Konspekt (2)

Laenude liigid

Eluasemelaen . See on pikaajaline laen, et osta maja või korterit . Tavaliselt annavad eluasemelaenu pangad . Eluasemelaenu makstakse tagasi kuumaksetena kogu laenuperioodi vältel.
Autoliisingud . Pankadest ja liisingufirmadest on võimalik saada laene spetsiaalsete ostude jaoks, nagu näiteks auto soetamiseks. Tavaliselt maksavad inimesed selliseid laene võrdsete kuumaksetena.
Järelmaksud. Järelmaks võimaldab osta kuni kindla piirini ilma sularaha maksmata. Intressi võetakse kasutatud krediidilimiidilt ( s.o. veel tagastamata järelmaksu summalt).
Krediitkaardid . Krediitkaart on järelmaksu liik, mis võimaldab omanikul osta mitmest erinevast kohast. MasterCard ja Visa on meil kõige enam levinud rahvusvahelised krediitkaardid. Krediitkaardiga sooritatud ostude eest tasub kaardiomanik järgneva kuu kindlaks määratud maksepäeval.
Riiklik õppelaen. Eestis on õpilasel või üliõpilasel võimalik saada riigitagatisega õppelaenu, mille tagasimaksmine algab alles pärast õpingute lõpetamist. Õppelaenu andmise ja tagasimaksmise kord on reguleeritud EV Haridusseadusega. 2004/2005. õppeaastal oli õppelaenu maksimaalmäär 17 500 krooni. Laenusaajale on õppelaenu intress 5 % laenujäägilt aastas ja intressi tasutakse õpingute ajal üks kord aastas. Õppelaenu tagatis on kahe EV kodaniku või Eestis alalise elamisloa alusel viibiva isiku käendused või Eestis asuv kinnisvara. Õppelaenu saamise kordade arv on võrdne õppekava nominaalkestuse õppeaastate arvuga.
MAJANDUSE ORGANISEERIMINE .
Tsentraalne planeerimine .
Majandust saab reguleerida kas tsentraalse planeerimise või turumehhanismi kaudu. Kui majandust planeeritakse tsentraalselt, on tavaliselt tarvis kahte seaduslikku korraldust:

Majandusressursid kuuluvad riigile.

Toodete ning teenuste valmistamist korraldab keskne valitsusorgan.
Näide.
Oletame, et tsentraalse planeerimise võimud on suurele pagaritööstusele teinud ülesandeks vastutada leiva tootmise eest riigis. Kui tootmisnorm antakse ette kaaluna, on tõenäoline et pagaritööstus toodab võimalikult suuri ning kaalult raskeid leivapätse. Kui aga tootmisnormiks on leibade arv, on üsna usutav , et pagaritööstus toodab võimalikult palju leivapätse. Mõlemat tüüpi tootmisnormide korral ignoreeritakse seda, mida soovib tegelikult tarbija. Teiste sõnadega öeldes, tsentraalselt planeeritud majanduses jäetakse tihti tarbijate eelistustega arvestamata.
Kapitalismi tingimused.
Turumajandus sõltub üksikisikutest, see on kindel. Keegi ei juhi seda ning seda juhivad kõik. Esimesel silmapilgul võib see idee tunduda küllalt segane. Toogem sellesse siis natukene selgust.
Turumajandus – teisiti öeldes kapitalism –toimib tarbijate individuaalsete valikute mõjutusel. Kui me räägime turumajandusest, on tarvis teada järgmisis tingimusi, mis on hädavajalikud, et turumajandus töötaks nagu tarvis.
Omakasupüüdlikkus. Kapitalismi liikumapanevaks jõuks on omakasupüüdlikkus. Ühelt poolt tahavad ettevõte omanikud saada võimalikult suurt kasumit. Teiselt poolt tahavad tarbijad maksta võimalikult madalat hinda. Ühesõnaga tahavad nii ostjad kui müüjad turumajandussüsteemis teha seda, mis on neile endile kõige kasulikum.
Eraomandus. Turumajandussüsteemis kuuluvad tootmistegurid eraomanikele, mitte riigile. Mis veelgi tähtsam, tootmistegurite omanikel on vaba voli kasutada oma ressursse nii, nagu nad ise paremaks peavad. Seda muidugi seaduse piirides.
Valikuvabadus . Turumajanduses saavad tootjad vabalt valida, milliseid tooteid toota ning kuidas tootmistegureid kasutada. Samamoodi on tarbijatel ( ostjatel) võimalus vabalt valida, mida osta ning kas nad soovivad maksta küsitud hinda.
Konkurents ja hinnad. Ideaalses turumajanduses ei oel ei turul, tarbijal ega ka tootjal kontrolli hindade üle. Iseseisvalt tegutsevad tootjad peavad võitlema piiratud ressursside pärast kõigi teiste tootjatega, kes toodavad sedasama teatud toodet. Tarbijad, kes samuti tegutsevad iseseisvalt, ei saa üksinda mõjutada teatud toote hinda turul. Nii tootjatel kui ka tarbijatel on turumajanduses võimalus valida, kas osta ja müüa või mitte. See ongi konkurents, mis hoiab hinnad suhteliselt madalad ning ergutab efektiivsust .
Valitsuse piiratud roll. Ideaalses turumajanduses ei ole tarvis valituse sekkumist rohkem kui seadusliku raamistiku kindlaks määramisel, milles kapitalism saaks toimida.
Raha. Kõik majandussüsteemid kasutavad raha, peamiselt vahetuskaubana. Barteritehingul, mis kujutab endast toodete vahetamist toodete vastu, on karmid piirangud. Nii ostajad kui tootjad ostavad laias ulatuses tooteid ja turumajanduse tingimustes teeb see barteritehingud praktiliselt võimatuks. Raha – mistahes kaup, mida vahetuses tunnustavad nii ostjad kui ka müüjad – paneb turu toimima . Raha on “ kütuseks turumajanduse mootorile”. “ Üksnes raha on see, mis paneb maailmas kõik liikuma.” – Publius Syrus ( 1. saj. e. Kr.)
PAKKUMINE.
Pakkumine on seotud eelkõige tootmisega. Pakkuja võib olla kes iganes - tootja, müüja, kaupade vahendaja. Kõik, kes turul midagi müüa soovivad, on pakkujad , nende müügisoovid kokku moodustavad turupakkumise.
Kui tarbija on huvitatud kauba ostmisest võimalikult madala hinnaga, siis pakkuja tahab vastupidi seda kaupa müüa võimalikult kallilt. Enne aga, kui üldse saab midagi müüa, peab tootja olema võimeline müügiks mõeldud kaupa valmistama.
Kõigepealt, peab tootja ehk müüja vastama küsimusele: Mida toota? Milliseid kõikidest võimalikest inimeste poolt soovitud toodetest ning teenustest pakkuda, on esimene küsimus, mida iga müüja peab tegema. Näiteks, mingi ettevõte, nimetame seda “Päikeseks”, otsustas hakata tootma juustu. Teised pakkujad võivad näiteks otsustada hakata tootma kampsuneid, leiba, autosid, televiisoreid, fotoaparaate, arvuteid või hoopis maju. Kuidagi tuleb leida õige variant sellest pikast nimekirjast ning otsustada, milliseid tooteid ja teenuseid toota.
Kuid otsustamine, mida toota, on ainult pool vastusest. Kui küsimus “ mida toota?” on leidnud vastuse, tekib järgmine küsimus “ kui palju toota?” Lisaks sellele, et otsustada, milliseid juustusorte toota, peab ettevõte “ Päike” otsustama ka seda, kui palju igat teatud sorti toota. Kampsunite valmistaja peab otsustama, kui palju kampsuneid ning millistes suurustes toota. Samamoodi peavad ka leivaautode, televiisorite, fotoaparaatide ning majade tootjad otsustama, kui palju tooteid valmistada.
Ettevõte “ Päike” otsustab oma klientide soovide põhjal, kui palju ning milliseid juustusorte toota. Samamoodi peavad ka teised tootjad turul toetuma samalaadse info saamiseks oma klientide soovidele. Kuid kõikide tootjate ees on piiratud ressursside probleem. Tootjatel ei ole alati võimalusi toota nii palju, kui nad sooviksid. Nagu me juba teame, võimutseb ressursside vähesus ning seetõttu on tähtis teha õigeid otsuseid selle kohta, mida ja kui palju toota.
Kuidas toota? See on arvatavasti kõige raskem küsimus, millele ärimees peab vastuse leidma. Näiteks ettevõtte “Päike” juhtkond rõhutab efektiivsust. Üks nende eesmärk on hoida tootmiskulud võimalikult väikesed, et valmistada piiratud ressurssidega võimalikult palju toodangut. Ja kindlasti tekib küsimus: kuidas kombineerida parimal viisil piiratud majandusressursse – maad, tööjõudu ja kapitali, et saavutada suurimat võimalikku toodanguhulka.
Kes saab mida? Sellele küsimusele vastuse leidmine on tõenäoliselt igas ühiskonnas kõige raskem ning tülikam. Kellele lähevad millised tarbekaubad, näiteks nagu leib, autod või televiisorid? Kui suurt palka peaksid saama töölised? Kui suurt intressi peaksid pangad laenu andmise eest võtma? Kui suur on ettevõtja jaoks “ mõistlik” kasum? Millise osa tulemist peaks valitsus saama maksudena?
Erinevad ühiskonnad on otsustanud vastata sellistele toodangu jaotamist puudutavatele küsimustele erinevalt.
Meie elame ühiskonnas, kus valitseb turumajandus. Turumajandust ei juhi keegi, kuid samal ajal juhivad seda kõik. See kehtib igasuguste turgude kohta – autode , leiva, kampsunite või mistahes muu toote kohta.
Vaatame üksikasjalikumalt pakkumise protsessi. Oletagem, et meil on tegemist apelsinidega. Missuguse hinnaga on pakkuja nõus neid müüma? Selleks koostame tabeli, kus igale hinnatasemele vastab apelsinide kogus, mida selle hinna eest pakutakse. Oleme saanud pakkumise struktuuri. Pakkumise struktuur näitab, kui palju igal konkreetsel hinnatasemel pakkujad sooviksid seda kaupa müüa.
Tabel 1.
Hind,kr/kg
Kogus, kg
20
1400
19
1200
18
950
17
600
16
450
15
300
14
200
13
90
12
10
11
0
10
0
Tabelist on näha, et kui hind on alla 11 krooni, siis ei ole pakkuja nõus müüma ühtegi kilogramme apelsine. Hinna tõus suurendab aga ka apelsinide pakkumist.
Müüa saab ainult toodetud kaupa. Tootmine nõuab aga mitmesuguste töövahendite, tootmishoonete, tööjõu ja paljude muude vajalike tootmistegurite hankimist. Selleks, et müüa apelsine, peab olema maa, kuhu apelsinipuid istuda. Maad peab omakorda väetama, tuleb muretseda istikud ja nende kasvu eest hoolitseda, valminud saak õigel ajal koristada , säilitada ja müügipaika transportida. Lühidalt, kauba pakkumine nõuab eelnevaid kulutusi selle valmistamiseks. Veelgi täpsemalt, mida rohkem me toodame , seda suuremad on kulutused. Ükski tootja ei hakka valmistama kaupa, mille müümisel ta saaks raha tagasi vähem, kui ta kulutas selle valmistamiseks.
Eelnevalt kokku võttes sõnastame pakkumise olemuse. Pakkumine on kaubakogus , mida pakkujad soovivad müüa ja on suutelised valmistama olemasoleva hinna eest. Pakkumine sõltub mitmesugustest teguritest.
Olgu nimetatud peamised:

• Kauba hind
  
• Tootmis-ja müügikulud
  
• Hinnangud tuleviku suhtes
  

Mida kõrgem on mingi kauba hind, seda rohkem on tootja huvitatud selle kauba tootmisest ja pakkumisest. Seega on pakkumise majanduslik seaduspärasus: hinna tõus suurendab ja langus vähendab pakkumist.
TURG . NÕUDLUS.
TURG. Turg on paik, kus kohtuvad kaupade ja teenuste tootjad ning tarbijad. Eesti keeles on sõnal turg mitu tähendust.
Esiteks mõistame turu all kauplemise kohta, mingit konkreetset paika: laadaplatsi, kaubamaja või väärpaberi börsi. See on turg paikses tähenduses.
T TURG
eiseks vaadeldakse majandusteoorias turgu kui majanduse toimimise korraldust ehk süsteemi. Turul on kindlad koostisosad ja toimimise loogika. Et mõista turu toimimist, vaatleme tema koostisosi eraldi. Kõige tuntumad turuga seonduvad mõisted on nõudlus, pakkumine ja hind. Turuga on tegemist kõikjal, kus kohtuvad mingi kauba või teenuse nõudjad ja pakkujad. Nii saame rääkida turust, kui linnaturul müüakse õunu. Turg on ka kaupade vahendamine , aktsiatehingud või teenuste osutamine.
Kauba- ja teenuste turg
Tootmistegurite turg
TÖÖTURG
Maaturg
Kapitaliturg
Füüsilise kapitali turg
Finantskapitaliturg
Joonis 1. Turgude liigid.
NÕUDLUS JA HINNAMÕJU. Turult ostavad kaupu nii kooliõpilane, koduperenaine, pensionär kui ka ärimees. Üksteise kaupu ostavad samuti ettevõtted ise. Kõik, kes turult midagi ostavad, on nõudjad, nende ostusoovid kokku moodustavad aga turunõudmise. Tüüpiliselt ostavad tarbijad ( nõudjad) midagi rohkem siis, kui see maksab vähem, ja vähem siis, kui see maksab rohkem. Majandusteadlased nimetavad seda nõudlusseaduseks. See ütleb, et inimesed ostavad mingit kaupa, rohkem madalama hinna kui kõrgema hinna eest.
Ostjad esitavad oma nõudmise nii kaupade sortimendi, koguse kui kvaliteedi osas. Nagu teada, on inimeste vajadused ja soovid väga erinevad. Meil igaühel on individuaalsed, teistest inimestets erinevad tarbed , maitse, tõekspidamised elust, jõukuse tase ja tulevikunägemised. Kõik need tegurid on aluseks nõudmise kujunemise turul.
Erinevatel turgudel mõjutavad nõudmist erinevad tegurid. Toome esile peamised tegurid:

• Kauba hind
  
• Tarbija individuaalne maitse
  
• Tarbija ostujõud ehk sissetulekute tase
  
• Tulevikuootused
  
• Teiste kaupade hinnad
  

Mõnede tegurite mõju nõudmisele, näiteks hinna ja sissetulekute osa, võime määratleda üsna täpselt. Teiste mõju – tarbijate maitsed ja tulevikuootused – suudame määratleda aga ainult osaliselt.
Kusjuures , nõudlus ja „ soov” ei ole üks ja seesama. Inimene võib soovida uut ilusat maja või luksusautot, aga majandusteaduse jaoks nõuab ta neid asju ainult siis, kui ta neid asju soovib ja ka suudab osta.
Vaatleme nüüd, kuidas sõltub nõudmine kaupade järele nende hinnast . Igal kaubal on hind – rahasumma , mille eest seda kauba saab osta. Hinna majanduslikku olemust saab selgitada mitmeti. Tarbija (nõudja) poolelt vaadatuna on hind rahasumma, millest ta peab loobuma, et mingit eset või teenust omandada. Hinda võib vaadelda ka kui mingi kauba kasulikkust ostja silmis . Mida väärtuslikum on kaup ostja jaoks, seda rohkem on ta nõus selle eest maksma. Teades kauba hinda, oleme võimelised täpsemalt määratlema ka kauba koguse, mida soovime osta. Aga just nõudmine ei saa sõltuda ainult meie soovidest, ostjal peab olema raha soovitud kauba ostmiseks . Turu jaoks on tähtis ostujõuline nõudmine , s.o. nõudmine, mis on rahaga tagatud.
Kuidas muutub aga meie ostusoov, kui kauba hind muutud? Vaatleme näiteks, kuidas kujuneb nõudmine apelsinide järele. Vaatleme näiteks nõutavat kogust, kui hind muutub 10 – 20 kroonini.
Tabel 1. Nõudmine apelsinide järele sõltuvalt hinnast.
Hind, kr/kg
Kogus, kg
20,00
0
19,00
40
18,00
84
17,00
120
16,00
200
15,00
300
14,00
450
13,00
600
12,00
800
11,00
950
10,00
1200
Arvud tabelis on järjestatud selliselt , et kui hind suureneb, siis nõudmine väheneb ja vastupidi – hinna vähenemine suurendab nõutavat kogust. Kas selline numbrite seos läheb aga kokku tegelikkusega? Loomulikult saab igaüks vastata sellele jaatavalt, lähtudes iseenda elukogemusest. Kõik me sooviksime tarbida meile meeldivaid kaupu rohkem, kui need vaid odavamad oleksid. Kui me ie ostuvõime püsib, siis hindade alanemine teeb meid suhteliselt rikkamaks , võimaldab tarbida rohkem. See on ongi nõudluse ehk nõudmise üldine seaduspärasus.
Suuremal osal toodetest on asenduskaubad , aga meie valmisolek nende kasutamiseks sõltub hindadest. Kas apelsinidel on asendusvõimalusi? Need võivad olla mingid teised puuviljad , mida saab osta odavama hinna eest. Kui apelsinide hind tõuseb, otsib ja kasutab tarbija rohkem asendusvõimalusi, nagu bensiini hinna tõus paneb inimesi mõtlema jalgrattasõidule ja ühistranspordile.
Kui vastupidi apelsinide hind langeb, siis võib rääkida kahanevast piirkasulikkusest. Inimestele võivad küll need puuviljad meeldida, aga igal isul on kuskil oma piir. Varem või hiljem jõuab ta punkti, kus nauding väheneb iga suutäiega ning see kui odavad apelsinid on, ei ole enam üldse tähtis. See on tõsi ka peaaegu iga teise asja kohta. Majandusteadlased nimetavad seda kahanevaks piirkasulikkuseks. Nad kirjeldavad kahanevat piirkasulikkust kui kogust, kuhu jõudes iga järgmine tarbitud ühik pakub vähem rahulolu kui pakkus eelmine.
Kahanev piirkasulikkus aitab selgitada, miks on vaja hindu langetada, et tarbija rohkem ostaks ja tarbiks. Näiteks oled tühja kõhuga sageli nõus maksma pitsa eest päris kõrget hinda. Kui aga esimene nälg on kustutatud, on tõenäoline, et sa ei raatsi oma piiratud ressursse enam sama kõrge hinnaga pitsale kulutada, vaid leiad rahale enda jaoks antud hetkel väärtuslikuma rakenduse ( magustoit ). Kui aga teise pitsa hind oleks märkimisväärselt madalam, tasuks asi kaalumist. Igal juhul püüad oma raha kasutada nii, et tunned , et oled selle eest saanud maksimaalselt palju.
Kauba müüja saab aru, et nõudmine sõltub hinnast, aga lisaks tahab ta ka täpsemalt teada, kuidas ostjad reageerivad hinna muutustele. Seda aitab selgitada nõudmise hinnatundlikkus ehk – elastsus . Nõudmise hinnaelastsus näitab nõudmise suhtelist muutust, mis sõltub hinna suhtelisest muutusest. Teisiti öeldes, nõudluse ehk nõudmise hinnaelastsus on hinnamõju mõõt. See näitab ostja valmisolekut osta toodet või teenust, kui hind muutub.
Veel mõned nõudmise ja pakkumisega seotud mõisted.
Turu tasakaal – nõudlus on võrdne pakkumisega.
Defitsiit – nõudlus on suurem kui pakkumine.
Ülejääk – pakkumine on suurem kui nõudlus.
Tarbimine ja säästmine.
Inimeste tarbimine tuleneb nende vajadustest ja hinnangutest kaupade kasulikkusele. Vajaduse all mõistetakse majandusteaduses inimese puuduse tunnet , mida rahuldatakse kaupade ja teenuste tarbimisega. Tarbimine ongi vajaduste rahuldamine. Tarbija on inimene, kes ostab tooteid või teenuseid isiklikuks kasutamiseks. Tarbijakulutused on majanduse kogukulutuste suurim komponent. Nii näiteks 2003. aastal tehti eratarbija kulutusi Eestis 65,4 krooni eest. See moodustas üle poole kõikidest selle aasta jooksul toodetud toodete ja teenuste kogumaksumusest.
Selleks, et tarbimise protssesist paremini aru saada, proovime vajadused kuidagi reastada
Maslow vajaduste hierarhia struktuuri järgi saavad kõrgemad vajadused realiseeruda alles siis, kui madalamad on rahuldatud.
Füsioloogilised vajadused tulenevad inimese kui bioloogilise olendi olemusest. Inimene vajab toitu, sooja jne. Alles pärast füsioloogiliste vajaduste rahuldamist võib realiseerida järgmisi vajadusi.
Turvalisuse vajadus on seotud nii bioloogilise kui ka sotsiaalse keskkonnaga. Inimene vajab kaitset nii füüsilise kui ka sotsiaalse vägivalla eest. Muidugi on küsitav, kas turvalisuse vajadus järgneb igal juhul füsioloogilisele. Me võime kindlasti leida olukordi , kus turvalisus on esmatähtis. Kuid vaadeldes inimese vajadusi pikaajaliselt, võib väita, et olgu olukord nii hull kui tahes, nälg paneb inimesi ikkagi riskima. Minimaalselt peavad inimesed füsioloogilised vajadused rahuldatud olema, enne kui järgmised vajadused tähtsaks muutuvad.
Sotsiaalsed vajadused tulenevad inimeste kooselust. Meil on vajadus suhelda, koos olla jne. Mitmed majanduslikud teenused on orienteeritud inimese sotsiaalsete vajaduste rahuldamisele. Klubide, kinode, kohvikute äriideeks on inimese koosolemise vajaduse rahuldamine. Seejuures peab inimene tundma end turvaliselt, enne kui ta välja läheb.
Isiksuse vajadused on seotud inimese enese kujutlusega. Iga isiksus väljendab end oma riietuses ja esemetes, millega ta end ümbritseb. Meie tarbimine sõltub sellest, millisena me end näha soovime.
Eneseteostuse vajadus väljendub inimese soovis midagi ära teha. Inimene ei soovi mitte ainult olla, vaid ennast ka proovile panna, realiseerida. Eneseteostuse vajadusest tulenev tarbimine on ikkagi väike.
Olukorras, kus meil on võimalus realiseerida ka oma kõige kõrgemaid vajadusi, tekib küsimus, kuidas omandavad inimese erinevad vajadused paraja vahekorra. Võib väita, et seda mõjutavad nii isiksuse kui ka välise keskkonna tingimused. Üks inimene peab esmatähtsaks füsioloogilisi, teine aga sotsiaalseid vajadusi.
Inimene tarbimiskäitumine seletatakse majanduses kasulikkuse mõiste abil. Kasulikkus on inimese subjektiivne hinnang kauba tarbimisomadustele. Arvatakse, et inimene käitub igas olukorras ratsionaalselt. Ratsionaalne tarbimiskäitumine eeldab, et

• Inimene tunneb oma erinevaid vajadusi.
  
• Inimene teab, et on olemas mitmeid kaupu, mis rahuldavad tema ühte vajadust.
  
• Inimene maksimeerib kogukasulikkust.
  

Kokkuvõtlikult, kasulikkus sõltub inimese vajaduse tugevusest ja kauba kättesaadavusest ehk piiratusest.
Kasulikkus näitab, et tarbimine on väga subjektiivne, isikust ja olukorrast sõltuv.
Põhimõtteliselt, et me oskame alati rohkem soovida, kui selleks võimalusi on. Kaupade piiratus tuleneb majanduse tootmisvõimalustest. Meile konkreetselt tähendab aga kaupade piiratus raha puudumist.
Piiratud võimalus rahuldada oma vajadusi sunnib meid omakorda valima . Valik on ratsionaalse majanduskäitumise tunnus. Kujutlege, et meil on jäätist piiramatult, me võime seda saada igal ajal ja ükskõik kui palju. Natukese aja pärast me võime näha poolikuid jäätisi prügikastis. Tasuta saadud asi tekitab raiskamist. Lõppude lõpuks ei kannata meie loodusressursid sellist tarbimist välja, need saavad otsa.
Kauba hulk ja selle kasulikkus.
Kogus
Kasulikkus
1.jäätis
10 punkti
2.jäätis
9,5 punkti
3.jäätis
6 punkti
4.jäätis
2 punkti
5.jäätis
0 punkti
6.jäätis
-3 punkti
7.jäätis
-6punkti
Meie kasulikkushinnang sõltub kauba kogusest:

• Mida vähem on kaupa ja mida olulisemat vajadust see rahuldab , seda suurem on kauba kasulikkus.
  
• Igal järgmisel kaubaühikul on teatud kogusest alates kahanev kasulikkus.
  

Valikut tehes me loobume mõnest teisest kaubast. Teadmine saamata jäänud asjast paneb meid oma soove kontrollima ja ostma ainult vajalikku. Teisest küljest näitab see, et iga asja tarbimisel on olemas alternatiivkulu . Alternatiivkulu on alternatiivse võimaluse kasutamata jätmisest tulenev kulu. Tarbides ühte kauba loobume teisest kaubast. Saamatajäänud kasulikkus ongi meie alternatiivkulu. Kui me ei ostaks pikka aega jäätist ja paneksime raha kõrvale, siis saaksime osta laserplaadimängija või uut mobiiltelefoni. Selline valik paneb meid ratsionaalselt ahk säästlikumalt käituma.
Et oleks kergem ostmisel otsustada, on hea teada, kui palju raha sina saad ( sissetulekud) ja kui palju kulutad ( väljaminekud). Paljud inimesed kasutavad isiklikke finantsplaane ehk eelarveid, et võtta kokku teatud aja jooksul saadavad tulud ja tehtavad kulutused.
Eelarve on finantsplaan , mis koostatakse tulevaste tulude ja kulude kavandamiseks.
Eelarve koostamiseks on mitmeid võimalusi, hõlmab protsess tavaliselt kolme sammu: finantseesmärkide püstitamist, tulude hindamist ja kulutuste planeerimist.
Finantseesmärkide püstitamine. Suur osa sinu sissetulekutest võib minna igapäevastele kulutustele, aga sa soovid siiski säästa selliste kulukate ostude jaoks nagu ülikooliharidus, oma maja jne.
Tulude hindamine. Järgmine samm isikliku eelarve koostamisel on lugeda kokku oma tuluallikad , nagu töötasu ; taskuraha; kingitused ja hoiuseintressid.
Väljaminekute planeerimine. Lõpuks peaksid arvestama kokku kõik asjad, mida tõenäoliselt ostad või mille eest sa selle perioodi vältel maksad, pluss summa, mida pead säästma, et oma pikaajalisi eesmärke saavutada. See võimaldab sul reastada oma soovid tähtsuse järjekorras. Siis saad välistada vähemtähtsad, mida sa oma piiratud eelarvega rahuldada ei saa.
Eelarve koostamine aitab saada ülevaate oma tuludest ja kuludest ning kavandada summasid ka säästmiseks, et teha kulutusi ka tulevikus. Raha säästmiseks on aga võimalusi rohkem kui üks, sellest aga räägime järgmine kord.