"Must pedagoogika" (0)

Tartu Ülikool
„MUST PEDAGOOGIKA“
Referaat
Tartu 2009
SISUKORD.............................................................................................................................2
ANTIPEDAGOOGIKA: „Must pedagoogika“.......................................................................3
Sissejuhatus........................................................................................................................3
Mis on „must pedagoogika“?.............................................................................................4
„Musta“ kasvatuse tagajärjed..............................................................................................7
KOKKUVÕTE........................................................................................................................9
KASUTATUD KIRJANDUS................................................................................................10
ANTIPEDAGOOGIKA: „MUST PEDAGOOGIKA“
Sissejuhatus
Must pedagoogika on termin, mida kasutavad mõned tänapäeva psühholoogid ja sotsioloogid, et kirjeldada mõningaid traditsionaalseid lapsekasvatuse meetodeid , mida saab kirjeldada kui julma ja lapse tundeid allasuruvat kasvatust. Sellist kasvatusmeetodit tutvustas esimesena Katharina Rutschky oma 1977. aastal ilmunud raamatus „Must pedagoogika („ Scharze Pädagogik“). Tegu on kasvatusalase kirjutiste koguga, kus kirjeldatakse kõiki neid võtteid, mida kasutatakse lapse konditsioneerimiseks varases eas, ilma et laps ise mõistaks, mis temaga toimub. Psühholoog Alice Miller jätkab oma raamatus „Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine “ („Am Anfang war Erziehung“ , ilmunud 1980. aastal) sellise käitumise uurimist . Alice Milleri (sündinud 12. jaanuaril 1923. aastal) sulest on tänaseks ilmunud 13 raamatut. Ta on tunnustatud oma tööga laste väärkohtemise uurimises , sealhulgas ka füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine. Miller on sündinud Poolas, kuid 1964 aastal emigreerus Šveitsi. Miller omab teaduskraadi filosoofias, psühholoogias ja sotsioloogias ( Basel , 1953. aastal) Järgmised 20 aastat õppis ja praktiseeris ta psühhoanalüüsi. Osaliselt just psühhoanalüüsist saadud teadmistest sündis raamat „Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine“ , mis püüab lahata lapsepõlve traumasid ja nende päritolu. Oma kirjutistes näitab ta väga selgelt, et need traumad kanduvad edasi põlvest põlve ja sageli on just lapsevanemad süüdi lapse häirumuslikus käitumises. Alice Miller toob välja ka sellise kasvatuse tagajärjed: mis juhtus maailma kõige kuulekamate laste riigis – natsi-Saksamaal .
Mis on „must pedagoogika“?
Iga laps tuleb ilmale selleks, et kasvada, areneda, elada, armastada ning väljandada oma vajadusi ja tundeid selleks, et ennast kaitsta. Et areneda, vajab laps tähelepanu ja kaitset täiskasvanutelt, kes teda tõsiselt võtavad, armastavad ja aitavad ausalt leida lapsel oma teed. Kuid „musta pedagoogikat “ saab kirjeldada kui kasvatus, kus last kas petetakse, karistatakse, väärkoheldakse, jäetakse hooletusse, pekstakse või temaga manipuleeritakse. Samuti on lapsele keelatud oma tunnete näitamine. Viha ja valu on normaalsed reaktsioonid haavamisele, kuid valu tekitavas keskkonnas on viha lapsele keelatud ja valu liig talumatu üksinduses läbi elamiseks. Seega peab laps need tunded alla suruma ja ta õpib olema tumm. Tema tummus kindlustab küll kasvatuslike põhimõtete mõju, kuid kätkeb endas samal ajal hulgaliselt hilisemat arengut mõjutavaid ohte . Kui adekvaatne reaktsioon lapsele osaks saanud solvangutele, alandustele ja väärkohtlemisele laiemas mõttes puudub, siis ei integreerita neid elamusi isiksusse, vaid tunded jäävad allasurutuks ning lootusetult jääb rahuldamata vajadus neid jäljendada. Enamikule inimestest põhjustab raskeid hingelisi kannatusi just lootusetus kunagi väljendada teadvustamata traumasid koos nende juurde kuuluvate tunnetega. Selliste tunnetega võivad tekkida häired isiksuses, näiteks neuroos, kui selle tegelik põhjus pole mitte tegelik sündmus, vaid selle allasurumise paratamatus . Teadupärast ei alga selline tunnete allasurumine mitte täiskasvanueas, vaid juba lapse esimestest elupäevadest.
Järgnevalt tooksin välja mõned katkendid Alice Milleri raamatust, kuidas last vanasti kasvatati (tsiteeritud Katharina Rutschky raamatust „Must pedagoogika“) Nende abil on hea aru saada „musta pedagoogika“ põhimõtetest.
„Must peadgoogika“ eeldab, et laps on sünnist peale pahatahtlik, ja kasvatuse põhimõte on see pahatahtlikkus jõu ja karmusega välja juurida. Kuulekust autoriteedile peeti kõige tähtsamaks.
„Üks põhiülesannetest, mille eest tuleb kasvatamisel hoolitseda juba alguses, teisel ja kolmandal eluaastal , on täpne allumine vanematele ja eestkostjatele ning lapselik rahulolu kõigega, mida nad teevad. Need omadused pole vajalikud mitte ainult edukaks kasvatuseks, vaid neil on väga tugev mõju kasvatusele üldse. Kasvatuses on need paratamatud sellepärast, et need tingivad korraliku ja alandliku meelelaadi. Kui laps on harjunud kuuletuma oma vanematele, allub ta meelsasti mõistuse reeglitele ja seadustele ka siis, kui ta saab vabaks ja iseenda peremeheks, sest ta on kord juba harjunud mitte tegema oma tahtmist. Kuulekus on nii tähtis, et tegelikult pole kasvatus mitte midagi muud kui kuuletuse õppimine. Kuulekuse sisendamine lastele ei ole väga lihtne. On täiesti loomulik, et hingel on oma tahtmised, ja kui asja ei aeta esimesel kahel aastal õigesti, siis hiljem on eesmärki saavutada raskevõitu. Esimeste eluaastate eeliseks on ka see, et siis saab kasutada vägivalda ja sundi. Aastataega unustavad lapsed kõik selle, mis nendega varases lapsepõlves tehti. Kui siis õnnestub lapselt tahe võtta, ei meenu talle hiljem enam mitte kunagi, et tal on olnud tahe, ja just sellepärast pole halbu tagajärgi ka karmusel, mida selleks vaja läks. Järelikult peab kohe alguses, kui lapsed midagi märkama hakkavad, näitama neile nii sõna kui teoga, et nad peavad alluma vanemate tahtele. Kuulekus seisneb selles, et lapsed: 1)täidavad meeleldi käsku, 2)lõpetavad rahulikult tegevuse, mida neile keelati, 3)lepivad korraldustega, mis neile antakse.“
Tegelikult mäletavad lapsed väga hästi, mis nendega tehtud. Ja nende halbade tagajärgedega, mida nõudis karmus lapselt tahte võtmisel, peavad pärast juristid , poliitikud , psühhiaatrid, arstid ja vangivalvurid tegelema, ja seda sageli ise teadmata.
Samuti on lapsevanemate mureks kangekaelsus, jonnakus, trots ja lapselike tunnete ägedus.
„...need on halvad harjumused, mis takistavad kasvatust ega lase lastes tekkida mitte midagi head. Kui jonnakust ja tigedust välja ei juurita, pole võimalik last hästi kasvatada. Kui lapsel ilmnevad need vead, siis on ülim aeg halvale vastu astuda, et need ei kinnistuks harjumusena ja lapsed täitsa raisku ei läheks. Kõigile neile, kes kasvatavad lapsi, soovitan võtta jonnakuse ja tigeduse väljajuurimise kohe oma peaeesmärgiks ning töötada selle kallal, kuni ülesanne on täidetud. Kui vanemad on õnnelikud, et nad kohe alguses tõsise tõrelemise ja vitsaga lastest jonnakuse välja ajavad, saavad nad endale kuulekad, alandlikud ja head lapsed, keda nad saavad pärast seda hästi kasvatada. Kui kasvatusele on juba korralik alus pandud, siis ei tohi tööd enne jätta, kui on näha, et jonnakus on kõrvaldatud, sest seda ei tohi üldse olla.“
Nagu eespoole öeldud, pole neuroosid ja psühhoosid mitte tegelike frustratsioonide otsesed tagajärjed, vaid need on traumade väljatõrjumise väljendused. Seda eelkõige siis, kui tegu on laste kasvatamisega nii, et nad ei märka, mida nendega tehakse, mida neilt ära võetakse, mille nad seetõttu kaotavad , kes nad oleksid olnud muidu – kui selline kasvatus algab küllaltki varakult, siis arvabki täiskasvanu (hoolimata omaenda intelligentsusest) hiljem, et teise inimese tahe ongi tema enda oma. Kui ta pole oma tahet mitte kunagi tunda saanud, kuidas ta saabki teada, et see murti?
Veel üks lõik, miks lapsevanematel on nii tähtis võidelda lapse „kangekaelsuse“ vastu.
„Kui teie poeg ei taha õppida, sest teie nõuate seda; kui ta nutab selleks,et teid trotsid; kui ta teeb pahandust, et teid solvata; lühidalt, kui ta on kangekaelne . Niisugune allumatus on sama hea nagu sõja kuulutamine teie isiku vastu. Poeg tahab teilt röövida valitseja positsiooni ja teie olete sunnitud vastama vägivallale vägivallaga, et kindlustada lugupidamist enda vastu, ilma milleta pole kasvatamine võimalik. Löömine ei tohi olla pelgalt mäng, vaid peab teda veenma , et teie käes on võim. Seega ei tohi järele jätta enne, kui ta teeb seda, millest ta varem tigetsedes keeldus. Kui ta saab esimesel korral aru, kes on tugevam, ja peab end teile allutama, siis on talt võetud julgus veel kord vastu hakata. Lapsele ei tohiks andestamisest keelduda, aga te peate selle talle veidi kibedakse tegema ega tohi talle oma täit poolehoidu näidata enne, kui ta on täiesti kuulekalt oma eelmise rikumise heaks teinud ja tõestanud, et ta on otsustanud jääda oma vanematele truuks alamaks.
Siin püütakse tõestada, kui paratamatult vajalik on lapse löömine tema enda huvides. Löömise motiivid on aga jäänud alati samaks: vanemad võitlevad lapsega võimu pärast, mille nad omaenda vanematele pidid loovutama. Esimeste eluaastate ohustatus, mida nad ei suuda meenutada, elavad nad esimest korda läbi koos oma lastega, ja alles nende, endast nõrgematega koos kaitsevad nad end sageli vankumatult. On palju ratsionaliseeringuid, mida kasutatakse siiani, õigustamaks sellist käitumist. Kuigi vanemad väärkohtlevad oma lapsi alati sisemistel põhjustel, see tähendab enda valu tõttu, peetakse meie ühiskonnas selgeks, kindlakskujunenud tõsiasjaks seda, et niisugune kohtlemine tuleb lastele kasuks. Tänapäeval on täiesti tavaline kõnelda löömise, alandamise ja tahte piiramise paratamatusest, vähemalt valitud sõnadega, nagu seda on „arendamine“, „kasvatamine“ ja „hea juurde juhatamine“.
Lapse elavust ja tema Ise saab hävitada mitmel viisil(lapse elavad tunded ohustavad valitsejaid): lõksude seadmine , kavaldamine, varjamine , manipuleerimine, hirmutamine , armastusest ilmajätmine, isoleerimine , umbusaldamine, alandamine , tähelepanust ilmajätmine, pilkamine, häbistamine, vägivalla kasutamine kuni piinamiseni. Järgnevalt lõik populaarsetest meetoditest – pilk ja hääletoon.
„Vaikimisel on tihti suurem jõud kui rohketel sõnadel ja silmal on suurem jõud kui suul . Oletame, et laps on valetanud, aga me ei suuda tõestada, et ta seda tegi. Näiteks söögilauas koos istudes juhime jutu inimestele, kes valetavad; räägime, kui häbiväärne ja kõlvatu on vale, ning vaatame terava pilguga pahandusetegijat. Kui ta on veel rikkumata, siis istub ta seal kui piinapingis ja kaotab igasuguse isu valskuse järele - aga vaikne, kasvatuslik side lapse ja vanema vahel muutub tugevamaks. Lisaks tummale laitusele on meie käsutuses ka suuline laitus . Lapse nägu särab, kui isa või ema kõnetab teda sõbralikul toonil, kui aga isa tõsine ja vali hääl käsib tal vaikida, lõpetab ta karjumise . Ja pole harvad juhud , kus väiksed lapsed võtavad kuulekalt pudeli , mille nad olid just eemale tõuganud, kui kästa neil juua teatud laitva tooniga.
Nende väheste ja lühikeste katkendite eesmärk oli iseloomustada hoiakut, mis valitses tollases maailmapildis , aga ka tänapäeval. Nõrga lapse halvustamine ja tagakiusamine , samuti elavuse, loovuse ja tundelisuse allasurumine nii lapses kui ka omaenda Ises on tunginud meie elu nii paljudesse valdkondadesse, et me ei märkagi seda enam. Peaaegu kõikjal on levinud kalduvus vabaneda lapselikkusest , see tähendab nõrgast, abitust, sõltuvast olendist endas nii ruttu kui võimalik, et lõpuks saada iseseisvaks, tubliks täiskasvanuks. Aga laps ongi just seda – nõrk, abitu. Kui me taaskohtume nende olenditega oma lastes, siis kiusame teda taga samasuguste vahenditega, nagu me kasutasime enda peal, ja nimetame seda „kasvatuseks“.
„Musta“ kasvatuse tagajärjed
Kõige paremini iseloomustab sellise kasvatuse mõju natsi-Saksamaa. Kui Adolf Hitler võimule tuli, tundsid palju sakslased temas ära nende armastatud isakuju. Alice Miller toob välja kolme mehe kasvatuslikud nüansid, mis hiljem olid aluseks Hitleri edule. Miller kirjutab: „Aga mis juhtub siis, kui elust pole jäänud jälgegi, sest kasvatus on õnnestunud täielikult ja täiuslikult, nii nagu läks näiteks niisuguste inimestega nagu Adolf Eichmann või Rudolf Höss? Nad kasvatati kuulekaks nii varaja ja nii edukalt, et see kasvatus ei vedanud kunagi alt, selles ehitises polnud pragusid, kuskilt ei tunginud sinna vesi, ükski tunne ei raputanud seda. Nad täitsid neile antud käske mitte sellepärast, et nad mõistsid nende sisu õigsust, vaid lihtsalt sellepärast, et need olid käsud – täpselt nagu soovitab „must pedagoogika“.
Rudolf Hössi kõne 1934. aastal : „Me näeme uhkusega: üks mees jääb kriitikast täiesti puutumata, see on Früürer. See tuleneb sellest, et kõik tunnevad ja teavad: tal on alati õigus ja tal saab alati õigus olema. Me usume sellesse, et Saksamaa saatust kujundades juhindub Früürer kõrgemast kutsest. Seda kutset ei kritiseerita“.
Kui mittesakslastele jäi Hitleri fenomen arusaamatuks, siis sakslased armastasid teda. Alice Miller usub, et Hitleri edu taga on ka tema esinemise vorm. Need olid teatraalsed, võõrale inimesele peaaegu naeruväärsed žestid, mida massid ni hästi tundsid, mis mõjusid neile seetõttu niisuguse sisendusjõuga. Selline sisendus mõjub igale väikelapsele, kui temaga räägib suur, imetletud, armastatud isa. Pole tähtis, mis tal täpselt öelda on. Oluline on, kuidas ta räägib.
„Mitte mina ei ela, vaid Hitler elab minus ... Alati, kui ma seisan tema ees, kukub mul süda saapasäärde...“
Mõttetu karmuse kasvatamiseks on paratamatu, et endas tuleb armutult võidelda mis tahes nõrkuse vastu( hirm, kaastunne , pisarad , emotsionaalsus, meeleheide). Et lihtsustada võitlust inimliku vastu enda sisimas , pakuti riigi kodanikele välja objekt, mis kandis neid põlatud omadusi - juudi rahvas. Niinimetatud aarialane võis tunda, et ta on puhas, tugev, karm, hea ja moraalselt laitmatu, vaba kõigest „kurjast“( nõrkadest ja kontrollimatutest tundeliigutustest) - kõik, mille ees ta lapsepõlvest peale oli sisimas hirmu tundnud , omistati nüüd juutidele. Sellise kasvatuse tulemuseks olid miljonid brutaalselt tapetud inimesed.
KOKKUVÕTE
Must pedagoogika tähendab seda, et täiskasvanu peab end lapse valitsejaks, lapsest targemaks, pidades enesestmõistavaks, et laps allub talle vastuvaidlematult.
„Musta pedagoogikat“ ilmestvad järgmised aspektid:
1)täiskasvanud on sõltuva lapse valitsejad
2)nemad otsustavad nagu jumalad, mis on õige ja vale
3)nende viha tuled nende endi konfliktidest
4)nad peavad selle eest vastutavaks last
5)vanemaid tuleb alati kaitsta
6)lapse elavad tunded ohustavad valitsejaid
7)lapselt tuleb võtta „tema tahe“ nii vara kui võimalik
8)kõik peab toimuma väga vara, et laps „ei märkaks mitte midagi“ ega saaks täiskasvanut paljastada
9) vanematel on alati õigus
Ühelt poolt oli Alice Milleri raamat ääratult šokeeriv – pidin raamatu vahepeal käest isegi panema, sest ma lihtsalt suutnud seda lugeda. Kõik kirjeldatu oli minu jaoks justkui „teisest maailmast“ - sellisest, mida ma ei suuda endale ette kujutada. Ja sellepärast pean tänama oma vanemaid, kes ei harrastanud „must pedagoogika“ võtteid minu peal. Samas avas raamat mu silmad – nüüd on selge, kust tulevad näiteks lapsmõrvarid. Kui laps on saanud sellise kasvatuse , siis polegi ju teist võimalust. Igastahes olen tänulik, et seda raamatut lugesin , sest see raputas mu täielikult üles ja pani mõtlema.
KASUTATUD KIRJANDUS
 iller , A. 2007. „Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine “ Tln. : Väike Vanker , 288 lk.
2) http://en.wikipedia.org/wiki/Poisonous_pedagogy#Aims_and_methods (17. oktoober 2009)
3) http://www.alice-miller.com/index_en.php (17. oktoober 2009)
4) http://education.gsu.edu/csal/icwl/abs01/ihelfield1.ht m (17. oktoober 2009)
10