Bioloogia 36-87 leheküljed (0)

Lk36
Rakutsükkel - raku eluring ühest jagunemisest teiseni
Mitoos- päristuumsete rakkude jagunemine, mille tulemuseks on kaks eellasrakuga identse geneetilise materjaliga tütarrakku
Interfaas-rakutsüklis kahe jagunemise vahel jääv elufaas, kus toimub ettevalmistumine jagunemiseks
Replikatsioon- interfaasi ajal toimuv DNA kahekordistumine
Tsentromeer on kromosoomi unikaalne järjestuselement. Pärmseentel näit. 200 bp, primaatidel aga mitu milj. bp, mis koosneb tandeemselt korduvatest järjestusetest (170 bp). Tsentromeerse DNA-ga seostuvad teatud kindlad valgud, neid tuntakse 15-20 (tuntumad vaqlgud CENP-A, CENP-B). Osa valke on seotud tsentromeeriga kogu aeg, osa seondub mitoosi teatud faasides. CENP-A on 17 kDa; tema teatud piirkonnad on homoloogsed H3-ga. Tsentromeeri ülesanne on hoida koos tütarkromatiide kuni mitoosi anafaasini (või meioosi II jagunemise anafaasini).
Tsentriool on loomaraku silindrikujuline organell , mis koosneb üheksast mikrotuubuli filamendist moodustunud kolmikust.
Tuum on kôigile eukarüootidele iseloomulik organell.
Kromatiini all mõistetakse rakutuumas olevat DNA-d, mis on seotud valkudega. DNA-ga seonduvaid valke on laias laastus kahte sorti: struktuursed ja regulatoorsed.
Kromatiin on DNA ja sellega seondunud valkude (histoonide) kompleks , millest moodustuvad eukarüootide ehk päristuumsete kromosoomid.
kromatiid (ingl. Chromatid) Mitoosis ja meioosis kromosoomide DNA replikatsiooni tagajärjel moodustunud kaks geneetiliselt identset tütarkromatiidi.
Mitoos (varasemas eesti keeles karüokinees) on eukarüootse raku jagunemine, mille puhul kromosoomid jaotuvad tütarrakkude vahel võrdselt.
Rakutsükkel ehk raku jagunemistsükkel on raku elukäik pooldumisest pooldumiseni.
Homoloogilised kromosoomid on liigi kromosoomikomplekti mingi kromosoomi eksemplarid kas sama või eri indiviidide kromosoomistikus.
Diploidne kromosoomistik - enamikule liikidele iseloomulik kahekordne kromosoomistik, milles kõik kromosoomid esinevad homoloogiliste paaridena .Tähistatakse 2n (inimesel 2n=46).
Kromosoomide ristsiire - meioosi esimese jagunemise profaasis esinev homoloogiliste kromosoomide paardumine , mille käigus nad vahetavad omavahel võrdse pikkusega osi. Kromosoomide ristsiirde tulemuseks on geenivahetus.
Haploidne kromosoomistik - meioosi tulemusena kaks korda vähenenud kromosoomistik. Esineb näiteks sugurakkudes ja eostes. Tähistatakse n (inimesel n=23).
Sperm - seemnerakk ( isassugurakk ), mis moodustub üldjuhul isasorganismis.
Spermatogenees - seemneraku areng spermatogoonist küpse seemnerakuni.
Spermatogoon - isasorganismis esinev seemneraku (spermi) eellane.
Munarakk (ka ovotsüüt või ootsüüt) on tütarlapse ja naise organismi haploidne paljunemisrakk.
Ovogenees - munaraku areng ovogoonist küpse munarakuni.
Ovogoon - emaorganismis esinev munaraku eellane.
Ovulatsioon - küpsenud munaraku vallandumine munasarjast ja liikumine munajuhasse.
Vegetatiivne paljunemine - mittesuguline paljunemine, mille korral uus organism pärineb ühe vanema mingist kehaosast.esineb bakteritel, protistidel,seentel, osal selgrootutel ja paljudel taimedel.
Viljastumine ehk fertilisatsioon ehk süngaamia on sugulise sigimise põhiprotsess, milles eriomased rakud (või rakutuumad) ühinevad sügoodiks[1]. Viljastumisel toimub enamasti kahe isendi (hrl samast liigist) sugurakkude ehk gameetide liitumine (kopuleerumine) ja seeläbi ka nende genoomide ühinemine.
Eos ehk spoor on organismide eriline paljunemisrakk, mis on spetsialiseerunud mingi organismirühma levimiseks ja ebasoodsate keskkonnatingimuste üleelamiseks mingi ajaperioodi jooksul.
Hermafrodiit on mõlemasooline olend .
Kehasisene viljastumine: Imetajad, linnud , roomajad, putukad Sugurakkude arv väike Viljastumise tõenäosus suur Viljastumise keskkonnaks emaslooma keha
Kehaväline viljastumine: kalad , kahepaiksed, sugurakkude arv suur, viljastumise tõenäosus väike, viljastumise keskkond vees
Abort on embrüo või loote iseeneslik väljumine või tehislik väljutamine emakast enne sündi, mille tagajärjel katkeb rasedus . Iseenesliku aborti nimetatakse spontaanseks, tehislikku ehk esilekutsutud aborti aga indutseeritud abordiks.
Mis on kunstlik viljastamine?
Kunstlik viljastamine kujutab endast naise rasestamise eesmärgil kehasiseselt või kehaväliselt sooritatavaid toiminguid, mille käigus kunstlikult kutsutakse esile mehe seemneraku tungimine naise munarakku, sisestatakse mehe seemnerakk kunstlikult naise munarakku või kantakse naisele üle kehaväliselt viljastatud munarakk.
Kunstliku viljastamise viisideks on
1) Kunstlik viljastamine naise abikaasa, temaga mitte abielus oleva konkreetse mehe või doonori seemnerakkudega;
2) Munaraku kehaväline viljastamine naise abikaasa, temaga mitte abielus oleva konkreetse mehe või doonori seemnerakkudega;
3) Rasestamine võõrast munarakust pärineva embrüoga.
Sügoot -viljastunud munarakk
Embrüogenees -loote areng
Looteline areng e. embrüogenees
Etapid inimesel:
Ø moorula e. kobarloode (loote arengu varajaseim staadium)
Ø blastotsiit e. põisloode (kobarlootest järgmine staadium, kus rakukobara sisse on kujunenud öös)
Ø gartreela e. kariloode(kus loote alges on eristunud lootelehed)
Eksodermis kujunevad:
Ø närvisüsteem
Ø meeleelundid
Ø nahk
Ø küüned, karvad , hammaste vaap
Entodermis kujunevad:
Ø seede- ja hingamiselundkond
Mesodermis kujunevad:
Ø luud ja lihased
Ø vereringeelundkond
Ø eritus ja sigimiselundkond
Looteleht on loomade (välja arvatud käsnade) lootelise arengu karikloote ehk gastrula staadiumis moodustuv rakukiht. Eristatakse kolme lootelehte: välimine ( ektoderm ), sisemine ( entoderm või endoderm ) ja keskmine ( mesoderm ). Ektodermist moodustuvad närvisüsteem, silmad, nahk ja karvad mesodermist veri , süda, kõik vereringega seonduv , lihased ja luustik ning endodermist seedeelundkond, kopsud ja ka kõrvaosad.
Lootekestaks (ladina membrana fetalis) nimetatakse vesikestaliste (Amniota) loomade embrüoväliste elundite kesti.
Kõldkestaks[1] ehk koorioniks ehk serooskihiks (ladina chorion) nimetatakse roomajatel , lindudel ja imetajatel embrüot ümbritsevat lootepõie väliskesta. Putukatel on koorion putukamunade välimine kest.
Allantois ehk loote kusekott ehk kusekott on enamike selgroogsete (sh vesikestaliste) üks embrüoväliste elundite lootekestadest. Kusekoti areng, anatoomia, morfoloogia ja histoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Loote vesikest , amnionivedelikuga täidetud kotjas moodustis , mis ümbritseb roomajate, lindude ja imetajate loodet.
Platsenta (kook '; eesti keeles kasutatakse ka sõna emakook) on enamasti emaste selgroogsete imetajate aga ka osade roomajate sigimiselundkonna elundis (näiteks emakas), teatud seisundite puhul, arenev sagaraline elund, mis on ühine neile kahele organismile.
Puberteediks nimetatakse füsioloogias inimese sugulise küpsemise perioodi, mille käigus arenevad välja sugunäärmed, valmivad esimesed sugurakud ning kujunevad välja kõik sootunnused.
Metamorfoos on millegi muundumine , kujumuutus, moone .
Apoptoos (kreeka keeles apoptosis '(lehtede) äralangemine') ehk programmeeritud rakusurm (ka loomulik rakusurm või ettemääratud rakusurm) on normaalse füsioloogiaga hulkraksete organismide rakkudes valdavalt rakkudesisene reguleeritud kompleksne süsteem, mille tööd reguleerivad nii geenid , retseptorid, transkriptsioonifaktorid kui ka rajad .[1] Apoptoosi käivitudes DNA fragmenteerub, väheneb raku maht ja kaovad mitokondriaalsed funktsioonid.
Kasvuhormoon (lühend GH tuleneb ingliskeelsest mõistest growth hormone, lühend hGH tähistab inimese kasvuhormooni human growth hormone) on valgupõhine peptiidhormoon, mis stimuleerib kasvu, rakkude paljunemist ja taastumist inimestel ja loomadel.
ioloogiline surm on surma faas, mis järgneb kliinilisele surmale .
Kuna kõige tundlikumad hapnikupuuduse suhtes on ajurakud , surevad need esimesena. Meditsiin samastabki bioloogilise surma ajusurmaga.
Bioloogilise surma nähtavateks tunnusteks on keha jahtumine , vere ümberpaiknemine keha madalamatesse piirkondadesse ( koolnulaigud ) ja lihaskangestu
Kliiniliseks surmaks kvalifitseerub inimese surm siis, kui inimese pulss, südamelöögid ja hingamine katkevad , kuid taastuvad loetud minutite jooksul. Rohkem kui 4–6 minutit surmaseisundis viibimine põhjustab inimesele suure tõenäosusega ajukahjustusi. Seetõttu on esimesed 5 minutit kriitilise tähtsusega elustamise seisukohast . Kliinilisele surmale eelneb agoonia ja järgneb bioloogiline surm.