Üksikvanema plussid ja miinused (0)

Koolieeliku maailm on väga võike, seetõttu on iga inimene ja iga asi selles väga tähtis. Kui selles maailmas tehakse suuremaid muudatusi (kolimine, lapsehoiu korraldus) või kaob üks vanem, võib väike laps kogeda neid samme väga heitlikena ning selle tulemusena ärevaks muutuda. Mõned lahkuminekud muudavad kohe lapse elu kõiki aspekte , kuid isegi siis, kui aset leiab vaid paar muudatust , peame oma silmad lahti hoidma emotsionaalsete tagajärgede suhtes, mida lapsed võivad üle elada. Lapsi nende tunnete eest kaitsta ei ole võimalik- isegi, kui seda saaksime, ei tuleks meil seda teha. Elu tõusudest ja mõõnadest üle saamine on viis , kuidas õpime elu endaga toime tulema . Senikaua, kui toetame lapsi ja anname neile teada, et nende tunded, ükskõik, mida nad ka ei kogeks, on normaalsed, saavad nad asjast üle ja tulevad olukorrast välja tugevamate ja kogenenumatena.
SOS- Lapsed ei pane oma tundeid sõnadesse- nad väljendavad neid oma teguses. Igas käitumisviisis on emotsionaalne kood meie jaoks. Kui me ei õpi lugema nende ärevust väljendavaid signaale, siis muutuvad need aina valjemaks ja äärmuslikumaks, kuni nad oma sõnumi meile edastavad ja meid seda mõistma panevad.
Alla viieaastase lapse või isegi mitme lapse puhul ainuke lapsevanem olla on uskumatult raske ning paneb proovile ka pühaku kannatuse. Nende jaoks, kes pühakuteni ei küüni, on see lihtsalt stressi tekitav. Sellises vanuses laste vajadustel ei tule lõppu alates ärakamisest ja lõpetades tuttujäämisega. Lapsevanemal tuleb seega ka leiutada viise, kuidas duši all käia, helistada, kodu koristada ja isegi tualetti minna ning sellest saab igapäevane probleem alates ajast, mil nad roomama hakkavad. On suur hulk vanemaid, kes on täpselt samas olukorras. Asja lähemalt uurides on tegelikult palju erinevaid võimalusi, nagu näiteks lastesõimed ja põngerjate rühmad, mis maksavad vähe või üldse mitte midagi. Need on kohad, kus on võimalus suhelda teiste samasugeses olukorras olevate vanematega, samal, kui lapsed saavad õppetunni oma eakaaslastega suhtlemises.
Loomulikult tegelevad nii lapsevanemad kui ka lasteaiaõpetajad üsna palju tõlkimise-tõlgendamisega, kui lapsed on väikesed ja ainult lapsevanem või lasteaiaõpetaja saab aru selles vanuses lapse naljakast rääkimisviisist. Kui nad juba rääkima õpivad, siis kiputakse seda kommet unarusse jätma. Peab aga meeles pidama , et kuigi nad oskavad rääkida, et tähenda see veel, et neil on oskus edastada kõike, mida mida nad öelda soovivad. Sel ajal, kui nad hakkavad maadlema uute kogemustega, vajavad nad meid, et jätkaksime neile elu keerulisuse tõlgendamist neile arusaadavasse keelde ning kommenteeriksime oma kogemusi appi võttes nende arusaamu maailmast.
Morris (2007) väidab oma raamatus“The Single Parentś Handbook “ seda,et järgnev lugu on täiuslik näide viisist, kuidas täiskasvanu tõlgib/tõlgendab üht valusat kogemust kolmeaastase jaoks. Loomulikult ei arva ma autor, et keegi peaks just nii alustama, kuid näide annab asja mõtte edasi.
Bob: Emme, palun, kas ma saaksin jäätist?
Ema : Ei varsti on aeg teed juua ja sa rikud oma isu ära.
Bob: Aga emme, ma ütlesin palun.
Ema: Ma tean ja see oli armas, kuid vastus on ikka ei. (Poiss hakkab jonnima, öeldes, et emme on päh ja ei armasta teda enam. Ema jääb täiesti rahulikuks: ta teab, et lapse asi on jäätist tahta, aga tema on tema ülesanne lapse söömisharjumusi kujundada.)
Ema: Sa näed nüüd tõeliselt vihane välja.
Bob: (Karjub täiest jõust) Ma olengi tõeliselt vihane!
Ema: Mul on kahju. Vihane olla on hirmus, kas pole ? (Ema annab pojale loa oma viha tunneteda, , andes teada, et see on normaalne ja aktsepteeritav.)
Bob: (Hakkab nutma, ent endiselt ikka veel karjudes.) JAH ON KÜLL.
Ema: Hakkab nüüd kinni pisaratest ja keskendub uuele esilekerkivale tundele.) Ja nüüd näed sa tõeliselt kurb välja.
Bob: (Reageerib ema pehmele häälekõlale.) Olen tõesti kurb, sest ei saa jäätist. (Poiss aktsepteerib fakti, et ta ei saa, mida tahab ja et tal on õigus end seepärast ärritatuna tunda.)
Ema: Kui mina olen kurb, siis meeldib mulle kalli -kalli teha. Kas sina tahaksid kalli teha? (Poiss noogutab pead ja ronib emme sülle kallistama .)
Alla kolmeaastase puhul ei tuleks distsipliinist isegi mitte juttu teha. Meie oskas on neid õpetada , sest kõik, mida nad teevad, on harjutamine elu põhiasjade õppimise eesmärgil ja vanematelt vajanad lapsed mükse ja keelitusi, mis neid õiges suunas minemas hoiaks.
Ideaalis valitses igas peres kodurahu ja elu kulgeks oma vaikset rada pidi, kuid reaalsus on hoopis midagi muud. Pahatihti valitseb perekonnas vägivaldne isa või esinevad erinevad teistsugused probleemid, mis lapsele kui kõrvaltvaatajale võivad tekitada tõsiseid raskusi edaspidises elus. Kuna lapsed panevad tähele ja jätavad suurepäraselt kogetu meelde, siis koduvägivalla või mõne muus halva kogemuse läbielamise tagajärjed võivad olla lapse vaimsele tervisele laastavad. Õnneks ei kannatata palju ebaõiglast käitumsist, seega minnakse lahku. Loomulikult ei soovi ükski lapsevanem oma last üksinda kasvatada, iga lapsevanem sooviks, et lapsel oleks nii ema kui isa eesmkuju, kuid leian, et lahkuminek on parem, kui kannatada ebainimlikku käitumist. Mõistagi ei ole lapse jaoks kerge ka vanemate lahkuminek.
......
Mina kui vanemate lahkumineku üle elanud laps nüüd möödunud ajale tagasi vaadates olen veendunud, et lahkuminek küll tegi kõigile asjaosalistele väga haiget oli see ainuõige otsus.
Minu vanemad lahutasid, kui olin vaid nelja aastane, kuid mäletan paljusid sikasid siiani väga hästi.
Mäletan, et sai emaga koos nutetud, sest perekond oli ju laiali lagunenud, kuid kuna minu isal oli probleeme alkohooliga, siis igapäevast vaimselt mõnitamist ema pihta oli ikka ka väga karm kõrvalt kuulata. Nii nagu paljudel lahku läinud peredel oli ka meil teatud aegadel finantsprobleeme, kuna ema pidi mind ju nüüd üksinda kasvatama ja isa poolt ei olnud mingit toetust.
Kuid suure tahtmise juures on kõik võimalik, ema oli mul väga tubli ja kogu suguvõsa oli ka väga toetav ja saime üheskoos raskustest üle. Loomulikult mulle, kui väikesele lasteaialapsele olid pisaraid täis päevad isadepäevad ja sellised suurüritused, kus teistel lastel olid ema ja isa seljataga, kuid minu ema oli nii tubli ja tugev, et kokkuvõttes natuisime neid aegu, kus pea 8 aastat elasime täiesti kahekesi, see aeg oli kindlasti raske minu emale, aga kahekesi olles valitses meie kodus kodurahu. See, et me emaga kahekesi oleme elanud on meid lausa lahutamatuteks muutnud, meie niigi tugev side tugevnes sellega veelgi, et pidime kahekesi hakkama saama. Kuigi Lahkuminekuga saime tagasi oma kodurahu ei oled see ka ainult positiivne,nüüd tagantjärele lapsepõlvele mõeldes mõistsin seda, et mul oli väga raske mehi usaldada ja kuna aastaid isafiguur puudus, siis olin veidi ettevaatlik meestega suheldes. Kuigi vanaisa ja teised onud olid igal võimalikul hetkel mulle isa eest, kuid ikkagi oma päris isa ei asenda keegi. Kindlasti ei ole lahkuminekute lastele ühesugune, sest iga inimene on erinev, kuid kokkuvõttes enda näitel julgen väita, et olen väga rahul oma seinise elu käiguga, hoolimata läbitud raskustele, mis jällegi ma usun mind iseseisvamaks ja tugevamaks inimeseks kujundasid. Nii nagu mina leian, et meie pere algkoosseisu lagunemine oli hea, vestaldes emaga tõdes seda ka tema, sest raskused muutsid ka teda tugevamaks ja paremaks inimeseks. Ja nii nagu öeldakse, et igal saatuse keerdkäigul on mingi mõte, siis leiab ema, et kui ei oleks lahkuminekut olnud, siis ei oleks ta tutvunud oma praeguse mehega. Julgen väita, et uue suhtle alguses olime meie kõik omamoodi hirmul, et kuidas kõik kujunema hakkab, aga sulandusime vaikselt ühtseks ja tugevaks perekonnaks.
Pahatihti juhtub see, et lapsed, kes on kodus päevast-päeva kokku puutunud vägivala ja joomisega, astuvad ise tulevikus sama rada, sest nad on elanud sellise elukorralduse keskel ega teagi, et see vale on. Teine võimalus on see, et minnakse ise just läbielatust risti vastupidi teed, ei joo ise ja proovivad ise paremad inimesed olla, kui nende vanemad.
Üksikvanem olla ei ole üldsegi kerge, alguses tabab vanemat kindlasti masendus ja mure , et kuidas hakkama saada ja kas üldse on võimalik kuidagi hakkama sada, aga nii nagu alati öeldakse, et aeg parandab kõik haaavad... Lahkumineku korral kehtib see reegel, et iga algus on rakse, aga igal elu keerdkäigul on oma mõte. Mina olen seda meelt , et elus järgneb mõõnale tõus, kuigi on ette tunud olukordi , kus eluteele tuleb ette mõõn, mõõna kõrval, aga kunagi hiljem tulevikus järgneb halvale ka hea,ehk mõõnalejärgneb tõus. Juhul, kui laps jääb näiteks surma tagajärjelt ühest vanemast ilma on ilmselgelt tervele lähikonnale ja eelkõige perele suur šokk. Teise inimese kaotust ei korva miski, kuid saatuse vastu ei saa kahjuks. Tihtipeale on sugulased suureks abiks pereliikme kaotanud perele, isa kaotuse puhul on tavaliselt vanaisa see, kes mingid isarollid, näiteks isafiguur ja eeskujuks olemise enda kanda võtab. Aga see ei ole ka reegel. On väga hea, kui keegimingil määral pere kaotanud liikme kohustused üle võtab, aga kuna iga inimene on erinev, siis sellest tulenevalt ei pruugi igaüks nii mõelda ja mõni võib eelistada üksi hakkama saamist.
Üksikvanemana hakkamasaamise plusssid ja miinused
Küsitlevaks isikuks valisin enda ema- Maie Väljaääri
Vastlesime teemal, et millised olid probleemid ja lahendused üksikvanemaks jäädes.
Millised olid põhjused, et otsustasite vastu võtta otsuse, et lähete oma lapse isaga lahku ?
Kooselu oli muutunud võimatuks, sest elukaaslane oli langenud alkoholi küüsi. Kunagi lihtsalt väga toredast ja seltskondlikust peoinimesest oli kujunenud igapäevase joomisharjumusega, ehk suure probleemiga inimeseks. Algselt lootsin ise teda parandada ja suunata õiges suunas, kuid lihtsalt mõnest väikesest märkusest joomise suunas kujunes suur tüli. Ta ei ole kunagi minu peal füüsilist vägivanda kasutanud, kuid vaimest küll. Pidevatest tülidest ja solvangutest tüdinuna ja lapse peale mõeldes, et meil on temata parem, siis otsustasin meie ühise elu lõpetada. Seda selle pärast, et leidsin seda minu ja lapse psüühikale parem olevat. Loomulikult mõtlesin sellele, et on kohutav võtta vastu ostsus, millel on nii suur kaal meie edasise elu suhtes, et jätan ju enda lapse ilma isata, kuid niiviisi edasi minna ei saanud.
Kui kaua olite koos olnud ja kui vana teie ja teie laps lahkuminekuhetkel oli?
Hakkasime koos elama kui olin 19 ja saime lapse, kui olin 22. Algaastad olid meil väga õnnelikud, kuid kui laps sai meil 3 aastaseks, siis hakkasid probleemid ilmnema, lahkuminekuhetkeks 4 aastane, seega ise olin 26.
Mis tunded ja emotsioonid teid valdasid peale lahkuminekut?
Väga segased tunded valisesid, ühelt olin väga kurb, kuna olin kaotanud oma armastatud mehe ja oli väga suur hirm tuleviku ees. Olin terve elu ümbritsetud suure pere poolt