Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kes on selles süüdi kuidas tänapäeva noored käituvad?". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
noortest, kasvatusest, lapsevanemad, kirjutatakse, juttu, tapsid, tunnevad, kurjategija, tublid, vanemateta, sellistest, vanematestjooke kasutama karastusjookidena, alustades nii organismi harjutamist alkoholiga juba lapseeas. (Kraav 2001: 88) Alkoholi on oma elu jooksul tarvitanud valdav osa koolinoori. 2007. aasta ESPAD küsitluses osalenud õpilaste hulgas oli üksnes 6% neid, kes elu jooksul ei olnud kordagi alkoholi proovinud. Alkoholi tarvitamisega alustatakse väga noorelt, peamiselt 14-aastaselt. Samas eas ollakse sageli ka esimest korda purjus. 44% noortest on õlut joonud 12-aastaselt või nooremalt. Samas vanuses on proovinud siidrit 43%, kanget alkoholi aga 16% noortest. Kõige nooremalt alustatakse õlle proovimisega ligi 17% noortest on joonud klaasi õlut 9-aastaselt või varem. (Allaste 2008: 14) Kui võrrelda erinevate alkohoolsete jookide tarvitamist varasemate uurimistulemustega, siis võib välja tuua, et kange alkoholi tarvitamine, mis hüppeliselt kasvas 1999. ja 2003. aasta võrdluses,
Alkoholi ja sõprade mõju Kõik saab alguse sõpradest. Sõbrad on need , kes annavad nõu , on moraalseks toeks ja aitavad endaga toime tulla. Tihti satuvad puberteedi eas olevatele teismelistele halvad sõbrad, kes tirivad meid halvale teele. Eelkõige saab see liigsest vabadusest ja vanemate usaldusest. Enamjaolt on teismelistel tunne, et tahaks kusagile kuuluda, see omab väga suurt tähtsust meie elus. Hakates suhtlema inimestega, keda peame oma sõpradeks , kes suitsetavad ning kellel pole kindalt hobi, et oma vabaaega veeta, muutud ajapikku nende suguseks. Tundub nagu oleksid leidnud inimesed , kes sind mõistavad ja kes hoolivad. Tunned ennast nendega koos vabalt. Varsti nendega koos olles avastad ka ennast suits ees suitsetamas. See saab halvaks harjumiseks , mida hakkame vanemate eest varjama. See viib juba vanematele valetamiseni. Koolis hakkavad tekkima alatihti probleemid õpetajatega , kes tabavad meid koolinurgal endast vanematega suitsetamas.
Vanemad Vanemaid on olemas väga erinevaid. Neid saab jaotada karmideks, hellitavateks, vägivaldseteks, hoolivateks, hoolimatuteks jne. Enamasti on vanemad karmi, hellitava ja hooliva kooslus, või vähemalt minu tutvusringkonnas on nii. Sellised vanemad hoolivad oma lastest, vahest on nad hellitavad ning samal ajal ka natuke karmid, kuna muidu arvab laps, et võib teha mida tahab. Mina arvan, et see on paljude jaoks just ideaalne lapsevanem. Karmid vanemad on need, kes arvavad, et kui nad ei ole karmid, siis kasvab nende lapsest pätt või saamatu isik, nad on oma lapsesse või lastesse nii kiindunud, et ei taha neid kellegagi jagada. Nad tahavad, et nende lastest saaksid teadlased või professorid, üldiselt siis suure palgaga ja tunnustatud isikud. Aga oleme ausad, tavaliselt nii see ei lähe. Laps võib küll olla viieline õpilane, aga see ei tee temast kohe tarka inimest, ega taga talle head töökohta. Nagu ütles ka põhikoolis minu
Vanematega enda probleeme arutatakse, kuid mõningase kahtulusega, noored võivad karta vanemate reaktsiooni. Sellisel juhul on kindlam jagada enda muret inimesega väljaspool peret, sest tema tõenäoliselt ei hakka karjuma ja moraali lugema. Lapsevanemaks ei sünnita, selleks õpitakse kogemuste ja eeskujude põhjal. Noortega pole just eriti lihtne häid suhteid hoida. Kuid see on teostatav.( T.Kaasik.2004). Kuigi suhted vanematega on suuremal osal noortest vähemalt normaalsed, on veel pikk maa minna, et suhted oleksid suurepärased. Hea suhte nimel peavad pingutama mõlemad pooled, huvi tundma ja pühendama aega üksteisele. Kõige tähtsam on kuulata. Lapse kasvatamist võiks võrrelda autojuhtimisega: mõlemad nõuavad teadmisi ja mõlemad lõppevad kurvalt, kui neid teadmisi pole. Nii nagu õpitakse autot juhtima, peaks ka õppima last kasvatama, suunama ja lapse jaoks olemas olema.( T.Kaasik.2004). 2.2. Suhted teismelisega
ühtmoodi edukad. Laps ei sünni siia ilma koos kasvatamise instruktsioonidega. Vanemlikud oskused, nagu kõik muudki oskused, on aga õpitavad. Kõik lapsed testivad piire ja käituvad aeg- 18 ajalt halvasti. Kõik vanemad võivad vahel eksida. Tähtis on vigu tunnistada ning neist juurde õppida. 1.6.9 Nüüd aga väike valik nõuandeid Esita realistlikud ootused nii endale, partnerile kui ka lapsele. Ära nõua endalt, et pead kasvatusest teadma alati ja kõike ainult sellepärast, et oled lapsevanem. Ära nõua partnerilt ülimat täiuslikkust ja ilmeksimatust. Jaga vanemlikke rolle ja vastutust. Püüa jõuda olulistes kasvatusküsimustes üksmeelele, näiteks kuidas probleemse käitumisega toime tulla. Vaata üle, kas nõudmised, mida lapsele esitad, on ikka eakohased. Näita hoolimist lapsega koos tegutsedes. Püüa leida iga päev lapse jaoks aega, kaasa teda kodusesse toimetamisse, leia huvitavaid ja
ning millist mõju avaldavad tüüpilised äärmuslikud kasvatustiilid lapse isiksusele. Töö jaguneb kolmeks peatükiks. Esimeses peatükis seletatakse lahti selline mõiste nagu sotsiaalne areng. Tuuakse välja ka kolm põhilist mõjutegurit, mis lapse isiksust kujundavad. Teises peatükis seletatakse sotsialiseerimise terminit. Veel tulevad selles peatükis vaatluse alla soorollid ja nende mõjutatavus kasvatusest. Kolmas peatükk jaguneb kaheks alapeatükiks. Kolmandas peatükis käsitletakse lapse arengufaktorina sotsiaalset keskkonda. Pikemalt peatutakse perekonna kui mõjusaima teguri juures. Esimeses alapeatükis käsitletakse perekonna mõju lapse psüühilisele arengule. Teises alapeatükis tuuakse välja erinevad kasvatusstiilid ja nende kombinatsioonid ning nende mõju lapsele. Samuti seletatakse lahti autoritaarse ja autoriteetse kasvatuse erinevus. Sellele järgneb kokkuvõte.
ning millist mõju avaldavad tüüpilised äärmuslikud kasvatustiilid lapse isiksusele. Töö jaguneb kolmeks peatükiks. Esimeses peatükis seletatakse lahti selline mõiste nagu sotsiaalne areng. Tuuakse välja ka kolm põhilist mõjutegurit, mis lapse isiksust kujundavad. Teises peatükis seletatakse sotsialiseerimise terminit. Veel tulevad selles peatükis vaatluse alla soorollid ja nende mõjutatavus kasvatusest. Kolmas peatükk jaguneb kaheks alapeatükiks. 2 Kolmandas peatükis käsitletakse lapse arengufaktorina sotsiaalset keskkonda. Pikemalt peatutakse perekonna kui mõjusaima teguri juures. Esimeses alapeatükis käsitletakse perekonna mõju lapse psüühilisele arengule. Teises alapeatükis tuuakse välja erinevad kasvatusstiilid ja nende kombinatsioonid ning nende mõju lapsele. Samuti seletatakse lahti autoritaarse ja autoriteetse kasvatuse erinevus. Sellele järgneb kokkuvõte.
Kuna reeglid on kindlalt vanemate poolt paika pandud, siis ei õpi laps ise tegema otsuseid. See pärsib seda, et laps allub ka tulevikus muudes olukordades kergesti ning ei suuda ise otsutada. Lapse sõltumatus ja võimalus end väljendada on täiesti alla surutud ning seega kahaneb tema usk endasse. Samuti loovad vanemad lapse ja enese ette ebareaalsed eesmärgid ülehinnates lapse võimeid ning kuna kõiki seatud eesmärke, mida vanemad on endale seadnud, pole võimalik täita, tunnevad vanemad süütunnet. Sellise kasvatusstiiliga lapsel võivad tõelised mõjud välja lüüa alles iseseisvaks saamise perioodil. Lapsel, kes pole kunagi midagi ise otsustama pidanud ning on vaid käske täitnud, võib väga raske olla iseseisvalt hakkama saada. Lubav kasvastusstiil Pole keelde, käske, piiranguid ega kontrolli. Vanemad ei esita nõudmisi ega kontrolli järglast. Lapsel lubatakse langetada otsuseid ka juba väga varakus eas, kui ta pole selleks veel valmis
selgitamine, et see on kahjulik. Selle eaga kaasneb ka huvi vastassoo vastu ning huvi ka seksuaalelu vastu. Tänase ühiskonna liberaalsuse tõttu ei ole harukordne, et alaealised, sealhulgas alla 14-aastased on astunud vahekorda, ning rasestunud. Kui õigel ajal ei katkestata rasedust, jääb pooleli koolitee ning ka elu saab olema rikutud, sest hiljem on raske taas õppima hakata. Selles liberaalsuses on veidi süüdi ka meedia, sest pea igas naisteajakirjas või kollases ajakirjas kirjutatakse vägagi avameelselt seksist. Ma ei arva, et see on halb ja lubamatu, kuid peaks siiski olema vähem sellised artikleid nagu näiteks ,,12 sorti seksi mida naine peab kogema", sest selliseid võib leida tihti online"Postimees" alumisest osast. Olen märganud, et see on veidi rõhuv, sest osa neidusid tunnevad muret selle üle, et on juba nii vanad(alaealised), aga ei ole vahekorras olnud. Seda on eriti näha noortefoorumites.
Keha-list vägivalda suuresti ka sellest, kui aktiivselt teatab elanikkond politseile kuritegudest. esineb aga gümnaasiumiõpilaste seas tunduvalt vähem kui alg- ja Pealegi näitavad kriminaalstatistilised arvud vaid registreeritud pahategude põhikoolis (vt. Petermann, 1997). Juba ka-heksakümnendatel aastatel hulka, mitte kohtulikult käristatud kurjategijate protsenti. Neid tegureid näitasid kaalukad küsitlused, et enam kui 75% noortest olid korda silmas pidades teatab kriminaalstatistika- nüüd juba 1997. aastal - ühe saatnud mõne seadusevastase teo. Olgugi et õiguserikkumine kuulub vähem linnastunud liidumaa kohta nagu Schleswig-Holstein järgmist: paljude noorte puhul vaid täiskasvanuks saamise protsessi juurde ning enamik neist hiljem enam seda teed ei käi, ei tohiks selliseid väärte-
lapsed, kellest siis mingi aja tagant ka vanavanemad lõpuks kuulevad. Teiseks võib olla õnnelikul algusel kurb lõpp. Nooruspõlves tehtud lollust hakkab kahetsema üks partneritest, tal saab kõrini ning võttes enda seitse asja põgeneb nelja tuule poole. Teine, tavaliselt tütarlaps võtab julguse kokku ning naaseb koju, ilma rahata ja murtud südamega. See on aeg, kus tunneb mahajäetu, et kõik elus on valesti, aeg on edasi läinud ning tihti on ka koolid lõpetamata. Tavaliselt tunnevad sellises olukorras ka vanemad ennast süüdi. Neid vaevab mõte, et mida on nad valesti teinud. Laps leiab, et on kõik valesti planeerinud. Mitte ainult inimesed pole need, kes tegelevad pereplaneerimisega. Seda toimub ka loomade seas. Mõned liigid elavad üksikult, sünnitavad järglased ja niipea kui nad on kasvanud nii suureks, et suudavad ise enda eluga hakkama saada, hülgab ema nad ja elab taas üksikut elu, niisamuti ka järglased. Teiste seas käituvad niimoodi näiteks rebased
ilmunud 13 raamatut. Ta on tunnustatud oma tööga laste väärkohtemise uurimises, sealhulgas ka füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine. Miller on sündinud Poolas, kuid 1964 aastal emigreerus Sveitsi. Miller omab teaduskraadi filosoofias, psühholoogias ja sotsioloogias (Basel, 1953. aastal) Järgmised 20 aastat õppis ja praktiseeris ta psühhoanalüüsi. Osaliselt just psühhoanalüüsist saadud teadmistest sündis raamat ,,Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine" , mis püüab lahata lapsepõlve traumasid ja nende päritolu. Oma kirjutistes näitab ta väga selgelt, et need traumad kanduvad edasi põlvest põlve ja sageli on just lapsevanemad süüdi lapse häirumuslikus käitumises. Alice Miller toob välja ka sellise kasvatuse tagajärjed: mis juhtus maailma kõige kuulekamate laste riigis natsi-Saksamaal . Mis on ,,must pedagoogika"? 3
Kodu ja keskkonna mõju Perekond on lapse ja nooruki psüühilise arengu tähtsaim keskkond. Perekonna erakordne tähtsus väljendub selles, et inimese võime ennast teostada ja luua olulisi inimsuhteid on alati seotud peresuhete ja perekonnasisese vastastikumõju iseloomu ja vormidega. Arusaamad perekonnast, mis on perekond ja kes sinna kuuluvad, sõltub kultuurist ja ajastust. Funktsioneerivas perekonnas on reeglid ja kokkulepped ja neid järgitakse. Reeglid muutuvad koos laste kasvamise ja vajaduste muutumistega. Vajaduste korral arutatakse reeglite üle. Perekond on arenev süsteem peab lahendama igale arengufaasile tüüpilisi ülesandeid. (Laukkanen, Marttunen, Miettinen & Pietikäinen, 2008, 33-35.) Kindlate reeglite püstitamine ning jälgimine on kasvatuse alus. Kui ei ole reegleid, võib lapsest kujuneda välja inimene, kes arvab, et talle on kõik lubatud ning välja kujuneb üleolev, vastutustundetu ning kohusetundetu inimene. Õpilasena on sellised lapsed kindlasti
Tekivad uued arusaamad ümbritsevast maailmast, uutest olukordadest ning inimestest. Nii nagu öeldakse, hakkab laps, sel perioodil, otsima kohta siin päikese all. See keeruline, ebakindel ning muutuv olukord on raske lapsele, kuid sama raske või raskemgi veel vanemale, kes peab püüdma sel eluetapil oma teismelist suunata ning aidata. Paukuvad uksed, sõnapodinad ning vihahood- need on need, mis hirmutavadki nii isasid kui emasid. Tihti kuuleme kuidas lapsevanemad räägivad oma murdeealistest lastest ning ainsad emotsioonid, mis esile kerkivad on ohe ning lauseühend: ,,Jumal aidaku meid!". Kuid vanemad peaksid arvestama, et sellise muutuse oleme me teinud kõik läbi ning see on meie elu üks lahutamatu osa. Käesolev referaat räägibki peamiselt teismelise psüühilisest arengust täiskasvanuks. Käsitletud on teismelise peamisi psühholoogilisi muutusi ning probleeme nagu pere ja kodu,
võtab enda kanda toetava ja positiivse kaaslase rolli. Vanemad pole selleks tihti võimelised või pole veel võimelised, nad on probleemile liiga lähedal, liiga kaasa tõmmatud, liiga haavatavad. Siis on hädavajalik leida perekonnaringist või väljaspoolt seda vastav isik. Lapsel/noorukil on nüüdisaegses keskkonnas tõesti raske vastu pidada ja mitte julgust kaodata. 10 Vanemad tunnevad reeglina oma laste häid omadusi küll, vajavad aga tihti abi, et neid vastavalt väärtustada ja rakendada. Vahel võib lapsele meelega anda ka huvitavaid kohustusi, et ta töötaks õhinal kaasa, mille eest saab teda kiita. Väljakutset esitavad ülesanded on põnevad, motivatsioon kasvab, ühtlasi ka regulatsioonivõime. Isetegemine, millel on positiivne tulemus, teeb uhkeks, lapse eneseväärtustunne kasvab.
Leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda. Toetuses on olulised sõbrad ja lähedased, mõnikord võib osutuda vajalikuks professionaalide abi. Lapsed on sageli unustatud leinajad. Täiskasvanutel on tihtipeale puudulikud teadmised ja ekslikud arusaamad laste olukorrast keeruliste sündmuste ajal ja pärast neid. Lapsed, kelle perekonnas keegi sureb, või lapsed, kes satuvad suurde õnnetusse või katstroofi, reageerivad nendele sündmustele jõulisemalt ja kauem kui lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud oskavad arvata. Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele. Raamat «Kaevame vanaema üles» (ilmunud 2000. aastal - toim) annab ülevaate sellest, millises võtmes lapsed lähedase inimese surma ja sellega seotud täiskasvanute muretsemist näha võivad. Malva ja Putte vanemad püüavad lapsi leinast ja sellega kaasnevast kurbusest säästa. Võimalik, et vanemad ise on suures leinas ja neil lihtsalt
lugu. Neile on omane keskmisest madalam enesehinnang. Tihtipeale need depressiivsete joontega inimesed püüavad anda teistele seda, millest nad ise ilma on jäänud. See tähendab, et tegeletakse heategevuse või vastavate kutsealadega. Ka sellel juhul ootavad nad mingit tunnustust. Depressiivsete inimeste põhiprobleem on nõrguke mina. Nad tõlgendavad väga paljusid asju nõuetena. Igalpool enda ümber näevad nad erinevaid nõudmisi. Neile on väga keeruline ei öelda, sest nad tunnevad kohe ennast selles süüdi. Tihti on nende hingepõhja kuhjunud agressiivsust, vihkamist, mis võib nende elu mürgitama hakata. Väljapääsu näeb Rieman sellest olukorrast seal, kus inimene lõpetab võitlemise oma mina arendamise pärast. Oma mina arendamine ongi see tuum, kuidas nendest joontest välja kasvada. Üks asi, mida depressiivsed inimesed püüavad vältida, on kontaktid paljude inimestega korraga. Depressiivsele inimesel meeldib kõigiga hästi läbi saada, kõigile meeldida
kuulama. Oluline, et vanemad oleksid lapsega seotud küsimustes ühel nõul. Vastasel juhul puudub lapsel normaalseks psühho-emotsionaalseks arenguks hädavajalik turvatunne. (Vaher, 2008, 48, 49) 2.2 Lahutusprotsessi mõju lapsele 3 Lapsed võivad uudisele, et tema vanemad lahutavad, väga erinevalt reageerida. Sagedamini tunnevad lapsed kurbust, viha, hirmu, häbi jms. Tuleb ette ka olukordi, kus lapsed tunnevad kergendust. Seda sel juhul, kui vanemad on enne lahutust väga palju tülitsenud. (Vaher, 2008, 43) Lapse reaktsioon vanemate lahutusele sõltub vägagi palju lapse vanusest. Kuigi koolieelikud on häiritud, saavad nad asjast kõige vähem aru. Lapseea keskel loovad lapsed tihti endale illusioone, et vanemate suhe saab korda ja nad ei lahutagi. Varaste noorukite reaktsioon on sageli kas häbi või viha ning ka ühe vanema poole hoidmine. (Smith, Cowie, Blades, 2008, 119)
3. aste pealtnägijad koolis: jälgivad, see võib juhtuda ka nendega 4. aste teised koolis: kuulevad juhtunust ja tunnetavad, et kool ei ole turvaline. Siin kõige olulisem kooli sõnum: meil ei ole kiusamine lubatud, seda ei tolereerita. 5. Aste väljaspool kooli. Kool on miniatuurne ühiskond, ühiskonna peegel. Kui koolis ei ole turvaline, siis miks peaks väljaspool kooli e ühiskonnas lastel turvaline olema? Kiusamine ja lapsevanemad...(Heleni subjektiivne nägemus) Need vanemad, kes saabuvad kooli ja karjuvad, lasevad tossu välja. Laps suure kiusamise ohver ja nõuavad, et kiusaja visataks koolist välja. Lahendus: lase aur välja lasta, siis saab minna asja juurde süvitsi ja asja uurima hakata. Kui tuleb vihane lapsevanem/laps, siis proovi ta istuma saada: siis viha maandamine juba kergem. Nüüd tuleb hakata selgitama, mis toimub
Lapsed on oma emast sõltuvad ja isade poole ei soovi lapsed oma probleemidega pöörduda, kuna nad on niigi eemal, nad ei saaks lihtsalt aru ega oskaks aidata. Isad on võrreldes emadega ka palju leebemad. Nad lubavad lastele rohkem kui emad. Kui isad tegelevad lastega, meeldib neile nendega mängida, nad satuvad kui tagasi lapsepõlve, kus unustavad mängides oma igapäevased mured ja tööasjad. Üha rohkem on isade roll peres muutumas, isad soovivad kasvatusest osa võtta, nad tahavad emasid rohkem aidata, osaleda lapse elus, tegeleda laste muredega. Praegusel ajal on olukord perehierarhias oluliselt muutunud. Isade tähtsus laste kasvatamisel on üha enam kasvanud. Isad jäävad emade asemel lastega lapsehoolduspuhkusele, kasvatavad ja toidavad lapsi, aitavad kodutööde ja kooliprojektidega, viivad neid trennidesse ja huviringidesse, mängivad oma lastega. Kui
nägema. (samas:25) Probleem ongi selles, et paljud vanemad, kasvatajad ega õpetajad ei arva enam, et nende kohus on lastele piiranguid seada. Nad näevad last tolle arvatava isiksusena ja võimendavad tema oletavaid omadusi. Sellega aga takistatakse lape eakohast arengut ja laps jääb pidama varase lapsepõlve psüühilisse faasi. Edaspidi on tal raske toime tulla igapäevaeluga, kus nõutakse piiridest lugupidamist. (samas:25) Järgnevalt tuleb korduvalt juttu sellest, et täiskasvanud peavad lastele piire kehtestama. Esmapilgul tundub see pühaduse teotamisena. Paljud vanemad võtavad piiride kehtestamist kui armastusepuudust, külma autoritaarset käitumist ja lapse halvustamist. (26.lk) Lapsi peab alati hellalt kohtlema. Tingimata vajavad lapsed armastust. Seda saab väljendada kehalise kontakti kaudu, lapse vanusele vastavalt teda kallistades, sülle võttes või pead silitades
1. ÕPPENÕUSTAMISKESKUS Erinevatel eluetappidel langetavad inimesed kaalukaid otsuseid – mida õppida, kelleks saada, millist töökohta valida ning kuidas hoida oma teadmised ja oskused värsketena. Mõistetakse, et noorena saadud hea haridus ja langetatud valikud laovad vundamendi hilisemale elukvaliteedile. Eesti koolis ja kodudes väärtustatakse head õppimist ning edasijõudmist. Lapse õpi- ja käitumisprobleemide ilmnemisel ei taju paljud lapsevanemad ning vahel ka osa õpetajaid neid sellistena, mis vajaksid spetsialisti sekkumist või eraldi tegelemist. (Õppenõustamis...) Lapsevanemad ei taha tunnistada, et kuskil ees on probleem, millega tuleb tegeleda. Arvatakse, et probleem laheneb aja möödudes ja tihti ei taheta ka tunnistada, et laps on hariduslike erivajadustega. Tahetakse teha otsused rutem, arvates et tehtud valik on parim ja ollakse kindad oma valikutes. Pigem ei räägita oma
ette valmistatud. Füüsiline küpsus ei käi käsikäes emotsionaalse küpsusega. Kui tänapäevased teismelised ei ole koos sõpradega, elab suur osa neist täiskasvanu vaba elu veebis ja videomängude maailmas. Keskmine teismeline veedab nädalas kolmkümmend kaheksa tundi televiisori või arvuti ees. Nad veedavad 30% ärvelolekuajast ilma vanemate kohalolekuta.Nad kasutavad oma üksiolemise aega maksimaalselt ära, kuid salamisi tunnevad nad vanematest puudust. Kui tahame kasvatada oma lastest juhti, peame astuma nende maailma. Laps ei ole iial olnud teie vanuses, kui teie olete olnud tema vanuses. Teie ise ning teie lapsed on kahest erinevast maailmast. See on kultuuridevaheline suhe ja nõuab rohkem tööd kui sõpradevaheline suhe. Kui olete üle kolmekümne kaheksa aastane, olete olete tänapäevases kultuuris immikrant.(Leonard Sweet) KAS KA EESTIS? Lapsevanema jaoks, kes pole
Kui nende käitumist ei vaidlustata, jätkavad nad teiste inimestega suheldes vägivaldsete võtete kasutamist. KELLEGA RÄÄKIDA KIUSAMISEST ? Igaüks meist peaks meeles pidama, et kiusamisest rääkimine ei ole kaebamine- see on enese ja teiste kaitsmine! Suurem osa õpilastest ei räägi oma kiusamisest mitte kellegile. Õpetajate eest varjatakse kiusamist eriti hoolikalt. Õpilased ei soovi oma kiusamisest rääkida enamast just kättemaksuhirmust või tunnevad nad, et neid ei võeta tõsiselt. Tegelikult aitab selline vaikimine just kiusamisele kaasa. Suuremale osale õpilastest kiusamine ei meeldi ja nad tahaksid väga oma kaaslasi aidata. Need õpilased on eeskujuks kõikidele teistele õpilastele. Kui koolis tahetakse kiusamist leevendada ja lõpetada, siis tuleks kiusamisest rääkida avalikult. Kedagi ei tohiks süüdistada, vaid otsida tuleks lahendusi, mis aitaks nii kiusajat kui ka kiusatavat.
ei tohiks enam meelde tuletada seda, et lapsed olid ennem vaenlased, vaid tuleks käituda nii, nagu oleks alustatud puhtalt paberilt. .( Wyckoff, J. , Unell, B. C. , Koolieeliku kasvatamine häält ja kätt tõstmata, Tallinn, Ersen, 2008, lk 110-113, lk 192-195) Kokkuvõtvalt võib öelda, et keegi ei ole sõltuvalt sünnijärjekorrast parem ega halvem, kuid oletatavasti arenetakse selle alusel erinevalt, valitakse erinevad elukaaslased ja ametid. Tavaline on tänapäeval, et lapsevanemad kasutavad vanimat last liiga palju ära ja hoiavad liialt noorimat. Selle asemel oleks tähtis mõelda, et ka vanim laps tahab vahel väike olla ja et noorim vajab, et talle usaldatakse ülesandeid ja vastutusi, et ta saaks areneda ja endasse uskuma hakata. Ehkki kõik lapsed ja perekonnad on erinevad, võib märgata sünnijärjekorra tähtust laste arengule. Selline tähelepanek annab juurde teadmisi, mis võivad edaspidises elus abiks tulla. KOKKUVÕTE
Kuressaare Ametikool Koostanud Sirje Pree 2000/2007 ‗ 2 Sisukord ‗............................................................................................................2 SISUKORD.............................................................................................3 SISSEJUHATUS......................................................................................6 Arengupsühholoogia mõiste......................................................................................8 ARENGU MÕJURID EHK ARENGUFAKTORID.......................................13 ERINEVAD TEOORIAD INIMESE ARENGUST........................................18 Psühhoanalüütikud...................................................................................................21 Erikson....................................................................................................................
Võime hingata on eluliselt tähtis, sest selle tegevuse käigus saavad keha rakud hapniku, mida laps sai varem ema verest. (õendusalused, 1999) Hingamisrütm on regulaarne, hingab 25 x´, nahk õrnroosaka värvusega, rindkere kõrvalekalleteta. Söömine, joomine- sööb 4-5 korda päevas. Haiguse perioodil vähem Eritamine- Laps urineerib 4-5 korda ööpävas. Kõht käib läbi regulaarselt 1 kord päevas Isiklik puhtus ja riietus- lapsevanemad panevad lapse vastavalt ilmale riidesse, et lapsel ei oleks liiga kuum ega külm. Kehatemperatuuri kontroll- vanemad kontrollivad lapse kehatemperatuuri kraadimise teel. Tervena oskab laps ise öelda millal tal on külm või kuum Füüsiline aktiivsus- laps on hetkel haiguse tõttu loid. Töötamine, mängimine- lapsele meeldib mängida klotsidega Seksuaalsuse väljendamine- laps elab koos vanematega, kes tema eest hoolt kannavad.
päeva seisuga natukene aegunud. Hästi palju leidub ettekandeid rahvusvahelistelt lastekaitsealastelt konverentsidelt. Probleemseks osutus vägivalla defineerimine, sest kõikides allikates, mida kasutasin, oli sellele erinev määratlus. Probleemi seletati ka läbi mitmete aspektide- hästi palju kohtas perevägivallaga seotud materjali, kuid nendes teostes oli põhirõhk naiste vastu suunatud väärkohtlemisel ning lastest, kui ohvritest, nendes põhjalikult juttu polnud. Valisin oma lõputöö uurimisobjektiks justnimelt lapsed, kuna nad on kaitsetumad kui täiskasvanud ning nendega on väga lihtne manipuleerida, eriti kui rääkida perevägivallast, sest lapsed püüavad alati välja vabandada neid, keda nad armastavad. Nad on ääretult sallivad, valmis oma vanematele kõik andeks andma, võtma süü enda peale ning neid mõistma. Kuid nii see ei tohiks olla. Professor Kevin Browne uurimusest selgus, et 84% uuritud kriminaalsetest
kohusetunnet. Õdede, vendade keskel kasvades, juurdub temas see solidariteedi tunne, mida peab ta hiljem tundma oma kaaskodanike vastu. Perekonnas kasvades, omandab laps ühiskondliku elu algmõisted, siin õpib ta painduma korra alla, õpib mõistma seaduste vajadust. Lapsed on saanud palju rohkem vabadust kui vanemas põlves. Kasvatusi on suurepäraseid ja väga halbu. Kasvatusi on palju nagu Maal inimesi ja nende nägemusi kasvatusest. Kuid kõigil kasvatustel on üks sarnane joon – “kontroll”. Samas uurime ka millised oleksid kasutavad karistusmeetemed ja kuids tuleks last kiita. 1. KAVATUSMEETODID Kasvatuses on tegelikult kasutusel neli kasvatusmeetodit, vabakasvatus, mittesekkuv kasvatus, autoriteedi- põhine kasvatus ja autoritaarne kasvatus. Need kõik erinevad teineteistest väga, ühel juhul antakse lastele suurt vabadust ja teha mida vaid
tualetti minna ning sellest saab igapäevane probleem alates ajast, mil nad roomama hakkavad. On suur hulk vanemaid, kes on täpselt samas olukorras. Asja lähemalt uurides on tegelikult palju erinevaid võimalusi, nagu näiteks lastesõimed ja põngerjate rühmad, mis maksavad vähe või üldse mitte midagi. Need on kohad, kus on võimalus suhelda teiste samasugeses olukorras olevate vanematega, samal, kui lapsed saavad õppetunni oma eakaaslastega suhtlemises. Loomulikult tegelevad nii lapsevanemad kui ka lasteaiaõpetajad üsna palju tõlkimise-tõlgendamisega, kui lapsed on väikesed ja ainult lapsevanem või lasteaiaõpetaja saab aru selles vanuses lapse naljakast rääkimisviisist. Kui nad juba rääkima õpivad, siis kiputakse seda kommet unarusse jätma. Peab aga meeles pidama , et kuigi nad oskavad rääkida, et tähenda see veel, et neil on oskus edastada kõike, mida mida nad öelda soovivad. Sel ajal, kui nad hakkavad maadlema uute kogemustega, vajavad nad
seiklusi Mina kui raamat: 1. Algus- algab ülikooli tulemisest, eelmine osa lõppes keskkooli lõpuga 2. Peategelased- mina ja mu elukaaslane, kõrvaltegelasteks on mu kursakad ja sõbrad rahvatantsutrennist 3. Toimumiskoht- toimub Tartu linnas 4. Lugeja mõtted- raamat on nii alguses et ilmselt ootab et raamat jätkuks 5. Millised ptk-d kustudada, millised juurde- praegu ühtegi peatükki kustutada ei tuleks, kuid kindlasti raamatut alles kirjutatakse Alkoholisõltuvus Kaassõltuvus algab oma tunnete kaitsmiseks kujunenud käitumise põhjal. Loeng 3 1.oktoober 2017 Õed ja vennad- nende vaheline seotus ja selle arenguline perspektiiv Ema ja isa õed-vennad jätavad ka mingi mälestuse lapsele, mis mõjutab tema arvamust sellest teemast Õde, vend-bioloogilised samade vanemate lapsed Poolõde, poolvend- üks ühine bioloogiline vanem Kasuõde, kasuvend- lapsendatud, vanemad pole ühised Brotherhood- 1. Vendlus ( bioloogiline) 2
tingimusteta armastada, õpetada ja hoida. Esmapilgul tundub roll lihtne, kuid kõik meist ei suuda siiski kasvatada täisväärtuslikke inimesi. Huvitav väide on ka see, et „Ainuke harjumus, mis lapsel tohib olla, on see: mitte ühtegi harjumust omada.“ (lk109)T egelikus elus see siiski nii ei ole ja kõigega lapsi harjutada ka ei jõua. Mina vähemalt arvan nii. Suurepäraselt on Russeau põhjendanud põhimõtet, et rääkima peaks lapsega juba sünnist alates õigesti. Lapsevanemad, kes räägivad lapsega pudikeeles, teevad endale karuteene edaspidiseks suhtluseks ja pikendavad laste õigesti väljendamise oskuse aega. „Ta elab ja pole oma elust teadlik.“(lk125) Jah, kahjuks me alla teatud vanuse oma lapsepõlve ei mäleta. „Kui lapsed hakkavad kõnelema, nutavad nad vähem.“(125) Laste eneseväljendus paraneb läbi kõne. Väitel, et laps nutab harva, kui tal kuulajaid lähedal ei ole – vaidlustaksin küll. Lapsi on
halva mõju andmises oma lapsele. Tegelikult on aga süüdi kõik täiskasvanud, kes näitavad eeskuju suitsetamisega, kes toodavad tubakatooteid, teevad tubakale reklaami, müüvad noortele keelatud kaupu ja mööduvad suitsetavatest lastest ilma neile märkust tegemata. Oma süü on ka terviseõpetust jagavatel õpetajatel, kes ei ole suutnud lastele selgeks teha suitsetamise kahjulikkust. Enamasti ei tea ka lapsevanemad kui kahjulik on suitsetamine - nii neile endile kui ka nende lastele. (http://www.hot.ee/suitsetamine/dpl.htm) 13 2. KÜSIMUSTIKU ANALÜÜS Enamik vastajaid, kes ennast suitsetajateks tunnistasid, põhjendasid oma suitsetamist sellega, et see meeldib neile. Neid oli 50%. Osa ütles ka, et tõmbab suitsu seepärast, et
annaabi.ee 
