Maastikukujunduse võtted ja vahendid (0)

1 Hindamata

Lastele - Kõige pisematele meeldivad vahvad luuleread väga, millega saab neid rahulikult unemaale saata

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Nimi
Maastikukujunduse võtted ja vahendid
Referaat
Juhendaja : Nimi
Tartu 200X
Sisukord
1.Sissejuhatus 3
1.Ruum ja vorm 4
2.Kujundusvõtted maastikukujunduses 5
3. Kombineeritud vormidel põhinevad kujundusteemad 8
4.Kokkuvõte 9
5.Kasutatud kirjandus: 10

Sissejuhatus

Referaat põhineb Sulev Nurme raamatul „Haljasalade kujundamine“. Tegu on raamatuga, mis on kirjutatud maastikuarhitekti poolt ning on mõeldud põhiliselt abimaterjaliks üliõpilastele. Põhi tähelepanu referaadi koostamisel langes kompositsioonile maastikukujunduses. Peamiselt on juttu erinevatest maastiku kujundamis meetoditest. Eesmärgiks referaadi koostamisel oligi välja tuua maastiku kujundamise protsessi erinevad nüansid, millega tuleb arvestada, et luua igati harmooniline, esteetiliselt hea väljanägemisega ning funktsionaalne lahendus.

Ruum ja vorm

Ruumi mõistet ei saa üheselt defineerida. Filosoofias jaotatakse ruumi mõiste kaheks, ehk siis abstraktseks ja tajutavaks. Tajutav sõltub inimese varasematest kogemustest elus ning kultuuriruumist kus ta parasjagu elab. Muidu pole inimene võimeline ruumi täpselt tajuma , kuna see sõltub paljudest eri teguritest nagu ruumielementide omadused ning nende omavahelistest suhetest. Ei tasuks ruumi tajumisel ära unustada ka selle neljandat mõõdet, milleks on aeg. Ruume jaotakse kaheks: sise- ja väliruumiks, ehk siis siseruumid on need mis jäävad hoonete sisse ning väliruumid need, mis siis vastavalt hoonetest välja poole jäävad.
Arhitektuuri defineeritakse kui ruumikunsti, mille ülesandeks on sise- ja välisruumide kujundamine ning üleüldse loomine. Kujundamise puhul on tähtis kujundada nii, et see oleks inimeste erinevate vajadustega kooskõlas. Nii uskumatu kui see ka esmapilgul ei tundu, siis isegi loodusmaastikel võib tajuda arhitektuuri, kus loodus ise on olnud arhitektiks. Need on tavaliselt sellised kohad kuhu inimene pole veel jõudnud oma poolseid muudatusi teha. Maastikuarhitektuuri ülesandeks võibki lugeda välisruumi kujundamist, selle muutmist elamiskõlblikuks, funktsionaalseks ning esteetiliselt ilusti välja nägevaks. Kui inimese kujundatud ruumidel on järsud piirid, siis looduslikult kujunenud maastikel seda pole, üleminek on sujuv ning ühtlane. Näiteks armastavad inimesed eraldada ruumi osasid üksteisest väravatega. Välisruume jaotakse selle püstpinna suurusest, asendist, suhtest aluspinda ning vaatleja asukoha järgi, ehk siis avatud, poolavatud ning suletud välisruumideks. Avatud ruumiks loetakse ruumi, mis on küll mingisuguse esemega ära märgitud, ent on siiski igast küljest avatud ning on ühendus kõrval oleva maastikuga . Poolavatud ruumi näol on tegu vähemalt ühest küljest avatud ning samast küljest ümberkaudse alaga visuaalselt seotud ala. Suletud ruumiks nimetatakse püstpindadega või siis püstpindade ja laega piiratud ruum.
Inimene tunnetab ruumi erinevalt, seda siis sõltuvalt asjade horisontaal- ja vertikaalsihis asetusest. Ruumi kuju sõltub peamiselt seda ümbritsevatest asjadest. Erinevate mõõtmete ning proportsiooniga ruumidel on erinev mõju inimesele. Kui näiteks võtta võrdsete mõõtmetega ruum, nagu seda on kuup , siis on see rahulik ning stabiilne, kuna tal on kõik küljed võrdse pikkusega. Ent samas on ta kujunduslikult jällegi pärssiv ja teda ei ole just lihtne ümbritsevaga siduda. Seega meeldib inimestele rohkem ruum, mis on oma horisontaalsete mõõtmete poolest suurem, kui vertikaalne kõrgus liiga suur pole just.
Kõigil asjadel on oma vorm, erinevad need üksteisest vaid mõõtmete poolest. Vorme saab jaotada kolme nn põhivormide rühma, milleks on ühemõõtmelised vormid: punkt ja joon; kahemõõtmelised vormid ehk pinnad ning kolmemõõtmelised vormid ehk kehad. Peamiselt kasutatakse maastikuarhitektuuris regulaarseid vorme. Samas saab looduslike vormide lähendades geomeetrilistele teha ruumi disainimist lihtsamaks ning seeläbi ka kavandi loomist kergemaks. Kõige arusaadavamad vormid on punkt ning joontest sirgjoon . Pindade puhul on tähtsaim horisontaalne tasand. Kuup ja ristkülik on kehadest kõige lihtsamad ning arusaadavamad.
Tihtilugu võib ka muidu lihtne ning arusaadav vorm olla häiriv, kuna inimese silm deformeerib vaadeldavat objekti niivõrd palju, seda tänu silma ehituse iseärasustele. Vormi vaadates ning seda tajudes on tähtis valguse ja varju omavaheline kaalujaotus ning ka eseme positsioon vaataja suhtes. Kui keha on aga näiteks väga eredas valguses või suisa pimedas , ei suuda inimene enam objekti mõõtmeid ega kuju objektiivselt hinnata. Vormi puhul on tema tajumisel üks tähtsamaid omadusi suurus, millega seondub ka massiivsus ning lisaks veel ka dünaamilisus. Vormi liikumist ruumis iseloomustab tema dünaamika. Ka maastikuarhitektuuris võib näha dünaamikat, seda veel eriti modernsetes lahendustes, kus kasutatakse vabakujulisi ning voolavaid vorme. Dünaamika puhul ei pääse ka mööda ruumi neljandast mõõtmest – ajast. Aeg on määrava tähtsusega, kuna eri aastaaegadel näeb aed hoopis teistsugune välja, sealhulgas on põhirõhk eri aegadel õitsevatel lilledel ning talvel raagus olevatel lehtpuudel.

Kujundusvõtted maastikukujunduses

Kompositsiooniks võib nimetada kunsti seada erinevad objektid ning vormid maastikule nii, et need oleksid omavahel kooskõlas ning moodustaksid ühtse terviku. Kompositsiooni tegemiseks on vajalik harmoonia vormide vahel ning nende heade omaduste vahel. Nii saavutatakse harmoonia üksteisega sobivate vormide komponeerimisel, järgides teatud põhimõtteid. Ehk siis mida rohkem on elementidel omavahelisi sarnasusi, seda paremini nad kokku sobivad ning tekibki harmoonia. Samas ei tasu sellega ka liialdada, kuna liiga palju ühetaolisi elemente mõjub juba liiga ühetaoliselt. Selle vältimiseks võib kasutada motiivide ning vormide varieerimist. Ruumil on alati ka taust, lahenduse mulje sõltub ka naabrusesse jäävatest objektidest . Seetõttu tuleb jälgida, et kõik asjad oleksid alati omavahelises kooskõlas. Mahuliselt võttes oleks hea kui põhi- ja täiendvormid moodustaksid suurema osa kompositsioonist. Paratamatult tuleb maastikku kujundades kokku puutuda mitmesuguste looduslike nähtustega, mis mõjutavad kogu kujundamise protsessi. Maastikukujundus sarnaneb paljuski tavaliste kunstidega, näiteks kasutatakse proportsionaalsust ja mastaabilisust, sümmeetriat ning tasakaalu, rütmi, kontrasti, domineerivust, maitset ning mitmeid teisi printsiipe . Siiski mis on ainult maastikuarhitektuuril on perspektiiv ning vaated, millede järgi tehakse kogu projekt.
Kunstis on üheks tähtsamaks asjaks proportsionaalsus, mis on seotud vormi suuruse ning kujuga. Vaadeldes erinevaid objekte otsib silm alateadlikult mingisugust seaduspära vormis, mis muudab rohkem arusaadavamateks need elemendid, kus mõõtmed on omavahel teatud seostes. Mastaabilisus iseloomustab aga vormidevahelisi mõõtmevahekordi. Alateadlikult võrdleb inimene kõiki asju oma kogemuste baasil, võrreldes neid tavaliste igapäevaste objektide suurusega. Näitena võib tuua välja 100 meetri kõrguse maja kõrval kasvava puu, mis tundub seal kõrge maja kõrval suhteliselt väike, ent kui ta kasvab kuskil eraldi tänavaääres, siis mõjub hoopis puu inimese kõrval hiiglasena. Maastikuarhitektuuris on tähtis jälgida, et ei kõrvutataks erinevate proportsioonidega taimi lihtsalt niisama, vaid et jälgitaks ka nende suuruste omavahelist kokkusobivust.
Pinnase välimuse iseloomustamiseks kasutatakse sõna faktuur , ehk lihtsalt öeldes tekstuur . Paljuski sõltub see vormi kujust ning materjali tüübist. Erinevatel materjalidel on erinev tekstuur, näiteks mida suurem killustik , seda robustsem muster, või siis plaatpinna puhul väiksem muster tundub tihedam. Maastikul on ühed huvitavamad mustrid pärit veelt ning taimestikult. Eri ilma ning tuulega on veepind vägagi erinev ning taimelehtede tekstuurid erinevad üksteisest samuti suuresti, tekitades nii kujunduslikult huvitava vaatepildi.
Maastikuarhitektuuris defineeritakse sümmeetriat kui mõlema vaatesuuna suhtes mahulist võrdsust mõlemalt poolt vaatesuunda. Sümmeetriat armastati kasutada eriti baroki aja Prantsusmaal ning Inglismaal, kuulsaimad pargid Versailles ning Vaux le Vicomte. Tänapäeval enam sümmeetriale nii suurt rõhku ei panda. Tasakaalu näol on tegemist põhimõtteliselt asümmeetrilisusega. Ehk siis kui ühel pool on suur puu ning teisel pool mitu väiksemat, ent vormilt annavad kokku sama suuruse mis sellel suurel puul, siis tundubki see tasakaalus olevana. Kui oleks aga mitme väikse asemel olnud üks väike puu, poleks tegu kindlasti mitte olnud tasakaalus vaatega.
Rütm iseenesest on mõistetav kui teatud aja tagant mingi mustri kordumine, eriti on see mõiste tuntud muusikast. Kuid ka kunstis on selline termin kasutusel ning samasuguse tähendusega, küll siis aga korduvad siinkohal teatud asjad, objektid. Kui mingi vorm kordub ühes reas mitu korda, siis nimetatakse seda jadaks . Samuti eristatakse geomeetrilist ja meetrilist rada, kus siis geomeetrilise puhul vormide omavaheline kaugus muutub, ent meetrilises on see konstantne . Kuna inimene ei taju raskeid ning keerulisi ridu niivõrd hästi, siis üldiselt neid ka maastiku kujundamisel välditakse. Samuti pole hea kasutada pikka vahekaugust elementide vahel, kuna ka siis on rütmi raske tajuda. Maastikuarhitektuuris polegi tähtis mitte vormide täpne kordamine, vaid pigem mingi vaate , elemendi või motiivi kordamine.
Kontrast on erinevate vormiosade vastandlik rõhutamine. Kontraste võivad moodustada nii sama suure mahuga kui ka erineva mahuga objektid. Näiteks kui üks suurem asi on paljudele väiksematele kontrastiks , nagu võilill mingi lehepuhma peal. Kontrast on hea asi, kuid ei tasu liialdada selle kasutamisega, eriti kui kasutada antud lahenduse konteksti mitte sobivaid kontraste, mida loodudes ei eksisteeri, näiteks soo ja kõrb kõrvuti. Looduses on tähtis leida kontraste mis oleksid loomulikud , ent siiski vaataja jaoks huvitavad, nagu valguse ja varju langemine, reljeefi eripärad. Siiski pole kontrast kompositsiooni suhtes ilmtingimata vajalik, kuna harmooniat võib ka ilma teravate vastanditeta saavutada. Ent sellegipoolest on kontrastiga võimalik välja tuua erinevate elementide omapärad.
Teatud objektide esiletulekut nimetatakse dominatsiooniks. Domineerivus võib olla nii mahuline kui ka kvalitatiivne. Mahulise puhul on teistest üle oma mahuga, kvalitatiivse korral aga oma omaduste poolest. Domineeriv objekt määrab üldjuhul ära kogu kujunduse stiili ning võtted.
Värvus on üks tähtsamaid ning esimesena märgatav vormi omadus. Sellest tulenevalt on selle valik väga tähtis. Tähtis on arvestada ka erinevate värvide mõjuga, kuna psühholoogiliselt on erinevatel värvitoonidel erinev mõju. Näiteks punane ja oranž mõjuvad ärritavalt, ent helesinine rahustavalt, samas kollane ergastavalt. Samuti on tähtis ka värvide kombinatsioonid. Värvuskontrasti puhul tuleb arvestada ka värvide intensiivsusega. Alati mõjuvad tasakaalustavalt neutraalvärvid nagu must, valge ja hall. Looduslikus keskkonnas tuleks vältida eredate toonide kasutamist.
Värvuste kõrval on väga oluline roll ka valgusel ning varjudel, kuna just nendest sõltub kuidas värvid ning vormid välja paistavad. Kui tegu on näiteks varjulise paigaga, tuleb arvestada, et värvid tunduvad seal tumedama kui nad tegelikult on, ning väga varjulistes kohtades võib isegi vormi täpne kuju kaduma minna. Seetõttu on maastiku kujundamisel oluline jälgida, mis kohta mingeid asju panna, et nad ei jääks liiga varju või vastupidi liiga ereda päikese kätte. Eeskätt on niimoodi võimalik teatud elemente maastikul rõhutada, tuues nad eredama valguse kätte või siis vastupidi neid varjata ning nad varjulisse kohta paigutada. Eristatakse põhiliselt kolme valgust: hommiku-, päeva- ning õhtuvalgus, milledest efektseimaks peetakse just hommikuvalgust. Eriti kuna siis on pikad varjud , mida on huvitav vaadata ning ka atmosfäär on selge. Hämaras kaotavad aga värvid sootuks oma tähenduse ning olulised on vaid heledad toonid, põhiliselt valge.
Perspektiiv on nähtus kus silmapiiril olevad objektid koonduvad ühte punkti, ning üleüldse tundub, nagu muutuksid pikemad objektid kaugenedes järjest väiksemaks. Jällegi eristatakse kahte perspektiivi: joon- ning õhuperspektiiv. Kui kauguse suurenemisel muutub näiliselt ainult vormi suurus siis on tegu joonperspektiiviga. Ent kui muutused ei piirdu ainult sellega, vaid muutub ka värv, on tegu õhuperspektiiviga. Joonperspektiiviga saab üsna palju mängida, kui seda õieti ära kasutada, nii saab näiteks muuta suured ruumid väiksemaks ja vastupidi, kuid seda eeldusel , et on ainult üks vaatekoht, sest kõrvalt vaadatuna võib see hoopis kentsakana tunduda. Õhuperspektiivis tuleb arvestada sellega, et mida kaugemale antud objektist minna, seda rohkem ta värvid muutuvad, enamasti sinakaks, ning vormi siluett hägustub.
Et kõik kujundatu ilusti välja tuua, on vaja seda õigest kohast näidata, ehk siis mängu tuleb vaade. Sellega saab näidata maastiku kujundust tervikuna või siis selle tähtsamaid osasid. Vaadet jaotatakse neljaks : vaatepunktist (vaatekohast); raamistusest; keskplaanist; vaate lõpetusest e fookusest. Vaatepunktiks on koht mis on kõige paremini vaadeldav. Keskplaani ülesandeks on tähelepanu juhtimine fookusele. Fookuseks võib olla suvaline objekt, mis oleks piisavalt tähelepanuväärne. Esitletava pildi viimistlemiseks on raamistus, ehk lihtsalt kunsti mõistes raam, mis määrab ära, millist ala näidata tahetakse. Siiski ei ole see kohustuslik, kuna osad vaated on juba niigi silmapaistvad. Kuid mitte alati ei piisa siiski ainult raamistusest, sellisel juhul tuleb kasutada ka keskplaani liigendamist, mis on siis vaatevälja jääva ruumi liigendamine vaatajast erinevatel kaugustel. Vaate koostamiseks on kolm võimalust, esiteks nn kitsas vaade ja lai vaade, mis on seotud vaatekoridoriga ning kolmandaks on vista , mis on kitsas, sügav vaatekoridor ning väga tähtis on selle vaate koondumispunktides olev fookus. Ent kui ei soovita rõhutada mingit konkreetset objekti või vaadet, siis kasutatakse panoraami ehk üldvaadet, mis kuvab kõike mis silma hakkab, ilma midagi esiletõstmata.
Igasugune kunst sisaldab sümboleid, seda ka maastikuarhitektuur, kus sümboliteks on erinevad vormid. Eriti populaarsed olid sümbolid kunagi prantsuse ja inglise aedades , kus igal asjal aias oli oma tähendus. Ent neist arusaamine sõltub juba vaatajast, tema elukogemustest, teadmistest ning tõekspidamistest.

Kombineeritud vormidel põhinevad kujundusteemad

Ring on arhitektuuri kompositsioonis üks kandev kujund, kuna tema abil on võimalik tuletada ja siduda teisi tasapinnalisi ning ruumilisi geomeetrilisi põhivorme. Kombineerides põhivorme (pms ring, ruut, sirgjoon) on võimalik saada kuus erinevat kujundusteemat. Neist esimene - ringiteema, rajatakse kattuvatele või kontsentrilistele ringidele. Selline tehnika on kunstis kasutusel juba väga kaua aega. Tihti kasutatakse seda temaatikat erinevate tehniliste rajatiste konstrueerimisel. Teine teema on kaareteema, mille ülesehituse aluseks on varieeruva suurusega üksteisega lõikuvad ringid . Täisnurga-teema põhiline idee ongi täisnurga kasutamine, seda siis kas jällegi omavahel osaliselt kattuvate pindadega või täisnurkse põhivormi, ruudu, suuruse ja kuju varieerimisega. Oluline on see, et kattuvate kujude küljed peavad alati jääma paralleelseks ning vormide vaheline nurk on alati 90 kraadi. Diagonaalteema puhul on tegu analoogiga täisnurga teemale, ent siin pööratakse täisnurkne kompositsioon 30, 45 või 60 kraadise nurga alla taustobjekti suhtes. Viienda kujundusteema näol on tegu kaar-tangentsiaalse teemaga , kus ühendatakse täisnurksed vormid ning ring. Vormide liitumiskohad ühendatakse omavahel kindla raadiuse kaarjoonega või täisnurgaga. Ning viimasena mittetäisnurga teema, mis on põhiidee poolest sarnane kaarja teemaga, sest tulemus on vabakujuline. Erinevate vormide ühendamisel tuleks arvestada mõningate põhimõtetega, nagu näiteks erinevate vormide sidumine vormi tsentri või teljega aitab luua harmoonilist ning seotud tervikut . Lisaks tuleks vältida teravnurki, kuna neid on raske teha ning hooldada . Liitvormide puhul oleks hea kui suudetaks säilitada vormide isikupära, et ei juhtuks nii, et üks vorm haihtub teise.

Kokkuvõte

Välisruumi kujundamine võib pealt näha tunduda lihtsana, kuna esialgu eeldatakse, et tuleb asjad vaid kuhugi maha panna nii, et hea välja näeks ning ongi kõik. Ent mitte asjata ei ole sellise töö jaoks olemas eraldi maastikukujundajad ehk maastikuarhitektid, kes on seda spetsiaalselt õppinud. Sest selles töös tuleb arvestada paljude aspektidega, millele alguses üldse ei tulekski, kuid mis ilmnevad ajapikku. Esmase tähtsusega on arvestada ruumi mõõtmetega, ning ka ruumi neljanda mõõtme – ajaga , kuna ajafaktorist sõltub palju, nagu näiteks aastaaegade vaheldumisega kaasnevad muutused. Arvestada on vaja ka perspektiiviga, ning samuti vaatepunktide loomisega. Et aed oleks esteetiliselt kena ning harmooniline, peavad olemas seal olevad vormid omavahel tasakaalus ning mõjuma ühtsena, ent samas on hea kui on ka midagi eraldi silma hakkavat, nagu vista või fookuspunkt.

Kasutatud kirjandus:

Nurme, S. 2003. Haljasalade kujundamine. Eesti Põllumajandusülikooli Keskkonnakaitse Instituut. Tartu. lk 5 – 33.
10

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 53 allalaadimist

Maastikukujunduse võtted ja vahendid #10

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-08-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

53 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

MCarno Õppematerjali autor

referaat sulev nurme haljasalad kujundamine maastikuarhitekt maastikuarhitektuur

Sarnased õppematerjalid

pdf

Kompositioon maastikukujunduses

.....................3 1.3 Põhivormid..............................................................................................................................3 1.4 Vormi tajumine........................................................................................................................3 2.Kujundusvõtted maastikukujunduses............................................................................................4 2.1 Kompositsiooni mõiste, põhilised kujundusvõtted- ja vahendid..............................................4 2.2 Proportsionaalsus ja mastaabilisus.........................................................................................4 2.3 Faktuur(tekstuur).....................................................................................................................4 2.4 Sümmeetria ja tasakaal...........................................................................................................5 2.5 Rütm...............................

Kompa

docx

Maastiku kujundamine referaat

reljeefi või haljastusega täielikult või osaliselt eraldatud koht.Pergolaid kasutatakse aedades vaadete sulgemiseks, ühelt aiaosalt teisele minekuks, väravateks, istumis-ja puhkekohtade kujundamiseks. Piirded kavandatakse kohtadesse kus nad on funktsionaalselt vajalikud. Piirdega on visuaalselt võimalik ruumi suurust mõjutada. Kallakutele kavandadavad piirded on üldjuhul astmelised. Valgustus Valgustatud välisruum annab vahendid aia sidumiseks siseruumidega. Oskusklik valgustus süvendab ruumilisust ja lisab salapära. Öine valgustamine toob esile kujunduselementide need küljed mida päevavalguses ei märka. Veekogude valgustamine toob esile eriti huvitavaid efekte, paljude taimede dekoratiivsed efektid suureneveda öisel valgustamisel. Valgustatud haljasala on turvalisem ja seetõttu tema kasutusaeg pikem. Kokkuvõte

Loodusõpetus

doc

Maastiku kujundamine

või ka mahult erinevad vormid. Välisruumi puhul on oluline leida naturaalseid kontraste, ent vaatemängulisi. Kompositsiooni seisukohalt ei ole kontrast hädavajalik. Domineerivus tähendab teatud vormi esiletulekut tähtsuselt või suuruselt teiste hulgast. Domineerivus võib olla mahuline kui ka kvalitatiivne. Ühel juhul domineerib vorm oma suurusega, teisel juhul oma omadustega. Domineeriv objekt määrab üldjuhul ära kogu kujunduse stiili ning võtted. Värvus tekitab esimese emotsiooni, mõjutades vormi pinnast saadavat muljet. Valguse ja varju suhtest sõltub esitletava vaatemängulisus. Valgusest sõltub varjude pikkus, värvuste toon ja erksus, vormi liigendatus ja pinnastruktuuri tajutavus omadused, mis annavad põhiliselt edasi vormi ja ilmekuse. Perspektiivina mõistetakse nähtust, kus vaatajst erineval kaugusel asetsevad ühesuguse suuruse ja kujuga objektid paistavad erineva suurusega.

Maastiku kujundamine

doc

Kompositsioon ja värviõpetus konspekt

VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON VALGUS Mida Päike kiirgab? Päikesekiirgus koosneb elektromagnetlainetest, neutriinovoost ja nn päikesetuulest. Elektromagnetlainetest on meile nähtavad need, mille lainepikkus on vahemikus 380-780 nanomeetrit (kr nannos kääbus). See ongi valgus. Mis on päikesetuul? Päikesetuul on põhiliselt elektronide ja prootonite voog (lisaks õige veidi ka teisi osakesi) ja see on tore selles mõttes, et tekitab kauneid virmalisi, mis külmadel talveõhtutel on üks vägev vaatepilt. Kui räägitakse valguse kiirusest, kas see on ainult nähtava valguse kiirus või liduvad need neutriinod ja gammad samamoodi? Kõik elektromagnetlained (ka röntgen ja gamma) ja ka neutriinod liduvad tõesti valguse kiirusega. Rangem oleks öelda, et elektromagnetlainete kiirusega, ent omal ajal mõõdeti see just nähtava valguse jaoks ära ja nii nüüd räägitaksegi. 1

Kunst

doc

Kompositsioon

Kuressaare Ametikool Ärikoolituse osakond Arvutiteeninduse eriala Referaat: Kompositsioon Juhendaja: Maila-Juns Valdre 3.1 Väljendusvahendid: Tekstuur (ld. textura kude, ühendus) koostisosade omadustest tingitud ehituslaad, lähedane mõistele faktuur; kunstis viitab peamiselt teose vormi (näiteks välispinna) omadustele pind 1) Ruumi kahemõõtmeline osa või kahemõõtmeline kujund. 2) Asjade väliskiht (pealmine kiht). 3) Tasapinnalise kunsti alus. joon Ühe mõõtmega vorm. Suurema tähtsusega jooned on on sirgjoon ehk sirge, mis tähistab põhilisi orienteerumissuundi; regulaarne kõverjoon on ring. Mõistest "joon" tulenevad mõisted "pind", "keha" jm. Punkt Rangelt võttes saab sellega tähistada üksnes asukohta pinnal või ruumis, kuna on lõpmatult

Kunstiajalugu

doc

Ekonoomiline büroo. Ruumikujundamise põhialused. Taimeseaded.

ERGONOOMILINE BÜROO. RUUMIKUJUNDAMISE PÕHIALUSED. TAIMESEADED. Referaat SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 1.ERGONOOMILINE BÜROO.................................................................................................4 1.1. Milline töölaud on hea?....................................................................................................4 1.2. Kontoritool.......................................................................................................................4 1.3.Kuvar.................................................................................................................................5 1.4.Klaviatuur, hiir..........................................................

Ergonoomika

pdf

Arhitektuuri ja interjööri ajalugu stiilid II Konspekt sisearhitektuuri üliõpilastele.

tagasihoidlike voluutidega. Sisekujundus. Barokk on, sarnaselt gooti stiilile, saanud oma ajastu avaldusvormiks, milles esmakordselt kunstiajaloos ühenduvad kaks mõistet - stiil ja eluviis. Ruumi kujundamine ühtse tervikuna saavutati mitte ainult stiilipuhta mööbli ja ajastu meelisvärvide kasutamisega, vaid kogu ruum seoti ühtseks tervikuks dekoratiivsete vormide abil. Sakraalarhitektuuris mängisid suurt rolli optilise illusiooni võtted, milles eriti itaalia kunstnikud saavutasid erilise meisterlikkuse. Kasutades oskuslikult ära perspektiivse illusionismi võimalused taotleti petlikku ruumimõju – seinu jätkasid maalitud sammaskäigud, lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast ruumist. Rikkalikult kasutati stukkdekoori ja skulptuuri, viimased olid omavahel seotud ühtseks tervikuks, väljendades

Kultuuriajalugu

180

doc

Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010

LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST 2010 Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja hoolduse üliõpilastele Koostanud Kadi Karro AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS. Esimesed maastikud, nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus. VANA-KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik-Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad, linnakodanike aiad. RENESSANSS: Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.- 16. saj

Maastikuarhitektuuri ajalugu

Rohkem sarnaseid