Kompositioon maastikukujunduses (1)

Eesti Maaülikool
Vormi-kompositsiooni-ja värvusõpetus
Referaat
Kompositioon maastikukujunduses
2008
1 Sisukord
1.Ruum ja vorm...............................................................................................................................3 1.1 Ruumi mõiste ning määratlus.................................................................................................3 1.2 Välisruum................................................................................................................................3 1.3 Põhivormid..............................................................................................................................3 1.4 Vormi tajumine........................................................................................................................3 2.Kujundusvõtted maastikukujunduses............................................................................................4 2.1 Kompositsiooni mõiste, põhilised kujundusvõtted- ja vahendid..............................................4 2.2 Proportsionaalsus ja mastaabilisus.........................................................................................4 2.3 Faktuur ( tekstuur ).....................................................................................................................4 2.4 Sümmeetria ja tasakaal...........................................................................................................5 2.5 Rütm........................................................................................................................................5 2.6 Kontrast ...................................................................................................................................5 2.7 Domineerivus ..........................................................................................................................5 2.8 Värvus.....................................................................................................................................6 2.9 Valgus.....................................................................................................................................6 2.10 Perspektiiv............................................................................................................................7 2.11 Vaated..................................................................................................................................7 2.12 Sümbolid..............................................................................................................................8 3. Kombineeritud vormidel põhinevad kujundusteemad.................................................................8
1.Ruum ja vorm 2 1.1 Ruumi mõiste ning määratlus
Ruumil ei olegi ühtegi kindlat definitsiooni, aga seda võib ette kujutada kui objektide vahelist tühimikku, mida saab konkreetselt määrata läbi kolme mõõtme. Maastikuarhitektuuris on ruum maastikuelementidega piiritletud ala. Iga inimene tunnetab ruumi erinevalt. Ruumi tajumisel tuleb arvestada ajaga , mis muudab muljet ümbrusest.
1.2 Välisruum
Ruumid jaotuvad sise- ja välisruumideks. Hooneteväline, inimesi ämbritsev ruum, jaotub tinglikult tänu reljeefile, taimestikule ning hoonestusele väiksemateks osaruumideks. Ruum maastikul võib olla määratud läbi looduslik või tehislike objektide. Sõltuvalt nende objektide paiknemisest tekivad tinglikult ruumi sulgevad pinnad (ekraanid), mida võib kokkuvõtvalt nimetada aluspinnaks, püstpinnaks ehk seinaks ning pealispinaks ehk laeks . Välisruum võib olla avatud, poolavatud või suletud. Kriitiline kõrgus on inimese keskmise silmade kõrgus( ca 1,5m). Mida kõrgemal on vaatepunkt , seda kõrgem peab olema ruumi piiritlev ekraan. Avatud ruum on ruum, millel on tajutav piirjoon, millel on ühendus maastikuga , näiteks raba . Poolavatud ruum on ühest küljest avatud ja samas küljest nähtaalt seotud ala, näiteks jõeorg. Suletud ruum on püstpindade ja laega piiratud ruum. Ruumi piiritlevate objektide suurusest sõltub ruumi kuju. Ruumi piiritlevad pinnad võivad olla ruumi osaliselt või täielikult sulgevad. Osaliselt sulgevad ruumid on piiritletud, kuid säilub nähtav side sulgeva pinna taha jääva ruumiosaga. Täielikult sulgev pind on näiteks akendeta majasein.
1.3 Põhivormid
Ümbritsevaid objekte iseloomustab väliskuju ehk vorm. Seda saab kirjeldada läbi mõõtmete. Vorme on kolme gruppi : punkt ja joon, pinnad, kehad. Punkti mõõtmeid pole võimalik määrata. Maastikul on punkt mõni koonduv objekt, näiteks üksik puu järve taustal. Joon on kaht punkti ühendav sirglõik. Joon võib kulgeda ruumis seaduspäraselt või seaduspäratult. Seaduspäraseks nimetatakse joont, mida saab kirjeldada matemaatiliselt, näiteks sirgjoon , ring, hüperbool. Seaduspäratuid jooni ei ole võimalik matemaatiliselt üheselt kirjeldada. Pind on kolme punkti omavaheliselt ühendamisel joonega tekkiv vorm, kui punktid ei asu ühel sirgel. On tasaseid, kõveraid ja murtud pindu. Keha on ruumis kome mõõtmega kirjeldatav mahuline vorm. Kehad jaotuvad regulaarseteks ja ebaregulaarseteks. Regulaarsed kehad on kehad, millel on võrdsed tahud, näiteks kuup . Ebaregulaarsed on näiteks kivirahnud. Vormi ilmekus sõltub vormi loetavusest ja lihtsusest. Arusaadavamad vormid on punkt ja joontest sirgjoon. Pindadest on maastikukujundamises olulisem horisontaalne tasand. Kehadest on lihtsamaid ning arusaadavamaid kuup ja ristkülik. Paljudele vormidele on hakatud aja jooksul omistama mingisuguseid tähendusi ning meelelisust, mistõttu vastava vormi nägemine seostub teatud meeleoluga, näiteks rippuvate okstega puid nimetatakse leinapuudeks.
1.4 Vormi tajumine
Vormi tajumisel on tähtis valguse ja varju vahekord ning keha asend vaataja suhtes. Väga eredas valguses, hämaruses ei taju inimene keha omadusi. Vormi omadustest mõjutavad vormi tajumist põhiliselt vormi suurus, massiivsus ja dünaamilisus. Suurus on vormi olulisemaid omadus, see on suhteline. Inimene tajb suurusi, võrreldes neid omaenda
3 suurusega. Sarnase kujuga vormidest tundub suurem vorm massiivsena. Selle juures mängivad oma osa pinnastruktuur, värvus, vormi kuju, taustsüsteem. Suuruselt ja kvaliteedilt samasugune vorm mõjub väikeses ruumis massiivsemana ja vastupidi. Dünaamika on näiline vormi omadus, mis väljendab vormi näilist liikumist ruumis. Igasugusesse lahendusse toovad dünaamilisust mingil moel muutuvad objektid. Haljasaladel suurendab dünaamilisust voolav, purskav või lainetav vesi. Väga tähtis on ka dünaamikas - aeg. Ööpäeva vaheldumisest sõltub eeskätt kavandatu hetkeilme, kuidas langevad varjud , milline on meeleolu. Kõige suuremad muutused toimuvadki aja möödudes. Ükski aed, park või muu haljasala ei saa kohe valmis. Taimed vajavad kasvuaega. Isegi kui ette kujutada taimede suurust ning seda visualiseerida, ei vasta saadav pilt täpselt tulevasele tegelikkusele.
2.Kujundusvõtted maastikukujunduses 2.1 Kompositsiooni mõiste, põhilised kujundusvõtted- ja vahendid
Kompositsiooni aia või pargikujundust võib nimetada kunstiks seada maastiku erinavad vormid kooskõlaliselt, et moodustada ühtset kunstiteost maastikus. Kompositsiooni loomise eelduseks on vormidevaheline harmoonia . Harmoonia saavutatakse üksteisega sobivate vormide komponeerimisel. Mida enam leidbu elementide omavahelisi kooskõlasid, seda harmoonilisem on kompositsioon . Teatud sarnaste põhimõtete kordamist kogu kujunduses nimetatakse kompositsiooni ühtsuseks. See võib väljenduda maastikukujunduses teatud sarnaste omadustega maastikuelementide kasutamises, vormidevahelistes proportsionaalsetes suhetes, sarnast kontrastides. Kompositsiooni ühtsuse tagavad näiteks allutamine: keskele dominandile, elementide funktsionaal-strukturaalsele ühtsusele, mahuliselt domineerivamale maastikuelemendile. Sarnaste vormide kasutamises peitub ka oht ühetaolisuse tekkeks. Seda aitab vältida valitud motiivide ning vormide varieerimine. Tüüpilisemad võimalused vormi eksponeerimiseks on lähivaates, kaugvaates, vabalt, avatult, poolsuletult, isoleeritult, seotult. Reaalses ruumis on paratamatult alati olemas mingisugune taust. Kasutavaid vorme võib jaotada: põhivormideks, täiendusvormideks, aktsentideks. Kompositsiooni osasid võib jaotada muutumatuteks ja muutuvateks. Muutumatuteks kujunduselementideks on enamus tehisobjekte ning maastiku komponentidest reljeef. Näide: taimestik . Maastikukujunduslikus kompositsioonis kasutatakse samu printsiipe, mis teisteski kunstides. Nendeks on proportsionaalsus ja mastaabilisus, sümmeetria ning tasakaal, rütm, kontrast, domineerivus, maitse, värvus, faktuu, valgus.
2.2 Proportsionaalsus ja mastaabilisus
Proportsionaalsust on vaja tunnetada läbi praktika. Kompositsiooni osad peavad olema omavahel teatud reeglipära jälgides seotud tervikliku mõju saavutamiseks. Selleks, et inimene tajuks vormi erinevaid mõõtmeid, peavad need üksteisest märgatavalt erinema. Mastaabilisus iseloomustab vormidevahelisi mõõtmevahekordi. Alateadlikult võrdleb inimene kõiki objekte kogemuslikult seostades neid iseenda suurusega või talle tundut, igapäevase suurusega. Etalonideks võivad olla hooned, puud-põõsad. Tüüpilised vead suuruselt sobimatute taimede kokkusobitamisel tehakse enamasti taimmaterjali vähese tundmise tõttu.
2.3 Faktuur(tekstuur)
Faktuur ehk pinnasstruktuur iseloomustab pinna visuaalset kvaliteeti. Olenevalt materjalist, värvusest, pinnatöötlusest ning pinna liigendatusest mõjb vorm erinevalt. Maasitukukujunduses erinevate mitmesuguste pindade faktuur sõltub eeskätt materjalist. Looduslike vormide faktuur on pidevas muutumises seoses paljude looduslike protsessidega.
4 Kujunduslikust seisukohast lähtudes vormi pinnaomadustest, on maastikul huvitavamateks elementideks vesi ja taimestik.
2.4 Sümmeetria ja tasakaal
Sümmeetriline vorm koosneb reeglipäraselt üksteise suhtes asetsevaist ja geomeetriliselt ning füüsiliselt võrdseist osadest. Ajaloolises kontekstis võib pargikunsti lähtuvalt sümmeetria kasutamist jaotada kaheks: nn. prantsuse stiiliks ehk regulaarstiiliks, millekandev idee paseerub teljelisusel ning sümmeetrial ja, vastandina eelmisele, inglise stiilile ehk vabakujuliseks stiiliks, mille ideestik rõhutab looduslikkust. Tasakaaluks võib nimetada võrdsust parem- ja vasakpoolsete vormi osade vahel. Eristatakse sümmeetrilist ja asümmeetrilist tasakaalu. Hästi tasakaalustatud kompositsioon võib mõjuda ühetooniliselt. Mingi huvitava vormi esiletõstmiseks tuleb see teiste hulgast välja tuua, rõhutades vormi teatud dekoratiivsemaid külgi, seejuures uudsus, ootamatus ja kontrast aitavad tähelepanu koondamisele kaasa.
2.5 Rütm
Rütmi kunstis võib mõista vormi või teatava omaduse kordamist mingi vahemiku järel. Vormi kordamisel tekkivat vormide jada nimetatakse reaks . Vastavalt sellele, kas vormid või vahekaugused on muutuvad või muutumatud eristatakse meetrilist ja geomeetrilist rida. Inimene tajub lihtsamalt mõistetavat rütmi, seega ka lihtsamaid ridu, seetõttu välditakse komplitseeritud meetriliste ridade ja ka geomeetriliste ridade kasutamisel keerukaid elementide vaheldumise kombinatsioone. Optiliselt muutub meetriline rida geomeetriliseks reaks perspektiivi lisandumisel. Maastikukujunduses kasutatakse rütmi sageli mitte matemaatilise täpsusega ning vormi täpse kordumisega, vaid mingi elemendi, vaate või isegi teatud motiivi rütmilise kordamisega.
2.6 Kontrast
Kontrast tähendab vormiosade vastandlikkuse rõhutamist, tekkides vastandlike vormide kõrvutamisel. Kontrastse võrdluspaari võivad moodustada mahult samaväärsed vormid või ka mahult väga erinevad vormid, kus väiksem vorm mingi omaduse tõttu on Suuremast teravalt eristuv. Kontrast on üks efektsematest vahenditest kompositsiooni loomisel. Kontrastseid paare saab luua oma tunnetuse kohaselt igasuguseid vormi omadusi kasutades, jälgides vaid, et kasutatud võrdluspaarid sobiksid konteksti. Välisruumi loomisel on oluline leida võimalusi demonstreerimaks looduses tavalisi, kuid vaataja jaoks vaatemängulisi kontraste. Kontrasti ei pea looma tingimata ühetüübiliste võrdluspaaride vahel, pind-pind, isegi vastupidi, seda peaks kasutama antud kontekstis kõigi sobivate erinevate elementide vaheliste erinevuste rõhutamisel. Kompositsiooni seisukohalt ei ole kontrast hädavajalik - harmooniline võib olla ka kujunduses, milles pole teravaid kontraste. Samas lubab kontrasti kasutamine tuua esile mingi kujunduselemendi omadusi, mis teistmoodi ei avalduks.
2.7 Domineerivus
Domineerivus ehk dominatsioon tähendab teatud vormi esiletulekut tähtsuselt või suuruselt teiste hulgast. Domineerivus võib olla nii mahuline kui kvalitatiivne. Esimesel juhul domineerib vorm oma suurusega, teisel juhul paistab silma tänu omadustele. Suurtel haljasaladel ning maastikel on enamasti ülddominandiks reljeef, veekogu või hoonestus.
5 Ülddominandiks võib abstraktselt olla ka üldine, so motiiv , maastikutüüp vm, millele siis viitab kogu kujundus ka subdominantide tasandil.
2.8 Värvus
Värvus on üks vormi omadustest, mis tekitab vaatajas esimese emotsiooni. Punane ja oranz ärritavad, roheline rahustab, tumesinine ja tumevioletne mõjuvad rõhuvalt, helesinine rahustavalt, kollane ergastab, tumedad toonid üldse mõjuvad raskelt ja teevad ka vormi optiliselt raskemaks. Ka värvusete kombinatsioonid mõjuvad rõhuvalt mitmeti: meeldivaid emotsioone teiktavad kolme baasvärvuse(sinine, kollane, punane) kombinatsioonid ja neil põhikontrastid, kusjuures paremini mõjub korraga kahe baasvärvuse või selle varjundi kontrast(sinine-oranz, violetne-kollane, roheline-punane). Värvuskontrasti mõjutab suuresti värvitugevus e. intensiivsus. Nii ei saa kaotada värvuskontraste 1:1 põhimõttel, sest intensiivsemad värvused(kollane, oranz, punane) hakkavad domineerima. Nii on leitud enamkasutatavad vaatajale vastuvõetavamad värvuste nn mahulised kombinatsioonid: 3:5 kollane/punane, 3:8 kollane sinine, 3:13 kollane/lilla, 5:11 punane/roheline, 3:8 oranz/sinine. Neutraalvärvused(must, valge, hall) tasakaalustavad alati värvuskontraste. Valge ei disharmoneeru ühegi värvusega, vaid võimendab kõiki värve ja teeb need erksamaks, must seevastu rahusta silma ning sobib kokku soojade toonidega. Enamuse taimede põhivärvus looduses on roheline, seetõttu värviliste ja kirjude lehtedega liigid sobivad kasutamiseks pigem aktsentidena, mitte taustade, piirete ning ala ruumilise sruktuuri loomiseks. Haljasaladel kasutavate ehitiste ja väikevormide värvus valitakse vastavalt kontekstile. Tänava- ja parginventari soovitavateks värvitoonideks on must, hallid ja pruunid toonid ning valge ja selle toonid. Ei ole soovitatav kasutada ebamäärase tooniga värvusi, mis võivad jätta määrdunud ja hooldamata mulje. Erksaid värve või kasutada linnakeskustes, jalakäijate tänavatel, kus sellist värvuste valikut soosib vastav kujundus ning kus domineerivad tehiselemendid.
2.9 Valgus
Valgus ja varju suhtest sõltub paljuski esitletava vaatemänglisus. Valgusest sõltub varjude pikkus, värvuste toon ja erksus, vormi liigendatuse ja pinnastruktuuri tajuvus-omadused, mis annavad põhiliselt edasi vormi ilmekuse. Et eksponeeriav objekt annaks parima efekti, tuleb see paigutada objekti esitlemisest lähtuvalt soodsamasse valgusesse. Tinglikult võiks kompositsiooni kirjeldada kogumina heledatest ning tumedatest laikudest: heledad laigud on veepeeglid, muruplatsid, tumedad laigud on puudegrupid, varjulised elleed jm. varju jäävad alad. Kahtlemata vajavad valgusele avatud alasid need vormid, millel põhineb kogu ülejäänud kompositsioon. Valguse iseloom sõltub päikese asendist taevas. Vormi siluett ja pind on hästi vaadeldav otse langevas valguses. Varjud on väljendusrikkamad, kui objekti vaadata risti langeva valguse suunaga. Hommikuvalgust peetakse efektsemaiks, sest atmosfäär on läbipaistvam, varjud pikad ja selged ning annavad edasi täpselt obekti silueti iseärasusi. Keskpäevavalguses on ere, pimestav, tekkivad varjud on lühikesed ja teravad , värvid on kuldse varjundiga ja heledad, seetõttu tunduvad eriti heledad pinnad ebaselged. Õhtuvalgus oma erilise tonaalsusega võimeldab suurepäraselt esitleda objekte nii ida- kui lõunakaartes. Hämaruses koatavad värvid tähtsuse, oluliseks muutuvad valged toonid ning valge värvuse osakaal, kusjuures punased, rohelised, sinised toonid tunduvad distantsilt hallidena.
6 2.10 Perspektiiv
Perspektiivina mõistetakse nähtust, kus vaatajast erineval kaugusel asetsevad ühesuguse suuruse ja kujuga objektid paistavad erineva suurusega, kusjuures kauguse suurenedes objektide suurus näiliselt kahaneb. Joonperspektiiviks nimetatakse nähtust, kui kauguse suurenemisel muutub näiliselt vaid vormi suurus. Inimene tajub vahemaid enda ja vaadeldava objekti vahel kogemuslikult, st. ta on harjunud võrdlema vahemaid talle tuttavate vormidega ning mõõtmetega. Vormi suurus on paremini tajutav 2...3 kodse vormi kõrguse kauguselt . Kasutades perspektiivi-ning geomeetrilse rea nähtusi võib mitmel viisil ruumi suurust näiliselt muuta, kasutades ära inimese harjumuspärast kogemust teda ümbritsevast ruumist. Õhuperspektiivi avaldumine sõltub"õhu hulgast" vaataja ja objekti vahel. Õhuperspektiivile tüüpiliselt näivad loogiliselt tumedad objektid kauguses hoopis heledamatena, vormide piirjooned ähmastuvad, detailid sulanduvad tervikusse. Mida lähemal objektile, seda teravam on tema siluett ja puhtam värvus. Philiselt muutuvad objektide värvused kauguse kasvades vaataja suhtes järgnevalt: kollane muutub roheliseks, oranz muutub määrdnudud punaseks, sinine muutub vaid toonilt heledamaks, roheline muutub siniseks , violetne muutub siniseks, valge muutub üsna vähe, must tooni ei muuda, muutub vaid häguseks.
2.11 Vaated
Maastikukujunduse üheks iseloomulikumaks vahendiks ruumi organiseerimisel on vaadete kujundamine ümbritsevas maastikus. Vaadetega näidatakse maastiku ilu tervikuna või eksponeeritakse siis selle silmapaistvamaid komponente. Vaate võib jaotada osadeks järgnevalt: vaatepunktist, raamistusest, keskplaanist, vaate lõpetusest e fookusest. Vaatepunktiks valitakse koht, kust eksponeeritav ruumiosa või teatud kindel objekt on kõige paremini vaadeldav. Vaatepunkt ja fookus peaksid asuma ühel sirgel. Keskplaaniks vaates on raamistuse ning fookuse vaheline ruum. Keskplaani ülesandeks on tähelepanu järk-järguline juhtimine esitletavale. Fookus e vaate lõpetus võib olla suvaline objekt, mis on piisavalt tähelepanuväärne. Fookuse asukohaks valitakse vaatekohast lähtuvalt perspektiivi näiv koondumispunkt. Raamistuse ülesannet vaate konstrueerimisel võib võrrelda maali raamistusega - mõlemal juhul aitab raamistus nö viimistleda esitetava pildi. Raamistus aitab suunata tähelepanu ning fikseerida see lõpuks kõige silmapaistvamal vormi-fookusel. Tähelepanu koondamiseks fookusele võib jääda raamistusest väheseks, mistõttu on otstarbekas liigendada keskplaani. Vaate koostamisek on ajalooliselt välja kujunenud 3 võimalust: nn. kitsas vaade, nn. lai vaade, vista. Kitsas ja lai vaatesektor on seotud vaatekoridoriga, so inimese vaatenurgast sõltuva mõttelise ruumiosaga, mis jääb vaataja ning fookuse vahele. Vaatekoridori ulatus lähtub inimese vaatenurgast ning sellest tulenevast vaatelaiusest. Vista, kujutab endast kitsast, sügavat vaatekoridori, kusjuures fookus asub reeglina vaatekohast lähtuvalt perspektiivi koondumispunktis so vaatepunktiga ühel sirgel. Vista koostamisel on oluline vaid fookus. Peamiste kompostitsioonitsentrite paigutamisel tuleb võimaldada nende vaatlemist mitmest erinevast kohast. Vaadete kujundamisel tekivad rohkem või vähem avatud alad, mida pole otstarbekas kasutada vaid ühe fookuse eksponeerimiseks. Üjest vaatekohast erinevatel suundadel võib olla avatud mitu erinevat vaadet. Panoraami e ülevaadet võib võrrelda maastikumaaliga - mõlemad luuakse andmaks edasi maastiku ilu. Panoraamvaadet saab avada järgmiselt: vaatepunkt kavandatakse reljeef kõrgemale kohale, kust on võimalik haarata kogu maastikku ümberrgingi või teatud suundades, vaatepunkt kavandatakse tasasel reljeefil avatud alale selliselt , et on võimalus haarata kogu maastikku ümberringi või teatud suundades, kompositsiooni ehitatakse üles selliselt, et panoraam avaneb ja sulgub maastikul liikudes eraldi fragmentidena, mis 7 kujundatakse iseseisvate alamkompositsioonidena. Vaadete kavandamisel puututakse tihit kokku vaatesse nö mittesobivate elementidega nagu elektriliinid , tööstusrajatised jms.
2.12 Sümbolid
Mistahes kunsti sisaldab varajatud või üldmõistetavaid sümboleid. Igale ajastule on olnud omased teatud tõekspidamised, mis sümboolselt on väljendunud ka arhitektuuris ja aiakunstis. Kaasaegses infoühiskonnas puutuvad vähesed kokku "päris loodusega". Asulakeskne elukorraldus soosib asulakeskseid tegevusi. Inimesel jääb üha vähem aega olla loodusmaastikus. Inimene ühelt poolt vajab loodust, teiselt poolt ei oska ta, sattudes loodusesse , enam seda "keelt lugeda" ning seetõttu sümboliseerivad haljasalad paljude jaoks loodust. Kaasaegse maastikukujunduse üheks peaeesmärgiks on vihjamine loodusele , mitte aga looduse reprodutseerimisele. Kujunduslikult polegi maastiku kopeerimine eesmärgiks: mistahes kunstis väljendub tegelikult kunstniku mulje sellest, mida ta näeb või tunnetab.
3. Kombineeritud vormidel põhinevad kujundusteemad Kompositsiooni ühtsuse huvides valitakse objekti kujundamiseks teatud sarnaseltmõistetav vormikeel . Efektsed ning rikkalikult kaunistatud detailid ei korva kehva kandvat üldideed või selle puudumist, seepärast on väga oluline leida kogu kujundust kooshoidev kandev idee, millele allutatakse ka detailide kujundus. Looduses leidub palju erinevaid vorme, ent oma olemuselt täiuslikke, kuid sama lihtsaid vorme- ringi ning ruutu , kohtab enamuses inimese poolt loodud objektide juures. Tundes kahe põhivormide kujundlikke omadusi, saab luua mitte ainult põhivormidest keerukamaid uusi vorme, vaid ka kujundusstrateediaid nn kujundusteemais, millele võib rajada kogu maastikukujundusliku kompositsiooni. Põhivormide kombineerimisel põhinevad järgnevad 6 kujundusteemat: ringiteema, kaareteema, täisnurga- teema, diagonaalteema, mittetäisnurga-teema, kaartangenstsiaalteema. Ringiteema ehitatakse üles kattuvatele või kontsentrilistele ringidele. Kattuvate ringide kasutamisel koostatakse kogu kompositsioon üksteisega osaliselt kattuvatest ringidest. Ringid peaksid kattuma omavahel 1/2 ...1/3 ulatuses, et vältida ebasoovitavate teravnurkade teket ning, et tekkiv vorm ei hakkaks servadel visuaalselt hajuma . Kaareteema ülesehituse aluseks on erineva suurusega üksteisega lõikuvad ringid. Tekkiva vormi väliskontuur ühendatakse sujuvate kaartega. Kaareteemat ei saa päris samastada klassikalise vabakujulise kompositsiooniga, kuigi erinevate ringjoonte ning ellipsite omavahelisel ühendamisel kaartega tekib loodulikule vormile lähedane joon. Täisnurkses teemakäsitluses kirjeldab vormidevahelisi suhteid täisnurk. Selline lähenemine eeldab olemasolevat rangejoonelist vormi, millega loodav kujundus ühendada. Teemaarendus tekitatakse täisnurksete vormide ühendamisega pindade osalisel kattumisel või täisnurkse põhivormi, ruudu, suuruse ja kuju varieerimisega. Kattuvate ruutude kasutamisel peavad erinevate vormide vaheline küljed jääma alati paralleelseks, kusjuures erinevate vormide vaheline nurk on alati 90 kraadi. Diagonaalteema on olemuselt analoogne täisnurkse teemaga . Teema idee seisneb täisnurkse kompositsiooni pööramisel 30 45 või 60 kraadi taustobjektide suhtes. Kaartangentsiaalne teema ühendab endas täisnurksed vormid ning ringi. Vormid liidetakse 1/2 .. 1/4 ulatuses vormide katmisega, kusjuures vormide liitumiskohad ühendatakse omavahel konkreeetse raadiusega kaarjoontega või täisnurgaga. Mittetäisnurga teema on idee pooles analoogne kaarja teemaga, kuna tulemust saab teatud mõttes võrrelda vabakujulise lahendusega. Kandilise teema raamistiku võib koostada ringilise teema arendusega, konstrueerides ringidesse üksteise suhtes 30, 45 60 või 90 kraadise nurga all erineva pikkusega kõõlud ning ühendades need. Erinevate vormide kombineerimisel on mõned põhimõtted, millega tuleb arvestada: vormide sidumine 8 dominantvormi tsentri või teljega , teravnurkade vältimine, kujunduslike printsiipide kasutamine vormide liitmisel. Sidumine vormi tsentri või teljega erinevate vormide ühendamisel aitab luua harmoonilist ning seotud tervikut . Teravnurkade vältimine vormide ühendamisel on vajalik kompositsioonis eeskätt visuaalselt tugevama ühenduse saavutamiseks. Liitvormides tuleb säilitada vormide isikupära, et üks vorm ei haihtuks teise. Elujõuline uus vorm tekib, kui kokku liidetud vormid täiendavad üksteist, mistõttu uus võimendub.
9