Maastiku kujundamine referaat (0)

Maastiku kujndamine
referaat
Juhendaja
Tartu 2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
Ruum-selle tähendus ja määratlus 3
Maastikukujunduse võtteid 3
Proportsioonid ja mastaap 4
Faktuur ( tekstuur ) 5
Sümmeetria, tasakaal ja rütm 5
Kontrast , valgus ja värv 6
Vaated 6
Kombineeritud vormidel põhinevad kujundusteemad 7
Taimekompositsiooni koostamise põhiprintsiibid 8
Taimekompositsiooni osad 8
Rajatised ja arhitektuursed väikevormid kujunduses 9
Teed ja platsid 9
Vesi 10
Reljeef kujunduselemendina 10
Ehitised 10
Valgustus 11
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Käesolev referaat põhineb Sulev Nurme raamatul „Haljasalade kujundamine“(2003), mis põhineb tema magistritööl. Referaat võtab kokku raamatu esimeses pooles välja toodud põhitõed ja tähelepanekud maastiku kujundamise kohta.

Ruum-selle tähendus ja määratlus

Väga raske on ruumi üheselt defineerida. Kolmemõõtmeline ruumikäsitlus on ehk kõige lihtsam ja vanem ning nii inimene ruumi enamasti tajubki. Üldiselt võib ruumi arhitektuuris ette kujutada kui objektide vahelist tühimikku mida saab määratleda kolme mõõtme abil, maastikuarhitektuuris maastikuelementide poolt piiritletud alana. Vaataja mulje ruumist sõltub siiski ruumielementidest ja tema isiklikest kogemustest. Ruumi tajumisel tuleb arvestada ka neljanda mõõtmega-ajaga, tänu looduslikele protsessidele või inimtegevusele muutub ruum ajas.
Eristatakse sise-ja väliruume ehk siis hoonete sisse ja hoonetest välja jäävateks ruumideks. See jaotus on küllaltki meelevaldne, sest laiemalt mõeldes on kõik ruumid tegelikult ühtse ruumi osad mis on omavahel otseselt või kaudselt seoses. Selline jaotus aga hõlbustab arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri tegevusvaldkondade eristamist.
Maastikuarhitektuur tegeleb põhiliselt väliruumiga ja selle ülesanne on maastiku organiseerimine eesmärgiga kujundada väliruum inimesele soodsaks elukeskkonnaks. Hooneteväline ruum jaotub veel tänu maastikuobjektidele avatud-,poolavatud-, või suletud ruumiks. Looduses tavaliselt täiesti avatud või suletud ruume ei leidu, enamasti on tegu poolavatud keskkondadega.

Maastikukujunduse võtteid

Kompositsiooni aia-või pargikujunduses saab nimetada kunstiks maastikul . Seda saab teha harmoonia loomisega kompositsioonielementide vahel teatud põhimõtete alusel. Ühtsus ei tähenda ühevormilisust ega samade elementide kordamist, ühtsust võib maastikukujunduses väljendada teatud omaduste korduvuses. Sarnaste vormide kasutamises võib tekkida ka oht monotoonsuseks, seda aitab vältida motiivide ja vormide varieerimine. See ei tähenda uute elementide lisamist, vaid samade vormide esitlemist vaatajale erinevalt. Kujunduse kandvate vormide varieerimine väldib terviku laialivalgumist. Samuti esinevad sama elemendi erineval eksponeerimisel teistsugused kujunduslikud omadused.
Mõned tüüpilisemad võimalused ühe vormi eksponeerimiseks erinevalt:

• lähivaates:kogu tähelepanu koondatakse lähedal asuvale silmapaistvale objektile
  
• kaugvaates:eksponeeritav asub vaatajast eemal, võib olla vaate fookuseks
  
• vabalt, avatult: eksponeeritavale ei suunata otseselt tähelepanu
  
• poolsuletult:eksponeeritav on vaadeldav teatud kohtadest või teatud ulatuses
  
• isoleeritult: eksponeeritav on vaadeldav vaid lokaalselt
  
• seotult: eksponeeritav on osa suuremast kogumist
  

Joonis 1. Vormide eksponeerimine. A-lähivaates, B-kaugvaates, C-vabalt, D-poolsuletult, E-isoleeritult, F-seotult.

Proportsioonid ja mastaap

Proportsionaalsus on kunstis üheks võtmeküsimuseks. Kõrvutiasetsevad vormid, mille mõõtmed alluvad teatud seaduspärale, mõjuvad proportsionaalselt . Kompositsiooni osad peavad olema omavahel teatud reeglipära jälgides seotud, et saavutada terviklikku mõju. Tuntuimaks seaduspäraks on nn kuldlõikeline proportsioon . See proportsionaalsus on hästi tajutav ilmselt sellepärast, et see väljendub paljudes looduslikes objektides sh inimese kehas. Kuldlõikelisel proportsioonil on vormi põhimõõtmete omavaheline suhe ning vormiosade mõõtmete suhe vormi põhimõõtmetesse muutumatu. Mastaabilisus iseloomustab vormidevahelisi mõõtevahekordi, alateadlikult võrdleb inimene objekte iseenda või mõne talle igapäevase etaloniga.
Maastikukujunduses on väga oluline jälgida proportsionaalseid suhteid taimede grupeerimisel. Tüüpiline viga mis tehakse on omavahel proportsionaalselt liiga suurte ja väikeste taimede kõrvutamine nt siberi lehise ja dammeri tuhkpuu. Taimede valikul tuleb tuleb eeskätt arvestada taustsüsteemi e ümbrusega, sh juba olemasolevate taimedega ja istutatavate proportsioonidega, kui nad on täiskasvanud.
Haljastuse ja hoonestuse koosmõjul on võimalik peita või esile tuua hoone teatud proportsionaalseid erisusi. Järgnevalt selle kohta ka mõned näited:

• paigutades hoone nurkadele laiavõralised või lehvikja võraga puud tundub hoone laiem.
  
• hoone tundub kõrgem, kui nurkadesse paigutada koonilise või sammasja võraga puud.
  
• nurkade peitmine taimestikku laseb esile tulla fassaadil
  
• massiivsed, lagedad seinapinnad saab liigendada taimestikuga.
  

Faktuur(tekstuur)

Faktuur e pinnastruktuur iseloomustab pinna visuaalset kvaliteeti. Olenevalt materjalist, värvusest, pinnatöötlusest ning pinna liigendatusest mõjub vorm erinevalt. Maastikukujunduses esinevate mitmesuguste pindade nt teed, platsid, muru faktuur sõltub eeskätt materjalist, nt plaatpinna muster on seda tihedam mida väiksem on plaat.
Kujunduslikust seisukohast, lähtudes vormi pinnaomadustest, on maastikul kahtlemata huvitavamateks elementideks vesi ja taimestik . Sõltuvalt ilmastikust võib taimestik olla eriilmeline. Taimfaktuur pakub palju eriilmelisi pindu, mille faktuur sõltub lehe värvusest, kujust , suurusest ning puudel-põõsatsel ka oksagraafikast.

Sümmeetria, tasakaal ja rütm

Ajaloolises kontekstis võib pargikunsti lähtuvalt sümmeetria kasutamisest jaotada kaheks: nn prantsuse e regulaarstiiliks, mille kandev idee põhineb teljelisusel ja sümmeetrial ja, vastandina eelmisele, inglise e vabastiiliks, mis rõhutab looduslikust.
Tasakaaluks võib nimetada võrdsust vasak-ja parempoolsete vormide vahel. Sõltuvalt tasakaalustatavatest vormidest ning nende paigutusest eristatatkse nn sümmeetrilist ja asümeetrilist tasakaalu. Esimesel juhul saavutatakse tasakaal poolte vormiosade täieliku võrdsusega. Asümeetriline kompostitsioon on see, kui vormiosa on omavahel enamvähem samad „visuaalselt raskuselt“.
Inimene tajub lihtsalt mõistetavat rütmi, seega ka lihtsamaid ridu, selle pärast välditakse komplitseeritud meetriliste ridade ja geomeetriliste jadade kasutamisel keerukaid elementide vaheldumise kombinatsioone. Maastikukujunduses ei kasutata rütmi kuigi tihti just matemaatilise täpsusega ning vormi täpse kordumisega, vaid mingi elemendi, vaate või motiivi rütmilise kordamisega. Nt vabakujulises kompositsioonid sisalduv rütm peab olema väljendatud kaudselt ja tajutav pigem alateadlikult.

Kontrast, valgus ja värv

Kontrast on üks efektiivsematest võtetest kompositsiooni loomisel. Kontrastseid paare saab luua igasuguseid vormi omadusi kasutades, jälgides vaid, et valitud kontrastipaarid sobiksid konteksti-liiga järsud või ebaloogilised kontrastid mõjuvad ebaloomulikena. Sellepärast ei kasutata aia ega maastikukujunduses koos kunagi lahendusi , mille põhiideed looduses kunagi koos ei eksisteeri nt kõrb ja soo. Samuti peab jälgima ehitusmaterjalide sobivust kohalike tavade ja juba olemasoleva materjalikasutusega.
Välisruumi loomisel on oluline leida võimalusi demonstreerimaks looduses tavalisi, kuid vaataja jaoks vaatemängulisi kontraste mida pakuvad nt valgus ja vari. Levinumaks kontrastiks väliruumis on vertikaalsetele vormidele vastandatavad horisontaalsed vormid.
Valguse ja varju suhetest sõltub suuresti esitletava vaatemängulisus. Erinevatele vormidele sobib erinev valgustus. Kahtlemata vajavad valgusele avatud alasid need vormid millel põhineb ülejäänud kompositsioon . Olenevalt kellaajast muutub valguse tonaalsus millest lähtuvalt eristatakse hommiku-, päeva-ja õhtuvalgust.
Haljasaladel kasutatavate ehitiste ja väikevormide värvus valitakse vastavalt kontekstile. Looduslikus keskkonnas ei tule roheline hästi esile ja seetõttu on seal soovitatav kasutada kontrastsemaid toone. Konkreetse vormi värvuste valikul ei kasutata kunagi üle 3-4 värvi ja kusjuures üks neist peab olema domineeriv ning üks neutraalne .

Vaated

Vaadetega näidatakse maastiku ilu tervikuna või eksponeeritakse selle silmapaistvamaid komponente. Peamiste kompositsioonitsentrite paigutamisel tuleb lähtuda nende vaadeldavusest mitmest kohast. Vaate kujundamiseks on ajalooliselt välja kujunenud kolm võimalust: kitsas vaade, lai vaade ja vista. Kitsas ja lai vaade on seotud vaatekoridoriga. Kitsas vaade on vaade, mille ulatus võrdub enam-vähem inimese normaalse vaatelaiusega. Lai vaade on seega normaalsest vaatelaiusest suurem ja enam kui kahekordne vaatelaius on käsitletav juba kui panoraamvaade. Vista kujutab endast kitsast ja sügavat vaatekoridori.
Vaadete kujundamisel puututakse sageli sinna mittesobivate elementidega nagu nt elektriliinid. Et ebasoovitavad elemendid ei segaks lõppresultaati tuleb nendega arvestada juba projekteerimise alguses.

Kombineeritud vormidel põhinevad kujundusteemad

Põhivormide kombineerimisel põhinevad järgnevad 6 kujundusteemat (joonis 3).

• ringiteema
  
• kaareteema
  
• täisnurgateema
  
• diagonaalteema
  
• mittetäisnurga teema
  
• kaar-tangentsiaalteema
  

Joonis 3. A-ringiteema, B-kaareteema, C-täisnurga teema,
D-diagonaaliteema, E-kaar-tangensiaalteema, F-mittetäisnurga teema
Ringiteema ehitatakse üles kattuvatele või kontsentrilistele ringidele. Kaarjas teema pakub võimalusi paindlikult lahendada alasid loodusliku ja tehisliku piirimail nt golfiväljakud. Täisnurkne teema on heaks lahenduseks mitmesuguste täisnurksete väiksemate alade lahendamiseks. Diagonaalteema on olemuselt analoogne täisnurkse teemaga . Kaar-tangentsiaalteema ühendab endas täisnurksed vormid ja ringid. Mittetäisnurga teema on olemuselt sarnane kaarja teemaga, teravnurki välditakse.

Taimekompositsiooni koostamise põhiprintsiibid

Taimekompositsiooni koostamisel tuleb arvestada paljude teguritega, sealhulgas:

• kasvukohatingimuste ja olelustingimustega
  
• olemasoleva taimestikuga(kooslustega)
  
• kavandatavate taimede omavahelise sobivusega
  
• kavandatavate taimede mõjuga üksteisele(sh kasvukiirus, taime maksimaalsed võimalikud mõõtmed, ealisus jne)
  
• nii kavandatavate kui olemasolevate taimede morfoloogia ja fenoloogiaga
  

Jättes loetelus mõne teguri arvestamata, võib juhtuda, et kavandatu ei saa kunagi seda ilmet , mida kujundaja oma vaimusilmas ning paberil ette kujutas.
Taimede põhilisteks kujunduslikeks karakteristikuteks on:lehestiku(okastiku) värvus, õite ja viljade värvus, oksastiku ning tüve(võrsete) värvus, oksagraafika(rohttaimedel leherosett jne), võra kuju, lehestiku faktuur(lehtede suurus, paiknemine võrsel ning kuju)
Taimmaterjal jaguneb põhimõtteliselt heitlehelisteks ja igihaljasteks taimedeks. Kujunduses on mõlemal teatav eripära kasutamises. Okaspuud ja igihaljad taimed püsivad tänu võra värvusele ja kujule stabiliseerivad ja lisavad kompositsiooni staatilisust sellepärast kasutatakse neid sageli fooni , vaate raami või kompositsioonitsentrina. Lehtpuud toovad kujundusse dünaamilisuse ja vaheldusrikkuse.
Liikide valikul, loomaks esteetiliselt ning ökoloogiliselt hästitoimivat tervikut , peaks eeskätt arvestama taimede ökoloogilist sobivust kasvukohta. Taimekompositsiooni võib üles ehitada taimede füsioloogilistele muutustele, grupeerides taimed kompositsiooniosadeks, mis reageerivad sarnaselt aastaaegade vaheldumisele.

Taimekompositsiooni osad

Taimekompositsiooni osadeks vabakujulisel lahendusel on massiiv , salu, grupp, salu ning solitäär. Regulaarse lahenduse põhilisteks kujunduselementideks on allee , hekk, boskett , spaleer, varikäik, parter, solitäär ja bordüür.
Alleed , hekid, bosketid, bordüürid, spaleerid ja varikäigud on abiks maastikuruumi eraldamisel ja dekoratiivsete elementidena.
Massiiv on suurem lausaline , ühe või mitmeliigiline istutus , istutused massiividena tehakse tavaliselt funktsionaalsel eesmärgil kaitseistandustena, vee-, müra-, tolmu-ja lume eest, ning nõlvakindlustusteks. See võib olla ümbritsetud põõsastest, olla ühe-või mitmerindeline. Solitäär võib sobivas kontekstis olla täiesti omaette vaatamisväärsus. Üksikpuud valitakse näiteks huvitava võra või tüve kuju järgi, lehestiku või õite värvuse järgi, õitsemise kestvuse või intensiivsuse järgi.
Lillepeenrad pääsevad kõigis oma nüanssides esile lähivaates, kus selgesti eristub iga üksiktaime ilu.Oma ealisuse järgi jaotatakse lillepeenrad püsi-ja suvelillepeenardeks. Sõltuvalt peenra kujust ja suurusest võib neid jaotada ka järgnevalt: klumbid bordüürid, miksbordüürid, vaippeenrad ja kollektsioonpeenrad. Lillepeenarde kujundamisel peab kindlasti arvestama mõningate põhimõtetega: kõrgemaks kasvavad liigid paigutatatkse peenra keskele ; mitmeliigilisse peenrasse valitakse liigid millel on mingi ühine omadus; koos kasutatakse peamiselt 3 värvust, millest 1 domineerib ; peenra dekoratiivsuse tagamiseks kasutatakse püsivate omadustega dekoratiivsete omadustega liike. Murus paiknevaid peenraid reeglina silmatorkavalt ei ääristata.

Rajatised ja arhitektuursed väikevormid kujunduses

Väikevormideks nimetatakse mitmeid funktsionaalseid ja kujunduslikke rajatisi ning konstruktsioone(prügikastid, skulptuurid). Eriti oluliseks muutuvad kujunduslikud väikevormid nagu näiteks skulptuurid kohtades kus vajatakse efektset tulemust ning haljastuse rajamine on keerukas.
Pargiinventar e välismööbel peab olema allutatud kujunduslikule tervikule, sobimatu kujundusega inventar muutub ebasobivaks dominandiks ja tõmbab liigselt tähelepanu. Igapäevaeluks vajalikke väikevorme peavad saama kasutada kõik inimesed.

Teed ja platsid

Teed rajatakse haljasaladele oma kalliduse tõttu funktsionaalsusest lähtudes. Teed rajatakse arvestades mugavat ning loogilist liikumist haljasala eri osade vahel. Sõltuvalt reljeefist ja maastikul olevatest takistustes võib tee kujundeda keerulise joonega . Tee trajektoori kujundamisel tuleb inimeses tekitada huvi teel liikumise vastu. Tee eristamiseks ümbrusest valitakse vastav teekattematerjal. Selle valikul saab määravaks prognoositav tee koormus.
Platsid tekivad teede ristumiskohtadesse, puhkekohtadesse, mitmesuguste rajatistega seotud aladele. Plats peab esile tooma sellega seotud hoone, sellepärast tuleb muu ümbritsev, sh haljastus planeerida nii et ei väheneks hoone vaadeldavus . Kombineerides erineva suuruse, värvi ja faktuuriga teekattematerjale, saab platsidele luua ornamente ja mustreid .

Vesi

Vesi, tehis-või loodusliku veekoguna on kahtlemata kujundatava ala dominandiks. Tasane veepind analoogselt avatud aladega on kontrastne vertikaalsete vormidega. Peegelduseffekt ilmneb eriti hästi hämaruses, kuna näiteks vees peegelduvad tuled näiliselt kahekordistuvad. Saared veekogus suurendavad avaruse muljet ja seal paiknevad objektid tulevad hästi esile.
Liikuv vesi on kujunduselemendina eriti atraktiivne , seetõttu tuleks alati tähelepanu pöörata looduslike jugade, kaskaadide jms säilitamisele ja eksponeerimisele. Liikuv vesi köidab tähelepanu iseloomuliku heliga ja vee liikumisest tuleneva vaatemänguga. Purskkaevud on kahtlemata ühed dekoratiivsemad vee-elemendid. Olenevalt sellest kas purskeotsik on veepiirist allpool või üleval erineb ka joa omadus. Veepinnal asuv purskeotsik annab selgepiirilise joa, veepiirist allpool asuv annab kobrutava, lainetava efekti.

Reljeef kujunduselemendina

Reljeef on üks peamisi ruumi loovaid elemente. Reljeefi vaheldusrikkusest sõltub kujundusvahendite valik. Reljeefi modelleerimisega kunstilistel eesmärkidel tegeleb geoplastika, seda võib käsitleda ka kui ühte landart’i(maakunsti) osa.
Kõrguste vahe lahendamisel ei ole sageli võimalik erinevaid alasid omavahel sujuvalt liita, seetõttu tekivad astangud. Tuntuim nõlvakattematerjal on muru, siiski ei tohi sel juhul kalle olla üle 20 kraadi.
Nõlva asendab tugisein, ning võimaldab tekitada suuremaid horisontaalseid pindu. Tugimüüre kasutatakse maapinna terrasseerimisel, maapinna täitmisel ja mitmesuguste süvendite ja puistangute kindlustamiseks. Nende ehitamiseks võib kasutada väga erinevaid materjale: looduslikku ning tehiskivi, puitu, plastikut, metalli. Materjali valikul tuleb arvestada muidugi ümbritseva ala arhitektuuri ja traditsioonidega.

Ehitised

Paviljonid ja aiamajakesed loovad võimaluse vaikseks puhkuseks ja pakuvad varju päikese ning vihma eest. Paviljoni asukohaks valitakse muudest haljasala osadest reljeefi või haljastusega täielikult või osaliselt eraldatud koht.Pergolaid kasutatakse aedades vaadete sulgemiseks, ühelt aiaosalt teisele minekuks, väravateks, istumis-ja puhkekohtade kujundamiseks. Piirded kavandatakse kohtadesse kus nad on funktsionaalselt vajalikud. Piirdega on visuaalselt võimalik ruumi suurust mõjutada. Kallakutele kavandadavad piirded on üldjuhul astmelised .

Valgustus

Valgustatud välisruum annab vahendid aia sidumiseks siseruumidega. Oskusklik valgustus süvendab ruumilisust ja lisab salapära. Öine valgustamine toob esile kujunduselementide need küljed mida päevavalguses ei märka. Veekogude valgustamine toob esile eriti huvitavaid efekte , paljude taimede dekoratiivsed efektid suureneveda öisel valgustamisel. Valgustatud haljasala on turvalisem ja seetõttu tema kasutusaeg pikem.

Kokkuvõte

Maastiku kujundamine on küllaltki pikaajaline protsess, milles tuleb arvestada tohutult paljude erinevate elementide ja faktoritega. Kuna tegu on väliruumiga siis mängivad olulist rolli taimed, ning ilma taimmaterjali põhjaliku tundmiseta on hästi mõjuvat terviklikku kompositsiooni keeruline luua.

Kasutatud kirjandus

Nurme, S; 2003, Haljasalade kujundamine, Tartu