Jürgen Rooste (1)

Jumal peaks olema naine
Ivar Sild
Jürgen Rooste , Sonetid . Taanilinn 1999.
Kui on üleüldse raamatuid, millest võiks lõputult teisast kirjandust ehk kriitikat paberile panna, siis just see. Häda ongi, et Rooste esikkogu on nii mitmekihiline ja särav – raske kuskilt alustada ning millegagi hõlmata. Kuna ma ei ole teab mis hea esseist ega teadlanegi, siis märgistan oma mõtted lihtlugejale mõistetavast ajaüldisest, keelekasutuse ning muud olulised ja teoreetilised targutused jätan pädevamatele.
Tunnistan ausalt , et mul osaks õnn tunda luuletajat isiklikult, seega hindamine vaevalt objektiivne on. Kui Karl-Martin Sinijärv vaimustus Jürgenist vaid õhukese raamatu põhjal, nõnda mina hoopis rohkem teadlikuna noormehest endast ja lugenuna vähemalt kolm korda enam ta värsse. Ma arvan, et selline ettekiitmine on lubatud, sest tegelikult näitab juba “Õlekõrre” sarja kuuluminegi teatavat kvaliteeti. Sarja kujundus on minimalistlik ja kena ning sisugi toekas. Peale Huma ringi kuulub Jürgen Rooste ka Tallinna Noorte Tegijate ridadesse, mis küll pole tema loomingut (minu teada) muudmoodi kui lihtsalt innustava impulsina mõjutanud. Tegelikke poeesia tagamaid tuleks tõesti otsida eesti luule kõrgaegadest. Kui palju nüüd just Sinijärve mainitud Rummo, Kaplinski , küll aga Henrik Visnapuu, Jaan Isotamm ja Toomas Liiv. Neid kolme nimetab oma teadvustatud ja teadvustamata eeskujudena autor ise kõhklematult.
Õige visnapuulikult ju “Sonetid” algavadki, heiastades õrnerootilist maailma läbi rahvaliku tekstilaadi ja huumori esimeses luuletuses . “Hell hellakene…” on arvatavasti enim eteldud vabavärss laulukujul. Siinpuhul ei suuda suud pidada, et lauldakse sama viletsalt kui Contra (TNTs teine lõõritaja veel – Wimberg) ning minul võimatu lugeda ilma autori häiriva hääleta kõrvus. Hoolimata esimesest värsireast pole tegu rahvalauluga, aga nõnda ta mõjub ( vist peabki) veidi erandlikuna järgnevate tunduvalt lüürilisemate või iroonilisemate tekstide taustal. Omamoodi kogu kreedo võib see avameelne salm ollagi.
Edasi läheb Rooste põhilisega: jumalikkus , rist ning naine ( naiselikkus ). Ajaloo mõjukamaid naiskangelasi astub meie ette (lk. 9) eestimaisena autori kehastuses. Romaanis “Liilia märgi all” on idee, et Jeanne d’Arc oli androgüün. Androgüünsus oli moes kahekümnendail ning nüüdki (lk. 15). Siurulikkus luules ja pealkirjaski. Sisust lähtudes on võetud kaanele mitte vaba ja lendav eevatütar, vaid ristilöödu. Põhimõtteliselt peavad Jürgeni luuletused olema tõesed stambid, ranged vormid. Naised (neli) lüüakse risti küll otseselt ja kaudselt , kuid feministliku kiiksuga – naine on siiski parem kui mees ja jumalikum. Rooste võrdub Renoir , kel õrn tugevam sugu on eluallikas ja maailmanaba. Kordagi ei leia me vastassoo alandamist, isegi ironiseerimist mitte, küll aga enda ja oma mehelike tungide naeruvääristamist. Prelüüdis “Punasel toal” laseks luuletaja endale kuuli kuklasse , et naerda oma juhmi üllatusesegust nägu, andes mõista, et meiegi ehk võtame asju liiga enesestmõistetavana ega üllatuks enne surma. Vormigi ehk liialt oleme kiindunud . Kas Jürgen tegelikult feminist on, seda vaid luuletuste põhjal raske hinnata. Päriselus tunnistab ta naiste võrdõiguslikkust kindlasti ning paljud teoreetilisemad kirjatükid on naisõigusliku krutskiga.
Naisest teeb ta Jeesuse (lk. 24, 48). Raskem ja ilusam osa on kanda just lõpupoolses prelüüdis “ Ristil ja mehel”. Ristiusuga mängib ta veel katkendis poeemist “Valgustajad”, kus issameie limusteilma kantud . Jumal olemise raskust ja võitlust teiste (eba) jumalatega hakkab ta pidama juba seitsmendal leheküljel. Tähelepanuväärne, et surematud on sümboliseeritud koertega, kas kerge isotammelikkus. Ülimuse tegelik olemus lk. 37 ja 38. Raamatu aistitavamaid kujundeid on karmad kaleidoskoobis, hingi kahmab mujalgi (lk. 19). Koerad ja koeralikkus terenduvad teisalgi kui taevaste juures. Otsib ta ju kallimatki lõhnana (lk. 26) ning truuduseilming, andumine, purjakil olemine on veidi koeralikud (lk. 12, 17). Võib mustast teestki purju jääda, mida autor korra jumala või pühakuna naudib (lk. 25). Jumala ja naise endasse ühendab ta (lk. 17), mil maailma hakkab sünnitama.
Kas ristiusu peapeale pööramise katse on lihtsalt epateerimine või tõeline usuvastasus, ei oska veel öelda. Aga et ühe poeedi jaoks naine on jumalikum Jumalast, on arusaadav, sest Jehoova on šovinistlik siga.
Kerge ameerika aktsent on avanenud “Puuduva salmiga laulus ” (lk. 13) ja “Smoker’s delight ” (lk. 31), lisades veel dässi ja filmi olulisuse meelolude loojana (lk. 10, 12, 18). Otseselt kummalises ja kaugest igatsusest njuujorki (lk. 33) ja viskist mööda ei pääse (lk. 32). Õlutki juuakse (lk. 42) või kihutatakse šefilt autoga (lk. 45). Veel on rohkem või vähem armastusele pühendatut ning patustamise igatsus lõpus, et olla keegi teine. Raamat on linnakeskne, looduskirjeldusi peaaegu polegi. Mõtte- ja tundeluulesulam. Igapäevased asjad, päevauudisedki (lk. 6, 20) saavad sisekaemuseks. Iga eluline detail muutub kujundiks luuletuse keerulises kompositsioonis. Hipilikkus, ameerikalikkus, võib-olla – vabad ja loomulikud lüürilised tunded, kergelt kusehõngused. Kogu ise on üles ehitatud Juhan Viidingu pealtnäha eklektilisusele – segatud kaardipaki variant. Teatud aja tagant tulevad nad jälle esile: hobused, koerad, jumalad, viski , däss ning alati korduv naine.
Rooste on ka suur pungi ja punkluule austaja, õnneks pole sellest miskit (peale varjatud ühiskonnakriitilisuse) tema kirjutistesse kandunud.
Poleks tarvis mainidagi, et on olemas nii intertekstuaalsus kui - filmsus . Jürgen Rooste ei loo niivõrd seoseid kui lihtsalt sügavamõttelisena näivaid sündmuste keeriseid, millesse on osavalt pikitud rafineeritud kujutluspildikesi ning keelemängu. Ruja iseeneses on rakendatud vähe. Keelt püüaks luuletaja justkui üdini eestindada (rahvapärastada), samas kasutab puhast inglismanni. Kerge huumor ja semulikkus lööb järjekindlalt värelema, heites oma kutsuvad käed me kaela. Sestap võluvadki värsid algul puhtemotsionaalsel ja elamuslikul pinnal, et hiljem taastuda järelemõtliku heiastusena. Need luuletused on vormitud sonetid tõesti oma harduses ja samas pöörata tahtmistega. Oma loominguga võitleb Jürgen nii vormilise kui ka vaimse stambi vastu. Esialgu küll läbinähtavalt, seega populaarsena, aga mis edasi tuleb, näitab luuletaja saatus. Oleks (on küll paha poiss ja olemata asi) luulesõbralikum aeg, siis müüdaks “Sonetid” vähemalt tiraaiga 3000 – 4000 päris kiirelt läbi.
Mingis mõttes pole Rooste esikteos sugugi moodne, hoolimata nimetatud intertekstuaalsusest pole siin postmodernsuse hõngugi, sest tekstide ehitamist või miksimist nagu Sven Kivisildnik või Aare Pilv ta ei harrasta, ning lisaks kõigele on luuletustel olemas puändikus (varieeruvalt varjutatud). Kuigi vahel keeleliselt omapäratsev, on ta siiski tunde- ja mitte sõnamaag. Inimlikuimad ja mõistetavaimad asjad on murtud värsiridadeks, mis haaravad lugeja jäägitult. Tegu on isikliku elu kerge kõverpeegeldamisega fantaasia piirini .
Kas “Sonetid” eesti kirjanduses midagi muudavad? Esikkogu kohta liiast küsitud, kuigi ma tahaks vastupidist; tuleb nentida, et kui mõjutab keskit või miskit, siis natuke. Jäljendatavat on vähe. Rooste isegi nimetab end mõjutatavaks ega kuuluta ainsaks geeniuseks. Ehkki teistpidi oleks säärane kirjanduslik epateerimine kasuks tulnud. Julgen ennustada, et rujaline roostevaba maailm, mis meie inertset luulelugu uutele radadele keerab, ilmub ehk veidi vähemrahmeldavamas ( noormees õpib, teeb tööd, organiseerib ning kirjutab) ning keskendunumas ehk täiskasvanulikumas inimeses umbes kolme-nelja aasta pärast. Kuigi Jürgen ise väidab, et luuletaja üle kahekümne on surnud. Sel juhul olen mina küll nekrofiilne luulenautleja, sest vähesed ülimad asjad on ilmunud alla kahe kümnendi täitumist. Esimese hooga meenuvad peale kõnealuse veel kolm – K-M. Sinijärv, Elo Viiding ja Aare Pilv. Muu hea ja parem on ikka veidi hilisemas eas valgust näinud. Tuleb tunnistada, et andekamatel on nad ka stabiilsemad avaldamata aastate võrra. Ülitugev debüüt nõnda noorelt võib lati psüühiliselt liiga kõrgele ajada. Suisa kahju, et luules pole (ei ole kunagi olnudki vist) õpipoisi ja selli aega, mil rahulikult kirgastuda. Meil on üldse kõik hirmmõistuslik ning samas enneaegne oodilaulmine (mina kah, näe, laulan ). Pigem meeldib mulle budistlik leidmine, küpsemine ja eneseteostus alateadvuse soppides või tunnetuse tasandil. Ma ei taha nüüd öelda, et Jürgen Rooste pole suuteline arenema ega paremaks enam lähe, vaid kurb mõelda, kui raskeks see tegelikult kujuneb. Kuis kriitikud raisakullidena kriiskaksid, kui Pegasos komistama peaks…