Kordamine Kosmoloogiaks (0)

1 Hindamata

Lõik failist

Päikesesüsteem koosneb Maa tüüpi planeetidest, Hiidplaneetidest, asteroididest, komeetidest, meteooridest, meteoriitidest ja kääbusplaneetidest.
Päikesesüsteemi planeetideks on: Merkuur, Veenus , Maa, Marss, Jupiter , Saturn , Uraan , Neptuun .
Maa tüüpi planeetideks kutsutakse Merkuuri, Veenust ja Marssi . Nad on suure tihedusega ja suhteliselt väikesed. On olemas maapind .
Hiidplaneetide rühma kuuluvad: Jupiter , Saturn, Uraan ja Neptuun. Nad on tunduvalt suuremad kui eelmised ja palju väiksema tihedusega, samuti neil ei ole kõvat maapinda.
Pluuto sarnaneb oma suuruse ning orbiidi poolest asteroidide või komeetidega. Samuti on tema orbiit palju piklikum. 21. sajandil avastati veel Pluuto taolisi taevakehi ning otsustati neid nimetada kääbusplaneetideks.
Planeetide orbiidid on ligikaudu samas tasapinnas ja praktiliselt ringikujulised.
Merkuuri ja Veenust saab jälgida kas pärast päikseloojangut madalal läänetaevas või enne päikesetõusu madalal idataevas. Soovitatavalt seda teha kevadel või sügisel.
Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil ebaühtlane.
Veenus pöörleb väga aeglaselt ning tema orbiit on ringikujuline. Veenus on tiheda atmosfääriga ning kogu ulatuses kaetud läbipaistmatu pilvekihiga. Veenusel on tahke, ülikuum pind asub pilvekihist 60 km allpool, seal on nii madalamad alad kui ka mägised piirkonnad.
Kuu pöörleb oma telje ümber sama kiiresti kui ta tiirleb ümber Maa. Seetõttu näeme me alati Kuu ühte külge.
Marss on näha vaid kord kahe aasta tagant. Sünoodilist aastat - aega, mis planeedil kulub täisringi tegemiseks Maa taevas - loetakse välisplaneetidel vastasseisust vastasseisuni ja selle leidmiseks on lihtne valem.

Maa
Marss
Sinakas-roheline
Punakas, ebatasane maapind
Orbiit on ümaram kui Marsil
Orbiit on piklikum kui Maal, pöörleb samal kombel kui Maa
Ookeanid , süvikud, mäed, lumeväljad
polaaralade lumeväljad, tumedad " mered " ekvaatori lähedal, atmosfääris aeg-ajalt ilmuvad pilved
Osoonikiht
Läbipaistev atmosfäär

Marsil ei ole elu, kuna seal ei ole hapniku ega vett.
Marsil on kaks kaaslast : suurem, Phobos tiirleb umbes 6000 km kõrgusel planeedi pinnast ja liigub taevas läänest itta , vastupidiselt Päikesele. Teine, umbes poole väiksem Deimos, on 20 000 kilomeetri "kõrgusel", tema tiirlemisperiood on vaid pisut pikem Marsi-ööpäevast.
Jupiter pöörleb päris kiiresti. Jupiteri neli peamist kuud on IO, EUROPA, GANYMEDES, CALLISTO, neid iseloomustab kosmiline külm, kosmiline vaakum , Jupiteri lähedus ja jää. Avastas Galilei 1610. aastal. Jupiteri atmosfääri moodustab vesinik 86%. Ülejäänust on enamus heeliumit ja teisi keemilisi ühendeid ( ammoniaak , metaan ).
Saturnil on läbipaistmatu pilvkate , ta on lapikum kui Jupiter ning teda ümbritsevad rõngad. Saturni rõngas koosneb sadadest võikestest rõngadest, mille koostisesse kuulub jääd, metaani ja ammoniaaki. Saturni kaaslaslane Titan on ümbritsetud lämmastikuga ning seetõttu on tema tihedus võrreldav hiidplaneetide tihedusega.
Uraani pöörlemistelje tasand asub enam-vähem tema orbiidi tasandil.
Neptuun avastati teatavasti Uraani liikumise korrapäratuste analüüsi põhjal, millest tehti järeldus, et Uraanist kaugemal peab asuma veel üks planeet.
Triton on ainus suur kaaslane , mis tiirutab planeedi ümber viimase pöörlemisele vastupidises suunas.
Pluuto ja Charoni omavaheline kaugus on 19600 km, see leiti interferomeetriliselt. Charoni tiirlemisperiood 6,4 päeva on sama suur kui Pluuto pöörlemisperiood ümber oma telje, seetõttu Charon nagu ripuks kogu aeg ühe ja sama Pluuto punkti kohal.
Asteroidid on Maa tüüpi planeetide sarnased, kuid neist tunduvalt väiksemad taevakehad . Enamik neist tiirleb Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel.
Komeedid ehk sabatähed on pärit Päikesesüsteemi äärealadelt. Nende orbiidid on piklikud ja nad tiirlevad kõikvõimalikes tasandites ning suvalises suunas.
Meteooriks nimetatakse Maa atmosfääri tunginud ja taevasse hõõguva jälje jätnud kosmilist osakest.
Meteoriidiks nimetatakse maapinnale langenud kosmilise päritoluga keha.
Planeetide liikumist kujundab gravitatsioon .
Looded on taevakeha kuju perioodilised moonutused, mille põhjustab teise taevakeha gravitatsiooniline külgetõmme. Maailmamere loodeid nimetatakse ka tõusuks ja mõõnaks, vastavalt sellele, kas meretase on loodete tõttu keskmisest kõrgemal või madalamal. Peamiselt tekitavad Maal loodeid Kuu ja Päike.
Pretsessiooni põhjuseks on gravitatsioonivälja tugevuse kahanemine välja allikast eemaldumisel.
Praeguste ettekujutuste järgi tekivad planeedisüsteemid koos tähtedega kosmilisest hajusainest. See aine on vaadeldav tumedate udukogudena Linnutee ja heledate udude foonil.
Oorti pilv on hüpoteetiline komeetidest koosnev sfääriline pilv, mis on umbes 50 000 astronoomilise ühiku (aü) kaugusel Päikesest.
Päike on Maast 330 000 korda raskem ning tema läbimõõt võrdub 109 Maa läbimõõduga.
Päikese kohta käivad kirjapandud omadused, kehtivad ka kõikide tähtede kohta.
Nähtav valgus tekib suhteliselt õhukeses kihis, seetõttu näib Päikese serv teravana.
Granulatsioon on ühtlane teraline muster Päikesel (mustad plekid).
Päikese "atmosfäär", koosneb kahest kihist -- kromosfäärist ja kroonist.
Päikese pöörlemisperiood ekvaatori lähedal on 25 päeva, pooluste lähedal kuni 10 päeva pikem.
Päike saab energiat termotuumaprotsessidest.
Päikese sisemuses tekkiv energia paiskub sadade tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Päikese laik kutsub maal esile magnettorme ning virrmalisi, selgesti on eristav 11-aastane periood.
Tähesuurus iseloomustab tähe heledust , kõige heledam on 1 tähesuurus, mida suurem number, seda tuhmim täht.
Tähtede heleduste määrangud sõltuvad sellest, millise aparatuuriga heledust mõõdetakse. Erinevate numbrite (ja ka järjestuse) saamise põhjuseks on see, et eri tüüpi kiirgusvastuvõtjad on tundlikud erinevas lainepikkuste piirkonnas. Kui otsustajaks on inimene, tema nägemismeel, nimetatakse vastavat heledust (tähesuurust) visuaalseks.
Värvusindeksi saame värvust füüsikaliselt hinnates, selleks mõõdetakse tähe heledust erinevates spektripiirkondades, määratakse vastavad tähesuurused ning nende erinevused annavadki indeksi.
Tähe läbimõõtu saab määrata temperatuuri ja kiirgusvõime kaudu, massi aga kaksiktähe-gravitatsiooni kaudu.
Värvus-heledusdiagramm (Hertzsprung- Russelli , HR-diagramm). Iga tähe asukoht graafikul vastab tema spektriklassile ja heledusele.
Peajada vastab erineva massiga tähtede tasakaaluseisunditele perioodil, kui tähe tuumas toimub vesiniku süntees heeliumiks .
Tähed tekivad gravitatsioonijõu toimel gaasi- ja tolmupilvest.
Kokkutõmbumise käigus gaasipilve keskosa kuumeneb, algul takistab tema kiirgus välimiste kihtide pealelangemist. Me ei näe tekkivat tähte -- ümbritsev külma gaasi pilv varjab tema kiirgust. Mida suuremaks kasvab keskne tihend, seda tugevamaks muutub kiirgus ja seda suuremaks paisub pilv. Lõpuks saabub moment, kus keskkohast leviv kuumalaine jõuab pilve pinnale, pilv laguneb (puhutakse laiali) ja tähe kiirgus pääseb maailmaruumi. – TÄHE KIIRGUS
Vesiniku lõppemisel tuumas täht paisub, muutudes punaseks hiiuks .
DOPLERI EFEKT - lainepikkuse muutus on võrdeline laineallika kiirusega vaatleja suhtes.
Parallaksi järgi kauguse mõõtmisel on ühikuna võetud kasutusele PARSEK (pc) – kaugus, mis vastab objekti aastaparallaksile üks kaaresekund (pannakse kirja tähtede kaugus).
1 pc = 3,08572 · 1016 m = 3,26168 valgusaastat = 2,062648 · 105 a.ü.
ABSOLUUTNE TÄHESUUURUS – M=m+5-5logp

Valgusaasta on vahemaa , mille valgus läbib ühe aastaga.
1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomilist ühikut. Valgusaasta ligikaudseks väärtuseks võetakse sageli 0,3 parsekit, mis ligikaudu võrdub 9,2 × 1012 kilomeetriga.
Tähesüsteemi, millesse kuulub Päike koos oma planeetidega nimetatakse Galaktikaks. Taevas paistab Galaktika nõrkadest tähtedest koosneva hajusate piiridega ribana – Linnuteena.
Meie Galaktika on spiraalgalaktika, õhuke, umbes 1 kpc paksunetähtedest ja gaasist-tolmust ketas läbimõõduga 30-40 kpc.
Galaktikate kaugusi saab määrata tsefiidide, täheparvede või dünaamilisel meetodil.
Hubble'i seadus ehk punanihke seadus on astronoomias täheldatav seos, mille kohaselt vaadeldavate galaktikate punanihke suurus on võrdeline nende kaugusega vaatlejast.
Hubble´i konstant = 75 km/(s*Mpc)
Kvasarid on tähesarnased objektid, mille punanihe ja absoluutne heledus on võrreldav galaktikate omaga .
Galaktikad ei kogune ruumis mitte parvedesse ( ehkki on neidki ), vaid kihtidesse ja kettidesse, mille vahele jäävad tühikud. Galaktikate ruumjaotus -- seda nimetatakse Universumi suuremastaabiliseks struktuuriks -- on korrapäraste tühikute süsteem. Nagu mesilaskärg.
Universum (lad. 'kõiksus'), makrokosmos, maailmakõiksus. Universumi ehitust ja arengut kirjeldatakse teoreetiliselt aegruumi mõiste ning selle meetriliste ja topoloogiliste omaduste najal , sh lõpmatuse kujutelma kaudu.
Aja ja ruumi lõpmatus on matemaatiliselt igast esemest kaugemal on näha galaktikaid ; igast sündmusest on varem toimunud sündmusi.
Printsiibi mõte on kirjeldada lõpmatut selle lõpliku osa kaudu. See on võimalik vaid siis, kui eeldada, et meile kättesaamatu osa on kättesaadavaga sarnane.Meie Universumi praegune temperatuur on 2,7 K ning minevikus oli temperatuur ∞.

Gravitatsioon on üks neljast fundamentaalsest jõust, mis tõmbab massi omavaid kehi teineteise poole.

Kepleri seadused kirjeldavad planeetide liikumist ümber Päikese. Kolm Kepleri seadust on:

Iga planeedi orbiit on ellips , mille ühes fookuses on Päike.

Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad .

Planeetide tiirlemisperioodide ruudud suhtuvad nagu nende orbiitide pikemate pooltelgede kuubid.

Tähesuurus iseloomustab tähe heledust, kõige heledam on 1 tähesuurus, mida suurem number, seda tuhmim täht.

Dopleri efekt - lainepikkuse muutus on võrdeline laineallika kiirusega vaatleja suhtes.

Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,8 miljardit aastat tagasi: Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma . Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis Universumi alguseks. Suur Pauk ei olnud plahvatus olemasolevas ruumis, vähemalt mitte selle tänapäevases mõistes, vaid mateeria , ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest.

Astronoomiline ühik (aü) on astronoomias kasutatav pikkusühik, mis võrdub Maa keskmise kaugusega Päikesest. Astronoomiline ühik on täpselt 149 597 870 700 meetrit, 1 aü = 1.5 x 10 11m.

Parsek (pc) – kaugus, mis vastab objekti aastaparallaksile üks kaaresekund (pannakse kirja tähtede kaugus).
1 pc = 3,08572 · 1016 m = 3,26168 valgusaastat = 2,062648 · 105 a.ü.

Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga.
1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomilist ühikut. Valgusaasta ligikaudseks väärtuseks võetakse sageli 0,3 parsekit, mis ligikaudu võrdub 9,2 × 1012 kilomeetriga.

Tumeaine ehk varjatud aine on aineliik füüsikas, mida ei ole näha, kuid mida on tunda tema raskusjõu tõttu. See tähendab, et ta osaleb gravitatsioonilises vastasmõjus tavaainega, kuid ta ei kiirga valgust ega muud elektromagnetkiirgust ning on seetõttu nähtamatu optilistele, infrapuna - ja raadioteleskoopidele.

Tumeenergia on kosmoloogias ja astronoomias hüpoteetiline energiavorm, mis moodustab suurema osa Universumi koostisest. Tumeenergia interakteerub ainult gravitatsiooniliselt, see on Universumis ühtlaselt jaotunud ja põhjustab selle kiirenevat paisumist . Selle olemasolule viitab tõik, et Universumi geomeetria on tasane (k=0), kuid vaadeldava aine energiatihedus pole selleks piisav.

Noova - muutlik täht, mille heledus lühikese aja (nt mõne päeva) jooksul kasvab 10–15 tähesuuruse võrra (10 4–10 6 korda) ja kahaneb siis aeglaselt (nt mõne aasta jooksul) endine väärtuseni. Palja silmaga vaatlejale näib, nagu oleks taevalaotusele ilmunud uus täht.

Supernoova - termotuumareaktsioonide tagajärjel evolutsiooni katastroofilisse faasi jõudnud täht, mis ootamatult süttib üliheledana, nn uue tähena – noovana, kusjuures heledus võib suureneda rohkem kui 20 tähesuuruse võrra.

Kvasar - Galaktika-väline objekt, tavalisest galaktikast heledam valgus- ja raadiokiirguse allikas; arvatavalt tekkimisjärgus olev galaktika.

Must auk - füüsikas, astronoomias ülisuure gravitatsioonipotentsiaaliga ülikompaktne taevakeha, mida ümbritsevast pinnast ükski osake välja ei pääse.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-02-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

11 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

223663 Õppematerjali autor

Kosmoloogia astronoomia galaktika heledus jupiter orbiit pluuto taevakeha tiirlemisperiood maapind

Sarnased õppematerjalid

pdf

Astronoomia arvestuse kordamisküsimused

TÄHTSAMAD MÕISTED KOSMOLOOGIA-maailmaõpetus, mis uurib Universiumit(ehitust ja arengut) UNIVERSIUM-Universiumi all mõistame kõike olemasolevat. Kõigi inimeste poolt tajutavate asjade ja nähtuste kogum. TÄHTKUJU-Kindlate koordinaatidega määratud hulknurk taevaskeral, mille sisse jäävad vastava tähtkuju tähed, täheparved, galaktikad jm objektid väljaspool Päikesesüsteemi. Tähtkujud hõlbustavad Kuu ja Planeetide liikumise jälgimist. SODIAAK-Kujutletav vöö taevas, mis koosneb 12 tähtkujust ning tähistab Päikese teed. TROOPILINE AASTA-ehk päikeseaasta on aeg, mille jooksul Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese. GRAVITATSIOON- universaalne vastastikmõju liik, avaldub kõikide kehade vahel. Gravitatsiooni mõju piir on määratud gravitatsiooni väljaga. Sõltumata keha massist on kiirendus gravitatsiooni väljas ühesugune. KEPLERI SEADUSED- I. Planeedid tiirlevad ümber Päikese mööda ellipsi kujulist trajektoori, mille ühe

Astronoomia ja astroloogia

docx

Astronoomia

2 3 T1 a1 2 3 T2 a2 TÄHESUURUS- taevakeha heledusjärk, väljendab taevakeha näivat heledust. m0 kons tan t m m0 2,5 log E E va lg ustatus SUUR PAUK- paisuva universumi algolekut ja tormilisi lähteprotsesse kirjeldav hüpotees. Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,8 miljardit aastat tagasi: Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis Universumi alguseks. Suur Pauk ei olnud plahvatus olemasolevas ruumis, vähemalt mitte selle tänapäevases mõistes, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest. PEAB TEADMA, KUIDAS TOIMUS: Suur energia eraldus (kõrge temp) ja oli palju osakesi, mis hakkasid omavahel moodustuma suuremaid osakesi (seetõttu tekkisid mõisted aeg ja ruum), seejuures temperatuur pidevalt langeb.

Astronoomia ja astroloogia

doc

AstronoomiaMM.

paisumise algust, pole teada. Võib oletada, et tema mõõtmed olid ainult 10-33 cm. 15-20 miljardit aastat tagasi hakkas see ülitihe moodustis paisuma. Paisumise algust nimetatakse Suure Pauguks. · Suur Pauk On veenvalt kindlaks tehtus, et Universum tervikuna paisub. See paisumine toimub alates kõige varajasematest staadiumidest, millal aine temperatuur oli väga kõrge. Suure Paugu kosmoloogia kohaselt on Universumi paisumine kestnud lõpliku aja, kusjuures alguses olid tihedus ja rõhk ülisuured. Paisumisel ei ole paisumiskesest ega eelistatud suunda, sest paisub kogu Universumit kirjeldav kõverruum. Algplahvatus toimus korraga kõikjal, täites kogu ruumi. Peaaegu kohe pärast tekkimist läbis Universum lühikese inflatsioonifaasi. Kuna siis oli vaakumi energia väga suur, paisus Universum ülilühikese aja jooksul 1030 korda. Paisumise seadus on

Astronoomia

doc

Kosmoloogia mõisted

Arvatakse, et Päikesest viis või rohkem kordi massiivsemad tähed ei stabiliseerugi, vaid plahvatavad. Plahvatuse käigus võivad puruneda tähe väliskihid, halvimal juhul puruneb täht täielikult. Suur Pauk (inglise keeles Big Bang) oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,7 miljardit (erinevatel hinnangutel 13 kuni 20 miljardit) aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis universumi alguseks. Doppleri efekt seisneb selles, et lainepikkuse muutus on võrdeline laineallika kiirusega vaatleja suhtes. 6

Astronoomia

docx

Astronoomia kordamine

PÄIKESESÜSTEEM 1. Millistest taevakehadest koosneb Päikesesüsteem? · Päike · Kaheksa suurt planeeti · Mõnituhat väikeplaneeti-asteroidi · Planeetide kaaslased · Sadakond perioodilist komeeti ("sabatähte") · teadmata koguses meteoorset ainet, "tolmu", mis Maa atmosfääri sattudes tekitab üle taeva lendava tulejuti - langeva tähe." 2. Loetlege kaheksa suurt planeeti. Lähtudes Päikesest on planeetide asukoht selline: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuu. 3. Millised planeedid kuuluvad Maa rühma? Millised on selle rühma tunnused? Siseplaneedid ehk Maa- tüüpi planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss. Nende mõõtmed, massid ja tihedused on võrreldavad. Veel iseloomustab neid väike kaaslaste arv ja aeglane pöörlemine. Maa rühma planeetidel on kindlaks tehtud kraatrite olemasolu. Vesi esineb ainult Maal ookeanidena. 4. Millised planeedid kuuluvad hiidplanee

Astronoomia

docx

Astronoomia

mAstronoomia konspekt Õpik lk 3-24 Kosmoloogia uurib universumit. Universumi all mõistame kõike olemasolevat. Ajalooline ülevaade 1. Primitiivne kosmoloogia Maa lame ja taevakehad seletamatud/jumalad. 2.Klassikaline maailmapilt Kerakujuline maa ja universum ümber ümmargune ja koosneb sfääridest. Maa universumi keskel.(Vana-Kreeka) 3.Koperniku vaatepilt- Päike keskel ja tähtede sfäärid ümber 4. Lõpmatu maailm- Oletuse lõpmatust maailmast tõi G. Bruno. Ta oletas et tähed on päikesesarnased. Hiljem avastas W. Herschel et tähed on kogunenud galaktikatesse ja galaktikast väljaspool neid ei esine.

Astronoomia

docx

Astronoomia

Astronoomia · Astronoomia ehk täheteadus tegeleb kosmiliste objektide ja universumi uuurimisega (tervikuna) · Geotsentriline maailmapilt-maailmasüsteem, mis paigutab Maa universumi keskpunkti ning Päike, Kuu ja tähed liiguvad ümber selle. (Platon, Eudox, Aristoteles, Ptolemaios) Heliotsentriline maailmapilt-maailmasüsteem, kus Maa koos teiste planeetidega tiirleb ümber maailma keskmes oleva Päikese. (M. Kopernik, G. Galilei, J. Kepler) · Observatoorium on teadusasutus, kus tegeletakse astronoomia mõne astronoomia haruga. Tihti nimetatakse observatooriumiks aga spetsiaalset hoonet, milles asub astronoomiliste objektide vaatlemiseks kasutatav aparatuur-teleskoop. Need rajatakse tänapäeval võimalikult kaugele õhu- ning valgusreostuse allikatest. Tüüpiliselt asuvad sobivad kohadmitme kilomeetri kõrgusel merepinnast. · (Optiline) teleskoop on vahend kaugete objektide uurimiseks, mis kogub

Astronoomia

doc

Kosmoloogia

6. kursus KOSMOLOOGIA. NÜÜDISAEGNE FÜÜSIKALINE MAAILMAPILT Päike meie Päikesesüsteemi keskmes olev täht, Maast keskmiselt150 miljoni km ehk 1 astronoomilise ühiku kaugusel. Päike on põhijada täht, mille aktiivsuse aastad korduvad iga 11 aasta tagant. Päike on 5 miljardit aastat vana. Tema läbimõõt on 109 Maa läbimõõtu ja mass 333000 Maa massi. Pinnatemperatuur on 5780 K ja sisemuses 14 miljonit kraadi. Päike koosneb peamiselt vesinikust (73%) ja heeliumist (25%). Tohutu kiirgusvõimsus tekib termotuumareaktsioonides tsentraalosas, vabanev energia jõuab meieni valgusena. Kogu Päikese aine on kõrge temperatuuri tõttu plasmaolekus. Päikesesüsteem koosneb Päikesest, selle ümber tiirlevatest planeetidest, nende ümber tiirlevatest kuudest ehk kaaslastest, valdavalt Marsi ja Jupiteri vahel tiirlevatest korrapäratu kujuga asteroidide vööst, põhiliselt Päikesesüsteemi perifeerias, aga mõnikord ka Päikese lähedusse jõudvatest komeetidest, juhuslikult li

Füüsika

Rohkem sarnaseid