Kommunikatsiooni mudelid (0)

Stiimuli-reaktsiooni mudel
Kommunikatsiooniteooria klassikaline mudel on stiimuli-reaktsiooni mudel. Idee pärineb vene psühholoogilt Ivan Pavlovilt, kes koertega katseid tehes avastas, et tema katsealused reageerivad kindlatele signaalidele. Pavlov oletas, et see võib seletada ka inimeste käitumist. Idee korjasid üles Arthur ja Carolin Staats , kes uskusid, et üks ja sama stiimul võib esile kutsuda enam-vähem samasuguse mõju igaühele. Stiimuli-reaktsiooni mudeli järgi saadab kommunikaator välja stiimuli, mis jõuab retsipiendini ja kutsub esile reaktsiooni.
Mudel koosneb kolmest elemendist: kommunikaatorist, stiimulist ja retsipiendist. Kommunikaator on suhte algataja; teavet loov, töötlev, levitav inimene või inimrühm. Stiimul on ergutusvahend, ajendav põhjus; psühholoogias mõjur, millele organism reageerib, organismis vastureaktsiooni tekitav ärritaja. Retsipient on sõnumi saaja, vastuvõtja, adressaat.
Shannoni ja Weaveri mudel
Claude E. Shannoni ja Warren Weaveri teost „The Mathematical Theory of Communication “ (1949) peetakse sageli üheks lähtepunktiks, millest hakkas välja kasvama kommunikatsooni uurimine . Kõnealune teooria tugineb II maailmasõja järel USA-s Belli telefonilaboris tehtud uuringutele.
Shannon ja Weaver eristasid kommunikatsiooni uurimises kolme probleemide taset:
1) tase A: tehnilised probleemid - kuidas sümboleid võimalikult täpselt siirdada?
2) tase B: tähenduse probleemid - kuidas täpselt viivad siirdud sümbolid tähenduse pärale?
3) tase C: efektiivsuse probleemid – kui efektiivselt juhib vastuvõetud tähendus tegevust soovitud suunas?
Tehniliste probleemide (tase A) mõistmine pole kuigi keerukas – just nende mõistmiseks mudel loodigi. Shannonit huvitas kommunikatsioonis eeskätt see, kuidas toimetada inimese kõne häireteta ühest paigast teise.
Tähenduse probleeme (tase B) on lihtne märgata, kuid raske lahendada. Shannoni ja Weaveri kujutluses sisaldub tähendus sõnumis ning seda saab edasi anda, täpsustades sisu koodi. Kuid asjaga on seotud ka kultuuri tegurerid, mida mudel arvesse ei võta – tähendus sisaldub niisama palju kultuuris kui sõnumiski.
Efektiivsuse probleemid (tase C) tunduvad esmapilgul viitavat sellele, et Shannon ja Weaver pidasid silmas propagandat või manipulatsiooni ning tundsid huvi selle vastu, kuidas saatja võib muuta suhtluse efektiivsemaks nii, et vastuvõtja reageerib soovitud viisil. Ent Shannoni ja Weaveri meelest ei eristu need tasemed üksteisest, vaid on omavahel seotud kui tase A toimib, siis toimivad samamoodi ka tasemed B ja C.
Shannoni ja Weaveri mudel koosneb viiest elemendist:
1) informatsiooniallikast, mis loob uudise;
2) saatjast, mis kodeerib sõnumi signaalidest;
3)kanalist, mille kaudu signaalid liiguvad;
4) vastuvõtjast, mis dekodeerib (rekonstrueerib) signaalidest sõnumi;
5) adressaadist, kellele signaal saabub.
Mudeli tähtsaim osa on infoallikas . Tema otsustab, milline sõnum saata, valides ühe paljude võimalike seast. Saatja muudab võimaliku sõnumi signaaliks, mis kanali kaudu liigub vastuvõtjani. Sõna kanal viitab neile füüsilistele vahenditele, mille abil signaale siirdatakse. Kanaliks on valguslained, häälevõnked, raadiolained, telefonijuhtmed, kus sõnum kulgeb signaalina, närvirakud jms. Telefonitoru (valjuhääldi) toimib saatja ja vastuvõtjana. Dekodeeritud signaali võtab vastu adressaadi kõrv.
Vahendid jagunevad kolme rühma.
1. Otsesed vahendid: hääl, ilmed , keha. Sõnumi saatja kasutab sõnade, ilmete ja kehahoiakute "loomuliku" keelt. Need toimivad siin ja praegu. Sellise vahendi kasutamise eeldus on sõnumi saatja kohalolek – tema ongi see vahend.
2. Esitavad vahendid: raamatud, maalid, kujutised, arhitektuur , disain jne. Need võivad talletada esimesse rühma kuuluvate vahendite sõnumeid, sel juhul ei ole saatja enam vältimatult kohal.
3. Mehaanilised vahendid: telefon, raadio, televisioon , teletekst, interneti-ühendusega arvuti jms. Need siirdavad esimesse ja teise rühma kuuluvate vahendite tooteid.
Rühmade piirid ei ole selged, mistõttu on arukas vaadelda kõiki vahendeid samasugustena.
Väga tähtis element on müra. Iga takistus, mida signaal teel kohtab viib sellele, et vastuvõetud signaal erineb saadetud signaalist. Müra tähistab kõike allika tahtest sõltumatut, millesse signaal teel saatjast vastuvõtjani takerdub: hääle moondused telefonis, kahin raadiosignaalis jne.
Mürasid võib liigitada nõnda:
1) takistus – sõnum ei jõua kohale;
2) kohin – sõnumisse seguneb muid sõnumeid või häireid;
3) kadu – sõnum jõuab pärale, kuid osa sellest kaob aistingu- või muude häirete mõjul;
4) moonutus – sõnumit mõistetakse ja tõlgendatakse valesti.
Tagasiside
Shannon ja Weaver ei kasutanud sõna tagasiside, kuid hiljem on peetud seda mõistet vajalikuks. Tagasiside all mõistame infoallikani jõudnud adressaadi reaktsiooni sõnumile. Selle eesmärk on muuta suhtlus tõhusamaks. Regulatsiooni aluseks on vastuvõtjate reaktsioon.
Lasswelli viie küsimuse mudel
Harold Dwight Lasswelli loodud viie küsimuse mudeli järgi on suhtlus protsess, mis koosneb õigupoolest kahest põhisündmusest: info andmisest ja selle vastuvõtmisest. Suhtlus sünnib siis, kui kommunikaator (saatja) edastab retsipiendile (vastuvõtjale) sõnumi. Selleks on aga vaja transporditeed (kanalit) ja transpordivahendit (meediumi). Kanaliks on inimese meelded: silm on vaate-, kõrv kuulde-, keel maitse-, nina haiste- ja keha kompekanal. Kommunikatsioon võib kulgeda mööda kõiki neid kanaleid, mööda mõnda või ainult ühte kanalit. Sellise suhtluse lihtsustatud kujutlusele vastab Harold D. Laswelli kuulus küsimus: „Kes ütleb kellele mida, mis kanali kaudu ja millise mõjuga?“. Sama küsimuse võib esitada ka retsiependikeskselt: kes otsib mis teavet, mis kanalist ja millise tulemusega?
Laswelli lihtne mudel on piisavalt abstraktne ja kehtib suhtluse laias spektris. Kommunikatsioon selle mudeli mõttes ei ole piiratud ainult kõne ja kirjaga , vaid hõlmab ka söömist, riietust , miimikat, armastust, mängu, sporti jne, seega inimese kogu kommunikatiivset käitumist, mis kulgeb saatja, vastuvõtja, sõnumi, kanali ning meediumi kaudu.
Ühtlasi on kommunikatsioon Laswelli mudeli järgi lineaarne ja ühesuunaline protsess. Suhtlus on siin midagi voolusarnast, mistõttu näib, et tegemist on Shannoni ja Weaveri mudeli sõnalise versiooniga. Laswelli mudel on sirgjooneline ning peab suhtluseks sõnumi siirmist.
Samas võime Laswelli viie küsimuse alusel eristada selles protsessis viit positsiooni, mis omakorda tähistavad viit uurimisala.
Laswelli mudel
Protsessi positsioon
Uurimisala
Kes ütles?
kommunikaator
kommunikaatori uurimine
Mida?
sõnum
sisu uurimine
Mis kanali kaudu?
meedium
meediumi uurimine
Kellele?
retsiepent, auditoorium
retsiependi ja auditooriumi uuringud
Millise mõjuga?
mõju (reaktsioon)
mõju uurimine
Laswelli kujutluses ei ole suhtlus mitte ainult lineaarne, vaid ka juhitav ja kontrollile alluv protsess. Seda saab kontrollida, võttes luubi alla protsessi erinevad positsioonid, ning kõrvaldades neist tegurid, mis pärsivad kommunikatsiooni efektiivsust (mõju).
Mudeli tähtis mõiste on mõju, mis tähendab vastuvõtjas suhtluse tagajärjel toimunud muutust, kusjuures mõju võib mingit üksikut positsiooni teisendades reguleerida, st seda saab suurendada ja vähendada. Me võime muuta sõnumit või kanalit ning koos sellega muutub ka mõju. Säärasest kujutlusest kumab läbi Laswelli kui propagandauurija taust.
Gerbneri mudel
George Gerbneri eesmärk oli välja töötada kommunikatsiooni üldmudel. Tulemus on Shannoni ja Weaveri mudelist keerukam , ent mudeli lineaarsus on säilinud. John Fiske sõnul ületab Gerbneri mudel oma eeskuju kahes asjas.
Esiteks on Gerbner seostanud sõnumi tegelikkusega ehk sellega, mille kohta see käib. Sellel põhjal võime käsitleda tähenduse ja arusaamise küsimusi. Teiseks mõistab ta suhtlust kui protsessi, millel on kaks dimensiooni:
1) taju, st märkamise ja arusaamisega seotud mõõde;
2) vahendite ja kontrolli mõõde.
Kommunikatsioon saab Gerbneri järgi alguse tegelikkuses toimuvast sündmusest S, mida tajub T või fikseerib. T võib olla inimene või tehnoseade, näiteks kaamera või mikrofon. T tajumus S-ist on S1. See on taju dimensioon.
T1
S
sündmus
S1
tajutud
sündmus
valik,
kontekst,
kättesaadavus
vahendite ja
kontrolli
dimensioon
juurdepääs kanalitele, kontroll meedia üle
taju dimensioon
T2
VS1
tajutud
sõnum
sõnum
V S
vorm sisu
valik,
kontekst,
kättesaadavus
Gerbneri (modifitseeritud) mudel
S ja S1 suhe on valiku tulemus, sest T ei suuda S-i kogu selle keerukuses peegeldada. Kui T on masin, siis määrab valikuvõimaluse ja tulemuse seadme tehniline võimsus. Kui T on inimene, on lugu keerukam. Inimtaju on psühholoogiline protsess, mis seisneb esemete või nähtuste meelelises tervikpeegelduses. See ühendab ja korrastab aistinguid tajukujundiks. Niisiis ei ole taju lihtne ärritajate vastuvõtt, vaid nõupidamine, milles välised ärritajad viiakse vastavusse juba olemasoleva käsitlusega. Kui see õnnestub, tekib tajukujund , millele antakse tähendus.
Vertikaalses dimensioonis muutub S1 sõnumiks VS. Sündmust edastav sõnum jaguneb kaheks: vormiks (V) ja sisuks (S). Sisu saab edasi anda mitmes vormis. On terve hulk võimalikke vorme, mille seast on valitud ainult üks. Sõnumi sisule parima vormi valimine ongi üks kommunikaatori põhimuresid. Samas on tähtis mõista, et VS on tervik – siin ei ole kaks eri asja lihtsalt kokku pandud. Vertikaalse mõõtme keskne probleem on juurdepääs meediumeile ja kommunikatsioonikanaleile.
Protsessi kolmas etapp on taas horisontaalne. Vastuvõtja T2 tähelepanek ei puuduta sündmust S, vaid sõnumit selle kohta, seega VS-i. Siin kordub esimene horisontaalne protsess. Sõnumi tähendus ei sisaldu temas endas, see tekib vastuvõtja ja sõnumi interaktsioonis ning on kordamööda mõjutamise ja nõupidamise tulemus. T2 tõlgendab VS-i, tuginedes oma kultuurile või subkultuurile ning sellest tulenevatele tarvetele, samuti oma kogemustele . Sel moel loob T2 sõnumist tähenduse. Sõnum ise pakub võimalusi mitmesugusteks tähendusteks, kusjuures need võimalused ei täitu kunagi täielikult. T2 ja VS-i vastastikuse mõjutamise tulemusena tekib tajumus, millel on vastuvõtja jaoks mingi tähendus VS1.
Alumise horisontaalse mõõtme keskne tegur kättesaadavus on ekvivalentne vertikaalse mõõtme juurdepääsuga. Samamoodi nagu juurdepääs määrab kättesaadavus selle, mida T2 tajub. Kättesaadavusest võib kõnelda ka kui valikust, kuid siin ei ole valija mitte retsepient vaid kommunikaator.
Gerbneri mudeli vundament on kolmiksuhe: sündmus (S), selle peegeldus (S1) ja seda käsitleva sõnumi tajumus (VS1). Tähendust tuleb otsida sellest kolmnurgast. Ühes oma mudeli hilisemas variandis ühendas Gerbner S-i ja VS1 noolega, lisades sellele sildi tõestatavus.
Newcomb ’i mudel
Kõik mudelid ei ole sirgjoonelised. Theodore Newcomb’i mall on rajatud pisut teistsugusele alusele – kolmnurgale. Tema mudel on tähtis selle pärast, kuna ta võttis esimesena arvesse kommunikatsiooni rolli ühiskonnas ning sotsiaalsetes suhetes. Newcomb’i järgi on see roll lihtne: suhtlus peab üleval sotsiaalse süsteemi tasakaalu.
X
B
A
Minimaalse ABX-süsteemi skeem
Mudeli kohaselt toimub kommunikatsioon järgmiselt. A ja B on saatjad ning vastuvõtjad. Nendeks võivad olla kaks isikut, ettevõtte juhtkond , ametiühing või valitsus ja rahvas jne. X on osa A ja B sotsiaalsest keskkonnast. ABX-i kui süsteemi sisemised suhted sõltuvad üksteisest. Kui A muutub, muutuvad ka B ja X; kui A muudab oma suhtumist X- isse , peab ka B muutma suhtumist X-isse või A-sse.
Kui A ja B on sõbrad ning X keegi, keda mõlevad tunnevad , siis on oluline, et A ja B suhtuvad X-isse ühtemoodi. Sel juhul püsib süsteem tasakaalus. Kui aga A peab X-ist lugu, kuid B ei pea, siis sunnib olukord kompanjone omavahel suhte seisu tasakaalustama, st nende suhtumine X-isse kas läheneb või muutub samasuguseks. Mida tähtsam on X-i koht A ja B sotsiaalseis suhteis, seda suurem on vajadus ühtlustada suhtumist temasse. X ei pruugi olla isik, vaid ükskõik mis A ja B ühises ümbruskonnas.
Newcomb’i mudel lähtub tõsiasjast, et inimesed vajavad infot. Demokraatias peetakse info saamist üldiseks õiguseks, kuid alati ei märgata, et see on ka vältimatus. Ilma selleta ei saa inimene tunda endühiskonna osana. Me vajame pädevat infot sotsiaalse keskkonna kohta, et sündmustele reageerida, ning ka selleks et tunda: meie reageerime samamoodi nagu teised meie rühma, kultuuri või subkultuuri liikmed.
Westley ja McLeani mudel
Informatsioonile kui sotsiaalsele tarbele on üles ehitatud ka psühholoogide Bruce Westley ja Malcolm S. McLeany mudel. Sisuliselt on see Newcomb’i ABX-mudeli edasiarendus, mis peab silmas massikommunikatsiooni eripära.
X1
X1b
X2 X1A
X3
X3m
A X1 B
fBA
X2
X3
X4
•
•
Xn
Westley ja McLeani mudeli algkuju
Saatja valib ja abstraheerib midagi X-ist ning saadab selle sõnumina (X1) B-le. X-id võivad olla tervikuna või osaliselt B "avastamisulatuses" (X1b) või väljaspool seda. B annab A-le tahtmata tagasisidet (fBA). fBA
fCA
X1
X2
X3
X3A
X3C
X4C
X1
X2 X''
X'
A
C
B
X3 fBC
X4
•
•
Xn
Westley ja MacLeani massikommunikatsioonimudel
Westley ja McLean on teinud Newcomb’i mudelis kaks olulist muudatust . Esiteks on nad lisanud ABX-ile veel ühe osalise C, kes täidab toimetamisfunktsiooni. Tema otsustab, mida ja kuidas edastada . Teiseks on nad mudelit venitanud ning see sarnaneb taas protsessikesksete mudelitega.
Vähem tähtis, kuid siiski kasulik uuendus on X-i hajutamine, nii tuleb paremini esile selle paljutahuline olemus. X on nüüd A-le lähemal kui B-le ning nooled on ühesuunalised. A meenutab siin Shannoni ja Weaneri kodeerijat ning C-l on saatja omadusi.
A-d võib vaadelda reporterina, kes saadab loo toimetajale (C-le). Pärast toimetamisprotseduure läkitatakse sõnum auditooriumile (B). B-l pole vahetut kogemust X-iga ega kokkupuudet A-ga. See, mida B X-ist vastu võtab, sõltub C valikutest.
C-lt B-le saadetavad sõnumid (x’’) esindavad tema valikut A saadetud sõnumitest (x’) ja neist X-idest, mis on C tähelepanuväljas (x3C, x4C), kusjuures need võivad, aga ei pruugi olla ka A tähelepanuväljas. Tagasiside ei tule ainult B-lt A-le (fBA), vaid ka C-le (fBC) ja C-lt A-le (fCA).
Westley ja MacLeani järgi laiendab massisuhtlus B sotsiaalset keskkonda. Seejuures peavad nad kinni Newcomb’i ideest , et kommunikatsiooni motiveerib vajadus säilitada ühesugune suhtumine X-isse. Westley ja MacLeani mudel peab piiratud ulatuses silmas ka tagasiside võimalust.
Samas on nad üsna põhjalikult muutnud Newcomb’i mudeli tasakaalu. A ja C on nüüd valitseval positsioonil ning B sõltub nende valikutest. Nüüdisaegne massiühiskond, milles me elame, on märgatavalt laiendanud seda sotsiaalset ümbrust, kus me peame orienteeruma. Järelikult on B orienteerumistarve kasvanud ning seda vajadust saab rahuldada ainult massisuhtluse abil, sest inimese enda tajuväli on piiratud. Westley ja MacLeani laiendatud mudelis sõltub B meediast.
Selline sõltuvusmudel ei võta arvesse, et meedia kõrval on meil ka perekond, töökaaslased, sõbrad, kool, kirik , ametiühingud, huvirühmad ja kõik muud formaalsed või mitteformaalsed suhtlusvõrgud, mille abil me ühiskonnaga kohaneme. Sestap võib vaielda, kui sõltuvad me massikommunikatsioonist siiski oleme.
Maletzke mudel
Kui Claude Shannoni ja Warren Weaveri mudel esindas insenerlikku ning infoteoreetilist lähenemist, Theodore M. Newcombi’i mudel sotsiaalpsühholoogilist ning Bruce Westley ja Malcolm S. MacLean’i mudel psühholoogilist vaatenurka, siis saksa publitsistikateaduse tuntuima esindaja Gerhard Maletzke mudel võtab kokku ajakirjandusteaduse arusaama kommunikatsioonist. Tema skeem kujutab ainult massisuhtlust ning vaatleb tegureid, mis seda mõjutavad.
Maletzke eristab nelja elementi või positsiooni: kommunikaator (K), sõnum (S), meedium (M) ja retsepient (R). Kõik nad mõjutavad üksteist. Samas mõjutavad kommunikaatorit ja retsipienti ka nende eneseteadvus, isiksuseomadused , rollisidemed ja sotsiaalsed suhted. Sellest tulenevalt võimaldab skeem seletada paljusid suhtlusega seotud nähtusi ja mehhanisme.
Retsipiendi spontaansed vastused
enesepilt
isiksuse-omadused
meeskonna mõju
roll institutsioonis
muud sotsiaalsed suhted
avalikkuse suund
enesepilt
isiksuse-omadused
publiku mõju
muud sotsiaalsed suhted
valik pakkumiste seast
sisu ja vormi valik
mõju
meediumi sund
retsipiendi ettekujutus meediumist
R
M
S
K
sõnumi hind
meediumi sund
kommunikaatori ettekujutus retsipiendist
retsipiendi ettekujutus kommunikaatorist
Maletzke massikommunikatsiooniskeem
Maletzke skeem toob esile suhtluse elementide vastastikused suhted. Need ei piirdu lineaarse mõju ega tagasisidega , vaid kujutavad endast sõnumi ja meediumi "sündi", rollisidemeid ning nendega kaasnevaid ootusi. Retsipient on Maletzkw käsitluses aktiivne: ta valib pakkumiste seast ning valiku aluseks on muu hulgas ettekujutus meediumist ja kommunikaatorist, samuti normid ja väärtused. Täiesti uus on avalikkuse mõju arvestamine mudelis.
Samas lähtub ka Maletzke skeem klassikalise teaduse klassifitseerivast loogikast ning kogu käsitlus on suhtluse elementide keskne. Vaikimisi võrdsustab Maletzke massikommunikatsiooni ja kommunikatsiooni – see tuleb hästi esile suhtluse määratluses, mis saadab pakutud skeemi.
Jakobsoni mudel
Jakobsoni 1960. aastal esitatud kommunikatsioonimudel on keerukam kui eelmised. Keeleteadlasena tundis ta huvi tähenduse ja sõnumi sisestruktuuri vastu ning ehitas sellega silda protsessi- ja semiootikakoolkonna vahele. Jakobsoni mudel on kahetasandiline. Ühel tasandil esitab ta kuus tegurit, ilma milleta ei ole suhtlus võimalik. Teisel tasandil kujutab ta aga neid funktsioone, mida iga tegur täidab.
Jakobsoni mudel on lineaarne. Selles lähetab saatja vastuvõtjale sõnumi. Jakobson võtab arvesse, et sõnum peab viitama muulegi kui iseendale . Ta nimetab seda kontekstiks.
Jakobson lisab kontekstile veel kaks tegurit. Üks neist on kokkupuude, kontakt. Selle all peab ta silmas saatjat ja adressaati ühendavat füüsilist kanalit ning psüühilist ühendust. Teine on kood, ühine märgisüsteem, mille abil on suhtlus üles ehitatud.
Ekspressiivne funktsioon ehk väljendusfunktsioon avaldab saatja suhtumist sõnumisse – sellesse, millest (või kellest) ta kõneleb. Saatja ilmutab sõnumis iseennast : selles väljenduvad tema seisund, tunded, hoiakud, positsioon ühiskonnas jne. Need seigad muudavad sõnumi ainukordseks, personaalseks. Jutt on niisiis saatja subjektiivsest suhtumisest, mis võib kutsuda sõnumi vastuvõtjas esile samasuguse suhtumise .
Vastaspoolelt leiame konatiivse funktsiooni, mis domineerib siis, kui kommunikatsiooniakt keskendub vastuvõtjale.
Faatiline funktsioon tähendab keele kasutamist selleks, et hoida inimeste vahel sidet, et saatja ning vastuvõtja kontakt säiliks. See on eeldus, et suhtlus saaks üldse toimida. Faatiline funktsioon on tähtis sotsiaalsete suhete säilitamiseks ja arendamiseks. Igasugune suhtlemine on faatilise funktsiooni täitmine, mistõttu kontakt on kommunikatsiooni oluline osa.
Poeetiline funktsioon viitab sõnumile endale, tema vormile, ülesehitusele, esteetilisele kvaliteedile. Selle funktsiooni paremaks täitmiseks kasutatakse näiteks alliteratsiooni ja assonantsi, sõnade või sõnaosade häälikulist kooskõla ehk riimi , tähtis on sõnavalik. Riimi pandud sõnum jääb paremini meelde ning tekitab emotsioone.
Metakeelne funktsioon tähendab koodile osutamist, koodi selgitamist. Metakeel on teist keelt kirjeldav keel. See kindlustab, et inimesed on n-ö samal lainel, kasutavad samas kontekstis sama koodi.
Kontekstiga seotud viiamisfunktsioon osutab sellele, millest on jutt. See orienteerub sõnumi mingile reaalsele asjale või nähtusele ning kindlustab, et vastuvõtja peab sõnumit tõlgendades silmas sama asja või nähtust mis saatjagi. Viitamisfunktsioon on tähtis objektiivse ja asjaliku sõnumi puhul, mis pürib olema täpses vastavuses esitletava asjaga.
Kasutatud kirjandus
1. „Juhatus kommunikatsiooniteooriasse“, Raivo Palmaru