JOHN FOWLES „LIBLIKAPÜÜDJA“ (1)

JOHN FOWLES „ LIBLIKAPÜÜDJA “
Referaat
Koostaja :
Klass:
Juhendaja :
2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
Teose ajalooline skeem 4
Autori positsioon ajas 4
Teose saamislugu 4
Mõju ilmumisajal 4
Objektiivne väärtus tänapäeval 5
Teose tegelaskond 6
Ulatus, mis on keskpunktis 6
Tüüpilisus 6
Tegelaste jagunemine gruppidesse 6
Pea- ja kõrvaltegelased 7
Tegelaskujude analüüs 8
Frederick Clegg 8
Tegelase iseloomustus 8
Tegelase kunstiline teostus 9
Tegelaskuju hindamine 9
Tegelasele antud hinnang 9
Miranda Grey 10
Tegelase iseloomustus 10
Tegelase kunstiline teostus 10
Tegelaskuju hindamine 11
Tegelasele antud hinnangud 11
Süžee 12
Kompositsioon 14
Autori keel ja stiil 15
Teema ja idee 16
Lõpphinnang 17
Kasutatud kirjandus 18

Sissejuhatus

„Liblikapüüdja“ on Inglise kirjaniku John Fowlesi esimene romaan, mille kirjutamist ta alustas 1960aasta lõpus ning sai valmis kuu ajaga . Ta ei andnud seda kohe trükki , vaid kontrollis ja tegi seda ümber kauem kui aasta. Raamat tuli välja 1963aasta kevadel ning sai kohe bestselleriks. Inglise arvustajad leidsid teose olevat lihtsalt uuendusliku põnevusromaanina, kuid mitmed Ameerika kriitikud märkasid tõsist edenemist eksistentsialistlikes mõtetes.
Tema edu romaaniga tähendas, et Fowles võis lõpetada töötamise õpetajana ja keskenduda täielikult kirjanduslikule karjäärile.

Teose ajalooline skeem

Autori positsioon ajas

John Robert Fowles sündis 31.märtsil 1926 Inglismaal väikeses linnas Leigh-On-Sea, mis asub Essexi maakonnas . Ta käis Bedfordi koolis. Pärast lühikest õppimisperioodi Edinburgi ülikoolis, läks ta kuninglikku mereväkke 1945aastal. Teine maailmasõda lõppes kohe pärast Fowlesi treeninguid mereväes, niiet sõtta ta kunagi ei saanudki.
Lisaks õppis ta 4aastat ka Oxfordi ülikoolis. Ta imetles Albert Camus ’d ja Jean-Paul Sartre’d. Nende kirjutised, nagu ka Fowlesi omad, olid ajendatud mõttest, et maailmas on midagi valesti.
Pärast Oxfordi lõpetamist kaalus ta ka kirjanikuks hakkamist. Siiski töötas ta veel mõned aastad õpetajana nii Prantsusmaal, Kreekas kui ka Londonis. Kreekas hakkas Fowles kirjutama luulet. 1952. ja 1960.aastate vahel kirjutas ta mitu romaani, kuid ei pakkunud neist ühtegi kirjastustele, pidades neid kõiki mingil moel ebatäiuslikeks.
Pärast „Liblikapüüdja“ välja tulemist sai ta hakata keskenduma kirjutamisele. Peale romaanide on ta kirjutanud ka mitte ilukirjanduslikke teoseid nagu näiteks mitmed esseed .

Teose saamislugu

Romaan „Liblikapüüdja“ on John Fowlesi esimene kirjastatud romaan. Ta alustas selle kirjutamist 1960.aastate lõpus, kui oli kirjutanud ka juba oma hiljem kirjastatud romaani „Maag“. Ta sai esialgse variandi valmis nelja nädalaga, kuid kontrollis ja täiustas romaani üle aasta ning 1963aasta kevadel tuli raamat lõpuks välja.
Fowlesi enda sõnul oli tema peamine mõte romaani kirjutamisel , et näidata mida ta tundis ühiskonnas olevat ohus klassidesse jagamisel, kus enamiku õitseng muutus laialtlevinuks, eriti võimu sattumine nendele, kes seda ei osanud kasutada.

Mõju ilmumisajal

Fowlesi romaan „Liblikapüüdja“ tuli välja 1963aasta kevadel. Teos muutus kohe bestselleriks. Inglise arvustajad leidsid teose olevat lihtsalt uuendusliku põnevusromaanina, kuid mitmed Ameerika kriitikud märkasid tõsist edenemist eksistentsialistlikes mõtetes.

Objektiivne väärtus tänapäeval

Ilmselgelt on ligi viiekümne aastaga teose müügikogused vähenenud , kuid selle väärtus pole siiski langenud. Kuna romaani on uuesti trükitud ja samuti tõlgitud ka mitmetesse keeltesse, siis on põhjust arvata, et selle väärtus tänapäevalgi on üpriski suur.

Teose tegelaskond

Ulatus, mis on keskpunktis

Teose keskpunktis on liblikapüüdja Frederick Clegg ja kunsti õppiv Miranda Grey. Kõrvalisi tegelasi mainitakse suhteliselt vähe, nagu näiteks Fredericki tädi Annie, tema töökaaslased ning Miranda tuttav maalikunstnik George Paston (G.P), tädi Caroline, viimased tulevad küll välja Miranda enda jutustustest tema päevikus .

Tüüpilisus

Teose tegelaskond on väga väike, koosnedes peamiselt vaid kahest isikust, mis ei ole väga tüüpiline, sest enamuses populaarsemates teostes on tegelaste ulatus siiski suurem, kas või vähem oluliste tegelaste. Tegelased ise – Frederick ja Miranda - võib lugeda siiski tüüpilisemate tegelaste hulka, sest kindlasti pole harv Miranda suguste kaunite ja arukate tüdrukute esinemine ning ka Frederickile sarnanevate kinniste ja veidrate soovidega tegelased.

Tegelaste jagunemine gruppidesse

Romaani tegelased jagunevad peamiselt kahte gruppi. Esimesse kuuluksid heade kavatsustega, avatud ja laia silmaringiga inimesed: Miranda ja mõningal määral ka G.P. Teine grupp oleks isekas ja kinnine Frederick. Nende gruppide vahepeale paigutaks ka kolmanda grupi ehk siis massi sulanduvad ja omakasupüüdlikud, nagu näiteks Fredericki tädi Annie ning ka tema töökaaslased.

Pea- ja kõrvaltegelased

Teose peategelane on Frederick Clegg ning vaid natukene vähem tähtsam on ka Miranda Grey. Kõrvaltegelasi on teoses vähe ning enamus on korra läbi käivad ning vähetähtsad. Nendest natukene olulisemad on siiskii Fredericki tädi Annie, samuti jutustab ta üpriski mitmeid kordi enda surnud onust Dickist ja mainib enda sugulast Mabelit. Alguses on korraks juttu ka tema töökaaslastest. Romaani teise osa ehk Miranda päevikutest koosneva jutustuse põhjal on kõrvaltegelasteks tema tuttav George Paston (G.P), tädi Caroline ning tema teised tuttavad nagu näiteks Piers.

Tegelaskujude analüüs

Frederick Clegg

Tegelase iseloomustus

Frederick on teose peategelane. Romaani alguses töötas ta raekojas ametnikuna ja vabal ajal kogus liblikaid. Pärast suure summa võitmist, ostis ta Londonist natukene eemal asuva maamaja, enne seda oli ta elanud enda tädiga, kes nüüd läks Austraaliasse sugulastele külla . Ülejäänud aja pühendas ta Miranda jälgimisele ja majas ning keldris korrastuste tegemisele, kuni lõpuks Miranda sinna tõi.
Teoses kirjeldab Miranda Fredericki järgmiselt: „Ta on kuus jalga pikk, kaheksa-üheksa tolli minust pikem. Kehaehituselt on ta kõhetu ning näeb seetõttu pikem välja, kui ta tegelikult on. Igavene loikam. Ta vastikult lihavad kämblad on koletult suured ja üleni roosakasvalged. Need pole kellegi mehekäed. Ta kõrisõlm on liiga suur, randmed ülearu jämedad, lõug liialt rõhutatud, alumine huul vastu hambaid surutud, sõõrmeservad punased. Ja veel – polüübid. Ta kõnemaneer on niisugune imelik ja vahepealne – harimatu, ehkki ta tahab haritud olla. Terve ta nägu on liiga pikk. Tuhmid lainelised mustad juuksed, mis lauba kaugelt paljaks jätavad, on karmid ja kõvad. Alati korras välimusega . Ta kannab enamasti sportkuube ja flanellpükse ning lipsunõelaga kinnitatud kaelasidet. Isegi mansetinööpe.“
Ta on kinnine ja tal pole palju sõpru. Miranda kirjeldus: „Ta armastab seista, käed kõrval või selja taga, nagu poleks tal õrna aimugi, mida nendega peale hakata. Ootab aupaklikult mu käske. Kalasilmad. Nad jälgivad sind. Mitte mingit ilmet pilgus. ... Teeseldud alandlikkus. Rõhutatud vabandused.“
Ta on teiste suhtes küllaltki ükskõikne ja käitub väga egoistlikult, eriti tuleb see välja Miranda kohtlemisest. Kuidas viimane raskelt haigeks jääb ja Frederick ei leia endal isegi süüd , et Miranda haigusesse suri. Lisaks pole ta aus, vaid lubab tühje asju, näiteks lubas Mirandale, et saadab kirja tolle vanematele, kuid ei teinud seda. Ta arvab , et tal on alati õigus ja ei taha uskuda teisi. Samas aga käitub ta teistega väga viisakalt ja ei tee ilma põhjuseta inimestele füüsiliselt haiget.
Frederick ei usalda kedagi, ta ei usu midagi, mida ta ei näe enda silmaga toimuvat, näiteks ei taha ta annetada raha laste jaoks, sest kardab, et see ei lähe õigetesse kätesse. Ta maailmavaade on suhteliselt kitsas.

Tegelase kunstiline teostus

Autor kasutab Fredericki iseloomustamiseks enamasti teise tegelase – Miranda – kirjeldusi. Miranda kirjeldab enda päevikus mitmeid kordi pikemalt või lühidalt, milline Frederick on.
Frederickiga olulised stseenid raamatus on tegelikult kõik, mis seal toimub. Kuid tema omadusi toob eriti välja teose lõpus tema mõtisklus, mis näitab, kui egoistlik ta ikkagi on, kui ei tunne Miranda surmas endal mingit süüd ja jälgib juba uut ohvrit. Varasematest stseenidest olulisemad on veel näiteks, kui Miranda üritas Fredericki võluda ja end talle seksuaalselt pakkudes lootis, et viimane laseb ta vabaks. Kuid selgus, et Frederick ei saa niimoodi armastada ning nende vahelised suhted muutusid ja Frederick hakkas Mirandat põlgama. Samuti ka stseen , kus Miranda üritas põgeneda, lüües kirvega Frederickile pähe, katse muidugi ebaõnnestus. See näitas jällegi, kui raske on mehest jagu saada ning, et Fred ei taha kasutada vägivalda, kui seda väga vaja pole.
Autor ei kasuta Fredericki jutustuses tema puhul otsekõnet. Keelekasutus üldiselt on lihtne, kuigi kohati räägib ta ümber nurga, mitte ei ütle otse välja.

Tegelaskuju hindamine

Frederick ei ole väga tüüpiline tegelane. Selle teose ulatuses võttes on ta üpriski ebatavaline , sest seal pole kirjeldatud ühtegi sarnast tegelast.
Teose alguses tundus ta küllaltki normaalse inimesena veel, kuid mida lõpupoole arenes, seda vastumeelsemaks ta muutus, eriti põhjustas seda tema armastus Miranda vastu, mis polnud samati tavaline. Teose alguses poleks arvanudki, et ta niisugune egoist on nagu lõpus selgus.
Frederick polnud sugugi emotsionaalne inimene. Ta hoidis end vägagi tagasi ja paistis väga tasakaalukana.

Tegelasele antud hinnang

Frederickil on ilmselgelt mingid vaimsed probleemid. Ta pole rahul siinse maailmaga ja loodab enda jaoks uut ehitada. Ta on lausa kõhedust tekitav ja vägagi vastumeelne tegelane.
Autori meelest oli ta arvatavasti oluliste omadustega tegelane, et anda edasi seda, mis saab siis, kui võim satub valede inimeste kätte.

Miranda Grey

Tegelase iseloomustus

Miranda Grey on teose natukene vähem tähtsam tegelane kui Frederick.
Miranda on väga kaunis pikkade juustega Slade ’i kunstikooli tudeng . Ta on üpriski haritud ja arukas, eelkõige selles, mis puudutas kunsti. Ta on väga seltskondlik inimene, ning ei talunud olemist üksinda Fredericki keldris, sest vajas kedagi seltsi. Heatahtlik ja sõbralik nagu ta oli, suhtles ta aeg-ajalt isegi Frederickiga väga sõbralikult ning üritas teda isegi harida ja soovitas tal lugeda raamatu „ Kuristik rukkis“ ära.
Mirandast kuuleb teoses juba esimesel leheküljel, kui Frederick kirjeldab tema nägemist igal päeval ja temaga juhuslikult kohtumisi. Sel ajal käis Miranda veel internaatkoolis. Hiljem läks ta aga Slade’i kunstikooli. Sel ajalgi Frederick jälgis teda, kui oli võitnud loteriil. Lõpuks ta röövis Miranda ja viis ta enda maamajja väljaspool Londonit. Miranda edasine elu mööduski Fredericki keldris, kust ta aeg-ajalt sai ka välja jalutama ning majas vannis käia. Kuni ta lõpuks suri haigusesse.
Miranda suhtus kõikidesse enda ümber olnud inimestesse eelarvamusteta ega häbenenud enda sõpru teiste ees, olgu nad kui imelikud tahes. Ta armastas elu ja iseennast . Ta arvas enda vaateid ja arvamusi olevat väga palju kujundatud G.P poolt. Talle ei meeldinud kurjus ja see mis Frederick temaga tegi, polnud kindlasti tema arvates õige. Ta arvas, et kui inimene teist inimest armastab, siis ta ei tohi niimoodi teda kohelda.
Ta ei olnud väga temperamente inimene, kuigi tujutses küll, see väljendus isegi tema söömisstreikides. Mõnikord olid tal emotsionaalsed puhangud, kohati ta isegi karjus ilma põhjuseta. Kuigi alati oli temas mingi kogus sõbralikkust, tema endagi sõnul oleks temas nagu tekkinud iga päev sõbralikkust, mis mingil hetkel pidi lihtsalt vallanduma. See tähendas ka, et ta ei saanud olla kaua Fredericki peale kuri.

Tegelase kunstiline teostus

Miranda iseloom tuleb eelkõige välja tema enda päevikukirjete järgi.
Olulised stseenid, mis näitavad Miranda iseloomu ja olemist, on mitu. Kui Frederick kutsub Mirandat auto juurde vaatama viga saanud koera , siis see näitab ilmselgelt, et Miranda on väga hea südamega ning kohati ka kergeusklik. Lisaks ka tema põgenemesstseenid, eelkõige kirvega Fredericki löömine, kus ta alguses kõvasti kõhkles, sest ta ei pooldanud vägivalda ning hiljem kahetses enda tegu. Samuti ka stseen, kus ta üritas kaval olla ja Frederickile enda armastust kinkida , lootes, et seetõttu Frederick hakkab asjasse kergemini suhtuma ja vabastab ta.
Nagu Frederick, nii üritas ka Miranda rääkida ümber nurga juttu vahepeal . Ei öeldud otse välja, mis taheti, vaid vihjati. Samas oli ta jutt sõbralik ja kerge.

Tegelaskuju hindamine

Miranda tegelaskuju on üldises kirjanduses üpriski tüüpiline, selline sõbralik ja heatahtlik tavaline haritud inimene. Selle teose ulatuses ta ei ole niivõrd tüüpiline, sest tegelaskujusid on seal üpriski vähe ning enamus neist pole sarnaste omadustega.
Jälgides Miranda tegelaskuju arengut teose jooksul, võib öelda, et see on loogiline. Frederick jälgib algusest peale Mirandat, isegi kui ta rööbib tüdruku, suudab too säilitada enda iseloomuomadused.
Miranda oli kindlasti emotsionaalsem kui Frederick. Ta karjus, oli rahulik, sõbralik, vihane ja kindlasti ka muud.

Tegelasele antud hinnangud

Miranda on kindlasti väga postiiivne tegelane selles raamatus. Ta on täielik vastand Frederickile.

Süžee

Teose tegevus algab Frederick Cleggi kirjeldamisega, kuidas ta on näinud tihti Miranda Greyd ja kui kaunis too on. Raamatu esimene osa ongi kirjutatud Fredericki silmade läbi. Ta jutustab, kuidas ta vanemad surma said ammu ja pidi elama asuma tädi Annie ja onu Dickiga. Dickiga olid ta suhted väga soojad, kuid ta suri, kuii Frederick oli viisteist.
Lõpuks võitis Frederick suure summa loteriiga, tema tädi läks koos tütre Mabeliga Austraaliasse enda sugulastele külla ning Frederick otsustas osta maamaja Londonist eemal inimestest eraldatud kohas. Tema kinnisideeks oli Miranda. Ta jälgis teda, teadis kus tüdruk elab ja kus koolis ta käib. Frederick korrastas maja ja keldrit nii, et seal oleks võinud ka elada. Lõpuks sõitis ta Hampsteadi, kus Miranda elas, ja teeskles tollele, et tema autos on viga saanud koer ja ta on tema pärast mures ning ei tea mida teha. Miranda läkski juurde ja vaatas autosse , kuid Frederickil oli kloroformi padjake juba valmis ning ta surus selle talle näole. Ta viis tüdruku enda keldrisse.
Frederick hakkas Mirandat kohtlema väga kenasti, ta ostis talle kõik mis too tahtis. Frederick lootis, et Miranda hakkab teda samamoodi armastama. Ta ei andnud tüdrukule ühtegi ajalehte ning hoidis teda igat moodi välismaailmast eraldatuna. Nad tegid kokkuleppe, et Frederick laseb Miranda nelja nädala pärast vabaks.
Miranda plaanis väga hoolikalt enda põgenemiskatseid. Ta valetas, et ta on haige ja vajab arsti, mis peale Frederick ütleski, et läheb arsti järele, kuigi tegelikult ootas, kas Miranda tuleb keldrist välja, kui tal selleks võimalus on. Nii juhtuski ja Miranda jäi valega vahele. Lisaks üritas Miranda veel kaevata tunnelit keldrist välja, kuid see ei õnnestunud, sest seinas olevate kivide taga oli veel lubjakivi. Ta üritas kasutada ka vägivalda, näiteks järjekordsel vanniskäigu ajal märkas ta aknalaual kirvest ja kukutas enda pesemisasjad maha, misjärel Frederick neid korjama kummardus ja Mirandal tekkisgi võimalus talle pähe virutada. Lõpuks arvas Miranda, et kui ta end Frederickile seksuaalselt pakub, siis too muutub leebemaks ja laseb ta vabaks, kuid ta eksis, sest seda Fred ei tahtnud.
Frederick ei pidanud enda lubadust lasta Miranda vabaks. Kuid Miranda hakkas nõudma endale majas ühte tuba, sest ta ei jaksavat enam keldris olla. Frederick lubas, et vaatab ja üritab teha, kuid tegelikult ta ei tahtnud Mirandat üles viia.
Frederick harrastas ka fotograafiat, ta tegi mõned pildid ka Mirandast. Nõudis talt ka alasti pilte.
Lõpuks jäi Miranda raskelt haigeks, kuid Frederick arvas alguses, et tüdruk üritab järjekordselt teda haneks tõmmata.
Teine osa raamatust on Miranda kirjutatud päeviku põhjal, mida ta keldris olles kirjutas. See kirjeldab tema seal oldud aega ning palju jutustab ta ka enda endisest elust ja G.P-st. Ta kirjeldab, kuidas G.P-ga tuttavaks sai. Kuidas ta tutvustas talle ka enda sõpru, kuid too põlgas neid. Ta väitis, et ei armasta G.P-d, kuid tundis siiski tema vastu midagi. Lõpuks kui ta olevat Hispaanias käinud ja polnud G.P-ga tükk aega ühenduses olnud ja läks lõpuks tema juurde, rääkis viimane talle, et nad ei tohi enam kohtuda , sest ta tahaks tüdrukuga abielluda , kuid nende vahe on niivõrd suur ja see lihtsalt poleks hea variant.
Miranda kirjutas ka, kuidas ta üritas Fredericki harida, kuidas nad vaatasid koos kunstiraamatuid või kuulasid muusikat ning muidugi ka rääkisid. Miranda kutsus teda Calibaniks. Miranda lõpetab päeviku kirjutamise, kui jääb väga haigeks, ta arvas, et sureb .
Kolmas osa jutustab jälle Fredericki vaatenurgast. Ta sai lõpuks aru, et Miranda on väga haige. Tüdruk palus tal endale arsti kutsuda, kuid Frederick läks küll linna arsti juurde aga tema kutsumiseni ei jõudnudki. Ta ostis tüdrukule apteegist mitmeid ravimeid. Miranda oli väga haige. Lõpuks viis Frederick ta üleval korrusele ühte tuppa . Lõpuks Miranda suri seal. Frederick viis ta surnukeha tagasi keldrisse ja hiljem mattis ta isetehtud puust kirstus aeda õunapuu alla. Enne matmist plaanis Frederick end samuti tappa ja heita Miranda kõrvale ning enne seda saata kirja politseile , et nad koos leitaks. Kuid ta nägi linnas ühte samuti kaunist tüdrukut ja tal tekkis uus mõte selle tüdrukuga.

Kompositsioon

Autor kirjutas teose mitmeosalise, esimeses osas peategelase Fredericki vaatenurgast jutustatud, teises osas Miranda päeviku jutustused ja lõpuks jälle Fredericki jutustus. Need kaks esimest osa on omavahel väga seotud, sest jutustavad ühest ja samast ajast ja tegevusest, kuid mõlemal on siiski ka punkte, mida teisel pole.
Romaani võib pidada nii põnevusromaaniks kui mingil määral ka õudus .
Autor kasutab teoses keskmisest vähem dialooge . Omapärane on see, et kummagi tegelase jutustuses tema enda öeldu pole autoril pandud kirjavahemärkidesse.
Kuna Fowles on kirjutanud romaani kahe tegelase mina-jutustusena, siis tema poolsed kõrvalepõiked puuduvad.
Romaani esimeses ja viimastes osades eristatavad peatükid puuduvad. Teises osas jaguneb tekst peatükkidesse kuupäevade järgi.

Autori keel ja stiil

Fowlesi stiil on on üpriski ebatavaline. Eelkõige arvestades, kuidas ta raamat on ülesehitatud. Erinevatest osadest, mis on üksteisest erinevad eriti kompositsiooni poolest. Ning muidugi tema harjumatu keelekasutus ja see kuidas ta dialoogides ühe poole öelduid ei pane jutumärkidesse. Samas aga ei kasuta Fowles raskeid väljendeid ning tema kirjutis on täiesti arusaadav.

Teema ja idee

Teose teema on noore naise vangis hoidmine vaimselt ebatavalise mehe poolt.
Ideena võiks võtta seda, et on väga ohtlik kui võim ja võimalused on nende käes, kes seda kasutada ei oska või siis kasutavad teistele ebasobival viisil.

Lõpphinnang

Fowlesi romaan „Liblikapüüdja“ meeldis minule väga, sest see oli kaasahaarav, teistmoodi lugemine ja pani mõtlema. Teose lõpus tekis isegi mingit sorti viha selle raamatu ja Fredericki vastu. See raamat nagu avaks silmad veel rohkem. Me kõik teame, et taoliseid ebaõiglaseid juhtumeid juhtub tänapäevalgi, kuid mina näiteks selle peale ei mõtle tavaliselt, see raamat aga pani järjekordselt mõtlema.

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/John_Fowles
http://www.fowlesbooks.com/biography.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Collector
http://www.epl.ee/news/kultuur/romaaniulikool-john-fowles-liblikapuudja.d?id=51128975
http://www.simandan.com/?p=3290
John Fowles „Liblikapüüdja“