Loomade karjatamine Loengu konspekt Lehmade karjatamine Lehmad on karjatamise suhte väga nõudlikud. Kõige sobivamad on lehmadele kõrreliste alusheinte ja liblikõieliste rohked ning kõrreliste pealisheinte rikkad rohukamarad. Piimalehmade karjamaad peavad paiknema parasniisketel muldadel, võimalikult lauda ligidal. Liiga pikka tee karjamaale (> 2km) ja tagasi lauta põhjustab piimatoodangu languse kuni 20% ööpäevas. Sõltuvalt piimatoodangust vajavad lehmad karjamaarohtu ööpäevas 60-80 kg. Täiskasvanud lehma kohta arvestatakse karjamaa pinda keskmiselt 0,5 ha., niisutamise korral 0,3 ha. Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised. Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites. Ööpäevaringset reziimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10
arvestatud 50 g. Kui on tegemist tugevasti lahjunud emaskitsedega, siis peaks neile planeerima 100 g ööpäevast massi-iivet, väga tugevasti lahjunud emaskitsedele aga 150 g. Sellest tulenevalt tuleks toodud tarbenormidele lisada metaboliseeruvat energiat vastavalt 3 või 6 MJ ja seeduvat proteiini vastavalt 21 või 42 g. Lõpptiinete kitsede (4...5 tiinuskuu) summaarsed toitefaktorite tarbenormid on saadud elatustarbe-, lootetarbe- ja kehamassi juurdekasvu tarbenormide liitmisel. Toodud normides on arvestatud, et tiine kitse enda kehamass suureneb kahel viimasel tiinuskuul keskmiselt 25 g ööpäevas. Sellest tulenevalt suureneb sel perioodil kitse kehamass (viljastusprodukte arvestamata) keskmiselt 3...3,5 kg. Piima andvate kitsede summaarsed tarbenormid on leitud elatustarbe ja piimatootmistarbe alusel. Nende normide juures on silmas peetud ka seda, et suuremate toodangute (3...4 kg ) puhul kasutab kits kehavarusid ka piima tootmiseks
Haritava maa foniteet võimalab eestis pidada loomi järgmiselt: 1. Keskeestis kus mulla foniteet on 50 piirs, saab 1ha pidada 1 loomühiku (1 lehm) 2. Põhja- ja lääne-eesti- kus mulla foniteet on 35-45 hindepunkti, võimaldab 1 ha pidada 0,75 loomühikut 3. Lõuna- ja kagu-eesti kus muldade foniteet on 25-35 hindepunkti, võimaldab pidada 0,5 loomühikut(1 vasikas). Eesti kliimas ja mulla juures on võimalik toota ha kohta teravilja 3-6t, karjamaa rotu 25-35 t, rohuhaljasmassi silotootmiseks 40-60 t, kuiva heina, 4-6 t/ha. 1 lehma kohta arvestatase aastas karjamaa rohtu 6-7 t, rohu silo 10-11 t, kuiva heina 1-2 t ja jõusööta sõltuvalt toodangust 1-3 t. Haritava maa pindala on sääda tootmise seisukohalt otstarbekas jagada järgmiselt: · Teravilja kasvatuseks 35 % · Rohukarjatamiseks 25% · rohusilode ning heina tootmiseks 40% 68) Rohumaataimede eluvormid Rohumaadel eristatakse 7 erinevat taimede rühma. 1
Kehamass, kg Jääradel 94 88,4 Uttedel 76,3 67,3 Villatoodang, kg Uttedel 3,7 3,0 talledel 1,45 1,3 Villa peenus uttedel, µm 35,7 30,5 Aretus-ja tõukarju 14 13 Aretus-ja tõukarjades 504 591 uttesid Tallede kehamass 105 25,8 24,2 päevaselt Ööpäevane massi-iive kuni 213 204 105 päeva vanuseni Sündinud tallesid 100 153 157 poeginud ute kohta Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil 2007.a. 1.01 seisuga osales lammaste jõudluskontrollis 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast ja 2906 eesti valgepealist utte 20 karjast. Kokku osales jõudluskontrollis 6517 utte 44 karjast ehk
Utt talled ja kastraadid lihaks 38 0,7 1,5 39,9 (eluskaal) Vill 2,5 0,4 1,0 Sõnnik (t) 0,3 KOKKU 74,195 MUUTUVKULUD Söödavajadus 6220 MJ söödaoder 91 0,13 11,83 Karjamaarohi 520 0,016 8,32 Looduslik karjamaa 375 0,007 2,625 Hein 450 0,016 7,20 Mineraalained 7 0,800 5,6 Põhk allapanuks 166 0,016 2,65 Söötmise kadu 5% 1,89 Ravimid ja vet 4,80 Pügamine 2 Jõudluskontroll 1,8
Lammaste poolt hooldatud rannakarjamaa Saaremaal, kadakad on omandanud püramiidja kuju Lammaste püsitaradena kasutatakse pingutatud 2,5 mm läbimõõduga traati 3 "kuuma" traadiga, mis on ühendatud elektrikarjusega Karjaaedade nurgad peavad olema kindlate konstruktsioonidega Karjamaade tarastamiseks kasutatakse ka võrkaedu, kus postide vahekaugus on 5-6 m Karjamaade rajamise kulud · Seemnesegu 70 eur/ha (1100 kr/ha) · Karjamaa rajamise (maaharimine+külv) kulu ca 500 eur/ha (8000 kr/ha) Tarastamise kulud: · Elektrikarjusega 1 traat: 1 km tara 385 eur ehk 0,38 eur /j m (6000 kr -6 kr/jm) + paigaldustasu Sobib kasutamiseks lühiajaliseks karjatamiseks, ei ole kindel lammaste püsivaks pidamiseks! Tarastamise kulud püsitaradel Püsitara 5 pingutatud 2,5 mm ,,kuuma" traadiga (immutatud postid 15-20 m sammuga, 2 m pikkused, tavapostid Ø80 mm, nurgapostid Ø120 mm): materjali
kuivaine sisaldus oleks 40- 50 % juures. Kui niiskust on rohkem võib tekkida võihappeline käärimine, kui aga niiskust on vähe on raskem õhku eraldada. Väga palju sõltub kuivaine kvaliteedist. Samuti ka pikemat massi kasutades ei ole võimalik õhku eemaldada. Kui õhku on palju, siis silo kuumeneb ja toitainete kaalud on suured. Ühe päevaga peab täitma vähemalt ühe meetri paksuse kihi, hoidla peab olema täidetud ja hermeetiliselt suletud 3-4 päevaga. Head kuiv silo söövad lehmad 25- 40 kg. Põldheina kasvatus Põldhein on üheaegselt nii söödakulutuur kui ka oluline lüli vilja vahelduses, tagamaks mulla viljakuse püsivuse või tõusu. Kui talu on spetsialiseerunud teravilja kasvatusele. Mullaviljakuse saagi pealt on oluline kasvatada vahelduseks ka põldheina. Kas on oluline loomasööt või mullaviljakuse tõstmine? Heintaime kasvatamiseks valitakse sellised heintaime liigid, mis annavad kõige suurema ja väärtuslikuma heintaime saagi
Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti tumedapealiste uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 talle poeginud ute kohta. Kõikide eesti tumedapealiste karjade keskmisena oli talledel 100 päeva kehamass 24,2 kg, mis oli ligikaudu 1 kg võrra madalam kui eesti valgepealiste lammaste tõukarjades. 3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat, kui alustati inglise päritoluga ševioti tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. aastal 1 ševioti jäär ja 2 utte Rootsist. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti
liblikõieliste heintaimede poolt seotav lämmastik. Meie kliimatingimustes seovad liblikõielised mügarbakterite abiga hektari kohta 90-170 kg lämmastikku. Kõrreliste ristikute niidetavad rohumaad. Esimesel ja teisel kasvatusaastal lämmastiku ei anta. Edaspidi kui ristikute osatähtsus langeb alla 50%, siis antakse lisaks 30-40kg N/ha. Juhul kui ristikute osatähtsus langeb veelgi, siis tuleb anda vähemalt 70kg N/ha. Lutsernirohkele rohumaale enamasti lämmastiku ei anta. Ristikuterohke karjamaa. Väetise andmine sõltub ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on üle 30%, lämmastiku ei anta. Kui alla 30% on, siis tuleks anda igal aastal lämastikku. Täiendav lämmastik on vaja anda suvel. Vanadele umbrohtunud tuleks anda väetist kolm korda suve jooksul kogu normiga 120 kg/ha. Kõrreliste rohumaad. On vaja anda tunduvalt suuremaid lämmastikukoguseid. Sellega kaasneb nii kuivainesaagi kui ka proteiinisisalduse tõus. Mitmeniitelisel rohumaal 200-250 kg/ha
Sellel ajal leidus rahvatraditsioonis mitmeid kujutlusi ja uskumusi. Näiteks valmistati vastla- või tuhkapäeval metsik. Metsik oli õlest tehtud inimene, millel olid ka riided seljas. See pidi olema karjakaitsja, kaitsma loomi kogu suve igasuguste äparduste ja metsloomade eest. Veel oli vanal ajal ka selline komme, et kevadel kui kari esimest korda välja läks, tuli üks nõid karja välja laskma. Sellel ajal olid küla karjamaad kõik ühes, aedasid vahel ei olnud. Kõik käisid ühes nii lehmad, hobused ja härjad ( Loorits 2001) 2.Karjatamisviisid Meie looduslike rohumaade taimekooslused on kujunenud pika aja jooksul inimese majandusliku tegevuse tulemusena metsaraie ja sellele järgnenud niitmise ning karjatamise tagajärjel. Paljude sajandite jooksul on karja söödavajadusi katnud suvel karjamaarohi, talvel hein, iga- aastane ühekordne käsitsi niitmine mõjutas looduskeskkonda vähe. Rohumaa
keerukamate struktuuride ja funktsioonide suunas. Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi,kudede ja organite suurenemises. ABSOLUUTNE JUURDEKASV=Wt-W0 Looma kehamassi või mõõtmete suurenemine mingis ajaühikus(aastas,kuus,ööpäevas) ( Wt −W 0 ) SUHTELINE JUURDEKASV= ∗100 W0 Näitab teatud ajaperioodil absoluutse juurdekasvu suhet võrreldes perioodi algmassiga. 8. Kasvu ja arengu etapid. Looteline areng algab pärast viljastumist sügoodi ehk isendi tekimisega ja lõpeb sünnaga.Looteline areng jaguneb idulasperioodiks,ellooteperioodiks ja looteperioodiks. Lootejärgne periood kestab noorlooma sünnist surmani.Lootejärgne periood jaguneb vastsündinuperioodiks,piimaperioodiks,puberteedi ehk sugulise küpsuseperioodiks,täiskavanuperioodiks ja vananemis ehk raukumisperioodiks. 9
lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Eesti lambatõugude parandajad tõud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
