Maastiku kujundamine (0)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Maastiku kujundamine
Referaat
Juhendaja : dots. Mari Nõmmela
Tartu 2012
Sisukord
Sissejuhatus
Referaat „Maastiku kujundamine“ põhineb Sulev Nurme raamatul „Haljasalade kujundamine“ (Eesti Põllumajandusülikool. Keskkonnakaitse Instituut. Tartu: 2003). Referaadis käsitletakse maastikukujunduses esinevaid kompositsioone ja rajatisi ja väikevorme, nendega kaasnevaid probleeme ja lahendusi.
Kompositsioon maastikukujunduses
Ruumi mõistet ei ole võimalik üheselt defineerida. Mõiste ruum jaotatakse kaheks- abstraktseks ja tajutavaks. Abstraktne ruum on matemaatiliselt eksisteeriv ning aitab kirjeldada ja mõista füüsilist ruumi. Tajutav ruum sõltub inimese varasematest kogemustest ning kultuuriruumist kus ta hetkel elab. Ruumi neljas mõõde on aeg. Ruume jaotatakse kaheks: sise- ja välisruumideks. Siseruumid jäävad hoonetesse ning väliruumid jäävad hoonetest välja. Lisaks jagunevad ruumid avatud-, poolavatud- ja suletud ruumideks .
Vorm on iga konkreetse objekti teatud väliskuju. Üksteisest erinevad vormid ainult mõõtmete poolest. Arvestades nende mõõtmeid, saame vormid jaotada kolme põhivormide gruppi: ühemõõtmelised vormid – punkt ja joon, kahemõõtmelised vormid – pinnad, kolmemõõtmelised vormid – kehad. Maastikukujunduses kasutatakse sageli regulaarseid vorme või nende lähendusi.
Kompositsiooniks võib nimetada kunsti seada erinevad objektid ning vormid maastikule nii, et need oleksid omavahel kooskõlas ning moodustaksid ühtse terviku ehk kunstiteose maastikus. Kompositsiooni loomise eelduseks on vormidevaheline harmoonia vormide ja nende heade omaduste vahel ning harmoonia ruumilises konfiguratsioonis. Mida enam leidub elementidel omavahelisi kooskõlalisi sarnasusi, seda harmoonilisem on kompositsioon. Sarnaste vormide kasutamisel peitub ka oht ühetaolisuse tekkeks. Seda aitab vältida valitud motiivide ning vormide varieerimine. Reaalses ruumis on alati olemas mingisugune taust, mis tuleb omakorda sobitada kokku olemasoleva vormiga, saavutamaks harmooniline kooskõla. Taustalise lisanduvad looduslikud nähtused, mis sageli mõjutavad otseselt terve ala kujundust.
Maastikujunduslikus kompositsioonis kasutatakse järgnevaid printsiipe : proportsionaalsus ja mastaabilisus, sümmeetria ning tasakaal, rütm, kontrast , domineerivus , maitse, värvus, faktuur, valgus. Spetsiifilise vahendina lisanduvad perspektiiv ning vaated. Proportsionaalsus seostub vormi suuruse ja kujuga. Kompositsooni osad peavad teatud reeglipära jälgides olema omavahel seotud, saavutamaks terviklikku mõju. Mastaabilisus iseloomustab vormidevahelisi mõõtmevahekordi. Inimene seostab alateadlikult kõiki objekte talle tuntud suurusega. Tänu sellele võib olla kogu kavandatud üldpilt häiritud kui proportsionaalselt ebaloogilised vormid on paigutatud kõrvuti. Mastaabilisus kehtib ka taimede puhul.
Faktuur ehk pinnastruktuur iseloomustab pinna visuaalset kvaliteeti. Faktuur sõltub eeskätt materjalist ja vormi kujust . Sümmeetria kui vaatesuuna suhtes mahuline võrdsus mõlemal pool telge. Sümmeetriline vorm koosneb üksteise suhtes asetsevaist ja geomeetriliselt ning füüsiliselt võrdseist osadest. Tasakaal kui võrdsus parema- ja vasakpoolsete vormi osade vahel. Jaguneb sümmeetriliseks ja asümmeetriliseks tasakaaluks. Ühel juhul on poolte vormiosad täielikult võrdsed, teisel juhul mitte. Rütm kui vormi või teatava vormi omaduse kordamine mingi vahemiku järel. Vormi kordumisel ühes reas mitu korda nimetatakse seda jadaks. Eristatakse geomeetrilist ja meetrilist rada - geomeetrilise jada puhul vormide omavaheline kaugus muutub, meetrilise jada puhul on see konstantne . Kontrast on vormiosade vastandlik rõhutamine. Kontraste võivad moodustada mahult samaväärsed vormid või ka mahult erinevad vormid. Välisruumi puhul on oluline leida naturaalseid kontraste, ent vaatemängulisi. Kompositsiooni seisukohalt ei ole kontrast hädavajalik. Domineerivus tähendab teatud vormi esiletulekut tähtsuselt või suuruselt teiste hulgast. Domineerivus võib olla mahuline kui ka kvalitatiivne. Ühel juhul domineerib vorm oma suurusega, teisel juhul oma omadustega. Domineeriv objekt määrab üldjuhul ära kogu kujunduse stiili ning võtted. Värvus tekitab esimese emotsiooni, mõjutades vormi pinnast saadavat muljet. Valguse ja varju suhtest sõltub esitletava vaatemängulisus. Valgusest sõltub varjude pikkus, värvuste toon ja erksus, vormi liigendatus ja pinnastruktuuri tajutavus – omadused, mis annavad põhiliselt edasi vormi ja ilmekuse. Perspektiivina mõistetakse nähtust, kus vaatajst erineval kaugusel asetsevad ühesuguse suuruse ja kujuga objektid paistavad erineva suurusega. Eristatakse jooneperspektiivi ja õhuperspektiivi. Jooneperspektiivi puhul kauguse suurenemisel muutub näiliselt vaid vormi suurus, kui lisaks toimuvad muutused ka värvuses, siis on tegemist õhuperspektiiviga. Ruumi organiseerimisel üheks olulisemaks vahendiks on vaadete kujundamine ümbritsevas maastikus. Vaadetega eksponeeritakse näidatakse ilu tervikuna või eksponeeritakse kindlaid komponente. Vaated jagunevad järgmiselt: vaatepunktist, raamistusest, keskplaanist, fookusest. Lisaks on olemas kitsas vaade, lai vaade, vista. Sümbolite all käsitletakse erinevaid vorme.
Kompositsiooni ühtsuse huvides valitakse objekti kujundamiseks teatud sarnaseltmõistetav vormikeel . Põhivormide ring, ruut ja sirgjoon kombineerimisel on tuletatud ringiteema, kaareteema, täisnurga-teema, diagonaalteema, mittetäisnurga-teema ja kaar-tangetsiaalteema. Erinevate vormide kombineerimisel tuleks arvestada mõningate põhimõtetega, nagu näiteks erinevate vormide sidumine vormi tsentri või teljega aitab luua harmoonilist ning seotud tervikut . Tuleks vältida teravnurki, kuna neid on keeruline ehitada ning hooldada. Liitvormide puhul tuleks säilitada vormide isikupära, et üks vorm ei haihtks teise.
Taimekompositsioon
Taimed on arhitektide oluliseks vahendis maastiku kujundamisel. Taimede komponeerimisel kehtivad kõik kunstilise kujundamise võtted- ja vahendid. Taimekompositsiooni koostamisel tuleb arvestada mitmete teguritega: kasvukohatingimustega ja olmetingimustega, olemasoleva taimestikuga, kavandatavate taimede omavahelise sobivusega, kavandatavate taimede mõjuga üksteisele, taimede morfoloogia ja fenoloogiaga. Jättes mõne teguri arvesse võtmata, võib tulemus olla pettumus ning kavandatu ei saavuta kunagi seda ilmet , mida planeeriti. Komponeerimine jaguneb järgnevate printsiipide vahel: taimeökoloogiline-, süstemaatiline-, geobotaaniline- ja vormiprintsiip. Taimeökoloogiline printsiip on tähtsaim taimmaterjali valikul . Valitakse sobivaimad taimeliigid kavandatavale alale. Geobotaanilise printsiibiga arvestatakse looduslike kooslustega sobivust. Kuidas nad üksteisele mõjuvad – soodustades, pärssides või olles neutraalsed. Süstemaatilise printsiibi kasutamisel valitakse ühiseid iseloomuomadusi omavad taimed. Vormiprintsiibi puhul on määravad taimmaterjali dekoratiivsed omadused – võra ja tüve värvus, vorm, tekstuur ja lehestik, oksagraafika, õite värvus, lehtede värvus jne. Sageli kasutatakse taimekompositsioonide loomisel üldiseid eeskujusid või otsitakse näiteid olemasolevatest loodusmaastikest.
Taimekompositsiooni osadeks vabakujulisel lahendusel on massiiv , salu, grupp, solitäär ning lillepeenrad. Massiiv on suurem lausaline , ühe või mitmeliigiline istutus . Masiivid loovad head raamid ülejäänud kujundusele. Domineerivaks liigiks on harilikult lehtpuuliik. Salu on looduslik või istutatud üleminekuvorm metsalt pargile või masiividelt avatud aladele . Kuuluvad enamasti suuremate haljasalade juurde. Istutused on hõredamalt kui masiivides, nägemaks igat puud.
Grupp on mitmest liigist koosnevate omaette kompositsiooni moodustavat puude või puude ja põõsaste kogumik. Grupp võib olla üleminekuvormiks. Grupeeritakse mitte ainult taimi vaid ka teisi elemente. Solitäär on üksikelement - üldjuhul dekoratiivsete omadustega üksikpuu. Eelduseks on asukoht, mis peaks olema võimalikult hästi vaadeldav. Lillepeenart võib võrrelda grupiga, lillede paigutamisel luuakse omaette kompositsioon, mis on omakorda suuremas kompositsioonis. Lillepeenrad võivad kujuneda vaatefookusteks. Kõige paremini pääsevad peenrad esile lähivaates, kus eristub iga taim. Lillepeenrad jagunevad sõltuvalt kujust ja suurusest klumpideks, bordüürideks, miksbordüürideks, vaippeenardeks ja kollektsioonipeenardeks.
Taimekompositsiooni osadeks regulaarsel lahendusel on allee , hekk , boskett , spaleer, varikäik, parter, solitöör ja bordüür. Alleeks nimetatakse üheliigiliste puuderidadega ühelt või kahelt poolt piiratud teed. See on üks vanimaid aiakunsti elemente. Hekid on regulaarselt hooldatavad või vabalt kasvavad põõsaste ridaistutused. Kasutamise eesmärk on peamiselt piirav ja kaitsev. Bordüür on klassikaline hekk, mille kõrgus jääb alla poole meetri. Eesmärgiks on murualade piiramine. Ridaistutused on võrreldavad eelnevatega. Boskett kujutab endast suletud välisruumi, mille seinad moodustavad tihedalt istutatud ja vormi pöetud puud. Spaleer on allee ning bosketi ühendvorm. Parterid on avatud pargiosad. Parterid on kujundatud erinevate mustritega, mis võivad olla keerulised ja lihtsad.
Rajatised ja arhitektuursed väikevormid kujunduses
Väikevormideks nimetatakse mitmeid funktsionaalseid ja kujunduslikke rajatisi ning konstruktsioone. Kujunduslikke väikevorme kasutatakse peamiselt vaatefookustena või kompositsioonitsentritena. Funktsionaalsed väikevormid kavandatakse ohutu ning mugavate maastike kasutamise huvides. Lisaks on haljasaladel ehitised. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Hoonete hulka kuuluvad kerghooned, rajatised on teed, platsid , tugiseinad jne.
Teed planeeritakse haljasaladele eelkõige funktsionaalsuse tõttu. Oluline on mugav ja loogiline liikumine haljasala erinevate osade vahel. Teid võib kujundada sirgjooneliselt või kujunduslikult, oluliseks saavad ja reljeef ja maastiku takistused. Tee eristamiseks ümbrusest valitakse vastav teekattematerjal. Valikul saab oluliseks tee koormus ja ümbritsev kujundus. Platsid luuakse teede ristumiskohtadesse, puhkekohtadesse, rajatistega seotud aladele ja vaatekohtadesse. Platside kujud varieeruvad vastavalt ala kujundusele ja vajadusele.
Platsid kaetakse sarnase materjaliga nagu teed, või kvaliteetsema kattega. Võimalused luua platsidele erinevaid kujundeid ja ornamente.
Vesi on kujundatava ala domineerivaks elemendiks, olenemata kas tegu on loodusliku või tehiselemendiga. Liikumatu vesi loob peegeldusega maalilisuse vaadetele ja panoraamidele. Liikuv vesi on atraktiivne ja nõuab vaataja täielikku tähelepanu, tuleks pöörata tähelepanu looduslike jugade, kaskaadide jms säilitamisele ning eksponeerimisele. Tehislikest elementidest on purskkaevud ühed dekoratiivsemad ehitised.
Reljeef on üks peamisi ruumi loovaid elemente, seda ei saa käsitleda lihtsalt kujunduselemendina. Reljeefi vaheldusrikkusest sõltub kujundusvahendite valik. Üldjuhul olemasolevat reljeefi ulatuslikult ei muudeta . Ainult seoses mahukate mullatöödega või maastiku korrastamist vajavate reljeefimuutustega. Maaskulptuur tegeleb reljeefi modelleerimisega kunstilistel eesmärkidel. Modelleerimise käigus võib lahendada tehnilisi probleeme, kasutades traditsiooniliselt erinevaid lahendusi ja lähenemisi. Kaasaegne tehnika ja materjalid lubavad maastikukujunduses vormida vajaliku reljeefi. Probleem võib tekkida reljeefi ja erinevate rajatiste vahel kooskõla saavutamine. Rajatiste kavandamisel tuleb arvestada reljeefi omapära.
Kõrguste vahe liitmisel ei ole alati võimalik seda sujuvalt teha, seetõttu kasutatakse astangute lahendamisel nõlvu või tugiseinu. Nõlva loomisel tuleb arvestada pinnase eripära. Üldiselt üritatakse vältida kaldenurka üle 45 kraadi. Võimalik on väiksemate nõlvade katmine erinevate tehismaterjalidega, loomaks kujunduslikku elementi ja harmooniat maastikuga . Tugiseinad on kahe eri kõrgusega pinna piiril asuvat tugikonstruktsiooni, mille esikülg on nähtav, tagakülg aga asub pinnases.
Paviljonid ja varikatused rajatakse puhkamiseks, eraldumiseks ja vaadete nautimiseks . Kujunduslikult on võimalused rajamiseks piiramatud , arvestada tuleb maastiku ja ala üldise kujunduse ja eripäradega. Nende vahel piiri tõmmata on raske, kui varikatus on üldjuhul lihtsama ehitusega ja tagasihoidlikum. Terassi käsitletakse kui siseruumi pikendust väljaspool hoonet. Terass on funktsionaalne rajatis , mida võib kasutada näiteks kohvikutena, vaateplatvormidena, vabaõhulavadena jne. Terass on muu pinna suhtes tõstetud pind.
Välisruumi kasutamise edendamiseks tuleb varustada see funktsionaalse inventariga. Pargiinventar tuleb valida vastavalt pargi kujundusele, värvus, stiil ja proportsioonid peavad sobima konteksti.
Enamasti kujutavad funktsionaalsed väikevormid teatavaid kontstruktsioone. Nende mugavaks kasutamiseks peavad olema nad ohutud ja kujundatud ning paigutatud vastavalt vajadustele. Prügikastid avalikes kohtades peavad olema vastupidavad ning vandaalikindlad; kergesti tühendatavad ja puhastatavad; puhtad ja sobima üldilmega; kergesti leitavad; piisava suuruse ja paigutustihedusega.
Valgustus on heakorrastuse üks tähtsamaid osi. Asulates kasutatakse valgustust põhiliselt tänavavalgustusena, arhitektuurse-kunstilise valgustusena, reklaamvalgustusena, signaal-ja turvavalgustusena. Valgustus on vajalik mugavaks ning ohutuks liiklemiseks asulates pimedal ajal.
Kavandamisel lähtutakse eelkõige tehnilistest aspektidest: valgustatud peavad olema kõik kasutatud teed asulais ja haljasaladel, sissepääsud hoonetese, platsid, terminaalide ümbrused, parklad , sisehoovid jm. Plaanimisel on põhiliseks teguriks valgusvoo hulk pinnaühikule. Valgustatusest sõltub valgustite vahekaugus , kupli tüüp, valgusallika võimsus ja masti kõrgus.
Plastika aitab koondada vaadet ja ergastab kompositsiooni haljasalal. Mida ahtam on ala, seda hoolikamalt tuleb jälgida konteksti ja valida detaile. Temaatiliselt jaguneb plastika allegoorseks – taiese ideed väljendatakse läbi allegoorilise vormikeele, sümboolseks – teose idee väljendub läbi üldtuntud sümbolite, žanriplastikaks – toeste loomisel on kasutatud kinlat temaatikat. Plastikat valitakse vastavalt ala suurusele, teemale ja kujundusele. Igasugune plastika aeda ei sobi. Skulptuuri valikul tuleb lähtuda järgmistest punktidest: tuleks vältida inimesesuurusi inimfiguure, skulptuurid peavad paiknema alusel, üks ühele jäljendatud objektid ei mõju usutavalt.
Kokkuvõte
Maastike kujundamisel tuleb arvestada kindlate kompositsioonireeglitega ja maastiku olemasoleva looduse ning paigutusega. Võimalused on tänapäeval piiramatud, alustades erinevatest kattepinnastest ja lõpetades vajalike reljeefimuutustega. Kõik muudetav ja kujundatav peab olema omavahel tasakaalus ja harmoonias, tuleb arvestada maastiku omapära ja olemasolevat loodust.
Kasutatud kirjandus

Nurme, S. 2003. Haljasalade kujundamine. Eesti Põllumajandusülikooli Keskkonnakaitse Instituut. Tartu. lk 5 – 75.
11