Pereplaneering (1)

Juhendaja :
Koostaja :
Teema: Pereplaneering
Perekonnaõpetus on aine, mida õpime koolis, kuid samas puutume me sellega kokku kogu aeg igapäevaeludes. Perekonnaõpetus lahkab paljusid sotsiaalseid teemasid näiteks lapse sünd ja areng, raha ja selle tähtsus suhetes, mehed ja naised, jne. Kõik eelnimetatud terminid mängivad rolli aga ka ühes teatud seltskonnas- perekonnas.
Enne kui üldse hakkab üks pere toimima, toimub pereplaneering. See on see, et kaks inimest, kes on üksteist leidnud ja tahavad edaspidist elu koos veeta, hakkavad mõtlema sellele, kuidas endi elu paremaks muuta. Hakatakse planeerima ühist kodu, ühiseid asju ja ka lapsi. Kõige suurema riskiga ja kõige tähtsam planeering ongi laps. Ettevalmistused tema sünniks on suured. Esmalt mõeldakse majanduslikule olukorrale. Lapse peale kulub palju raha, ta on uues keskkonnas ja vajab erilisi asju, et reaalses elus hakkama saada. Samuti vajab uus pereliige palju aega ja pühendumist. Planeeritud laps on oodatud laps. Temaga on arvestatud ja ta toob enda sünniga kaasa palju rõõmu ja armastust enda perele.
Samuti on ka perekondi, kus ei saada loomulikul teel lapsi, kuigi nad sinna oodatud on. Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid lahendus on üldjuhul üks- adopteerimine. Tihti ei planeerita perekonda adopteerida mitte ainult üks laps vaid lausa mitu. Adopteerimisel on nii häid kui halbu külgi. Halb pool on see, et ei ole ikka päris oma laps ja kui laps suuremaks saab siis ta ei saa päris hästi aru miks teistel lastel on päris vanemad aga temal ei ole. Parem pool sellel asjal on aga see, et laps saab endale kodu, ta saab endale nähtavasti hoolitsevad ja armastavad kasuvanemad ja ta saab endale selle, millest iga lastekodu laps ainult unistab. Lapsevanemad saavad endale lapsed, kellest nad on unistanud ja saavad pakkuda kellelegi enda lapsevanemaarmastust. Nad saavad luua oma perekonna.
Kunagi ammusel ajal ei käinud pere loomine päris nii, nagu praegu. Pere lapsed ei läinud pärast üheksandat klassi kaugele kooli ja kolinud siis mingi suvalise kuti juurde, kusjuures kui see kutt ikka hästi ei kõlba siis valitakse uus ja kolitakse edasi. Vanematega suheldakse vaid siis kui raha tahetakse. Tol ajal oli pereplaneering vägagi paigas. Ühes suures talumajas elas kolm põlvkonda kenasti koos. Mida rohkem rahvast seda parem, sest siis sai kiiremini tehtud kõikvõimalikud tööd- majapidamistööd, loomadega seotud tööd laudas, karjamaal heinategemine ja veel palju muudki . Lapsed hakkasid juba väga noorelt kodutöid tegema, sest lisakäsi oli ju alati vaja. Kui tütardest lapsed noorteks neidudeks sirgusid, siis neile otsiti naaberkülast juba peigmees ka välja, loomulikult see kõige töökam. Ühesõnaga sel ajal planeerisid vanemad paljugi enda laste eest juba ära.
Kui rääkida sellest, kuidas vanemad enda võsukeste elu ära planeerivad, saame me rääkida, kui sukeldume kaugetesse India maadesse. Seal ei ole noorukitel üldse mitte mingit õigust valida endale sobiv kaasa, et temaga veeta kaunis ja pikk elu. Lugedes kohalikku ajalehte leiame kuulutuste seast ka neid kuidas vanemad otsivad enda lapsele sobivat kaasat. Kuulutusse on märgitud lapse välimus, seisus, haridus ja veel teisigi iseloomustavaid külgi. Loomulikult otsitakse samasugust partnerit, peamiselt peab klappima seisus, alamklassist kaaslane ei tule kõne allagi. Pärast abiellumist ei tohi lahutuse peale isegi mitte mõelda, lapsed peavad austama enda vanemate otsust. Kuigi meie jaoks on selline kord ennekuulmatu ja šokeeriv, siis nende jaoks on see loogiline ja normaalne. Nad on sellega harjunud ja teisiti ei oleks mõeldav. Aga kuigi öeldakse, erand kinnitab reeglit, siis ma arvan, et eks sealgi võib ette tulla erandeid .
Lugesin hiljuti lehest, et Tallinnas abiellus 15. aastane tüdruk. Välismaal abiellutakse vahel veelgi varem, aga need juhtumid ei ole tingitud sellest, et vanemad oleksid sundinud noortel abielluda . Sellistel juhtudel ei ole vanematega üldse pistmist. Vahel on isegi nii, et noored on enda arvates valmis abielluma ja siis see tehakse ära nii, et vanemad ei teagi asjast midagi, sellepärast, et nii või teisiti oleksid nad sellele vastu. Tihti põgenetakse kodust väljavalituga ja minnakse ära välismaale ilma kellelegi ütlemata. Need noored, alaealised, arvavad , et on elu kogenud ja näinud, ning nüüd, kui on leidnud enda armastuse, siis on paras aeg pereeluks. Sellistel juhtudel on kaks võimalust. Esiteks võib lugu õnnelikult lõppeda, noorpaar saab õnnelikuks, leiavad tasuva töö, mis neile meeldib ja hiljem saavad kindlasti ka lapsed, kellest siis mingi aja tagant ka vanavanemad lõpuks kuulevad. Teiseks võib olla õnnelikul algusel kurb lõpp. Nooruspõlves tehtud lollust hakkab kahetsema üks partneritest, tal saab kõrini ning võttes enda seitse asja põgeneb nelja tuule poole. Teine, tavaliselt tütarlaps võtab julguse kokku ning naaseb koju, ilma rahata ja murtud südamega. See on aeg, kus tunneb mahajäetu, et kõik elus on valesti, aeg on edasi läinud ning tihti on ka koolid lõpetamata. Tavaliselt tunnevad sellises olukorras ka vanemad ennast süüdi. Neid vaevab mõte, et mida on nad valesti teinud. Laps leiab, et on kõik valesti planeerinud.
Mitte ainult inimesed pole need, kes tegelevad pereplaneerimisega. Seda toimub ka loomade seas. Mõned liigid elavad üksikult, sünnitavad järglased ja niipea kui nad on kasvanud nii suureks, et suudavad ise enda eluga hakkama saada, hülgab ema nad ja elab taas üksikut elu, niisamuti ka järglased. Teiste seas käituvad niimoodi näiteks rebased. Hoopis vastupidiselt käituvad aga hundid . Nad on karjakesi koos koguaeg . Neil on peres täpselt kõik planeeritud, kuidas iga pere liige peab käituma. Emasloom on alati karja juht, vanurid tõrjutakse perest välja, noored lahkuvad perest kui on saanud 3 aastaselt jne.
Pereplaneering on pere loomine. Seda mõistet ei saa täpselt sõnadesse panna, kuid me kõik puutume sellega kokku enda eluajal. Me kõik elame kuskil peres, oleme kuskile perre sündinud ja tuleb aeg mil teeme seda ka ise. Igaüks püüab oma elu planeerida nii hästi kui võimalik, kõigil on kuhu pürgida. Mitmed ka saavutavad selle, millest on unistanud, kuid paljudele on unistuste poole pürgimine üle jõu käiv ja nad loobuvad sootuks. Loomulikult ei tule kellegi elu täpselt nii, nagu ta sellest on mõelnud, kuid põhiline on see, et ei annaks alla ning püüdleks paremuse poole.