Leidsid 22 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Karjamaasaagi arvestamise juhend". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
karjamaa, eluskaal, sööt, juurdekasvu, lehmad, kehamass, proteiin, kehamassi, proteiini, lammaste, rohi, arvestust, ümberarvestamiseks, summaarsed, juurdekasvud, suvise, loomakasvatuse, vill, koristatud, piimatootmise, märad, numbrid, samade, hobustel, kuluva, lapid, vaiad, arvestusmeetodid, hindavad, söödud, karjatamine, abimaterjalinaarvestatud 50 g. Kui on tegemist tugevasti lahjunud emaskitsedega, siis peaks neile planeerima 100 g ööpäevast massi-iivet, väga tugevasti lahjunud emaskitsedele aga 150 g. Sellest tulenevalt tuleks toodud tarbenormidele lisada metaboliseeruvat energiat vastavalt 3 või 6 MJ ja seeduvat proteiini vastavalt 21 või 42 g. Lõpptiinete kitsede (4...5 tiinuskuu) summaarsed toitefaktorite tarbenormid on saadud elatustarbe-, lootetarbe- ja kehamassi juurdekasvu tarbenormide liitmisel. Toodud normides on arvestatud, et tiine kitse enda kehamass suureneb kahel viimasel tiinuskuul keskmiselt 25 g ööpäevas. Sellest tulenevalt suureneb sel perioodil kitse kehamass (viljastusprodukte arvestamata) keskmiselt 3...3,5 kg. Piima andvate kitsede summaarsed tarbenormid on leitud elatustarbe ja piimatootmistarbe alusel. Nende normide juures on silmas peetud ka seda, et suuremate toodangute (3...4 kg ) puhul kasutab kits kehavarusid ka piima tootmiseks
Kehamass, kg Jääradel 94 88,4 Uttedel 76,3 67,3 Villatoodang, kg Uttedel 3,7 3,0 talledel 1,45 1,3 Villa peenus uttedel, µm 35,7 30,5 Aretus-ja tõukarju 14 13 Aretus-ja tõukarjades 504 591 uttesid Tallede kehamass 105 25,8 24,2 päevaselt Ööpäevane massi-iive kuni 213 204 105 päeva vanuseni Sündinud tallesid 100 153 157 poeginud ute kohta Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil 2007.a. 1.01 seisuga osales lammaste jõudluskontrollis 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast ja 2906 eesti valgepealist utte 20 karjast. Kokku osales jõudluskontrollis 6517 utte 44 karjast ehk
Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti tumedapealiste uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 talle poeginud ute kohta. Kõikide eesti tumedapealiste karjade keskmisena oli talledel 100 päeva kehamass 24,2 kg, mis oli ligikaudu 1 kg võrra madalam kui eesti valgepealiste lammaste tõukarjades. 3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat, kui alustati inglise päritoluga ševioti tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. aastal 1 ševioti jäär ja 2 utte Rootsist. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti
lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Eesti lambatõugude parandajad tõud.
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal
konveierile. Puudused: lühike kasvuaeg, kasutavad halvemini talvist niiskust ja mulla toitaineid kevadel külvi tööd kuhjuvad, kevadine võrsumine langeb kokku põuaperioodiga kuiunevad hõredad taimikud ja need umbrohtuvad, osa sorte pika kasvuajaga- koristamine langeb sügisesse, kui ilmad on sademete rohked. Oder Kasutamine mitmekülgne, sama kasutus. Sobib nuumloomadele- sigadel parem liha, lüpsilehmadel sobilik karjatamis ajal, tasakaalustab proteiini rikast sööta. Eneriarikas. Põhku anda, tehakse- kruupe, tange, karask, viljakohvi. Tehniline- õlu- ühtlane kvaliteet ja suurus sisaldab rohkem tärklist sobivam kaherealine sort, piiritus. Idaneb 1-2 kraadi juures, tärkab kahe kolme nädalaga. Taluvad külma -7-8 kraadi. Isetolmleja- õitseb tuppes. Niiskuse suhtes vähenõudlik, põuakindel. Lühike kasvuperiood. Varajased sordid 70 päevaga, enamus sorte 90- 110 päeva. Kaer Loomasööt, energia ja rasvarikas terad
Kasvu poolest võistlevad selle tõuga vaid Simmentali tõugu veised. Värvus varieerub helekollasest ja beezist valgeni. Shorthorni tõug ... - vana Inglismaalt pärinev kuulus universaalne lihatõug (shorthorn täh. inglise keeles lühisarviline). Sellest pärinevad paljud kaasaegsed lihaveisetõud vanad tõud enne lühisarvelisi olid pikasarvelised. Liha on väga rasvane - majanduslik tasuvus on vähenenud. Tapasaagis 70 %. Lehmad lüpsavad 3005-4000 kg piima aastas. Tänapäeval on eraldatud tõurühm, keda aretatakse piimatoodangu suurendamise suunas, et luua uut piima-lihatõugude hulka kuuluvat tõugu. Longhorni tõug Limousine'i tõug ... laudjas ebaharilikult kõrge võrreldes turja kõrgusega suured singid Belgian Blue ... silmapaistvalt arenenud lihastikuga, geenimutatsiooni tulemusena kahekordne lihastik
Haritava maa foniteet võimalab eestis pidada loomi järgmiselt: 1. Keskeestis kus mulla foniteet on 50 piirs, saab 1ha pidada 1 loomühiku (1 lehm) 2. Põhja- ja lääne-eesti- kus mulla foniteet on 35-45 hindepunkti, võimaldab 1 ha pidada 0,75 loomühikut 3. Lõuna- ja kagu-eesti kus muldade foniteet on 25-35 hindepunkti, võimaldab pidada 0,5 loomühikut(1 vasikas). Eesti kliimas ja mulla juures on võimalik toota ha kohta teravilja 3-6t, karjamaa rotu 25-35 t, rohuhaljasmassi silotootmiseks 40-60 t, kuiva heina, 4-6 t/ha. 1 lehma kohta arvestatase aastas karjamaa rohtu 6-7 t, rohu silo 10-11 t, kuiva heina 1-2 t ja jõusööta sõltuvalt toodangust 1-3 t. Haritava maa pindala on sääda tootmise seisukohalt otstarbekas jagada järgmiselt: · Teravilja kasvatuseks 35 % · Rohukarjatamiseks 25% · rohusilode ning heina tootmiseks 40% 68) Rohumaataimede eluvormid Rohumaadel eristatakse 7 erinevat taimede rühma. 1
Sapi ööpäevane produtseeriv koguhulk sötub sööda koostisest. Tüüpilist Europpas kasutatavad sigade sööta (koostised oder, nisukliid, kalajahu) tarbinud sigadel on ta 48 ml/kg kehamassi kohta, kuid sigadel, kellele söödeti nö puhastatu segu, mis koosneb tärklisest, sahharoosist, kaeiinist, maisiõlist ja tselluloosist, moodustab sappi vähem 30 ml/kg. PANKREASENÕRE Pankreasenõre: Sisadlav süsiveskute, rasvade ja proteiini seedeks vajalikke ensüüme Neutraliseerib moats peensoolde suubuva happelise küümuse et ensüümid saakis toimet avaldada Pankreasenõres sisaldub põhiliselt 4 klass ensüüme: proteaasi, karbohüdraasi, lipaasid, nukleaasid. Kõik proteaasid ja fosfolipaas A moodustavad proensüümidena, kohe aktiivsetena produtseeritakse alfa-amülaas, triatsüülglütserrllipaas, kolesteroolesteraas, ribonukleaas I.
kuivaine sisaldus oleks 40- 50 % juures. Kui niiskust on rohkem võib tekkida võihappeline käärimine, kui aga niiskust on vähe on raskem õhku eraldada. Väga palju sõltub kuivaine kvaliteedist. Samuti ka pikemat massi kasutades ei ole võimalik õhku eemaldada. Kui õhku on palju, siis silo kuumeneb ja toitainete kaalud on suured. Ühe päevaga peab täitma vähemalt ühe meetri paksuse kihi, hoidla peab olema täidetud ja hermeetiliselt suletud 3-4 päevaga. Head kuiv silo söövad lehmad 25- 40 kg. Põldheina kasvatus Põldhein on üheaegselt nii söödakulutuur kui ka oluline lüli vilja vahelduses, tagamaks mulla viljakuse püsivuse või tõusu. Kui talu on spetsialiseerunud teravilja kasvatusele. Mullaviljakuse saagi pealt on oluline kasvatada vahelduseks ka põldheina. Kas on oluline loomasööt või mullaviljakuse tõstmine? Heintaime kasvatamiseks valitakse sellised heintaime liigid, mis annavad kõige suurema ja väärtuslikuma heintaime saagi
Arengu käigus rakud, koed ja organud diferentseeruvad ning neil tekivad uued funktsioonid. Arengu intensiivsus on ontogeneesi erinevatel perioodidel väga erinev. Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi, kudede ja organite suurenemises. Selle alusel on rakkude pidev pooldumine ja rakkudevahelise massi suurenemine. Kasvu määratakse organismi massi ja mahu mõõtmete järgi. Absoluutne massi-iive e. juurdekasv on looma kehamassi või mõõtmete suurenemine mingis ajaühikus. Looma kehamass määratakse looma kaalumisega või kaudsel teel rinnaümbermõõdu alusel. Absoluutne juurdekasv saadakse, kui perioodi lõppmassist lahutatakse perioodi algmass. Suhteline juurdekasv ehk massi-iive näitab mingi teatud ajaperioodi absoluutse massi-iibe suhet ja perioodi alguse kehamassi keskmist. 8) KASVU JA ARENGU ETAPID 1
1) üldine hindamine silma järgi, 2) mõõtmine ja indeksite arvutamine, 3) hindamine punktisüsteemis, 4) fotografeerimine, 5) tingmärkidega hindamine, 6) mõõtmine. Alates 1990-ndatest aastatest hinnatakse välimikku lineaarse metoodika alusel. Igale tunnusele antakse hinne bioloogiliste äärmuste vahel 1-9 pallilisel skaalal. Hinnatavaid tunnuseid on 16. 8. LOOMADE MÕÕTMINE mõõdetakse kasvu ja arengu jälgimiseks, kehaehituse tüübi ja kehamassi määramiseks. Mõõtmete arv sõltub sellest, milleks neid kasutatakse. Mõõtmisel peavad loomad asuma tasasel pinnal, nende jalgade seis peab olema nii eest kui ka külgvaates paralleelne. Loom peab olema normaalsel kõrgusel ja otse. Mõõtevahenditeks on mõõtekepp, sirkel, mõõdulint ja nurgamõõtja ehk goniomeeter. Mõõtekepp on spetsiaalselt loomade mõõtmiseks kasutatav vahend, mis koosneb liikuvast sise- ja välisosast ning kahest liigendiga horisontaalsest metallvarbast. Kepi
liblikõieliste heintaimede poolt seotav lämmastik. Meie kliimatingimustes seovad liblikõielised mügarbakterite abiga hektari kohta 90-170 kg lämmastikku. Kõrreliste ristikute niidetavad rohumaad. Esimesel ja teisel kasvatusaastal lämmastiku ei anta. Edaspidi kui ristikute osatähtsus langeb alla 50%, siis antakse lisaks 30-40kg N/ha. Juhul kui ristikute osatähtsus langeb veelgi, siis tuleb anda vähemalt 70kg N/ha. Lutsernirohkele rohumaale enamasti lämmastiku ei anta. Ristikuterohke karjamaa. Väetise andmine sõltub ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on üle 30%, lämmastiku ei anta. Kui alla 30% on, siis tuleks anda igal aastal lämastikku. Täiendav lämmastik on vaja anda suvel. Vanadele umbrohtunud tuleks anda väetist kolm korda suve jooksul kogu normiga 120 kg/ha. Kõrreliste rohumaad. On vaja anda tunduvalt suuremaid lämmastikukoguseid. Sellega kaasneb nii kuivainesaagi kui ka proteiinisisalduse tõus. Mitmeniitelisel rohumaal 200-250 kg/ha
Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus. Vabade ja tiinete emiste söötmine ja pidamine Vabade ja tiinete emiste ning kultide pidamine Vabadele ja tiinetele emistele optimaalsete pidamistingimuste loomine eeldab nende käitumisharjumuste tundmist. Võõrutusjärgselt on emised rahutud. Rühmasulus peetavad vastvõõrutatud emised kaklevad alluvusvahekordade paikapanemiseks._ Vabad emised eelistavad
loom, turja kõrgus kuni 185 cm. Sarved on kuni 80 cm pikad. Elab põhiliselt mägimetsades. Põhiline värvus on pruunikasmust. Gauri kodustatud vorm on gajaal, kelle turja kõrgus on 140-160 cm. Värvuselt mustad, kusjuures jalgade alumised osad on valged. Nad kohanenud eluks mäestikutingimustes. Peetakse põhiliselt lihaloomadena. Piisonite alamperekonnas on kaks ulukliiki - euroopa piison ja ameerika piison, kes ei ole kodustatud. Euroopa piisoni turja kõrgus on kuni 180 cm ja kehamass 500-700 kg. Ameerika piisonid on suuremad turja kõrgus kuni 190 cm ja kehamass kuni 1000 kg. Mõlemad liigid on kaitse all. USA-s on ameerika piisoni ja veise hübridiseerimisel saadud uus lihaveisetõug biifalo. Pühvlid on laialt levinud Aasias ja Aafrikas. Aasia pühvlitest on olulisem liik india pühvel ehk arni (turja kõrgus ca 180 cm, kehamass 500 kg). Värvuselt tumehallid. Pühvlid on veelembesed ja elavad soodes. Nad on hästi kohanenud niiske troopilise kliimaga
7)Belgia sinine - doppellender 7. Kasvu ja arengu mõiste. Absoluutne ja suhteline juurdekasv. Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi, kudede ja organite suurenemises. Areng on looma organismi kvalitatiivne überkujunemine. Arengu käigus rakkudel, kudedel ja organitel tekivad uued funktsioonid. Kasvukiirus jagatakse kaheks absoluutseks ja suhteliseks juurdekasvuks. Absoluutne juurdekasv on looma kehamassi või mõõtmete suurenemine mingis ajaühikus. Suhteline juurdekasv näitab mingi ajaperioodi absoluutse massi-iibe suhet (wt-w0)ja perioodi alguse kahamassi keskmisesse(w0). K=(wt-w0)/w0*100 (sünnimass-mingi kehakaal)/mingi kehakaaluga*100 8. Kasvu ja arengu etapid. Looteline e embrüonaalne periood: 1)embrüoperiood e idulase periood 2)eellooteperiood 3)looteperiood Lootejärgne e prostembrüonaalne periood 1)vastsündinuperiood 2)piimaperiood
5. Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses. a. Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid (soja, nisu) ja lisandeid mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets)
kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv · Esmane toodang · Lõpptoodang · Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %. · Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise
Lambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu
1 MIKRO-MAKRO 1.1 Mikroökonoomika uurimissuund ja tähtsus. Mikroökonoomika uurib, kuidas kodumajapidamised ja ettevõtted teevad majanduslikke valikuid nappivate ressursside tingimustes, maksimeerimaks rahulolu või kasumit. 1.2 Majanduse põhiküsimused Iga ühiskonna ressursid on piiratud ja see ei sõltu ei ühiskonna arengutasemest ega ka valitsevast ühiskonna korraldusest. Iga majandussüsteem peab enda jaoks lahendama kolm põhiküsimust: mida toota, missuguseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetuid hüviseid jaotada. Peaaegu igat hüvist saab toota erinevatel viisidel, milline neist valida sõltub taotletavast efektiivsusest. Harilikult mõeldakse efektiivsuse all tootmise efektiivsust. Majandusteadlased kasutavad sageli aga mõistet majanduslik efektiivsus. Majanduslikust efektiivsusest saame rääkida siis, kui ei ole võimalik suurendada ühegi inimese heaolu, vähendamata samal ajal mõne teise inimese heaolu. Selline efektiivsuse määratlemine on
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
