kui haige too olema pidi. Raskolnikov andis talle mõrvakohta mitemid vihjeid, 
kuid Zametov ei uskunud et Raskolnikov seda tegi. Ära minnes kohtus ta uksel  juhuslikult 
Razumihhiniga, kes tema peale väga pahaseks sai. Kõik olid otsinud teda ja Razumihhin ei 


saanud ise kodus külalisi vastu võtta vaid pidi ka Raskolnikovi otsima. Razumihhin kutsus 
Raskolnikovi tungivalt enda poole külla, kuid Raskolnikovil oli Razumihhinist kõrini. 
Raskolnikov läks sillale, kus üks naine juhuslikult just enesetapu tegi. Ta otsustas minna 
politseijaoskonda ja tunnistada kõik oma süü üles, aga teel sinna möödus ta mõrvapaiga majast. 
Ta otsustas sisse astuda ja lootis näha seal tapetuid ja verd, näha mõrvapaika nii nagu ta oli 
sealt viimasel korral lahkunud. Kella helistamine tuletas talle möödunud olukorda selgelt 
meelde. Seal töötavad remontijad ajasid ta välja. Raskolnikovi oli maininud neile verd ja mõrva, 
kui samas nimetas end korteri ostjaks. Maja ees anti ta kojameestele üle, kuid need lasid ta 
vabaks. Teel kodu poole märkas ta inimhulka tänava lõpus, kuhu ta kohe tõttas.  VII- lk 167
Marmeladov oli hobuste ja vankri alla jäänud ja väga viga saanud. Väidetavalt oli purjuspäi 
ise ette astunud. Raskolnikov tundis ta ära ja lasi ta koju viia, kuna seal saab ta kõige kiiremini 
arsti abi. Kodus ootas teda juba ta naine. Marmeladov asteati sohvale. Ema käskis tütrel Poljal 
minna Sonjat kutsuma. Keegi oli saadetud ka arsti järel, kes paar maja edasi elas. Raskolnikov 
puhastas Marmeladovi nägu. Teadvusele tulles palus ta preestrit. Keegi saadeti kohe ka preestri 
järele. Ema vihastas, kuna rahvast oli nii palju tuppa kogunenud ja suitsetati. Osa inimesi lahkus 
Katerina kartusest. Arst oli jõudnud ja vaatas haige üle. Tal olid suured vigastused ja ta teatas, et 
Marmeladov sureb kümne minuti jooksul. Preester oli läbi viinud pihtimise ja jumala armu 
andmise. Selle aja peale oli kohale jõudnud ka Sonja, kes alguses midagi aru ei saanud. Ema ja 
väiksed lapsed põlvitasid isa juures. Katerina keelas mehel rääkimise. Siis märas Marmeladov 
Sonjat, keda ta algul ära ei olnud tundnud. Ta jõudis sirutada käe Sonja poole ja siis ta suri. 
Raskolnikov tahtis oma sõpra veel viimasel hetkel toetada ja andis neile raha. Ta lahkus. Trepist
alla jõudnud tuli talle järgi Polja, kes küsis talt nime ja aadressi. Tüdruk andis talle embuse ja 
suudluse. Ta polnud enam see inimene, mis oli ta eelmisel minutil. Siis läks Raskolnikov 
Razumihhini juurde, et lasta tal võita kihlvedu. Sealt saatis Razumihhin ta koju, kuna too 
tundis end juba väga nõrgalt. Razumihhin oli talle purjuspäi rääkinud ka Zossimovi 
kahtlustustest. Zossimov arvas, et Raskolnikov on hulluks läinud. Koju jõudes märkasid nad 
Raskolnikovi toas tuld. Seal ootasid teda Nastasja, ta ema ja õde. Ta kukkus kokku, Razumihhin
aitas ta voodile tõsta.  3. Kolmas osa I- lk 185
Nähes poja olekut hakkas ema nutma. Raskolnikovi tahtis kõigist rahu ja saatis nad ära. Ema 
tahtis perenaiselt paluda luba siia jääda kuid Razumihhin arvas, et see pole hea mõte, Kuna 
perenaine muutuks Dunja ja ema peale Razumihhini pärast armukadedaks. Razumihhin oli 
Dunjast täielikult sisse võetud ja lausa õgis Dunjat oma silmadega. Razumihhin saatis nad oma 
korterisse, Nastasja jäi Raskolnikovi valvama. Teel koju tahtis Razumihhin naiste käsi suudelda. 
Koju saatnud lubas Razumihhin tulla kahekümne minuti pärast teatama, kuidas Raskolnikovil 
on. Ja peale seda lubas saata ka Zossimovi, kui asjatundja sinna olukorda edastama. Dunja 
usaldas Razumihhinit, ema aga polnud temas üldse kindel, kuna too oli joonud. Zossimov 
rahustas ema oma jutuga maha. Zossimovilegi meeldis Dunja, kuid mitte nii tõsiselt. Ta noris 
Razumihhit nii, et teine talle kallale läks. Razumihhin käskis tal Dunjast eemale hoida ja 
tegeleda hoopis perenaisega. 


II- lk 198
Järgmisel hommikul ärgates kahetses Razumihhin oma tegusid. Ta oli end alatu ja jälgina 
avaldanud, sõimates armukadedusest peigmeest. Razumihhin jõudis kell üheksa Dunja ja 
Pulheeria juurde teatega, et Raskolnikov veel magab, kuid muidu on temaga kõik hästi. Neil oli 
vaja rääkida. Naised esitasid Razumihhinile tohutult küsimusi Raskolnikovi kohta. Näiteks 
küsis ema kuidas oma pojaga käituda. Hiljem näitas Pulheeria talle Lužini saadetud kirja ja 
küsis tema arvamust. Lužin oli seletanud miks ta eile ise neile vastu ei jõudnud rongijaama ja 
teatanud, et kui Raskolnikov ka tee joomisele tuleb siis tema lahkub. Veel kirjutas ta, et 
Raskolnikov oli oma viimase raha teatavate elukommetega Sonjale andnud. Kell oli saanud 
üksteist ja nad hakkasid Raskolnikovi poole liikuma. Razumihhin läks ees, et vaadata kas mees
veel magab.  III- lk 210
Zossimov oli aga juba kohal ja teatas, et Raskolnikov on terve. Raskolnikovi käitumine 
võrreldes varasemaga oli samuti muutunud. Ta oli kõigile tänulik, kes teda aidanud olid. 
Vabandas nende ees kellega eelnevalt ebaviisakalt oli käitunud. Zossimovi meelest oli 
Raskolnikov haigeks jäänud peale ülikoolist lahkumist, Raskolnikov lubas sinna tagasi minna. 
Raskolnikovile ei meeldinud vaikuse hetked. Raskolnikov rääkis neile oma eelmisest naisest, nad
rääkisid ka surma saanud Marfa Petrovnast. Raskolnikov paneb Dunja taas valiku ette kas tema
või Lužin. Ta arvas, et õde tema pärast talle mehele läks, et raha saada. Dunja vaidles vastu. Ta 
lubas, et läheb Lužinile vaid siis kui too teda hindab ja kalliks peab. Siis tuli juttu Lužini kirjast. 
Raskolnikov luges selle läbi. Ta pööras kohe tähelepanu, et see on nagu kohtukeeles ja 
kirjutanud nagu advokaat. Raskolnikov otsustas käituda nii nagu Dunja otsustab ja ta oli 
otsustanud, et Raskolnikov on ka kutsutud teed jooma, hoolimata Lužini kirjast. lV- lk 223
Uksest astus sisse Sonja. Ta tuli kutsuma Raskolnikovi Marmeladovi matustele ja peielauda, 
mille Katerina Ivanovna tingimata teha tahtis. Raskolnikov tutvustas teistelegi Sonjat, et näidata 
milline ta tegelikult on. Ema tundis kohe, et Raskolnikovile on Sonja kallis, kuid Dunja ei 
tahtnud seda uskuda. Sonja oli ka üks pantijatest ja tahtis tagasi saata oma isa kella, kui temast 
ainsat mälestust. Raskolnikov tunnistas, et temagi oli üks pantijatest, kuid tema midagi tagasi ei 
taha, kuna tal midagi hinnalist polnud. Kuid siiski otsustas ta minna Porfiri juurde sellest 
rääkima. Raskolnikov lubas minna Sonja juurest hiljem läbi. Sonja läks kodu poole ning 
Raskolnikov ja Razumihhin Porfiri juurde. Sonjat hakkas jälitama mingi mees, tema naaber. 
Razumihhin arvas, et Porfiri on Raskolnikovi nägemisest väga meelitatud, kuna too teadis et 
Raskolnikov oli õppimas juristiks, kuid ülikool oli pooleli jäänud.  V- lk 235
Nad astusid naeruhoos Porfiri uksest sisse, Raskolnikov tervitas end. Razumihhin oli ta peale 
pahane. Razumihhin teatas, et neil oli tulemiseks asja ka. Porfiri arvas, et Raskolnikov tahab 
saada oma pante tagasi, kuid tegelikult polnud need tema jaoks üldse olulised. Porfiri teatas talle,
et ta on viimane pantija, kes politseis polnud veel käinud. Raskolnikov vabandas end 
haigusega. Raskolnikov arvas et nad tahavad teda vahele võtta. Porfiri tõmbas tihti inimesi 


ninapidi. Porfiri hakkas rääkima Raskolnikovi artiklist, mille ta oli pool aastat tagasi kirjutanud. 
Raskolnikov selgitas oma artiklit. Tema nimelt jagab inimesed harilikkudeks ja 
haruldasteks. Haruldastel on õigus igasuguseid kuritöid teha. Harilikud on nii-öelda materjal, et 
endasuguseid sigitada, nad on korralikud ja armastavad sõna kuulata. Haruldased armastavad 
astuda üle seaduste. Esimene liik on olevik(hoiavad maailma arvuliselt), teine tuleviku 
liik(viivad maailma eesmärgi poole). Eksivad ainult harilikud. Haruldasi sünnib kümne tuhandest
vaid üks. Kel on olemas südametunnistus see hiljem kannatab oma vea tõttu. Porfiri küsis 
Raskolnikovilt et kas ta ka ennast haruldaseks inimeseks peab ja et kas tema oleks söandanud 
eluliste äparduste ja puuduste tõttu või kuidagi kogu inimsoo edendamiseks näiteks tappa ja 
puhtaks röövida. Raskolnikov vastas talle, et peab end haruldaseks küll, kuid kui ta oleks üle 
seaduste astunud siis ta seda poleks neile rääkinud. Porfiri küsis veel, kas tema nägi kolm päeva 
enne mõrva panti viies korteris värvijaid, lootes Raskolnikovi vahele võtta. Kuid Raskolnikov 
ütles, et tema ei näinud värvijaid.  VI- lk254 
Raskolnikov sai aru, et Porfiri kahtlustab teda. Kuid kui neil oleks mingi kindel tõestus, et 
Raskolnikov on süüdi siis nad ei oleks kõigest sellest hetk tagasi just rääkinud. Razumihhini 
meelest on Porfiri käitumine väga solvav, et Raskolnikovi kahtlustatakse vaid selle minestamise 
pärast jaoskonnas. Nad olid juba ema ja õe kortermaja juures, kuid Raskolnikov saatis 
Razumihhini sinna ja ise tahtis koju minna ja hiljem järgi tulla. Koju jõudes kontrollis ta yle 
tapeedi taguse augu, igaksjuhuks et midagi kahe silma vahele poleks jäänud. Tagasi alla minnes 
nägi ta võõrast meest kojamehega rääkimas, too oli küsinud Raskolnikovi, kuid teda nähes 
pööranud otsa ümber ja lahkunud. Raskolnikov jooksis talle järele ja küsis, mis ta soovib. 
Alguses võõras ei vastanud, kuid hiljem karjus talle näkku “Mõrtsukas!”. Raskolnikovil jäi 
mõneks hetkeks süda seisma, kuid hiljem küsis ta mehelt seletust, kuid too ei vastanud enam. 
Mees kõndis edasi ja kadus silmapiirilt. Koju jõudes lamas ta voodile, ta ei mõelnud midagi, 
möödus pool tundi. Razumihhini tulekul pani ta silmad kinni ja mängis, et magab. Kuid 
Razumihhin ei astunudki uksest sisse kuna Nastasja teatas teda ja nad arvasid et las ta magab. 
Raskolnikov mõtles et miks ta üldse tappis vanaeide. Ta jäi magama ja unes nägi et tänaval keegi
kutsus teda. Ta jälitas teda kuni tuttava majani. See oli see sama mõrvapaiga maja, ta läks 
samasse korterisse. Seal oli too sama naine ja ta yritas teda tappa, kuid see ei õnnestunud kuna 
naine ainult naeris talle näkku ja ei saanud üldse viga. Ta ei saanud põgeneda enam sealt, kuna 
inkmesi oli kogunenud palju esikusse. Ta ärkas ehmatusega. Uksel seisis võõras mees,  kellest ta 
alguses välja ei teinud. Kuid hiljem tõusis istuli ja mees tutvustas end. See oli Svidrigailov. 4. Neljas osa I- lk265
Raskolnikov ei tahtnud uskuda, et ta Svidrigailovit nägi. Kuid too asus kohe seletama. Ta tuli, et
Raskolnikoviga isiklikult tuttavaks saada ja Dunja saamisest rääkida. Alguses mõtles 
Raskolnikov, et lõpetab kohe vestluse ja lahkub, kuid siiski avastas ta, et temaga on huvitav 
vestelda. Svidrigailov rääkis kuidas ta on kolmel korral oma naise viirastust näinud. 
Raskolnikov vastas talle, et ainult haiged näevad viirastusi ja ta soovitab tal arsti juurde minna. 


Raskolnikovil hakkas kiire ja ta küsis, mis eesmärgil Svidrigailov tulnud oli. Svidrigailov soovis 
väga näha Dunjat ja pakkus talle isegi kümmet tuhandet. Ta rääkis veel, et Lužiniga 
abiellumine oleks suur viga. Svidrigailov teatas ka et ta naine Marfa Petronovna oli jätnud 
Dunjale kolmtuhat. Svidrigailov kohtus uksel Razumihhiniga. II- lk278
Raskolnikov rääkis Razumihhinile, et Dunjat tuleb Svidrigailovi eest kaitsta. Nad jõudsid samal
ajal Lužiniga ema ja õe juurde. Lužin alustas jutuga ja vabandas, et eile neile eile rongile vastu ei
saanud minna. Edasi läks jutt Marfa Petronovna peale ja sealt Svidrigailovile. Lužin teatas et 
Svidrigailov asus kohe peale naise surma siia teele ja ilmselt on tal sama kavatsus, mis varem. 
Ema ja õde ehmusid kohe. Siis rääkis ka Raskolnikov, et oli mõni hetk tagasi Svidrigailoviga 
vestelnud. Ta teatas, et ta soovib Dunjaga kohtuda ja Marfa Petronovna oli talle enne surma 
kolm tuhat jätnud. Kuid ta ei tahtnud Lužini juuresolekul Svidrigailovi pakkumisest rääkida. 
Peale seda teatas Lužin, et lahkub kuna ta üleliigne on, Dunja ei lubanud tal lahkuda ja palus 
jääda asjade selgitamiseks. Nimelt oli Dunja võtnud kohtuniku rolli ja ootas et vend vabandaks 
Lužini ees ja Lužin näitaks Dunja vastu ülesse austust. Kuid Lužin jäi lootma oma võimule ja 
ohvrite abitusele. Ta ei austanud Dunjat ja vihastas kõik oma käitumisega välja. Dunja palus tal 
lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla.  III- lk 290
Lužin ei oodanud sellist lahendust. Ta oli auahne ja ennast armastav. Juba Dunjat kosides oli ta 
kindel olnud kuulujuttude mõttetuses. Kuid praegu ei saanud ta aru miks ei imestanud teised 
tema kangelastegu. Ta ei suutnud Dunjast loobuda kuna ta oli alati tahtnud sellist naist, kes 
seisaks tema ees longus peaga ja kes jumaldaks teda kogu oma elu. Ta arvas, et parandab 
homme kõik. Teiste tuju aga tõusis. Razumihhinilgi kukkus kivi südamelt ja ta plaanis jääda 
neile sõbraks ja teenriks. Dunja küsis vennalt, et mida Svidrigailov talle siis pakkus. Ta teatas et 
pakub kümmet tuhandet ja sooviks tingimata kokku saada, kasvõi Raskolnikovi juuresolekul.
Dunja tunnistas et peab ilmselt veel paaril korral Svidrigailoviga kohtuma. Ta kardab 
Svidrigailovit. Razumihhin lubas teda kaitsta. Razumihhin tahtis oma firma luua. Tuhat saab ta 
onult ja tuhat saaksid nad Marfa Petronovna rahast. Nad tahtsid raamatuid tõlkida. Dunjale see 
plaan meeldis, ema oli selle suhtes umbusklik, Raskolnikov kinnitas, et see on hea mõte ja 
Razumihhin teab, mida ta teeb. Raskolnikov jättis nendega hüvasti ja lahkus. Palus teistel teda 
mitte tülitada ja ise ühendust võtta. Razumihhin lubas jääda ema ja õe juurde.  IV- lk 297
Raskolnikov läks aga otse maid Sonja juurde. Sonja ei osanud oodata, et Raskolnikov teda õhtul
kell üksteist veel külastab. Sonja elas Kapernaumovite juures, nad olid ökitajad. Sonja hoolis 
Katerina Ivanovnast hoolimata sellest, et ta kõiki peksis, ta teadis kuidas ta kannatanud oli. 
Raskolnikov küsis, mis lastest saab kui Katerina sureb. Ta arvas et Poljagi läheb sama teed, mis 
Sonja oli läinud. Nad otsisid lahendust olukorrale. Raskolnikov suudles Sonja jalgu, ise seletas 
seda kui kummardust inimeste kannatuste ees. Veel imestas Raskolnikov miks Sonja endale juba 
lõppu polnud teinud, arvestades tema kannatusi. Sonja oli Lizavetaga hea sõber, tema oli 
toonud Sonjale Uue Testamendi, mida Raskolnikov Sonjal nüüd Laatsarusest lugeda palus. 
Alguses ei soovinud Sonja seda lugeda, kuid lõpuks sai ta isegi sellest lohutust. Raskolnikov tuli 


tegelikult, et öelda, et ta jättis ema ja õe maha ning nüüd on tal järgi ainult Sonja. Raskolnikov 
rääkis, et nad on koos ära neetud ja nüüd on nad kokku loodud. Raskolnikov lubas Sonjale öelda
homme kes Lizaveta tappis ja et ta on ainuke kes seda teada saab. Nende vestlust oli pealt 
kuulanud Svidrigailov. V- lk 314
Raskolnikov läks järgmisel päeval täpselt kell 11 jaoskonda oma avaldust viima pantimise 
kohta. Ta lootis kohe Porfiri jutule saada, kuid tema üllatuseks pidi ta ootama. Porfiri suhtles 
temaga väga familiaarselt. Porfiri ajas Raskonikovi väga vihale oma jutuga. Alguses rääkis ta 
kahtlustustest üleüldiselt, hiljem juba ütles otse, et kahtlustab Raskolnikovi ja võtab ta peagi 
vahele. Porfiri naeris ta üle ja narris teda, kuid Raskolnikov ei lubanud seda endale teha. Porfiril 
oli ukse taga mingi üllatus, mida ta Raskolnikovile enne lahkumist näidata tahtis.  VI- lk 333
Uksest astus sisse Nikolai, kes tunnistas end mõrvas süüdi. Porfiri küsis talt mõned küsimused
ja saatis seejärel Raskolnikovi ära. Hiljem talle järele joostes leppisid nad kokku, et kohtuvad 
veel. Raskolnikov läks otse koju, ta oli segaduses ja istus 15min lihtsalt sohval. Osa Porfiri 
plaanist oli nüüd paljastatud. Raskolnikov oleks end äsja peaaegu välja andnud.  Kui nüüd oli 
tal natuke veel aega. Talle ei andnud rahu mis oli see “üllatus” seal ukse taga. Ta oli matustele 
juba hiljaks jäänud, kuid jõudis veel peielauda. Ta tahtis juba minema hakata, kuid samal ajal 
astus keegi tema uksest sisse. See oli see sama mees, kes eile teda oli mõrtsukaks kutsunud. Ta 
tunnistas, et tema oligi see üllatus olnud ukse taga. Ta vabandas Raskolnikovi ees, et oli ta 
ülesse andnud.  5. Viies osa I- lk 341
Lužin ja Andrei olid kaasüürilised, kuid nad ei saanud oma vahel hästi läbi. Alatihti naersid 
üksteise õnnetuste üle. Lužin arvas, et kui ta oleks teinud Dunjale kalleid kingitusi algusest 
peale, siis poleks temast nii kergelt lahti öeldud. Andrei oli palju targem kui Lužin. Lužinil oli 
laual suur hunnik raha, mida kõik üritasid mitte tähelepanna. Nad mõlemad olid kutsutud 
Marmeladovi matustele, kuid kumbki sinna ei läinud. Andrei sai Sonjaga hästi läbi ja ta õpetas 
neiut protestima. Andreil olid isegi mingid tunded ta vastu, kuid ta neid välja väga ei näidanud. 
Lužin kasutas nende tutvusi ära ja palus Andreil matustelt tulnud Sonja sisse kutsuda, Lužin 
soovis temaga vestelda. Nimelt pakkus Lužin Sonjale ja ta perele rahalist lahendust. Andrei ei 
öelnud Sonja juuresolekul ühtegi sõna, kuid peale lahkumist kiitis Lužinit selle eest, mis ta vast 
teinud oli.  II- lk 358
Katerina Ivanovna tegi oma mehe mälestuseks suure ja kalli peie laua. Amalia Ivanovna otsutas 
kõigest südamest selles toimingis kaasa aidata. Kuid Katrina polnud tema kaetud lauaga siiski 
rahul. Kohale tulid vaid poolakas, koos kahe teise poolakaga, haisev kantseleiametnik, kurt ja 
pime vanamees,  joobnud eruporutšik, keegi suvaline, keegi öökuues.  Siis astus sisse ka 
Raskolnikov, kes istus Katerina kõrvale ja kellele Katerina Amaliet taga sai rääkida. Hiljem tuli 


ka Sonja, kes tõi teateid Lužinilt. Kohale ei tulnud Lužin, Andrei ja mingi naine tütrega. Katerina
näitas kõigile oma kiituskirja, mis tõestas et ta tegelikult oli kõrgemast soost ja andis talle loa 
teha kodukülas oma pansion. Amalie ja Katerina läksid kaklema. Uksest astus sisse oodatud 
Lužin.  III- lk 371
Katerina tormas tema juurde lootes saada kaitset ja õiglust. Kuid Lužin teatas kohe, et tema ei 
soovi end Katerina ja Amalie riidudega segada. Tema tuli hoopis Sonja juurde. Uksele ilmus ka 
Andrei. Lužin teatas, et peale Sonja külaskäiku kadus laualt sajarublane paberraha. Sonja aga ei 
teadnud sellest midagi. Lužin selgitas toimunut ja võttis arvesse Sonja ühiskondlikku seisundit. 
Ta andis Sonjale isegi aitamiseks kümme rubla, mille pärast ta siis sellise teoga tasus. Amalia oli 
Lužini poolt ja nõustus et ta varastas. Sonja eest astus välja Katerina, ta viskas kümnerublalise 
raha Lužinile näkku. Katerina oli nõus seda tõestama ja ta kahmas Sonja taskutest välja kõik mis 
seal oli. Ka saja rublane lendas sealt välja ja maandus otse Lužini jalge ette, kes selle kohe üles 
tõstis teistele näitamiseks. Sonja siiani eitas saja rublase võtmist. Ema oli kasutütre poolt ja ei 
uskunud olukorda. Ema nutt ja piin oli tohutu niiet kõigil neist kahju hakkas. Lužin küsis Sonjalt 
miks ta ei tahtnud seda tunnistada. Andrei aga astus Sonja eest ainsana välja, ta tunnistas kuidas 
oli näinud kuidas Lužin ise selle raha hüvasti jättes Sonja taskusse pistis. Andrei ei rääkinud 
sellest juhtumist Lužiniga varem, kuna arvas, et Lužin tahtis Sonjale vaid head. Ja ka peielauda 
ilmus ta igaksjuhuks, et Sonja seda raha kogemata, ise teadmata sellest, ära ei  kaotaks. Kõik 
uskusid nüüd Andreid ja Lužin tundis et olukord on halb, ta pidi midagi uut välja mōtlema. 
Lõpuks astus Sonja eest välja ka Raskolnikov, kes seletas oma arusaamist läbi teejoomise õhtu 
(Lužin tahab Raskolnikovi elu ära rikkuda) . Andrei nõustus Raskolnikovi selgitusega ja tõotas, 
et Lužin oli tõesti küsinud Raskolnikovi olemasolu kohta matustel. Lužin oleks tahtnud ära 
joosta, kuid ta ei saanud seda teha, kuna see oleks tunnistanud tema süüdi olekut. Lužin teatas 
selle peale et ajad asja kohtusse. Andrei viskas Lužini oma korterist välja. Sonjal algas hoolimata
õigeks pidamisest hüsteeria ja ta jooksis koju. Amalie teatas, et ta viskab Katerina lastega välja, 
mille peae jooksis Katerina tänavale õigust otsima. Raskolnikov otsustas minna Sonja korterisse.  IV- lk 385
Raskolnikov läks Sonja juurde, kes tänas teda kaitsmise eest. Ta palus, et Raskolnikov ei räägiks 
nii kurjalt nagu eile temaga, piina oli niigi paju. Raskolnikov teatas, et Amalie viskab Katerina 
Ivanovna välja, Sonja tahtis teda kohe otsima minna, kui Raskolnikov arvas paremaks korterisse 
jääda. Raskolnikov tunnistas ülesse et tema ise ongi mõrtsukas, kuid Lizavetat ei tapnud ta 
meelega. Sonja hakkas teda kallistama ja suudlema, arvates et Raskolnikovist õnnetumat 
maailmas pole. Raskolnikov küsis ega Sonja teda maha ei jäta, Sonja lubas temaga igale poole 
kaasa minna, kasvõi sunnitööle. Sonja ei mõistnud miks Raskolnikov sellise teo oli teinud, ta 
arvas et nälja pärast, kuid nii see polnud. Kuna nad mõlemad olid isekillast, kutsuski 
Raskolnikov teda kaasa. Raskolnikov oli sooritanud mõrva Napoleoni eeskujul. Ta õigustas end 
veel et oli tapnud ju täi, kasutu, jälgi, kahjuliku täi. Tegelikult tappis ta vanaeide, et näha kas ta 
julgeb ta tappa. Raskolnikov tunnistas et on isegi samasugune täi nagu teised ja et ta tappis 
iseenda mitte vanaeide. Ta küsis Sonjalt mida edasi teha. Sonja tahtis, et ta kannatuse endale 
võtaks ja end üles annaks. Raskolnikovile ei meeldinud see mõte, ta ei tahtnud end üles anda, 
neil polnud ju tõendeid, kuid siiski leppis ta sellega. Sonja lubas teda vangimajja vaatama tulla. 
Raskolnikov tundis kui palavalt neiu teda armastab ja taipas et tunneb end paremini ja 


õnnelikumana kui kunagi varem. Sonjaga leppisid nad kokku et üles andmiseks paneb ta 
Raskolnikovile kaela Sonja risti. Ukse taha tuli Andrei.  V- lk 402
Andrei tuli teatega, et Katerina on koju tagasi jõudnud ja hulluks läinud. Seda kuuldes haaras 
Sonja oma riided ja jooksis sinna. Andrei läks Sonjaga. Raskolnikov läks aga koju, ta tundis end 
üksikuna ja mõtles omi mõtteid. Ta küsis endalt, et miks oli ta oma muret Sonjaga jaganud. 
Mõne aja pärast astus sisse ta õde, kes tuli talle teatama et mõistab nüüd tänu Razumihhini 
selgitustele venna piina. Ta hakkas lahkuma, kuid Raskolnikov teatas talle et Razumihhin on 
asjalik, töökas, aus ning ta suudab igavesti armastada. Dunja hakkas punastama ja lahkus. Siis 
tuli Raskolnikovi juurde Andrei kes teatas et nüüd on Katerina tōesti hulluks läinud. Ta oli 
peksnud oma lapsed tänavale tantsima, laulma ja raha kerjama. Nad läksid sinna. Ka Sonja oli 
seal, kes püüdis kasuema peatada ja koju tagasi saata. Katerina köhis, laulis ja karjus laste peale. 
Neile astus ligi politseinik, kes neid ära tahtis ajada ja Katerina kinni võttis. Kaks väiksemat 
jooksid ära ja Polja tõi nad tagasi. Ka Katerina jooksis, kuid komistas, igal pool oli veri, kuid 
mitte vigastustest, vaid tiisikusest. Sonja palus ta oma koju viia. Tuppa astusid veel Raskolnikov,
Andrei, ametnik, politsei, Polja, Kolja, Leena, Kapernaumovid ja Svidrigailov. Katerina küsis 
laste kohta ta tahtis et nad veel laulaksid. Arsti polnud enam vaja kuna ta sureb peagi. Preestrit 
Katerina ei tahtnud, kuna kellelgi polnud raha. Svidrigailov soovis Raskolnikoviga eraldi 
rääkida. Ta pakkus lastele vaeslastekodu täiskasvanuks saamiseni ja igale ühele verl poolteist 
tuhat kapitali. Raskolnikov pidi õele edasi ütlema, et Svidrigailovi kümme tuhat oli nüüd mujale 
läinud. Svidrigailov rääkis Raskolnikovi sõnadega, selgitades et tema elab seina taga korteris.  6. Kuues osa I- lk 416
Raskolnikovi mõtlus millelegi. Möödunud on kaks- kolm päeva Katerina surmast. Raskolnikov 
kohtus trepikojas Svidrigailoviga ja astus Sonja juurde sisse, seal peeti hingepalvet. Pärast seda 
astus Raskolnikov Sonja juurde. Neiu võttis äkki tema mõlemast käest kinni ja langetas oma pea 
ta õlale. Raskolnikov surus ta kätt ja lahkus. Ta tahtis üksi olla, kuid mida üksildasem paik 
seda rohkem tundis ta millegi äreva juuresolu. Siis käis ta hoopis rahvarohketes kohtades kus 
tundis end üksildasemana. Öösel ärkas ta palavikus kuskil põõsas ja läks varahommikul koju. 
Kodus ärkas ta alles kell kaks päeval. Sel päeval oli Katerina matused ja rõõmustas, et polnud 
sellest osa võtnud. Nastasja tõi talle süüa. Uksest astus sisse Razumihhin. Ta tuli kontrollima, 
kas Raskolnikovil on kõik hästi ja ega ta pole hulluks läinud, nagu juttudest kuulda oli olnud. Ta 
teatas, et ema on eilsest saadik tõsiselt haige ja et nad olid käinud Raskolnikovi juures, kuid teda
seal polnud näinud. Razumihhin tahtis jooma hakata. Raskolnikov aga teatas, et nad olid 
Dunjaga rääkinud ja et too Razumihhinit armastab. Razumihhin kahvatas. Dunja oli saanud ka 
mingi kirja. Lahkudes teatas Razumihhin veel ukse vahelt, et mõrtsukaks osutus värvija 
Mikolka. Ja sellest kõigest oli talle rääkinud Porfiri isiklikult. Raskolnikov otsustas minna 
Svidrigailoviga rääkima, kuid ust avades oli teisel pool Porfiri, kes oli juba ammugi sisse tahtnud
astuda. Raskolnikov pakkus talle istet. 


II- lk 425
Porfiri oli tulnud, et Raskolnikovile seletust anda. Ta kahetses viimast stseeni, mis nende vahel
olnud oli. Raskolnikov ei saanud aru, kuidas võib see nii olla, et Porfiri teda süütuks peab. 
Porfiri seletab, miks Raskolnikovi kahtlustama oli hakanud: kuulujutud ja juhused, 
kokkukukkumine jaoskonnas, artikkel, kodanik kes teda “Mõrtsukaks” kutsus, kivi alla peidetud 
raha, korteris kella helistamine. Porfiri tunnistas, et oli käinud viimse peensuseni tema korterit 
läbi otsimas kui too haige oli. Ka Razumihhinile rääkisid nad meelega kuulujutte, et too neid 
Raskolnikovile edasi räägiks. Porfiri arvab et Mikolka tahab kannatust enda peale võtta. Ta 
ootab, et Mikolka tuleks oma tunnistusest loobuma. Porfiri teatab, et Raskolnikov ongi tapja. 
Raskolnikov uuris, et miks teda siis juba vangi ei panda. Porfiri tunnistab, et otseteed kinni 
võtmine pole kasulik, ja milleks peaks ta teda otseteed sinna puhkusele saatma. Ta tuligi tegema 
ettepanekut ülestunnistada. Ta teatas veel et on võimalus ise ülestunnistamisel, mitte puhkusele 
minna. Raskolnikov ei üritanud oma süüd enam sugugi varjata ja teatas, et pole vaja karistus 
aega vähendada. Porfiri teatas et arreteerib Raskolnikovi kahe päeva pärast. Mõlemad lahkusid III- lk439
Raskolnikov kiirustas Svidrigailovi juurde. Svidrigailov pakkus talle veini. Raskolnikov tahtis 
lahkuda, kuid Svidrigailov palus tal jääda ja lubas lõpetada tühja loba rääkimine. IV- lk 448
Svidrigailov rääkis talle Marfa Petronovnast ja Sonjast. Raskolnikov ajas meelega 
Svidrigailovit rohkem vihale küsides kuuldud mõrvade kohta(mingi laps, teener Filka). 
Svidrigailov teatas, et ta läheb mehele 16-aastasele tüdrukule, kes ise oli selle üle väga 
õnnelik. Svidrigailov kahetses et ta Raskolnikoviga varem nii vähe vestelnud on ja lubab seda 
hiljem veel teha. Nad lõpetasid vestluse ja hakkasid mõlemad oma teed minema.  V-lk 459
Raskolnikov jälitas Svidrigailovit kahtlustades, et too läheb Dunja juurde. Svidrigailovile ei 
meeldinud et teda jälitatakse, kuid tal ei jäänud midagi üle kui lubada Raskolnikovil kaasa 
tulla. Svidrigailovil oli vaja kodust läbi käia ja peale seda kutsus ta voorimehe. Raskolnikov sai
aru, et ta ei lähegi Dunja juurde. Kuid peale Raskolnikovi silmapiirilt kadumist astus 
Svidrigailov kohe maha ja kõndis linnas ringi. Dunja ja Raskolnikov jalutasid üksteisest sillal 
mööda, kuid Raskolnikov oli nii sügavalt mōttes, et ei märganud õde. Svidrigailov ja Dunja 
nägid ka üksteist ja Svidrigailov kutsus Dunja enda juurde. Dunja tahtis et Svidrigailov räägiks 
seal samas kõigest, kuid ta kutsus tüdruku ikkagi külla. Svidrigailov näitas talle oma kodu. Nad 
rääkisid Svidrigailovi kirjast ja sellest, et Raskolnikov on mõrvar. Dunja tahtis lahkuda, kuid 
avastas et uks oli lukus. Ta aimas, mis Svidrigailovil plaanis oli. Ta põgenes toa nurka ja võttis 
taskust revolvri. Ta lasi Svidrigailovile juustesse, see oli riivanud ka ta meelekohta. Teisel korral
enam revolver lahti ei läinud. Ta viskas revolvri käest. Mees astus Dunja juurde ja võttis tasakesi
tal käega ümber piha kinni. Dunja palus tal minna lasta. Svidrigailov kõndis akna äärde ja pani 
võtme lauale. Dunja võttis võtme ja põgenes. Svidrigailov võttis mõne hetke pärast relva, pistis 
selle taskusse ja lahkus toast. 


VI- lk 473
Svidrigailov oli oma teenrite ja tuttavatega kõrtsis ja jootis neid täis. Hiljem läks ta Sonja juurde,
teatas et sõidab Ameerikasse ja andis talle kolm tuhat. Sellest käigust ei tohtinud Sonja aga 
kellelegi rääkida. Siis läks ta aga oma mõrsja juurde, kellele ta samuti 15 000 rubla hōbedat 
andis ja lubas varsti tagasi tulla. Keegi ei tohtinud kohtumistest edasi rääkida. Siis läks ta 
võõrastemajja, kus ta tellis teed ja vasika liha. Õues oli tormine ja ta ei saanud hästi magada. Ta 
nägi und mingist tüdrukust, kelle ta vaiba sisse mässis ja oma asemele magama pani.Ta ärkas kui
väljas oli juba valge. Ta läks mingi kõrge maja juurde, kus oli Achilleus. Svidrigailov lasi 
endale kuuli pähe? VII-lk 486
Raskolnikov läks ema ja õe korterisse. Ema rääkis, et ta on seda artiklit mitu korda lugenud, 
aga ikka veel midagi aru ei saa. Raskolnikov tahtis näha oma kirjutist. Ema lootis kuulda 
tulevikus oma pojast kui suurest ja targast mehest. Raskolnikov uuris, ega õde kodus pole, teda 
polnud. Ema oli väga õnnelik, et poeg tema juurde tulnud oli, ta tahtis pakkuda Raskolnikovile 
kohvi, kuid poeg ei võtnud seda vastu ja teatas, et hakkab kohe minema. Raskolnikov küsis 
emalt, kas teda armastatakse alati nii nagu praegu, isegi kui millestki teada saadakse. 
Raskolnikov tunnistas, et ta on ema ja õde alati armastanud. Ema oli juba ammu arusaanud, et 
poja südamel on suur mure ja et see teda vaevab, juhtumas on midagi hirmsat. Raskolnikov 
hakkas hüvasti jätma, ema tahtis temaga kaasa tulla. Nad nutsid, embasid üksteist ja jätsid 
jumalaga. Koju jōudes oli Raskolnikovi oodanud juba pikemat aega ta õde, kes oli 
Svidrigailovilt kõike juba kuulnud. Raskolnikov oli eelmisel öösel mõelnud enda uputamisele, 
et sellest häbist pääseda. Raskolnikov ei pidanud vanaeide mõrva kuriteoks, ta arvas, et oli 
teinud ühiskonnale heateo. Ta palus Dunjal minna emale toeks. Lahkudes nad veel pöörasid 
ümber ja vaatasid üksteisele otsa. Raskolnikov arvas, et kui keegi teda ei armastaks ja tema 
poleks kedagi kunagi armastanud poleks seda kunagi juhtunud.  VIII- lk 496
Sonja ja Dunja olid hommikust peale oodanud Sonja juures Raskolnikovi tulekut. Dunja tundis 
end natuke lohutatuna sellest, et Sonja Raskolnikoviga oli nõus igale poole kaasa minema. Dunja
ei jõudnud ära kannatada ja läks Raskolnikovi enda korterisse teda ootama. Mõlemad tüdrukud 
kartsid,et Raskolnikov on enesetapu teinud, kuna ta veel siiani välja polnud ilmunud. Aga 
Raskolnikov siiski tuli Sonja juurde ristide järele. Raskolnikov otsustas, et ta Porfiri juurde ei 
lähe, kuid võib minna Püssirohu juurde üles tunnistama. Sonja pani talle risti kaela. Raskolnikov 
ei mõistnud, miks Sonja tema eest hoolitseb. Raskolnikov hakkas minema ja ka Sonja tahtis 
kaasa tulla, kuid Raskolnikov tahtis üksi minna. Alles majast välja jõudnud avastas ta, et polnud 
Sonjaga korralikult isegi hüvasti jätnud. Ta oli juba peaaegu politseijaoskonda kohale jõudnud 
kui pööras äkki oma teelt kõrvale ja läks Heinaturule. Seal mõtles ta mingi tänavamärgi peale. Ta
andis ühele kerjavale emale oma viimase taskust leitud viie kopikalise. Jõudes väljakule põlvitas 
ta ja suudles naudinguga ja õnnest joobnuna porist pinda. Pealtvaatajad pidasid teda joobnuks, 
kuid Raskolnikov kannatas need välja ja hakkas liikuma tagasi jaoskonna poole. Teel märkas ta 
Sonjat, kes teda salaja ikkagi jälitanud oli, nüüd oli ta kindel, et Sonja temaga igaveseks jääb ja 
igale poole kaasa läheb. Ta mõtles veelkord, kas poleks mitte parem mõte jaoskonna ülema 
juurde koju minna üles tunnistama, kuid otsustas siiski Püssirohu kasuks. Jaoskonda sisseastudes
ei näinud ta ühtegi uurijat ega politseinikku, seega mõtles ta lahkuda. Kuid parasjagu uurides kas


kedagi tõesti ei ole astus uksest sisse Ilja Petrovitš Püssirohi. Nad tundsid üksteist juba varem. 
Püssirohi arvas, et Raskolnikov oli tulnud jaoskonda, et siia sõitnud perekonna pärast korterit 
vahetada. Raskolnikov aga vastas talle, et ta oli tulnud niisama, et Zametoviga juttu rääkida. 
Püssirohi teatas talle, et Zametov lahkus eile oma töökohalt sõimates kõik täis. Püssirohi rääkis 
talle džentelmenist, kes ennast maha oli lasknud. Raskolnikov sai aru, et jutt oli Svidrigailovist. 
Raskolnikov läks alla ja astus hoovi, kus talle astus vastu näost surnukahvatu Sonja. Raskolnikov
seisatas, naeratas ja läks ülesse tagasi. Ta tunnistas ülesse et tema tappis ametnikulese vanaeide 
ja tema õe Lizaveta ning röövis paljaks. Epiloog
I-lk 507
Kurjategija kinnitas oma esialgset tunnistust,vääramatult ja täpselt, kirjeldades üksikasjalikult 
kuriteo arenemiskäiku. Uurija ja kohtunikud imestasid, et asjad varastatud asjad olid peidetud, 
kuid neid polnud kasutatud ja isegi mitte avatud. Kuritegu toimus ajutises hullumeelsuses ilma 
igasuguste eesmärkideta ja kasu saamise kavatsuseta. Kõige põhjuseks oli halb elujärg ja abitus 
ning soov oma elutee esimesi samme kindlustada. Tapma otsustas ta minna oma kergemeelse ja 
ara iseloomu pärast. Razumihhin hankis kusailt teated, et Raskolnikov oli aidanud üliõpilas 
põlves oma vaest ja tiiskiushaiget koolivenda oma viimase rahaga. Peale tema surma oli 
hoolitsenud aga tema isa eest, pannud ta haigemajja ja maha matnud. Raskolnikov oli veel 
päästnud ühes öösel juhtunud tulekahjus kahe lapse elu, saades ise suured põletusarmid. Need 
asajolud kergendasid oluliselt Raskolnikovi karistuse suurust. Kurjategija mõisteti teise järgu 
sunnitööle kaheksaks aastaks. Dunja ja Razumihhin arvasid, et peale sunnitööd tuleb alustada uut
elu. Sonja sõitis Svidrigailovi antud raha eest vangide salgaga koos Siberisse. Dunja ja 
Razumihhin abiellusid. Nad lootsid viie aasta pärast Siberisse elam asuda. Peale pulmi muutus 
ema veel kurvemaks ja üksikumaks. Razumihhin lohutas teda selle põlengu ja haige üliõpilase 
looga. Ema oli uba ammu haige, ta nii lootis oma poega veel näha. Ta läks hulluks, sonis, 
palavik, tas suri. Raskolnikov ei teadnud pikka aega ema surmast. Kirjavahetust Dunja ja 
Razumihhiniga pidas Sonja, kes kirjeldas väga üksikasjalikult õnnetust Raskolnikovist, kes elas 
kitsas, räpases ja tervisele kahjulikus vanglas. Alguses ei meeldinud Raskolnikovile Sonja 
külaskäigud, kuid hiljem kui ta sellega ära harjus tundis ta isegi igatsust nendel kordadel kui 
Sonja haiguse tõttu koju oi jäänud. Sonja ise töötas õmblejana. Raskolnikov oli jäänud väga 
haigeks ja ta pandi haiglasse. II- lk 514
Raskolnikovi muutsid haigeks tema piinad ja vaevad. Töö üle tundis ta rõõmu, see tähendas talle 
rahulikku und. Toit oli väga vilets, kuid vähemalt sai süüa. Sonja kartis teda. Ja tema häbenes 
Sonjat, mitte välimuse, vaid sellepärast, et tema uhkus oli tugevasti riivatud. Raskolnikov ei 
kahetsenud oma kuritegu, ta südametunnistus oli rahulik. Ta ei saanud aru miks ta varem jõe 
ääres kõndides enesetappu polnud teinud. Talle tundus, et sunnitööl armastatakse ja hinnatakse 
elu rohkem kui vabaduses. Teda vihati vanglas, kuna ta hoidis oma ette ega rääkinud kellegagi. 
Ta ei uskunud ka jumalasse, selle eest tahtis teda üks mees kord tappa. Raskolnikov ei mõistnud 
ka veel, et miks kõik tema Sonjat armastasid. Haiglas olles nägi ta kord und katkust, mis hukatas 
kõik elus ja elutu. Sellest pääsesid vaid puhtad ja väljavalitud, kes olid määratud uue inimtõu 
esivanemaiks. Raskolnikovi piinas see, et Sonja sai teda haiglasse vaid kahel korral vaatam tulla.


Kui Raskolnikov haiglast välja sai ja teiste sekka jõudis sai ta teada et Sonja on haigeks jäänud. 
Raskolnikov igatses ja muretses tema pärast. Kord tööl tuli Sonja ootamatult tema juurde. 
Raskolnikov hakkas nutma ja tüdruku jalgu kallistama. Sonja mõistis lõpuks et ka Raskolnikov 
armastab teda. Nende näod läksid särama ja neid äratas uueks eluks armastus. Kuid nad pidid 
veel seitse piina rikast aastat ootama. Raskolnikovile meenud kuidas ta oli alati Sonjat oma 
käitumise ja vikimisega piinanud, kuid ta plaanis selle lunastada oma lõputu armastusega. Isegi 
vanglas hakkasid teised temaga üha rohkem leppima, kuna ta muutus jutukamaks ja temas tärkas 
elu lootus. Ta plaanis isegi Sonja toodud evangeeliumit hakata lugema, et tema veendumuste ja 
mõtlemisega rohkem sarnaneda. 

Document Outline

• Tegelased:
• 1. Esimene osa
  • I 
  • II - lk 12
  • III - lk 28
  • IV - lk 41
  • V- lk 53
  • VI- lk 62
  • VII - lk 74
• 2. Teine osa
  • I- lk 86
  • II- lk 102
  • III- lk 113
  • IV - lk 126
  • V - lk 136
  • VI- lk 147
  • VII- lk 167
• 3. Kolmas osa
  • I- lk 185
  • II- lk 198
  • III- lk 210
  • lV- lk 223
  • V- lk 235
  • VI- lk254 
• 4. Neljas osa
  • I- lk265
  • II- lk278
  • III- lk 290
  • IV- lk 297
  • V- lk 314
  • VI- lk 333
• 5. Viies osa
  • I- lk 341
  • II- lk 358
  • III- lk 371
  • IV- lk 385
  • V- lk 402
• 6. Kuues osa
  • I- lk 416
  • II- lk 425
  • III- lk439
  • IV- lk 448
  • V-lk 459
  • VI- lk 473
  • VII-lk 486
  • VIII- lk 496
• Epiloog
  • I-lk 507
  • II- lk 514