Kirjandusteose analüüs: Sofi Oksanen - Puhastus (7)

Jõhvi Gümnaasium
Sofi Oksanen „Puhastus“
Kirjandusteose analüüs
Koostas: Liis Lipp 12.b
Juhendas: õp. Dea Proode
Jõhvi 2012

Sisukord

Sissejuhatus 2
Teose ajalooline skeem 4
Teose tegelaskond 6
Tegelaskujude analüüs 7
Süžee 9
Kompositsioon 11
Autori keel ja stiil 12
Teema ja idee 14
Lõpphinnang teosele kui tervikule 15
Kasutatud kirjandus 16

Sissejuhatus

Sofi Oksanen (sündinud 7. jaanuaril 1977 Jyväskyläs) on ema poolt eesti päritolu soome kirjanik. Oksanen on tegutsenud ka mitme lehe kolumnistina ning avaldanud ajakirjanduses arvamust ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel . Ajakirjanik Leena Hietast ja publitsist Johan Bäckmanit, kes on väitnud, et Eesti liitus Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, on Oksanen võrrelnud holokausti eitajatega. Sofi Oksanen kuulub gooti subkultuuri austajate hulka.
Sofi Oksanen on õppinud Helsingi Ülikoolis kirjandusteadust ning Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Nii tema esimene romaan "Stalini lehmad ", kui ka kõigepealt näidendina ja hiljem romaanina ilmunud "Puhastus", räägivad Eestist ja eestlastest. Ta on lubanud samal teemal kirjutamist jätkata.
"Puhastus" on Sofi Oksaneni 2008. aastal ilmunud ajalooline romaan. Raamatu sündmustik kajastab kahe naise saatust Eesti NSVs Teise maailmasõja järgse okupatsiooni ajal. 2010. aasta jaanuari seisuga oli Eestis teost müüdud ligi 17 000 eksemplari.

Teose ajalooline skeem

Teose saamislugu
Kui Sofi Oksanen kogus materjale oma esimese romaani „Stalini lehmad“ jaoks, märkas ta, kui vähe teavad temaealised Nõukogude Eestist ja ka Nõukogude Liidust. Materjale uurides ja kogudes jõudis ta aega, mil Eestit laastasid küüditamiste ja repressioonide lained, siis sündis „Puhastus“. Autor plaanib samal teemal veel kaks romaani kirjutada.
„ Puhastuse ” esimene lavastus etendus Rahvusteatris Willensauna rohkem kui poolteist aastat enne romaani ilmumist. See oli omal ajal väga mõjuv lavastus. Alles pärast romaani ilmumist ja selle võidukäigu algust hakati „Puhastust” mängima ka teistes teatrites.
Mõju ilmumisajal
Soome 2008. aasta enimmüüdud ilukirjanduslik Soome autori teos oli Sofi Oksaneni „Puhdistus“, mida müüdi üle 102 200 eksemplari. Romaaniga Eestist tegi eesti-soome päritolu Oksanen juba 2008. aasta septembris ajalugu – temast sai noorim kirjanik, kes on pälvinud maineka Finlandia kirjanduspreemia.
"Puhastuse" vastuvõtt Eestis on olnud mitmetahuline . Ühelt poolt on Oksaneni tunnustatud Eesti ajaloo valusate teemade käsitlemise ning nende rahvusvahelisele üldsusele tutvustamise eest ( Maimu Berg ja Vilja Kiisler). Teisalt on teda süüdistatud Nõukogude-aegse Eesti elu ühekülgses kujutamises, vägivalla trivialiseerimises ja klišeelisuses (Piret Tali , Jaan Kaplinski , Rein Raud, Rein Veidemann ja Kaarel Tarand ). Kriitikale vaatamata on Oksaneni teosed osutunud menukaiks nii raamatute kui ka teatrilavastustena.
Objektiivne väärtus tänapäeval:
„Puhastus“ on pälvinud järgnevad kirjandusauhinnad:
• 2008 Finlandia kirjandusauhind
• 2009 Runebergi kirjandusauhind
• 2010 Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind
• 2010 Prix Femina étranger

Teose tegelaskond

„Puhastus“ räägib elude varastamisest – vägistamisega varastatakse Aliidelt elu, Aliide varastab oma õe ja õemehe ja ka õetütre elu, inimkaubitsejad varastavad Zara elu, Zara lõpetab kupeldajate ninamehe elu...
Sofi Oksaneni „Puhastuse“ tegelaskond on suhteliselt väike. Põhiliselt räägib raamat seitsmest erinevast tegelaskujust, kuid aeg-ajalt on teoses mainitud ka teisi tegelaskujusid. Loo keskpunktis on Zara ja Aliide, kes jutustavad kumbki loo oma vaateväljast.
Tegelaste käitumismaneer on enamasti tüüpiline tolle ajal eestlastele. Zarat aga tüüpiliste tegelaste alla ma ei liigitaks, sest neid naisi, kes Saksamaale prostituudiks sattusid, on vähe. Ka tema käitumine ei ole iseloomulik tüüpilisele eestlasele . Aliide, Ingel ja Hans iseloomustasid küll tüüpilist eestlast, igaüks omal moel. Ainus asi, mis Aliide puhul imestama pani, oli tema käitumine oma õega. See oli küll ootamatu , et oma õde enda heaolu pärast reedetakse.
Ma jagaksin tegelased kahte gruppi: perekond, kes kannatab, ja halvad, kes neid piinavad. Aliide perekond peab üle elama peksmise, piinamise ja isegi vägistamise. Kommunistid , Paša ja Lavrenti esindavad aga teist gruppi, kes need jubedad teod kõik toime panid.
Peategelasteks on Zara ja Aliide ning põhilisteks kõrvaltegelasteks on Ingel, Hans, Linda , Paša ja Lavrenti. Mainitud on ka teisi tegelasi, aga neist ei ole nii palju juttu .

Tegelaskujude analüüs

Autor on kõikidesse tegelastesse suhtunud väga erinevalt. Ingel oli tema silmis igati positiivne ja tore. Zara suhtes oli ta pigem neutraalne, kuigi tema elus oli palju raskeid asju olnud. Aliide suhtes olid ta arvamused väga erinevad. Kord tundus, et Aliide on hea inimene, teisel hetkel aga, et õelamat inimest annab otsida. Arvustajatelt on kõige suuremat hukkamõistu pälvinud Aliide, kelle käitumist paljud ei suuda mõista. Teistest tegelastest väga ei räägitud. Minu silmis oli kõige meeldivam Ingel. Aliide käitumise põhjused jäid minu jaoks arusaamatuks ning seetõttu ei suuda ma teda mõista.
Aliide Truu
Aliide oli üks teose peategelastest , kelle elu oli väga raske. Tema elu sisaldas nii tapmist, reetmist kui ka vägivalda. Iseloom oli Aliidel keeruline ning kohati oli teda raske mõista. Ta oli kade oma õe peale, sest too sai omale mehe, kellest tema unistas. Tal oli raske neid koos vaadata, kuid ta ei lasknud end sellest heidutada. Sisimas lootis ta alati, et Hans hakkab ka teda ühel päeval armastama , kuid seda ei juhtunud. Hans rääkis Inglist isegi siis, kui too oli juba ammu ära viidud . Lõpuks sai Aliidel sellest villand ja ta toppis kõik konku õhuaugud kinni ja Hans suri. Teine põhjus, miks ta oma õde kadestas oli see, et Inglil tulid alati kõik kodutööd väga hästi välja, kuid Aliidel mitte. Tema ei osanud lüpsta nii nagu Ingel, ei osanud siirupit teha nii nagu Ingel ja ka tema seebirida polnud nii ilus kui Inglil. Kuigi ta alati proovis ja üritas kõike paremini teha, tal see ei õnnestunud. Ta lihtsalt ei mõistnud, miks temal hästi ei võiks minna.
Kui loo alguses Aliidet sõda absoluutselt ei huvitanud, siis hiljem hakkas ta kõike ümbritsevat hoolikalt kuulama , sest Hans oli palunud tal Inglit valvata. Aliide oli see, kes ei näidanud oma nõrkusi välja, vaid püüdis igal hetkel tugevana näida. Paraku see alati ei õnnestunud. Kuna vallalisi naisi vaadati tol ajal imelikult, siis läks Aliide naiseks mehele, keda ta ei armastanud. Tema valituks ostus Martin Truu, kes oli NSVLi ajal tähtis tegelane. Tänu Martinile sai Aliide jääda kodumaale, vastasel juhul oleks teda koos Ingeli ja Lindaga küüditatud. Kuigi Aliide teadis täpselt, millal tema õde ja õetütar ära viiakse, ei maininud ta seda neile kunagi, sest talle oli oluline see, et tema saab paigale jääda. Ta oli väga isekas inimene. Kui Zara tema juurde tuli, siis oli ta sisimas kohati õnnelik, sest Zara huvitus Aliide tegemistest, kuid Aliide enda tütar oli huvitatud ainult uhketest ja läänelikest asjadest.
Zara Pekk
Zara oli Ingeli lapselaps, noor neiu , kes läks välismaale tööle, et saada paremale elujärjele. Välismaale läks ta sõbranna kaudu, kes lubas talle tööd uhkes hotellis, kuid tegelikult sai Zarast hoopis prostituut. Ta pidi kannatama peksmist ja sõimamist ning magama võõraste meestega. Zara lootis, et ehk õnnestub talt sealt kunagi pääseda. Ta tahtis ju vaid oma perekonda aidata. Kui Zaral ükskord Eestisse õnnestus põgeneda, siis jõudis ta välja oma vanatädi õuele, kes leidis takuste blondeeritud juustega ning määrdunud kleidiga neiu oma akna alt. Zara üritas iga hinna eest oma tegelikku minevikku varjata, sest ta kartis , et vastasel juhul saadetakse ta lihtsalt minema. Zarale meeldis see koht väga ja ta oli huvitatud kõigest, mis Aliide tegi. Zara ei olnud uhke linnapreili, vaid häbelik vaikne tütarlaps. Ta oli hea inimene, kes saatuse tahtel lihtsalt palju kannatama oli pidanud. Tal oli Aliidega väga palju ühist.
Ingel Pekk
Ingel oli Aliide õde ja Hansu abikaasa. Iseloomult väga abivalmis ja sõbralik neiu, kes armastas korda. Tema käes tulid kõik asjad väga hästi välja. Tema oli see, kelle seebid olid kõige ilusamad, piim kõige parem ja suhkrupeedi kommid lausa sulasid suus . Ta ei reetnud kunagi teisi ning mõtles pigem teiste, kui enda heaolu peale. Kõik imetlesid teda, ka Aliide. Kuid paratamatult pidi ka tema kannatama ülekohtu all. Samas oli ta natukene ka ise süüdi selles, sest ta õde rääkis korduvalt riigist põgenemisest, kuid Ingel ei tahtnud sellest midagi kuulda. Tea ütles, et tema jääb oma kodu kaitsma, tulgu mis tuleb. Kui teose alguses oli Ingel rõõmsameelne ja õnnelik, siis hiljem see muutus. Ta nuttis Hansu pärast igal öösel, sest kartis tema tuleviku pärast. Teda ei huvitanud enam see, mis tema ümber toimub. Tükike temast oli Hansuga justkui ära võetud.

Süžee

Lugu saab alguse sellest, kui üks vanem naisterahvas - Aliide Truu avastab oma aiast tütarlapse. Ta kutsub kummalise tüdruku sisse ning algab psühholoogiline mäng... kes see tüdruk on? Miks ta siin on? Mida ta tahab? Kuidas temast lahti saada? Lugeja jaoks aga avaldub ka teise tegelase, ehk tüdruku mõttemaailm - ta on lõbutüdruk, ta on tulnud oma vanaema ja ema lapsepõlvekodust turvalist vahepeatust leidma, ta põgeneb, ta kardab , tal on palju küsimusi.
Kogu selle tänapäeva tegevustiku raamides on see raamat ikkagi peamiselt sellest, mis kunagi oli juhtunud majaperenaise ja tema õega ning samuti mõlema naise meestega ning teise maailmasõjajärgse Eestiga . Minu jaoks oli see raamat ka sellest, millises olukorras inimesed olid nõukogude võimu algusaastatel, kuidas vend pettis venda ja kuidas head ning omad inimesed võisid olla väga sügava põhjaga - mõned kuni lõpuni, ehk isegi oma eluga riskides truud, ausad ja vennalikud. Kuid samas ei teadnud kunagi kindlalt, keda usaldada ning kui palju usaldada. See raamat on kindlasti kadedusest, eelkõige armukadedusest ja kindlasti ka armastusest. Ning sellest kui imeline võib olla armastus, kuid ka sellest, kui valelikud võivad inimesed olla. Ja milleks kõigeks on üks armunud inimene võimeline...
Teos kirjutab ajast, mil Eestis olid võimul kommunistid, kuidas elas Aliide tol ajal, ning teos rääkis ka Zara loost, mis algas Vladivostokist, jõudis Berliini ning lõppes uuesti Eestis. Ajas tagasi minnes räägib teos kahest õest, Aliidest ja Inglist. Inglil on mees Hans ja laps Linda ning Aliidel ühepoolne armastus Hansu vastu. Aliide armastas oma õe meest kogu oma elu, üritades pidevalt Hansu tähelepanu püüda ja Inglit jäljendada, kuid ta pidi alati pettuma – Hansul ei olnud silmi mitte kellegi teise kui Ingli jaoks. Nii surus Aliide oma tundeid kogu aeg maha, olles sisemuses kibestunud Ingli ning isegi Linda peale. Aeg oli tol ajal väga keeruline, kirjeldatud oli Vene okupatsiooni perioodi, kui naisi vägistati ja piinati, inimesi küüditati Siberisse ning mehi tapeti . Aliide ja Ingel koos lapsega kannatasid venelaste käe all meeletult palju, kuna kommunistid ajasid Hansu taga, aga Aliide ja Ingel väitsid, et ta on surnud. Kuna Aliide ei tahtnud enam kannatada, abiellus ta kommunisti Martin Truuga. Martini töökoht tagas Aliidele turvalisuse. Natuke hiljem saadeti Ingel ja Linda Siberisse, samal ajal peitis Aliide Hansu konkus edasi. Selliste sündmuste käigus muutus Aliide järjest tugevamaks, ettevaatlikumaks ja ka külmemaks inimeseks - ta pidi oma elu veetma koos mehega, keda ta ei armastanud, teisalt peitma armastatud meest konkus.
Zara oli Linda tütar, Eesti päritoluga Vladivostoki tüdruk. Zara oli lihtne ja naiivne neiu, kelle unistus oli arstiks õppida. Kui Zara sõbranna tuli välismaalt neiule külla, seljas uhked riided ja sädelevad ehted , tahtis Zara samamoodi läände tööle minna, et teenida suurt raha, mida kodustele saata ning millega ta saaks oma arstiõpingud täide viia. Zara sõbranna leidis talle läände töö, kuid Zara viidi hoopis prostituudiks. Teoses oli pikalt räägitud Zara läbielamistest, kuidas teda sunniti, ähvardati ja peksti. Eesti keele oskuse tõttu sai ta Eestisse. Ta põgenes Paša eest, jooksis, hääletas, et leida tee Aliide Truu juurde. Ta teadis, et tal on Eestis sugulane ning arvas , et see on ainus võimalus pääseda prostituuditööst. Nii sattusidki Aliide ja Zara kokku.
Algas täielik psühholoogiline mäng: Aliide ei usaldanud Zarat ning Zara kartis oma lugu Aliidele rääkida. Mõlemal oli palju küsimusi, kuid väga vähe vastuseid. Kujunes välja, et Aliide varjas siiski oma kodus Zarat Paša eest. Aliidele hakkas tüdruk meeldima , ta soovis, et ka tema enda tütar oleks selline olnud. Nimelt Zara oli kodune, teda huvitas see, mida Aliide tegi, aga Aliide enda tütar tahtis ära läände minna, et rikka mehega abielluda ja head elu elada. Kui Paša Zara asukohast aimu sai, tuli ta Zarat otsima . Aliide pani Zara konkusse peitu. Tüdruk kartis, et kõik tuleb päevavalgele, et Aliide annab ta üles, kuna ei taha sellist inimest oma koju. Aliide eitas Pašale Zara kohalolekut samamoodi, nagu ta oli varjanud Hansu selles samas konkus ja rääkinud kommunistidele, et Hans on surnud. Kui Paša teist korda Zarat otsima tuli, tappis Aliide Paša ja tema käsilase ning aitas tüdrukul minema pääseda. Lugu lõppeb sellega, et Zara sõidab taksoga sadamasse, et sealt välismaale põgeneda. Samal ajal kirjutab Aliide Ingelile kirja, kus kutsub neid Eestisse tagasi. Aliide plaanib end Hansu kõrvale konku põranda alla matta ja oma maja põlema lasta panna.

Kompositsioon

Teoses on peamiseks ristuv süžeeliin Zara ja Aliide vahel. Enne nende kohtumise päeva kulges mõlema elu omasoodu, kuid peale kohtumist hakkasid nad üksteiste elusid mõjutama. Selgus, et neil kahel on nii mõndagi ühist.
Žanriks on autofiktsioon. Autor kasutab ilukirjanduse loomiseks autobiograafilist materjali. Näiteks ei ole tal Aliidele üht ja ainsat eeskuju. Ühelt inimeselt võtab ta kõnelemise viisi, kuid teiselt hoopis mõttemaailma.
Dialoogi kasutab autor raamatus suhteliselt vähe, enamasti on ikka kellegi jutustav tekst.
Raamatus on palju kõrvalepõikeid. Esiteks põikab autor ühest aastast teise, kord räägib olevikust, siis jälle minevikust. Lugu jutustatakse kahe inimese vaateväljast. Kord räägib endast Zara, teine kord Aliide.
Raamat on jagatud peatükkidesse. Iga peatükk räägib mingist sündmusest. Peatükid on lühikesed ning loogilised .
„Puhastuse“ ülesehitus võib paljude jaoks keeruline näida. Teosel ei ole kronoloogilist järjekorda ning see muudab raamatu lugemise keerulisemaks. Raamatu lõppedes saab aga kogu teose sisu selgeks, sest siis selgub , mis peategelastega lõpuks juhtub ja miks vahepeal nii palju ajas tagasi mindi .

Autori keel ja stiil

Oksaneni keel on rikas ja detailiderohke, ta ei pelga kirjutada ka kõige ebameeldivamatest ja inetumatest asjadest. Ta kirjutab lihtsalt, kuid arusaadavalt. Tema raamatuid on kerge lugeda, sest need ei sisalda raskeid võõrsõnu või keerulisi lauseid . Tegelaskujusid on hästi kirjeldatud ning seetõttu on kerge nende välimust ette kujutada. Detailselt on kirjeldatud ka piinamist, mis paneb lugeja tegelastele kaasa tundma.
Oksaneni tegelased on valdavalt täiesti tavalised kodanikud, kes elavad oma elu, kuid neil kõigil on mingi saladus . Kas nad siis peidavad kedagi või varjavad enda päritolu. „Puhastus“ on lugu ühe perekonna loost, mis pole just kergemate seast. Autori looming pole puhas väljamõeldis, vaid ta on teoses kasutanud väga palju ajaloolist materjali, kas siis arhiivist või seiku oma tuttavate eluloost.

Teema ja idee

„Puhastus“ on ühe aja lugu, ühe riigi lugu, ühe pere lugu. See on ülekohtu lugu, mida tegi üks aeg teisele, üks riik teisele, üks õde teisele. Tegelikult kirjutas autor hoopis „Stalini lehmasid“, kuid materjali oli nii palju, et ta otsustas kirjutada veel ühe raamatu eestlastest ja nende ajaloost. Autor on ka ise Eesti juurtega ning ta on Eesti ajaloost väga huvitatud.

Lõpphinnang teosele kui tervikule

Mulle väga meeldis see romaan. Esiteks juba seetõttu, et see sisaldab killukesi Eesti ajaloo kohta ning seetõttu ei jäta ükskõikseks. Autor on oma teoses kirjutanud selliseid asju, mida paljud teised kirjanikud ei julgeks. Mulle meeldib vaadata asju erinevast küljest ning kuna me ise teame oma ajalugu, siis on hea seda lugeda kellegi teise vaatepildist.
Teine põhjus, miks mulle teos meeldis on kindlasti Okseneni stiil. Ta kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt. Vahepealsed minekud ajas tagasi ajavad alguses küll segadusse, kuid loo lõpu poole sai mulle selgeks, milleks see vajalik oli. Mineviku juhtumid aitavad selgitada seda, mis olevikus toimub. Ka tema detailide kirjeldused olid väga head ja seetõttu oli kõike ka lihtne ette kujutada.

Kasutatud kirjandus

• http://et.wikipedia.org/wiki/Sofi_Oksanen
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Puhastus
  
• http://www.postimees.ee/74559/oksaneni-raamatu-muuginaitajad-loid-soomes-platsi-puhtaks/
  
• http://ohtuleht.ee/349936
  
• http://www.postimees.ee/116542/sofi-oksanen-armastab-eesti-valgust/
  
• http://www.epl.ee/news/kultuur/puhastus-on-lugu-ulekohtust-mida-tegi-uks-riik-teisele-uks-ode-teisele.d?id=51155495