Käibevarade arvestus (0)

Sissejuhatus

Ettevõtte vara jaguneb käibevaraks ja põhivaraks. Pōhivara on vara, mida kasutatakse majandustegevuses pikema ajavahemiku jooksul, tavaliselt rohkem kui üks aasta. Kōik muu on käibevara. Käibevarana kajastatakse: raha ja raha ekvivalente, mille kasutus ei ole piiratud; vara, mida hoitakse müügiks ja mida tõenäoliselt suudetakse realiseerida lähema 12 kuu jooksul bilansipäevast.
Käibevara näidatakse bilansis seitsme põhirühmana:
1. Raha ja pangakontod.
2. Aktsiad ja muud väärtpaberid.
3. Nõuded ostjate vastu.
4. Muud nõuded.
5. Viitlaekumised.
6. Ettemaksed .
7. Varud.

Raha ja pangakontod

Sellel bilansikirjel kajastatakse raha ja raha ekvivalente: kassa , välisvaluuta, arvelduskontod, välisvaluutakontod, nõudmiseni hoiused, investeeringud rahaturufondidesse ja muudesse ülilikviidsetesse väärtpaberitesse, mida saab normaalsetes tingimustes kiiresti konventeerida rahaks.
Ettevõtted hoiavad raha selleks, et tagada normaalse äritegevuse ja ettenägematute olukordade vajadused. Seega peab ettevõtte käsutuses olema piisavalt raha tekkivate kohustiste katmiseks ja ettevõttele stabiilse maksevõime kindlustamiseks. Teisalt tuleb püüdma ajutiselt vaba raha jääk viia miinimumini, sest seisev raha ei too ettevõttele otsest tulu.
Sellel kirjel näidatakse ka tähtajalisi hoiuseid, mida raamatupidamiskohustuslane võib nõudmisel lõpetada.
Välisvaluuta ja välisvaluuta pangakontode arvestust peetakse eurodes. Välisvaluuta ost kajastatakse ostupäeva ja välisvaluutas fikseeritud nõude laekumine laekumise päeva kommertspanga vahetuskursiga. Bilansipäeval hinnatakse valuuta jäägid kehtiva Eesti Panga valuutakursiga. Kursimuutused kajastatakse finantstulu või -kuluna.
Ringluses olev raha jaguneb sularahaks ja pangas hoiustatavaks rahaks. Selle järgi jagunevad ka arveldused sularaha - või sularahata arveldusteks. Sularaha hoitakse majandusüksuse kassas ja muud raha pangakontol. Sularahatehingute tegemise õigus antakse materiaalselt vastutavale isikule. Sularahata arveldused liigitatakse tavaliselt garanteerituse ja makse algataja järgi. Makse garanteerituse järgi jagunevad maksed lihtmakseteks ja dokumentimakseteks. Lihtmaksed tehakse kas tšeki või maksekorraldusega. Dokumendimaksete puhul ei saa ostja kaupa kätte enne, kui selle eest tasumine on kindel, ning müüja ei saa raha kätte enne, kui kaup on ostja kätte jõudnud. Kaks dokumendimaksete põhiliiki on akreditiiv ja inkasso. Akreditiiv on ostja panga kohustis tasuda müüjale kauba eest, kui müüja poolt esitatud dokumendid tõendavad, et kaup on teele saadetud . Inkasso on raha sissenõue, mille kauba müüja esitab kauba ostjale. Koos maksenõudega esitab müüja ostjale ka kauba saatedokumendid, mida ostja ei saa pangast kätte enne kauba eest tasumist.
Kui majandusüksusel on rohkem kui üks kassa või rohkem kui üks arveldusarve pangas, võib pearaamatus ühendada kõik kassad ja kõik pangakontod ühele kontole, kuid abiregistrites tuleb pidada eraldi arvestust.

Aktsiad ja muud väärtpaberid

Väärtpaber on dokument, mis tõendab selle omaniku nõudeõigust, omandiõigust või osalusõigust ja tulu saamise õigust väärtpaberi emiteerimisel määratud puhul ja vormis. Sel bilansikirjel kajastatakse lühiajalisi finantsinvesteeringuid ( aktsiaid , võlakirju, obligatsioone, fondiosakuid jne). Lühiajalised finantsinvesteeringud on need aktsiad ja muud väärtpaberid, mida juhtkonna otsusel hoitakse lühiajalise edasimüümise eesmärgil ning kindla lunastustähtajaga väärtpaberid, mille lunastustähtaeg on bilansipäevast arvestades 12 kuu jooksul. Aktsiad ja muud väärtpaberid võetakse arvele nende soetusmaksumuses , mis lisaks ostuhinnale sisaldab kõiki väärtpaberi soetamisega seotud väljaminekuid. Nende edasine kajastamine bilansis toimub õiglase väärtuse meetodil, välja arvatud lunastustähtajani hoitavad väärtpaberid ja sellised väärtpaberid, mille õiglast väärtust ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata.
Õiglane väärtus – summa, mille eest on võimalik vahetada vara teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus. Parimaks indikaatoriks väärtpaberi õiglasest väärtusest on tema turuväärtus – summa, mille eest on vara võimalik müüa, või mis tuleb vara eest tasuda aktiivsel turul toimuva tehingu käigus. Väärtpaberite ümberhindamisel õiglasele väärtusele tulenevad vahed kirjendatakse kasumiaruandes finantstulu või –kuluna.

Nõuded ostjate vastu

Enamik majandusüksustest müüb kaupu, tooteid või teenuseid viitlaekumisega. Raha liigub majandustegevuse käigus vastupidiselt kaupade liikumisele. Tehingu summa fikseeritakse pooltevahelises lepingus. Tekkepõhise arvestuse rakendamisel fikseerib majandusüksus müügitulu siis, kui kauba omandiõigus on ostjale üle läinud. Laekumata summade ulatuses tekivad müüjal nõuded ostjatele. Ostjatele esitatavaid nõudeid nimetatakse ka debitoorseks võlgnevuseks. Ostjate poolt tasumata summade arvestust peetakse majandusüksuses analüütiliselt.
Kajastuvad bilansis järgmistel bilansikirjetel:

• Ostjate tasumata summad
  
• Ebatõenäoliselt laekuvad summad
  

Kaupade ja teenuste eest tasumine võib toimuda kohe sularahas või teatud maksetähtajaga väljastatud arve järgi.
Nõudeid ostjatele võib liigitada:

• nõuded, mis laekuvad korrapäraselt ja tähtaegselt
  
• nõuded, mis küll laekuvad, kuid mittetähtaegselt ja ebaregulaarselt
  
• vaidlustatavad nõuded – kvaliteedile mittevastavate kaubad
  
• ebatõenäolised nõuded
  
• lootusetud ja mahakandmisele kuuluvad nõuded.
  

Müügiedukuse suurendamiseks ja raharingluse kiirendamiseks pakuvad majandusüksused tihti korduvostjatele mitmesuguseid soodustusi. Kaupade realiseerimisel ostjatelantavad soodustused on kõige üldisemalt rabatt, skonto ja boonus.
Krediitmüügiga kaasneb mõnikord olukord, kus mõned ostjad ei tasu saadud kaupade eest. Müüja on tekkepõhise arvestuse rakendamise tõttu nii müügitulu kui ka nõuded ostjate vastu fikseerinud. Aruannetes esitatava info adekvaatuse nõude tõttu on vaja hinnata ebatõenäoliselt laekuvate summade suurus, vähendada selle võrra ostjate tasumata summasid ning ühtlasi esitada summade ebatõenäolisest laekumisest põhjustatud kulu. Ebatõenäoliselt laekuvad summad kantakse kuluks enne nende lootusetuks muutmist . Lootusetuks muutuvad summad siis, kui on saadud kindlad andmed ostja püsiva maksevüimetuse kohta.

Muud nõuded

Muud nõuded sisaldab lühiajalisi nõudeid teiste kontserni ettevõtjate vastu. Arveldussuhteid tütar- ja sidusettevõtjatega on oluline kajastada eraldi, sest kontserni bilansist tuleb omavahelised võlgnevused välja lülitada. Samuti kuuluvad sellesse nõuete rühma nõuded aktsionäride vastu ning muud mitte tavapärase äritegevuse käigus tekkinud nõuded.
Muudes nõuetes eristatakse järgmisi bilansikirjeid:

• Nõuded emaettevõtjate ja teiste konsolideerimisgrupi ettevõtjate vastu
  
• Nõuded sidusettevõtjate vastu – sisu analoogne nõuetega emaettevõtjate ja kontserni teiste ettevõtjate vastu.
  

• Nõuded omanike vastu – aktsiate emiteerimise või muude omakapitalitehingute käigus tekkinud nõuded aktsionäride vastu.
  
• Muud lühiajalised nõuded – antud lühilaenud ja muud mitte tavapärase äritegevuse käigus tekkinud lühiajalised nõuded.
  

Viitlaekumised

Viitlaekumised on aruandeperioodi laekumata tulud ja viitlaekumistega näidatakse lepingu või mõne muu alusdokumendi alusel tekkepõhiselt arvestatud tuludega kaasnevaid nõudeid, mis on bilansipäevaks laekumata ning laekuvad järgmisel perioodil.
Aruandeperioodi laekumata tuludeks on:

• Intressid – tekkepõhiselt arvestatud intressidega seotud nõuded
  
• Dividendid – tekkepõhiselt arvestatud dividendinõuded aktsiatelt või osadelt.
  
• Muud viitlaekumised – muud tekkepõhiselt arvestatud tuludega seotud nõuded (nt rendinõuded).
  

Ettemaksed

Bilansirühmas “Ettemaksed” kajastuvad maksude ettemaksed ja tagasinõuded ning ettemaksed selliste teenuste eest, mis saavad kuludeks alles järgnevatel aruandeperioodidel. Näiteks ajakirjanduse tellimine järgmiseks aastaks, ettemakstud rendi- ja kindlustussummade see osa, mis on seotud järgmis(t)e aruandeperioodi(de)ga nn tulevaste perioodide ettemakstud kulud. Selles bilansirühmas ei kajastu ettemaksed tarnijatele varude ega põhivara eest. Need kajastatakse bilansi nendes rühmades, millise vararühma eest on ettemaksed tehtud.

Varud

Varud on varad:

• mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;
  
• mida parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;
  
• materjalid või tarvikud , mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.
  

Soetusmaksumus on vara omandamise või töötlemise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus. Õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustust teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.
Kasutusel on kaks varude arvestussüsteemi:

• varu pidev arvestussüsteem,
  
• varu perioodiline arvestussüsteem.
  

Varu pidevat arvestussüsteemi iseloomustavad:

• üksikasjaliku arvestuse pidamine varu liikumise kohta
  
• müüdud varu soetusmaksumus määratakse sedamööda, kuidas seda müüakse
  
• raamatupidamisandmed aruandeperioodi lõpul näitavad varu jääki ja tema soetusmaksumust
  
• inventuure viiakse läbi kontrolli eesmärgil, raamatupidamise andmed ei pruugi alati kokku langeda varu inventuuri andmetega
  
• selle süsteemi kasutamine võimaldab saada operatiivset infot varu tegeliku seisu kohta, mis võimaldab täpsemalt ajastada tellimusi.
  

Varu perioodilist arvestussüsteemi iseloomustavad:

• ei peeta aruandeperioodi jooksul üksikasjalikku arvestust varu väljamineku ja lõppjäägi kohta, arvestust peetakse ainult sissetuleku kohta
  
• varu lõppjääk ja väljaminek tehakse kindlaks perioodiliselt – kuu, kvartali või aasta lõpus
  
• aruandeperioodi lõpul viiakse läbi olemaoleva varu inventuur
  

Varud võetakse algselt arvele nende soetusmaksumuses, mis koosneb ostukulutustest, tootmiskulutustest ja muudest kulutustest, mis on vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse. Juhul kui üksikud varude objektid on üksteisest selgelt eristatavad, lähtutakse nende soetusmaksumuse kulusse kandmisel konkreetselt iga objekti soetamiseks tehtud kulutustest. Juhul kui üksikud varude objektid ei ole üksteisest selgelt eristatavad, kasutatakse soetusmaksumuse kulusse kandmisel kas FIFO või kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodit. Olemuselt ja kasutuselt sarnaste varude suhtes kasutatakse ühesugust meetodit. Varusid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest, kumb on madalam.
Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodi rakendamisel loetakse varu iga üksiku objekti soetusmaksumuseks perioodi algvaru soetusmaksumuse ja perioodi jooksul soetatud objektide soetusmaksumuste kaalutud keskmist. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel või üks kord iga teatud perioodi lõpul.
FIFO-meetodi rakendamisel eeldatakse, et varu müüakse tema soetamise järjekorras, seega lõppvarusse jäävad hilisemad partiid . Varu lõppjäägi soetusmaksumus arvutatakse viimasena saabunud ja veel müümata partii (de) soetusmaksumustest lähtudes.
LIFO on vastupidine meetod FIFO-le. RTJ nr 4 ei näe ette selle meetodi rakendamist Eesti arvestuspraktikas. Selle meetodi korral eeldatakse, et varust müüakse eelkõige viimasena saabunud partiid ning varasemad partiid jäävad perioodi lõppvaruks. Seetõttu hinnatakse lõppvaru esimes(t)e partii(de) soetusmaksumuses.

Kokkuvõte

Käibevara on üks osa aktivast. Käibevarade alla liigitatakse need varad, mis on oma olemuselt lühiajalised ehk nende kasutusiga on alla ühe aasta. Käibevara on vara, mis ei ole põhivara. Käibevara näidatakse bilansis seitsme põhirühmana.

Kasutatud kirjandus:

Finantsarvestus I loendukonspekt, lektor Sinaida Kalnin

http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/3148/K%C3%84IBEVARA%20ARVESTUS.pdf

RTJ 4 Varud

Äriarvestus I loengukonspekt, dots Toomas Haldma

Juta Tikk, „Finantsarvestus“