väärad. Kõige tähtsam tüüp lauseid tema jaoks on väited ja need jagunevad jaatuseks ja eituseks. Väited võivad olla tõesed ja väärad vastavalt sellele, kas tegelikkuses on niiviisi või ei. Väide koosneb anomast ja rhemast. Nt, Väide = onoma(1) + rhema rhema = koopula + onoma(2) Nt Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv Metafoorist: metafoor seisneb selles, et asjadele antakse teise asja nimi. Tema metafoorikäsitlus põhineb sellel, et nimed kuuluvad asjade juurde ja ainult erandkorras, nt luules, võib neid nimesid üle kanda. Metafooride käsitlus Poeetikas on esimene teadaolev empiiriline keeleteaduslik käsitlus: A. näitab, kuidas me mõnikord saame aru sõnadest ka siis, kui need ei ole oma tavalises tähenduses. Näiteid metafoorist A. mõttes
Scaliger väitis, et ladina keel pärineb kreeka keelest ja kõik keeled heebrea keelest. Siis nimetas 4 gruppi keeli, millel ei ole sugulust - romaani, kreeka, germaani, slaavi. Leibniz postuleeris ungari ja soome keele sugulise, leidis, et kõigi keelte eellast pole enam olemas ja paigutas heebrea keele araabia keelte hulka. Jagas maailma keeled kaheks. Võrdlev-ajaloolise meetodi loojad olid Rasmus Rask, Jakob Grimm, Franz Bopp ja Wilhelm vom Humboldt. Nad näitasid, et keeltevaheline sugulus on tõestatav ainult häälikumuutuste alusel. Nn Grimmi seaduse juures ütleb ka ise, et seda häälikumuutust alati ei järgita. 10. Keel ja rahvus, von Humboldti vaated keelele. Keele ja rahvusliku eripära seos oli 19.sajandi põhilisi keeleteoreetilisi oletusi. Wilhel von Humboldti sõnul on keel loov energia, mitte grammatikute kirjeldatud produkt. Igal keelel on sisemine vorm, mis määrab keele foneetilise ja grammatilise ja leksikaalse vormi. Keel on abstraktne võime
• Süntaksis on järjekindlalt esitatud aktiiv, passiiv, predikatiivlause ja progressiivlause NB! need on tänapäevased terminid, eesti keeles näiteks vastavalt: Kati keedab suppi. Suppi keedetakse (Kati poolt) Kati on supi keetja. Kati on suppi keetmas • Kiparsky ja Itkonen – Pānini grammatika on parim grammatika vähemalt 1980-teni (ühtki keelt polnud nii palju kirjeldatud) • Pānini järgne keeleteadus Indias– Pānini kommenteerimine. • Itkonen: India keeleteadus näitaks nagu, et teaduse progress ei ole paratamatus. India keeleteadusel pole ajalugu, kõik on kogu aeg üks tervik. India keeleteadus ei saanudki areneda, sest see oli juba Panini ajal NII HEA. [??] 2. Hiina: keeleteaduse alged Confuciuse õpetuses: „nimede parandamine“ TERMIN: Confucius - Hiina nimekaim õpetaja, filosoof ja poliitikateoreetik Konfutsius oli esimene, kes
mille kohta midagi öeldakse. · Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhma). 2) Aleksandria periood (Dionysios Trax); Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna. Ei tuntud foneetikat ega sõna sisestruktuuri. c) Rooma. Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest.
ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus räägitu ja õpikus kirjutatu mahus) 1)üldkeeleteadus: Üldkeeleteadus hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma keeled, keelte üldised struktuuripõhimõttd ja keeletevahelised erinevused. Ta selgitab, mis tasandeist ja
;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on
Keele vhendusel saadud info Jaguneb kaheks: Semantiline info: mida konkreetne lausung tähendab Statistiline info: põhineb koodi märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel Keele ALASÜSTEEMID FONEETIKA: häälikud on ehitusmaterjal MORFOLOOGIA: tüved, tunnused, lõpud jne Sõnavara/LEKSIKA SÜNTAKS: üksused koosnevad sõnavormidest LOENG II Maailmakeeled: Keeltevahelised SARNASUSED Seletatkse järgnevaga: Mõtlemisprotsesside universaalsus Keelte sugulus Laenamine Juhuslik kokkulangevus Keelte ühisjooni nim. universaalideks... Üldkeeleteadus ...üldkeeleteadus uurib universaale: Absoluutsed universaalid= leiduvad kõigis keeltes NT vokaalide konsonantide olemasolu, jaatus eitus, arvu kategooria Statistilised universaalid= pigem tõenäolised NT pole teada keeli, kus eitust väljendataks sõnajärje muutmisega, kuid see pole välistatud. Grammatikad
kontekstist ja neil, mis on erinevad ,,iseenesest". Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud. 20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus. Cours'i ilmumine oli nagu Kopernikuse revolutsioon keeleteaduses. 7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel (Boas, Sapir, Whorf). Taust: 19. sajandil alustati uurimisreise kaugete maade ja kultuuride juurde. Juured saksa romantikute juures. Jätkab liini Praha koolkond strukturalistid Roman Jakobson. Anders
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus) o Pragmaatika (lause tähendus teatud olukorras) Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline keeleteadus keele uurimine ühes ajas. Diakrooniline keeleteadus keele areng ajaloos. Teoreetiline Praktiline = rakendus lingvistika (nt logopeedia, tõlk) Makrolingvistika (keeleteadus seotud teise teadusega) : o Psühholoogia psühholingvistika o Sotsioloogia sotsiolingvistika o Ajalugu diakrooniline lingvistika o Semiootika semantika o Filosoofia semantika ja pragmaatika o Etnoloogia kõneetnograafia o Kirjandusteadus stilistika
saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). Nyaya suutrate järgi on kolm tähenduse tüüpi: individuaalne, universaalne ja kujutluslik. 2. Vahemere keeleteadus Egiptuses leiutati piktograafiline kiri, sellest arenesid süllaabilised kirjad, neist omakorda kujunes Kreekas välja tähestikuline kiri. 3. Kreeka-ladina keeleteadus 3. sajandi lõpust eKr kuni 4. sajandini pKr moodustasid Kreeka ja Rooma ühe poliitilise ja kultuurilise terviku. Poliitiliselt olid roomlased kreeklaste isandad, ent kultuuriliselt oldi kreeklaste õpilased. 4. Kreeka keeleteadus
väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse suunitlus: · üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus 1. üldkeeleteadus hõlmab võimalikult palju keeli korraga; 2. deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma; · teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus
sugulusega, juhusliku kokkulangevuse ja laenamisega. Kõikidest või peaaegu kõikidest keeltest leiduvad omadused on absoluutsed universaalid. Keelestruktuuri kirjeldatakse grammatika kaudu. Grammatikad erinevad nii teadusliku lähenemise kui otstarbe poolest. Teaduslikud grammatikad on deskriptiivsed, laiale üldsusele ja eriti koolidele suunatud grammatikad on aga preskriptiivsed. Keel(t)e ajaloolist arengut ja varasemat ajalugu uurib diakrooniline keeleteadus. Varasemate arenguetappide rekonstrueerimisega tegeles võrdlev-ajalooline meetod. Mittesugulaskeelte võrdlusega tegelebkontrastiivne keeleteadus; selle saavutusi rakendatakse teise keele õppes ja keelepedagoogikas. Keele funktsioneerimist suhtluses uurib pragmaatika. Keele ja üksikisiku mõtlemise seost, samuti lapse keelelist arengut ning kõnepatoloogiat uurib psühholingvistika. Euroopalik keeleteaduse traditsiooni aluseks on antiikaja filosoofia. Eeldati, et keele ja
leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika • Filosoofia à semantika ja pragmaatika • Etnoloogia à kõneetnograafia • Kirjandusteadus à stilistika Keeleteaduse meetodid: • Lingvisti keelepädevus • Andmete kogumine: - salvestus, - litereerimine, - korpused, - sõnaraamatud, arhiivid jms. - katsed ja küsitlused • Andmete töötlemine: - kvalitatiivsed meetodid,
vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4
• metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika • Filosoofia à semantika ja pragmaatika • Etnoloogia à kõneetnograafia • Kirjandusteadus à stilistika
Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4. Keeleuniversaalid. (lk.41)
2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3. TEOREETILINE – eesmärgiks keelesüsteemi kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduste loomine, pole praktilist kasu 4
Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4. Keeleuniversaalid. (lk.41)
Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4. Keeleuniversaalid. (lk.41)
Inimkeelel on teiste keeltega võrreldes mitmeid eriomadusi: näiteks keelemärk on arbitraarne e motiveerimatu. Sümbol on näiteks ,,ä", seose puudumine vormi ja tähenduse vahel tähendab seda, et ,,ä" välimus ei ütle mulle kuidagimoodi, et ma peaksin ,,ä" niimoodi hääldama, nagu ma hääldan, diskreetne e eristatav (paralingv ja ekstraling vahendid) , duaalne (tähendus/vorm, fonoloogiline süsteem), produktiivne jne. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus tekkis 19 saj alguses! Diakrooniline - KT Ajalooline areng. Arvestab ajalist arengut, eri etappide keelemuutused, vaadeldakse kuidas KT läbi aja muutub. Sünkrooniline - selgitab probleemi antud ajahetkest lähtudes,ei arvesta ajaloolist arengut. On ajahetkel muutumatu. KT Hetkeseisund.
edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuvate mitteverbaalse suhtlusega. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel. Seega on keele olemus kaheplaaniline, ehk duaalne. Keele allsüsteemi suhted hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: - Semantika tähenduste uurimine - Süntaks lauseehituse uurimine - Leksika sõnavara - Morfoloogia sõnade sisestruktuur - Fonoloogia häälikulise struktuuri uurimine Selle süsteemi kohaselt teostub kõrgem tasand madalama tasandi kaudu. · Keelesüsteemi avatus Suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv neis on piiratud või mitte. Ainult loomulikud keeled on avatus süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses
kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto). 2) Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. - Sünkrooniline uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. - Diakrooniline uurib keele muutumist läbi ajaloo.
üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto). 2) Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. - Sünkrooniline uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. - Diakrooniline uurib keele muutumist läbi ajaloo.
üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus * Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) * Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. * Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige (ehk lingvistika). * Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo (ehk filoloogia).
Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes
tavaliselt kirjeldatud keelepuu abil. Algkeel- keel, millest aegade jooksul on välja kujunendu omavahel suguluses olevaid keeli(keelepuu tüvi) Haru-osa keelepuust-Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedas suguluses Keelepuu on võrdlev-ajaoolises keeleteaduses tarvitatav mudel suguluses olevate keelte omavaheliste seoste esitamiseks, näiteks keelkondade kirjeldamisel. 5. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus-püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused- kirjeldavad süstemaatilisi
Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline - Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos Teoreetiline - pole praktilist eesmärki Praktiline - keeleõpetus, nt logopeed, tõlkimine Mikrolingvistika - puhas keelesüsteemi uurimine Makrolingvistika - Keeleteaduse seosed muude teadusharudega Keeleteaduse meetodid: Lingvisti keelepädevus: iseenda keelt uurides
Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. *Keel on üks inimese kognitiivsetest võimetest, võrreldav kuulmise ja nägemisega. Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine
2) keelelise nähtuse tüüp (leksikaalne, süntaktiline jne struktuur); 3) keelekasutuse 4 allsüsteemi (kõne, kuuldu mõistmine, kirjutamine, lugemine); 4) keeleoskuse 3 seisundit (omandamine, küpsus, kaotamine/alakõne) – tavaliselt käsitletakse küll omandamist ja alakõnet eri valdkondadena, kuigi nad on laias mõttes psühholingvistika osad. Psühholingvistikal pole kindlat ega piiratud uurimisobjekti. Psühholingvistikal on 2 suunda: 1) traditsiooniline = Chomsky: kaasasündinud keelevõime ning keel eristab inimest loomast; 2) keelevõime pole kaasasündinud, keeles pole süva- ega pindstruktuuri. Psühholingvistika olemuslikud küsimused: Kuidas indiviidi keeleteadmised tekivad? Mis on nende aluseks, millel need põhinevad? 1921 Sapir: kõndimine on inimesele omane, keel pole instinktiivne, vaid on omandatud ja kultuuripõhine funktsioon.
Juhendaja Kersti Lepajõe Tartu 2013 Sisukord 1. Sissejuhatus........................................................................................................................................3 2. Keeleuurimise ajalugu........................................................................................................................4 3. Tänapäeva keeleteadus.......................................................................................................................7 3.1. Strukturaallingvistika...........................................................................................................7 3.2. Generatiivne grammatika.....................................................................................................7 3.2. Kognitiivne lingvistika.......................................................
koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka selle arvamuse, et ajul on sektorid. Ei ole teada, kuidas keeled tekkisid. Struktuuriliselt võivad keeled siiski väga erinevada see, kuidas neis erinevatest asjadest räägitakse/kirjutatakse on erinev. Nende erinevuste ja sarnasuste kirjeldamiseks vajame metakeelt ja keeleteadus annabki selle. Metakeel oskame lugeda ja sõnu seostada selle abil Grammatika keele osa, mid pakub kõige rohkem infot inimese arengu kohta. Kõige rohkem on keeli Aafrikas, Aasias ja Austraalia ja Okeaanias keeli, sest need on kõige kauem asustatud paigad + looduslikud tingimused on nii halvad, et igas orus elab erinev grupp erineva keelega + inimestel polnud vaja liikuda ja siis keeled ei segunenud/tekkinud ühte keelt. Maailma keeled
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused,
ja asendid element- üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus endotsentriline tarind- üks tarindi osapooltest on juhtrollis- ses mõttes, et võib üksigi esineda samas süntaktilises funktsioonis kui kogu tarind episteemiline modaalsus- viitab teabe tõeväärtusele esimene liigendus- tähenduseks ja vormiks esperanto- üks tuntuim abikeel, selle tõi avalikkuse ette poolakas Zamenhof 1887. aastal etnolingvistika- keele ja rahvuse vaheliste seoste uurimine etümoloogia e sõnapäritoluõpetus filoloogia e keeleteadus. Seda nimetust kasutatakse eriti siis, kui uuritakse keele ja kultuuri vahelisi seoseid. flekteerivad e. flektiivkeeled- neis on nii järel- kui eesliited, aga need võivad tüvedega liituda niivõrd keeruliste muutumis- ja sulandumisprotsesside vahendusel, et koostisosi on üksteisest raske eraldada. foneem e. häälikusüsteemi üksus foneetika- uurib kõnehääle omadusi ja kõne tajumist