Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirjandusteose analüüsi skeem". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tüüpilisus, tõekspidamised, süzee, kompositsioon, saamislugu, tegelaskond, keskpunktis, gruppidesse, kõrvaltegelased, tegelaskujude, biograafia, temperamenditüüp, moraalsed, esteetilised, teostus, stseenid, hinnangud, raamid, põhiprintsiibidJuhendaja: 2012 Sisukord Sissejuhatus........................................................................................................... 3 Teose ajalooline skeem........................................................................................... 4 Autori positsioon ajas.......................................................................................... 4 Teose saamislugu................................................................................................ 4 Mõju ilmumisajal................................................................................................. 4 Objektiivne väärtus tänapäeval...........................................................................5 Teose tegelaskond.................................................................................................. 6 Ulatus, mis on keskpunktis.....................
röövlist ning nende keerulisest armastusest. Raamatust saab päris palju teada ka üleüldiselt mustlaste elustiilist ja kommetest. II. Teose ajalooline skeem Raamat pärineb 19. sajandist ning täpsemalt ilmus see 1847 aastal. Kirjaniku enda sõnul pärineb teose aines Montjio krahvinnalt. Ühtlasi kuulub teos ka Mérimée kõige küpsemassse loominguperioodi. Teose sündmustik toimub 1830. Aastal. III. Teose tegelaskond Kui välja arvata vähem tähtsad tegelased, siis on teose tegelaskond suhteliselt väike. Probleemistiku keskpunktis on José ja Carmen. Kõige omapärasem tegelane on kindlasti Carmen. Ta oli mustlane, kuid ilusam kui kõik tema rahvusest naised. Carmeni iseloom oli aga keeruline ning ta oli väga salakaval. Teised tegelased nagu näiteks jutustaja ja José olid tüüpilised. Neil puudusid erilised ja meeldejäävad tunnusjooned.
Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................................2 Teose ajalooline skeem.................................................................................................. 2 Autori positsioon ajas ja mõju ilmumisajal................................................................2 Teose saamislugu....................................................................................................... 2 Objektiivne väärtus tänapäeval.................................................................................. 3 Teose tegelaskond.......................................................................................................... 3 Teose tegelaskonna ulatus, mis on keskpunktis ja toese tüüpilisus........................... 3 Tegelaste jagunemine gruppidesse...............
I. Sissejuhatus ,,Carmen" romantikast ning seiklustest pakatav raamat. ,,Carmen" annab aimu mustlaste elust ning vastupandamatust armastusest, õpetab inimestes kahtlema ja neid usaldama, räägib, kuidas käituda ja kuidas mitte. Järgnevas analüüsis püüan selgitada välja erinevad tegelastüübid, analüüsida autori seisukohta ning uurida süzee eripärasid. II. Teose ajalooline skeem Raamatus on põhiliseks jutustajaks mina-tegelane, kes mingi aja möödudes annab jutujärje üle järgmisele kõnelejale. Sündmustik toimub 19. sajandil, lõppedes 1830. aastaga. Ühe kirja järgi, mis Merimee kirjutas Montijo krahvinnale, oli ,,Carmen" inspireeritud ühest loost, mille naine rääkis talle, kui Merimee Hispaanias käis. Mees ütles: ,,See oli
kõike pimeda armastuse pärast naise vastu, kes tema hädades suuresti süüdi oli. 2. kokkuvõte I. Sissejuhatus ,,Carmen" romantikast ning seiklustest pakatav raamat. ,,Carmen" annab aimu mustlaste elust ning vastupandamatust armastusest, õpetab inimestes kahtlema ja neid usaldama, räägib, kuidas käituda ja kuidas mitte. Järgnevas analüüsis püüan selgitada välja erinevad tegelastüübid, analüüsida autori seisukohta ning uurida süzee eripärasid. II. Teose ajalooline skeem Raamatus on põhiliseks jutustajaks mina-tegelane, kes mingi aja möödudes annab jutujärje üle järgmisele kõnelejale. Sündmustik toimub 19. sajandil, lõppedes 1830. aastaga. Ühe kirja järgi, mis Merimee kirjutas Montijo krahvinnale, oli ,,Carmen" inspireeritud ühest loost, mille naine rääkis talle, kui Merimee Hispaanias käis. Mees ütles: ,,See oli
Looduskirjeldused kunstilise kujundina täiendavad inimelust antud pilti, suurendavad teose emotsionaalsust ja elulisust. 3. Esemed kujundina aitavad avada tegelaste iseloome, nende kaudu kirjeldatakse inimeste elutingimusi erinevatel aegadel. Tähtsuse suhtes eristatakse · põhikujundeid , nagu näiteks teose peategelased, põhilise tähtsusega suuremad sündmused, teose peatükid ja alaosad · kõrvalkujundeid , nagu näiteks teose kõrvaltegelased, looduse ja esemete kirjeldused jms, mis aitavad esile tõsta põhikujundite elulist usutavust. ILUKIRJANDUSLIKUD STIILID Stiil kirjanikule, koolkonnale, voolule, ajastule iseloomulik väljendusviis ja loominguline eripära; avaramas tähenduses ka maailmanägemisviis ja teose põhihäälestus. Stiili olemust on erinevad koolkonnad mõistnud erinevalt. Stiili klassifitseeritakse kõrgeks (emfaatiline,
Kirjutatud 1830. aasta juulis revolutsiooni ajal Hugo oli vabariigi toetaja Ta tahtis vabadust poliitiliselt ja sotsiaalselt Mõjutusi ka 1789 Suurest Prantsuse revolutsioonist E. Delacroix maal "Vabadus viib rahva barrikaadidele" 3. Teose tegelaskond: Tegelased: Pierre Gringoire reaalselt eksisteerinud kirjanik. Tema kirjutatud müsteeriumist saab kogu tegevus alguse. Esmeralda mustlastüdrukust tantsijanna, kellel on tark kits Djali. Imede Õues päästab ta Gringoire´i Quasimodo Jumalaema kiriku küürakas kellamees, kes valiti narride kuningaks. On kiriku ülemdiakoni ustavaim teener Claude Frollo Jumalaema kiriku ülemdiakon Phoebus de Chateaupers kuningliku kaitseväe kapten
Kordus ii. Retooriline küsimus, pöördumine, hüüatus iii. Sõnamäng 11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid? a. Zanriteooria uurib kõnezanre ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon; samuti zanride etteantust (zanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust. b. Kirjanduslikud zanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondade alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus / mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu). 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. a. väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid (s.o lüürilist/lürismi). Lüürika on subjektiivne (isiklik ja intiimne): sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunnete/mõtete meenutamine ja kehtestamine, mina avamine ja pihtimine.
kanoniseeritus. 2) Modernballett fikseeritud muusika; koreograafia taasluuakse, varasemat traditsiooni tuntakse, viidatakse sellele modernballett. 3) Kaasaegne tants koreograafia on originaallooming; koreograaf otsustab lavastuse sisu ning muusika üle. 20.21.saj arenesid välja vaba- ja moderntants, mis vastanduvad balleti rangusele. Vabatantsu tantsitakse paljajalu, keha on keskpunktis ja kogu tants lähtubki kehast. Modernballett on vabam kui ballett, luuakse kindlate tehnikate järgi, on kindlad heliloojad. Ausdrucktanz väljendustants, mis loodi levis I MS järel Saksamaal. Postmodernne ehk kaasaegne tants tihe seos muude kunsti- ja etenduspraktikatega. Selles on süvenenud protest täiusliku keha ideaali vastu tants on avatud kõigile ega pea vastama mingitele normidele või reeglitele. Tants lähtub tantsija kehast.
Personifikatsioon abstraktse mõiste isikustamine, illustreerimine Tüüp üheplaaniline tegelane, esindab sotsiaalset gruppi või inimtüüpi. Karakter isikupärane tegelane, kuna vajab rohkem tutvustamist, esineb neid rohkem peategelaste hulgas. Komöödias tavaliselt tüübid, tragöödias karakterid. Ühemõõtmeline tegelane esindab üht omadust või nähtust Mitmemõõteline tegelane mitmekülgne isiksus Peategelased avanevad ja täienevad igas stseenis, kõrvaltegelased jäävad tavaliselt tüüpideks. Muutumatu tegelane ei muutu tegevuse käigus, kuid võib situatsioonides avaneda Muutuv tegelane areneb tegevuse käigus kas järk-järgult või murranguliselt. Tragöödias ja draamas esineb muutuvaid tegelasi rohkem kui komöödias. Avatud tegelane tegelane ja tema teod on avatud ja arusaadavad Suletud tegelane raskestimõistetav ja mitmetitõlgendav Tegelase loomise tehnikad Tegelase kommentaarid
Nii tema esimene romaan "Stalini lehmad", kui ka kõigepealt näidendina ja hiljem romaanina ilmunud "Puhastus", räägivad Eestist ja eestlastest. Ta on lubanud samal teemal kirjutamist jätkata. "Puhastus" on Sofi Oksaneni 2008. aastal ilmunud ajalooline romaan. Raamatu sündmustik kajastab kahe naise saatust Eesti NSVs Teise maailmasõja järgse okupatsiooni ajal. 2010. aasta jaanuari seisuga oli Eestis teost müüdud ligi 17 000 eksemplari. Teose ajalooline skeem Teose saamislugu Kui Sofi Oksanen kogus materjale oma esimese romaani ,,Stalini lehmad" jaoks, märkas ta, kui vähe teavad temaealised Nõukogude Eestist ja ka Nõukogude Liidust. Materjale uurides ja kogudes jõudis ta aega, mil Eestit laastasid küüditamiste ja repressioonide lained, siis sündis ,,Puhastus". Autor plaanib samal teemal veel kaks romaani kirjutada. ,,Puhastuse" esimene lavastus etendus Rahvusteatris Willensauna rohkem kui poolteist aastat enne romaani ilmumist
äratundmisefekti; keskkonna tõepäral ja tüüptegelaste elulisusel on olmedraama jaoks suur tähtsus. 2) Psühholoogiline draama on ülesehituselt karakterikeskne, palju ruumi antakse peategelase psüühika avamisele, konflikt juurdub tavaliselt tegelase sisevastuoludes. Süzeearendus sõltub tegelase mõtte- ja tundedünaamikast. 3) Ideedraama eesärgiks on mingi üldise tähendusega ideede esitamine ja/või põhjendamine; tegelased ja süzee on sellele ülesandele allutatud. Konflikt baseerub harilikult vastandlike vaadete- hoiakute kokkupõrkel. 4) Ajalooline draama 5) Dokumentaaldraama o pseudo-dokumentaal 21. Mis on melodraama, tragikomöödia, well-made-play, in-yer-face drama? Melodraama: · Ülev ja globaalne kannatuslugu on muutunud sentimentaalseks hea ja kurja vaheliseks võitluseks, kus hea saavutab alati vähemasti moraalse võidu, kuigi peategelased ise võivad hukkuda.
lugeja-autori maailmaga samal tasandil. Demokraatlik, avatud zanr. Eepos kaob renessansiajaloo pärimuses. Eepose allikaks on rahvapärimus. See on teine põhjus, miks eepose maailm on täiuslik. Eepose maailm on lugejast distantseeritud, kauge ja kättesaamatu. Romaani teksti seostab Bahtin karnevali- s.o naerukultuuriga. Naer tühistab eepilise distantsi. Romaani objekt on lugejale/autorile lähedane. Teemaks on kaasaja tegelikkus: voolav, mööduv, alguse ja lõputa. Eepose süzee on alati ette teada. Kuulajad on müüdiga alati tuttavad. Romaanis on olulised süzee pöörded ja eriti oluline on lõpp. Romaani aeg ja maailm avanevad saamisprotsessina. Vastandub eepose ükskõiksusele aja suhtes. Eepose tegelane on lõpuleviidud ja suletud. Romaanikangelane ei mahu tavaliselt oma saatusesse ja olukorda. Tegelase saatuse ja välise olukorra vahel tekib konflikt. Romaanis on oluline teekonna mõiste. Romaan
Dramaatikas on · Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine dialoogilisus, tihe seos esitamissituatsiooniga, distantsi puudumine kõneleja ning kõneldava (aine) vahel ) · Kõne tegevuslik kõne abil sooritatakse kõneakte, tegevusi · Aegruum olevikuline · Orienteeriutd teatrile (vrd lugemisdraama - teatri jaoks liiga suur maht, erakordselt arvukas tegelaskond, ebamugavalt keeruline probleemistik, lavatehnilisi võimalusi ületav kujundus vm.) Enamasti (kuigi mitte alati) on nii näidendi kui ka romaani või jutustuse aluseks (draama ja eepika sarnasus) lugu. Erinevusi on rohkelt: · Draama on vormilt suletud, proosas võib liikuda rohkem. Draamas ei ole jutustajat, tegelased peavad olulise edasi andma. · Draamas on aeg-ruumiga manipuleerimine raskem · Tegelase siseelu on keeruline edasi anda, jutustajat ei ole
Joorami iseteadlikkus, Polkovniku Lese agressiivne rumalus. Koomiline tegelane on tavaliselt üldistatud tüüp. Koomiliste tüüpide - võiks öelda maskide -nimistu on pikk. Antiik eristas kolme põhitüüpi: teeskleja, hoopleja ning narr. Koomiliste tüüpide galeriisse kuuluvad ka kloun, saatan, patuoinas, lihtsameelne, veidrik jne. jne. Nn. karakterkomöödia keskpunktis seisab koomiline tegelane. · Situatsioonikoomika - naljakad olukorrad, nagu ootamatud ebaõnnestumised, äravahetamised, automatiseerunud tegevus, ebakohane käitumine, üllatuslikud süeepöörakud jne. Füüsilise tegevuse komism mängib tähtsat osa farsis; süeelised ootamatused etendavad pearolli nn. intriigikomöödias. · Sõnakoomika - kalambuurid, paradoksid, iroonia ja sarkasm dialoogis,
! ! *Mida saab tegelase kohta järeldada tema tutvusringkonna põhjal? ! ! *Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased? ! ! *Millise mulje ta teistele jätab? ! ! *Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse? ! 4) Suhe ümbritseva maailmaga ! ! *Kuidas suhtub tegelane teda ümbritsevasse maailma? ! ! *Kas ta elab loojana või tarbijana? ! ! *Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas? ! ! *Mida märkab tegelase pilk ümbritsevas maailmas? KOMPOSITSIOON ! Kompositsioon on kirjandusteose ülesehitus. Kompositsioon ühendab teose allosad tervikuks. ! Proosateos koosneb kahest tahust: loost ja tekstist. Loo moodustavad kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused. Tekst on see, mida lugeja loeb. Kirjandusteose lugu võib tekstis olla esitatud muudetud järjekorras. Loo jutustamist alustatakse vahel selle keskelt või lõpust. ! Teksti ja loo asemel on kasutatud ka mõisteid: ! ! *SÜZEE- sündmused tekstis esitatud järjekorras !
Eesti keel ja kirjandus 1. Üldalused 1.1. Keele- ja kirjanduspädevus Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärgiks põhikoolis on kujundada õpilastes eakohane keele- ja kirjanduspädevus, see tähendab suutlikkus mõista eakohaseid ilukirjandustekste ja nende osatähtsust Eesti ja maailma kultuuriloos ning tajuda keelt ja kirjandust kui rahvusliku ja iseenda identiteedi alust; keeleteadlikkus ja oskus end vastavalt suhtlussituatsioonile ja keelekasutuseesmärkidele nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendada; arusaamine, et lugemine teeb vaimselt rikkamaks. Keele ja kirjanduse õpetamisega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) väärtustab keelt kui rahvuskultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit; 2) teadvustab keeleoskust õpioskuste alusena ning identiteedi osana; 3) omandab põhiteadmised keelest ja saavutab õigekirjaoskuse; 4) väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliseltkui ka kirjalikult, arvestades kultuuris välja kujune
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).
> arhetüüp) Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes "Autori surm") Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Lugude tüpoloogiad. Vladimir Propp, vene formalist "Imemuinasjutu morfoloogia" 1928, i.k. 1958)> lugude süvastruktuur, funktsonaalsete elementide hulk narratiivis on piiratud > algsituatsioon + 31 funktsiooni või süzee elementi. Arhetüüp ( < ladina keeles archetypum < kreeka keeles arkhetypon: arkhe-´"esimene, algne" + typos "tüüp, mudel") on sarnaste isikute, objektide või kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud. Carl Gustav Jung > erinevais kultuurides esinevad sarnased müüdid >arhetüüp, kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund, 4 arhetüüpi: mina, vari, anima, animus, (ka
> arhetüüp) Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes “Autori surm”) Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Lugude tüpoloogiad. Vladimir Propp, vene formalist “Imemuinasjutu morfoloogia” 1928, i.k. 1958)> lugude süvastruktuur, funktsonaalsete elementide hulk narratiivis on piiratud > algsituatsioon + 31 funktsiooni või süzee elementi. Arhetüüp ( < ladina keeles archetypum < kreeka keeles arkhetypon: arkhe-´"esimene, algne" + typos "tüüp, mudel") on sarnaste isikute, objektide või kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud. Carl Gustav Jung > erinevais kultuurides esinevad sarnased müüdid >arhetüüp, kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund, 4 arhetüüpi: mina, vari, anima, animus, (ka
saatusele, ta on individualist, Müüt- etnograafiline, tugineb kosmoloogiale; tootem; kangelane teeb kõik kogukonna nimel) Kirjanduse põhiliigid Eepika (eepos; romaan, jutustus, novell, lühijutt) Tegelaste rohkus; laiaulatuslik, palju sündmusi, kujutatud isikust väljaspool asuat maailma objektiivselt;ajavahe kehastab objektiivsust, sündmused alati minevikus, jutustamise aeg on olevik Lüürika (ood, hümn, eleegia, epigramm, sonett) Subjektiivne- põhil asesõnad sina-mina; süzee on kommunikats nende 2 vahel, monoloogiline Dramaatika (tragöödia, komöödia, draama) Lavalisus- tegevus toim alati olevikus; luuakse reaalsete sündmuste illusioon;tavaliselt dünaamiline, keskend põhikonfliktile; vaataja vahetu juuresoleks, kommunikatsiooniakt J.Tõnjanov, R.Jakobson, B.McHale Zanri dominant kunstiline võte või struktuuriprintsiip, mis määrab ära terviku ülesehituse. Nt oodis suulise sõnakunsti võtted Ood päritolult suuline, esitati õukonnas, pidustustel
lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. 3 Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos, tekst: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja `loob' teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika,
Jutul on oma perspektiiv. Minimaalselt kohustuslikud elemendid tekst - lugu (sündmused), jutustamine, ka loo esitatus ja tegelased, samuti vastuvõtja. KOMPOSITSIOON kirjandusteose ülesehitus, ühendab teose allosad tervikuks. 17.Mis on tekst ja lugu? Kirjandusteos koosneb kahest tahust loost ja tekstist. Tekst on kogu teos. Tekst on see, mida lugeja loeb. Lugu on sündmustik, tekstis asetleidvad sündmused. Loo moodustavad kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused. 18.Mis on süzee ja faabula? Süzee on nii nagu sündmus tekstis esitatakse. Need korrastame alateadlikult. Kuid süzee on väga oluline, sest sellel, miks sündmused mingis järjekorras esitatakse on mingi põhjus. Faabula on sündmuste ajalispõhjuslik järjekord (luuakse tavaloogika alusel, nt modernistlikus romaanis ei ole neid kerge eristada). 19.Klassikaline (suletud) narratiiv ja kõrvalekalded sellest? Klassikalise (suletud) narratiivi elemendid on sissejuhatus, sõlmitus, pinge tõus,
välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu,
omadused. T. tegeleb peamiselt proosaga. “Poeetika” on belletristliku (ilukirjandusliku) proosa konstruktiivsete printsiipide kirjeldus. Tema aspektid ja lähtekohad: - semantika – tähenduse andmine, sümboliseerimine - süntagmaatika – konfiguratsioon, konstruktsioon - T. lisab sõnalise (stilistilise) aspekti – retoorika kui üldine tekstitüüpide teooria Need 3 vastavad klassikalisele retoorika jaotusele. stilistika fonoloogia kompositsioon süntaks temaatika semantika Semantika: Kuidas ja mida tähendab/tähistab tekst? ”Kuidas” on lingvistilise semantika probleem, kuid lingv. sem. on piiratud; jääks kõrvale keelemängud, konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas. Tähistamine (signification) on l. s. objekt. Tähistaja kutsub esile ettekujutuse tähistatavast. Tähistamise määratleb sõnaraamat
romaani vormis (nö. anti-sõjaromaan) . Võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest jne. (nn vihjeline autor) Career author (W. Booth): ettekujutus autorist tema loomingu põhjal, mille alusel tõlgend. teost. Eriti sage kanooniliste kirjanike puhul. Tegelane. (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Peategelane (teose ideeline põhiraskus) & kõrvaltegelased (peategelaste teenistuses) Tüüp: esindab teatava inimrühma iseloom. jooni Sügav tegelane: arenev, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma Lame tegelane: muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esind. üht ideed, iseloomujoont või tüüpi Tegelase analüüs: bioloogilised ja sotsiaalsed aspektid, psühholoogiline aspekt, kujundlik aspekt, tegelaskuju loovad
kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike
aega ekslikult omistati Anakreonile endale; 18.19. sajandil levinud mänglev, viina ja armastust ülistav luulevool. Uusajal on anakreontilist luulet kirjutanud näiteks prantslane Pierre de Ronsard (15241585), venelane Aleksandr Puskin (17991837), eesti kirjanduses leidub anakreontilisi luuletusi Kristjan Jaak Petersoni (18011822) loomingus. anekdoot lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süzeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tsuktsid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin, Breznev), isikutest (Juku,
võõrandumine, grotesk. b) Iseloomusta 20.saj eesti draamat üldiselt ja analüüsi oma valikul 1 vastava autori näidendit: E. Vilde, A. Kitzbergi draamad, O. Lutsu külakomöödia. Tammsaare psühholoogilised draamad. Väärtuste kriis E. Vetemaa näidendites. Ajaloopöörised, rahvas, mälu ja identiteet J. Kruusvalli või Madis Kõivu näidendites. Modernism: Modernistlik kirjandus jälgib arusaama, et teos on kirjaniku väljamõeldis. Modernistlikul tekstil puudub kompositsioon. (algus, keskpaik,lõpp)Teksti ei pruugita kohe mõista, vb tuleb see alles hiljem. Unenäod, müütilised tegelased, motiivide ja sümbolite kordamine jne. Sündmuste loomulik kronoloogia on lõhutud. Muutub ka vaatepunkt: jutustaja ei ole enam kõiketeadja ja hinnagute andja. Kujundikeeles kasutati sümboleid, groteski ja absurdi. Modernistid püüdsid maailma täiustada ja parandada. Postmodernism Postmodernismi iseloomustavad info pinnapealsus, tinglikkus, seniste väärtuste ning
13. Kiasm ehk ristlause 14. Retooriline hüüatus 15. Apostroof ehk retooriline pöördumine 16. Retooriline küsimus / dilemma 11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid? Zanriteooria uurib kõnezanre ning nende määratlemise põhilisteks aluseteks on sisu, stiil ja kompositsioon; samusTi zanride etteantust (zanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust. Kirjanduslikud zanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondale alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus/ mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu) 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutlus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus, tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsus ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed ning kujundi ja kõlaseoste loomisel on oluline sõnavalik
need ongi A põhilised probleemid, mida ta käsitleb inimsaatuste ja inimkannatuste kujutamise varal. Sophokles (496-406) 5. saj. Dramaturg. Traditsioonilise elulaadi pooldaja. Suhtus eitavalt uutesse poliitilistesse ja ideelistesse vooludesse. Tema tegelased tegutsevad enamasti iseseisvalt ja määravad oma käitumise teiste inimeste suhtes. S huvitab indiviid, mitte perekond. Tragöödia "Antigone", süzee kuulub Teeba küklosesse ja otseseks jätkuks muistendile, mida Aischylos käsitles tragöödias "Seitse Teeba vastu". Inimese ülevust, ta vaimsete ja kõlbeliste jõudude küllust, kujutab S ühtlasi ta jõuetust, inimlike võimete piiratust. Suurima väljendusrikkuse leiab see tragöödias "Kuningas Oidipus". "Oidipus Kolonoses", seal püüab S pehmendada inimsaatuse sünget pilti, mis maalitud "K. O". tema teostes on kõik tragöödiaelemendid tasakaalus.
) (21) retooriline küsimus (Kas siis selle maa keel.. (KJP)) / dilemma (retooriline küsimus endalt) 11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid? Zanriteooria uurib kõnezanre ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon; samuti zanride etteantust (zanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust. Kirjanduslikud zanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondade alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus / mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu). 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutlus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus, tema sisemaalim, elamused, mõtted. Kausaalsus ja loogikat asendavad
Olulisemad liigitusalused - teksti graafiline paigutus (teksti liigendamine värssideks või repliikideks või süstemaatilise liigenduse puudumine) - kirjaniku (kirjastaja, kriitiku vmt) määratlus - täiendavad välisvormi tunnused (riim, rütm vms) - täiendavad sisevormi tunnused (narratiivsus / mittenarratiivsus, lüürilisus, eepilisus, dramaatilisus vms) Zanriteooria (Mihhail Bahtin jt) - kõnezanrid ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon - zanride etteantus (zanr kui kultuurimälu säilitaja) - zanride hierarhilisus Mis alusel kujunevad ilukirjanduslikud zanrid · vorm · kompositsioon · maht · narratiivsus / mittenarratiivsus · modaalsus · temaatiline sisu etc proosa eepika luule lüürika draama(tika)
annaabi.ee 
