Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kõlakujundid, lausekujundid, mõisted". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lauses, alliteratsioon, kaashääliku, assonants, täishääliku, onomatopöa, helijäljendus, anafoor, lausekujundid, retooriline, sisule, kliimaks, ellips, inversioon, ebatavaline, sõnajärg, kõlakujundid, epiteet, kaunistav, poeetiline, täiend, metafoor, omaste, ülekandmine, metonüümia, allegooria, mõistukõne, miles, valmid, loomamuinasjutud3. loeng Kujund kui markeeritud keelend. Kõla-, kõne- ja lausekujundid. Piltkujundid. Meediateksti analüüs Kunstilise võtte eesmärk on üllatada harjunud ettekujutusi võõritada, sõnade kulunud tähendusi elavdada. Ootamatu sõnastus või varjatud mõte tekitavad mõistatusi ja aeglustavad taju. Tähelepanu pöördub väljendusviisile, kus peitub sisu võti. Konkreetsus ja meelelisus on kujundliku keelekasutuse peamine eesmärk. Kõne-, lause- ja kõlakujundeid iseloomustab üks tunnus: iga kujund on mingis mõttes hälve
väljendeid. Antikliimaks- astmeline langus Parallelism- mõtteriim, rööpväljend, milles ühte ja sama mõtet väljendatakse veidi teises sõnastuses. Antitees- kahe vastandliku mõiste vastandamine. Noor või vana, kukk või kana, Olla või mitte olla? Ellips- kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks. Inversioon- ebatavaline sõnajärjestus lauses. Pööratakse tähelepanu sõnadele, mida tahetakse rõhutada. Kõlakujundid- Eufoonia- ilukõla Kakofoonia- kõrvale ebameeldiv kõla. Alliteratsioon- sama kaashääliku kordus kahe või enama sõna algul. Assonants- sama täishääliku kordus kahe või enama sõna pearõhulises silbis. Alliteratsioon ja assonants algriim Riim- sõna või sõnaosade reeglipärane kordamine, kahe või mitme väljendi kokkukõla või ühtesattuvus. Eelkõige lõppriim.
"Luuletus- see on sõnadega valtsi tantsimine" Johannes Aavik "Luule on viista jäänud laul" Hando Runnel "Luule on elamine keeles" Keeleteadlaste grupp Lüürika põhitunnus on rütm. Lüürika on kirjanudse vanim põhiliik. Luuletus on väga elitaarne. Luule on individuaalne ja annab edasi individuaalseid elamusi. Luuletuses mängivad tähtsat rolli kõik komponendid- sõna, kujundus, esitus, aeg. Stiilikujundid Kõnekujundid Lausekujundid Kõlakujundid Epiteet Retooriline pöördumine Allinteratsioon Võrdlus Kordused Assonants Metafoor Parallelism Riim Metonüümia Kliimaks Anagramm Hüperbool Antitees Onomatopoeetilised sõnad Litotees Ellips Palindroom
Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. Rütmiline kõne e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine Keeleline heakõla ( alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus ) Häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus e parallelism Sõnamäng ( tekib homonüümide ja sünonüümide ootamatul ja naljakal kõrvutamisel) Ristlaused Paradoksid Riim ( algriim e alliteratsioon, lõppriim ) Helimaalingud, jäljendused onomatopöa Pahakõla e kakafoonia, mis koondab raskesti hääldatavaid häälikuid, silpe või sõnu Häälikud võivad seostuda ka sisulise tähenduse e häälikusümboolikaga, nt pikk uu võibtähedada tuule ulgumist Anagrammid e teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silipde ümbertõstmise teel Paragrammid e näivad teisiti- või väärkirjutused, kus väljendites tõstetakse ümber või asendatakse
vaibudes randa on toonud hapra ning vahuse jää. (Juhan Sütiste.) idüll antiikse bukoolilise luule liik, lühike luuletus, mis kujutab idülliliselt külaelu. Idülli kui zanri looja on Antiik-Kreeka poeet Theokritos (sünd. u. 305 e.Kr). Tema idüllide sisuks on karjaste vestlused, võistlused, tundelised kõnelused, keelepeksmised jm. Näiteks Theokritose idüll "Naised Adonise peol". inglise sonett vt sonett. inversioon ebatavaline sõnade järjekord lauses. Oluline sõna asetatakse lauses tavatule kohale, tuues selle niiviisi esile. Näiteks: Jäi igatsus, vallutav, võimas, jäi mälestus, ilus ja suur. (Juhan Smuul.) Võrdle: Jäi vallutav võimas igatsus, jäi ilus suur mälestus. irdriim vt riim. isikustamine vt personifikatsioon. itaalia sonett vt sonett. jamb värsimõõt skeemiga + / +. Jamb on kahesilbiline värsijalg, mis koosneb lühikesest ja pikast silbist ning milles rõhk langeb teisele silbile
võitlusiha, patriotism, armastus, viha. Ta saadab oma teekonnal korda rohkeid kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused saatusele või vaenlasele allajäämine, surm. Eepose elukujutust iseloomustab avarus, monumentaalsus, tõstetud tundetoon. Sagedane on üleloomulik element, kõik on eeposes suurem ja võimsam kui elus. Esinevad rohked kordused, kasut püsimotiive, -epiteete, perifraase ( ümberütlusi ), algriimi ( alliteratsioon, assonants ), värsimõõtudest antiikset heksameetrit, vanaprantsuse aleksandriini, blank- ( riimita värss, harilikult viiejalaline jamb ) ja regivärssi. Jutustamistoon on rahulik ja aeglane, sõnastus arhailine ja lihtne või pidulik. Eeposed on tekkeloolt kahesugused: 1) rahvaeeposed tekkelt varasemad, anonüümsed, suuliselt põlvest põlve edasi antud. Tuginevad müütidele, muinasjutumotiividele ja ajaloopärimustele ning nad on alles palju hiljem kirja pandud. Vanim osaliselt säilinud eepos
palju), nt on rahvast mitmeid miljoneid (Mulgimaa kohta), kuningas Elvis, Edgar Suur · Vähendus e litotees · Oksüümoron e vastandväljendus nt helisev vaikus, tuline jäätis · Iroonia eituse jaatus (viidatakse vastupidisele asjale, nt kiidetakse nähtust, mida muidu põlatakse), toob teksti mängulisust, isel 20. Saj kirjandust Väljend võib olla korraga nt võrdlus, liialdus ja iroonia 11. Lausekujundite liigid Lausekujundid puudutavad suuremat keelelist üksust (lause, lauseosa) · kordus/refrään mingeid värsse korratakse teatud intervalli tagant, korduse kaudu tugevdatakse tekstis olevat meeleolu, refrään korduse alaliik, seal on korratud suured keelelised üksused · parallelism e mõttekordus kasut eesti rl-s, mõte sõnastatakse ümber ja korratakse · vastuseade e antitees ühes lauses koos positiivne ja negatiivne/eitus ja jaatus,
a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, nt kiiresti, eile, seal) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). KÄÄNAMINE: Eesti keeles on 14 käänet, käändsõnad käänduvad 14nes käändes. Käändsõnadeks on: nimisõnad (nt koer, auto), omadussõnad (nt ilus, sinine), arvsõnad (nt kolm) ja asesõnad (nt sina, keegi).
Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus.
· algriim algushäälikute · loomamuinasjutt väljend mingi elunähtuse kordus värsis (härrad jäid tegelasteks loomad, kes on kohta (töö, härisemaie) isikustatud lastekasvatamine, kodu jne). algriim · imemuinasjutt Kuidas töö, nõnda palk. / üleloomulik sündmustik, Terav kirves leiab kivi. alliteratsioon assonants imeesemed Vaga vesi, sügav põhi. · tõsieluline muinasjutt alliteratsioon algriim, puudub imepärane aines, sarnaste kaashäälikute sündmustik areneb tavaelu mõistatus rahvaluule kordus sõnade alguses raames lühivorm, mis annab värsis Iseloomulikud jooned: olendist, esemest, nähtusest
ühiskonnas levinud negatiivseid jooni. Koomilise saavutamise 3 põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. [Vilde - "Pisuhänd", Hugo Raudsepp "Mikumärdi", Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" Kordus - stilistiline võte, mis seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamises. Kordusega saab olulist mõtet, tunnet esile tõsta, rõhutada. Korduse liigid on anafoor, epifoor, refrään. Kulminatsioon - teose süzee osa, tegevuse pinge haripunkt. Kõnekujund - troop; sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. [epiteet, võrdlus, metafoor, personifikatsioon, sümbol, retooriline küsimus. Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. Kasutatakse piltlikustamiseks ja imestamiseks
Vastandlike mõtete kõrvutamist nimetatakse antiteesiks (vastuseade). Astendus mõttekordus, kus esineb tähenduslik tõus või langus Retoorilised lausestused hüüatused, pöördumised, retoorilised küsimused Sidesõnatus vs sinesõnakus Tähendusmängud kalambuur (homo- ja sünonüümide ootamatu kõrvutamine) Paradoks vastuolu sisaldav ütlus, mis toob välja sügavamad tõed Kiasm ristlause Siire ütluse jätkamine järgmises lauses või salmis Lausekujundid võivad tihtipeale seguneda Piltkujundid Tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite kasutamine ja pildi ja kirja ühendamine taotleb kunstilist mõju. Akrostihhonid värsside algul, sees või lõpus olevatest sõnadest luuakse uusi. Palindroom sõna või lauset on võimalik lugeda nii eest kui tagant ilma, et tähendus muutuks. Piltluule kirjapildi ja piltluule ühendamine Luule vorm
Milliste vahenditega saavutatakse poeetilise keele erijooned? · tähendusühtsuse suurenemine · väljendusühtsuse suurenemine · uudsus, harjumatus (deautomatiseerimine) · kordused ja vastandused · ümberütlemised etc (RETOORILISED) KUJUNDID (kujundiretoorika saab jagada kaheks - foneetiline ja süntaktiline) A. Kõla- ehk häälikukujundid / häälikuline instrumentatsioon 1. eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus · alliteratsioon · assonants · eesriim 3. epifoor ehk lõpukordus · lõppriim · refrään 4. onomatopöa ehk helijäljendus Kesk murdu roosan värvin tramvaide tim-tim-tim (Henrik Visnapuu) 5. kõlaluule (häälutus vms) / glossolaalia (keeltes rääkimine)
10. Lausekujundite liigid Lausekujundid on sõnastusega mängimine. o Kordus rõhutab midagi, tugevdab meeleolu o Mõttekordus (parallelism) mingi eriti olulise mõtte kordamine selle rõhutamiseks o Vastuseade (antitees) ühes ja samas värsis kõrvuti pandud vastandid o Astendus (gradatsioon) esitatakse väljendeid, mis moodustavad tähendusliku tõusu o Retooriline pöördumine või hüüatus ,,Oh Jumal, tule alla ja inimeseks saa!" o Sõnamäng (kalambuur) ,,Ilvese sigadused maksab kinni riik." o Siire (anzamblaan) lause jäetakse tahtlikult pooleli ning see jätkub nt alles järgmises reas/salmis 11. Riim ja kõlakujundid Mängitakse mingisuguse efekti saavutamiseks kõlaga. o Algriim sõnade või silpide samakõlalisus
Võõrsõnu kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb, nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna tähendusele. h võõrsõnades Sõna sees oleva h õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning ülipikk kahe tähega. Pika täishääliku järel kirjutatakse rõhutu h enamasti ühe ja sõna lõpus kahe tähega, sest võõrsõnadel on rõhk sageli lõpus. Lühikese täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid sõnu peab korrektselt hääldama (vt tabel). Kui rõhk langeb h-le, kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks täht. f ja s õigekiri f ja s kirjutatakse samade reeglite järgi nagu k, p, t, st häälduse järgi.
deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim) (3) epifoor ehk lõpukordus (lõppriim/refrään) (4) onomatopöa ehk helijäljendus (kesk murdu roosan värvin, tramvaide tim-tim-tim H.V)
Võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini o Oksüümoron e. vastandväljendus Pingeline kõnekujund Seostab väga vastandlikke mõisteid, kuni mõttetuseni · Nt Kuum lumi, särav pimedus, elav laip jmt o Sünteneesia Kõnekujund, mis ühendab eri meelte tajusid märkivaid sõnu Nt valgete seinte sihisev hääl (B. Kangro) 10. Lausekujundite liigid a) Lausekujundid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja sõnakujundid tähendusega, siis lausekujundid sõnastusega. i. Sõnastusvõtteina eristuvad mitmesugused kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmängud ii. Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi kordusi, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu. Sõnu või sõnatüvesid korratakse
Eesti keeles harva. * anapest: v v - Kolmesilbiline, kaks lühikest + üks pikk silp (2 rõhuta, 1 rõhuline silp). Riim. Riimitüübid. Peaksite oskama nimetada, miks riim on luules oluline ning nimetama tuntumaid riimitüüpe. Riim - seaduspärane häälikukordus, rütmi kõrval teine silmapaistev tunnus. Loob kõlalise terviku, häälikulise kokkukuuluvuse. Tüübid: * algriim: sõnade esihäälikute kordus. Alliteratsioon - kaash.algr., assonants - täish.algr. * lõppriim: ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe. * täisriim: alates pearõhust riimsõna lõpuni: laeb-saeb, tuikab-luikab jne. * irdriim: sarnase kõrval ka erinevad häälikud: draama-raamat, pikad-vikat * liitriim: vajame- aja me, too mind - roolind Silbiarvu järgi * meesriim: üks silp, meel-keel * naisriim: kaks silpi, armas-varmas * daktülriim: kolm silpi, väraval-säraval
Uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine Kordused ja vastandused Ümberütlemised Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid 1. eufooria/ kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon- konsonant/ assonants - vokaal/ eesriim) 3. epifoor ehk lõpukordus (lõppriim/refrään) 4. onomatopöa ehk helijäljendus (kesk murdu roosan värvin, tramvaide tim-tim-tim H.V.) 5
Seljast heidame päevased mured. Maha jäävad inimesed ja ohked. 9.Metafoor ja selle liigid Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasese alusel. Peidetud võrdlus. 10. Lausekujundite liigid Allegooria mõistukõne; laiendatud metafoor, mis esindab maskeeritult mingisugust teist asja; puudutab suuremaid kirjanduslikke üksuseid (narratiive, lugu) Nt: kährikud kui migrandid; sisserännanud -> räägitakse maskeeritult teisest asjast Iroonia eituse jaatus e. mingisuguses lauses või kõneaktis viidatakse vastupidisele arusaamale, mida tegelikult peetakse halvaks või ebaõigeks Lausekujundid (mängitakse ennekõike sõnastuse ja lausestusega) Lausekujundid ehk figuurid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega.Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja kõnekujundid tähendusega, siis lausekujundid sõnastusega.Sõnastusvõtteina eristuvad mitmesugused kordused, retoorilised lausestused ja t2hendusmängud.
Riim on seaduspärane häälikukordus, rütmi kõrval teine luule silmapaistev tunnus; loob kõlaterviku, häälikuline kokkukuuluvus, tähenduslik kokkukuuluvus; võimalik igas keeles, aga paljudes keeltes ei kasutata riimi võimalusi, mõnes keeles väga oluline, nt, inglise k. luuletus: rhyme, AGA Shakespeare riimi ei kasutanud - blankvärss. Riimitüübid: algriim -sõnade esihäälikute kunstikavatsuslik kordus, sage rahvaluules, (alliteratsioon e. kaashäälikualgriim, assonants e. täishäälikualgriim); lõppriim - ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe; täisriim - alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimsõna lõpuni (laeb, saeb; tuikab, luikab, pelg, selg), sh. samariim (tule: tule); irdriim – sarnaste kõrval ka erinevad häälikud (võet, mõõt, pikad, vikat, draama, raamat); lihtriim & liitriim (vajame, aja me, too mind, roolind). Silbiarvu järgi:1 silp: meesriim: keel/ meel; 2 silpi: naisriim: armas/
Eesti keeles harva. * anapest: v v - Kolmesilbiline, kaks lühikest + üks pikk silp (2 rõhuta, 1 rõhuline silp). Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Riim - seaduspärane häälikukordus, rütmi kõrval teine silmapaistev tunnus. Loob kõlalise terviku, häälikulise kokkukuuluvuse. Tüübid: * algriim: sõnade esihäälikute kordus. Alliteratsioon - kaash.algr., assonants - täish.algr. * lõppriim: ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe. * täisriim: alates pearõhust riimsõna lõpuni: laeb-saeb, tuikab-luikab jne. * irdriim: sarnase kõrval ka erinevad häälikud: draama-raamat, pikad-vikat * liitriim: vajame- aja me, too mind - roolind Silbiarvu järgi * meesriim: üks silp, meel-keel * naisriim: kaks silpi, armas-varmas * daktülriim: kolm silpi, väraval-säraval
ühe ja sama nähtuse piires, võtab võrdluseks mingeid sama objekti omadusi; iroonia: pilkav teesklus, kus öeldakse üht aga vihjatakse millelegi vastupidisele. Lausekujundeid: kordus: loob rütmi, süvendab meeleolu. Sõnu või sõnatüvesid korratakse kõrvuti, värsside algul, keskel ja lõpul; parallelism: sama mõtte kordus erineva väljendusega; antitees: vastandlike mõtete kõrvutamine; astendus: tähenduslik tõus või langus; retooriline küsimus/hüüatus vm: väljendab emotsiooni, mitte seda, mis otse öeldi/küsiti; ellips: väljajätt või katkestus ; sõnamäng: tekib sõnade, eriti homo- ja sünonüümide ootamatul kõrvutamisel; paradoks e. vastuoksus: vastuolu sisaldav kummaline ütlus ; ristlause: nt. jääb tulemeri - tuleb jäämeri, malehobused valetavad ja valehobused maletavad. Ballaad: vanaprantsuse tantsulaul, ka rahvaluule legend või lugulaul, dramaatiline või lüüriline romanss, ilukirjanduslik kunstballaad
1. Kirjanduse klassikalise mõiste kujunemine Techne- oskus, meisterlikkus Tänapäeva postmodernistlik kultuur on urbanistlik Tehnoloogia areng- kaob autorlus dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv
(luulerida, riim ja rütm). Proosakeel ei anna oma tihedusest lugejale teada. Proosakeele seotus on vähemärgatav. Luules on rütmilisus ja ühikute korrapärane vaheldumine kohustuslik (rõhulise-rõhutu silbi vaheldumine, rea pikkus). Proosa jagunemine süntagmadeks on suvaline. Seotud põhiliselt intonatsiooniga. Luules on domineerivad vertikaalsed, proosas horisontaalsed seosed. 7. Kirjandusliku teksti mõiste ja ülesehitus. Keeletasandid. Kõlakujundid Teksti retoorika. Retooriline analüüs Antiikajal tähendas retoorika kõnekunsti, edukat eneseväljendust. Hõlmas keeletehnikaid, mis võimaldasid üles ehitada maksimaalselt efektiivseid ja mõjuvaid kõnesid. Tehnikad olid rangelt kodifitseeritud, neid uuriti ja analüüsiti põhjalikult. Klassikalise kõnekunsti järgi koosneb kõne koostamine järgmistest osadest: 1) materjali kogumine, 2) kõne osade asetuse määramine, 3) stiili määramine, 4) kõne päheõppimine, 5) kõne esitamine.
Helide, häälte ja häälikute eristamine (asukoht ja Helide, häälte ja häälikute järjekord sõnas), hääliku pikkuse eristamine, põhirõhk eristamine (asukoht ja täishääliku pikkusel. järjekord sõnas), hääliku Õpetaja ja kaaslase kuulamine ning suulise juhendi järgi pikkuse eristamine, toimimine. Õpetaja ja kaaslase ettelugemise kuulamine. põhirõhk täishääliku Kuuldu ja nähtu kommenteerimine. pikkusel. Õpetaja ja kaaslase kuulamine ning suulise juhendi järgi toimimine. Õpetaja ja kaaslase
4. polüsünteetiline (sõnal ja lausel pole erinevust). 20. Grammatiline kategooria Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, laad, eitus. · Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural. · Klass sõna kuuluvus, sh sugu e genus (mees-, nais- ja kesksugu) ja ka elus/elutu Inimene/mitteinimene. · Kääne e casus sõna funktsioon, roll lauses · Määratus e definiitsus teksti tasand, mis koosneb kahest poolest (määratud-määramata). Nimisõna fraasi omadus. · Võrdlus e komparatsioon - omadussõnagatekooria, väljendatakse vastandite kaudu. Ilus - kole. · Aeg e tempus on tegusõnakategooria, väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega. · Isik e persona nimisõna, ja väljendab tegijat.
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt
John built the house. (aktiiv) The house was built by John. (passiiv) Eesti keeles: aktiiv/impersonaal Impersonaalis puudub subjekt ja ei saa väljendada agenti; vrd: Jaan loeb raamatut. Või. Loetakse raamatut (*Jaani poolt). Agenti on võimalik väljendada eesti k. [loengu materjal internetis!!] Osasihitis-täissihitis Objektivalik sõltub sellest, kas tegevusel on piir või mitte, st. Aspektist. Piisvõimaluseta verbiga lauses esineb ainult osaobjekt, neid verbe nimetatakse mõnikord partitiivverbideks. NT Ma alahindasin Peetrit Eestik.on need: kuulata, kuulda, jne Possesiivne perfekt: Mul on auto pestud; I have washed my car. Mul on poes käidud; I have been in the shop/I have done my shopping. Käändemärgistus Maailma keeltes on laiemalt levinud kaks põhitüüpi, kuidas käänete abil anda edasi sihitisliku lause kaht osalist agenti ja patsienti ning mittesihitisliku lause ainsat osalist.
Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ja mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundilisus -Tähelepanu vormil, enesele osutav Stiil - väljendusvahendite korrastatus, ajastu, autori, kunstivoolu loome- ja maailmanägemise viis, sisu- ja väljendusühtsus. Merilai, “Poeetika”, lk 33) rütmiline kõne, keeleline heakõla, kordused, kõne- ja lausekujundid, tähendusühtsus, koondumine määrava mõtte ümber; kontrast, uudsus. Väljenduse eneseleosutav ehk poeetiline tegevus ilmneb alati, kui keel ehk suhtlusvahend muutub igapäevase tööriista asemel omaette eesmärgiks – loova tähelepanu, mängu objektiks. Jeffrey Wainright (“Poetry. The Basics,” lk 1-6) Keele areng funktsionaalne > selgus, informatsiooni edastamine poeetiline/viipeline > kujundid ja kõlamustrid
Mis on poeetiline keel - kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele [rütm, sõnakasutus] Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) A. Merilai: Nii nagu muusika materjaliks on helid ja maalil värvid, on sõnakunstiteose materjaliks keel, millega saavutatakse ilukirjanduslik suhtlus, see keel pole tavaline, vaid kujundlik, rütmiline kõne, parallelism (kordus), lausekujundid, kontrast, uudsus, harjumatus. J. Wainright: Keele viipeline mõõde, keele läbipaistmatus: mitmetimõistetavus, sõnamängud, keele loovpaindlikkus, keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused. Iseloomulikud jooned: kujundilisus, tähelepanu on vormil; enesele osutav, sisu- ja väljendusühtsus. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei
kohal kujundite kasutamine. Sõnale omane stiil võib mõjutada teksti tähendust, kui kasutada neutraalset sõna ootamatus kontekstis või ülekantud tähenduses. Teksti saab läbivalt mõjutada stiilivõtetega ning nende abil saab teksti näidata kas heast või halvast küljest. (Aava 2003: 84) Peab märkima, et keelelisi vahendeid kasutatakse mõjutusvõttena eelkõige igasuguste reklaamide puhul. Stiilikujundid liigitatakse: Lausekujundid: retooriline küsimus, pöördumine, hüüatus, kordumine jt; Kõnekujundid: metafoor, võrdlus, epiteet, isikustamine jt; Kõlakujundid: riim, alliteratsioon, assonants (Aava 2003: 84) Lausekujundid on keelelised väljendusvahendid ja võtted, mille abil saavutatakse eripärane lauseehitus või –tähendus (Aava 2003: 84). Retooriline küsimus on selline kõnevormi kasutus, mida kasutatakse siis, kui on vaja teha enda arusaam kuuldavaks või arutlusele punkt panna
Intervjuu vormistamisel eristatakse küsimused ja vastused taandridade ja erineva trükiga. Tekstile lisatakse tavaliselt intervjueeritava pilt või pildid. intonatsioon kõne toon, mille kaudu väljendub kõneleja või kirjutaja suhe kujutatavasse. Intonatsioon võib olla neutraalne, pidulik, irooniline, vihane jmt. intriig põhitegevuse arenemine romaanis või draamas; tegelaste avalik või varjatud võitlus oma eesmärgi saavutamise eest. inversioon ebatavaline sõnade järjekord lauses. Oluline sõna asetatakse lauses tavatule kohale, tuues selle niiviisi esile. Näiteks: Jäi igatsus, vallutav, võimas, jäi mälestus, ilus ja suur. (Juhan Smuul.) Võrdle: Jäi vallutav võimas igatsus, jäi ilus suur mälestus. irdriim vt riim. iroonia koomilise väljendusvorm, terav pilge. Iroonia puhul kõneldakse teadlikult vastupidist sellele, mida tegelikult mõeldakse: ülistamisega alandatakse, kiitmisega laidetakse. Iroonia võib olla heatahtlik, kurb, tige, salvav.
annaabi.ee 
