Eesti luule tänapäeval. (2)

SAAREMAA ÜHISGÜMNAASIUM

EESTI LUULE

Referaat
Henri Allik
9.b klass
Kuressaare 2008
Contra
Contra (kodanikunimi Margus Konnula, sündinud 22. märtsil 1974) on eesti kirjanik. Contra on tuntud eelkõige luuletajana. Tema luulele on iseloomulik tõukumine uuema rahvalaulu (vemmalvärss, lorilaul ) traditsioonidest, see on lõbus ja laululine, säravalt virtuoosse keelekasutuse ja leidlike riimidega. Palju leidub Contra loomingus paroodiad , samuti kalambuure (nt loomaporno: panen tallele). Olles vaimu poolest tihedalt seotud oma kodupaigaga, kasutab Contra oma loomingus väga tihti võru murret ja räägib seda ka esmase kõnekeelena. Peaaegu kõik Contra luulekogud on ilmunud tema omakirjastuse Mina Ise väljaandena ja on välimuse poolest taotluslikult tagasihoidlikud.
Contra on särav lavaesineja, kelle esinemisstiilile on omane luuletuste lauldes esitamine, vahetu ja aval suhtlus publikuga jms loov eneseväljendus. Seetõttu on Contra nõutud esineja kõikvõimalikel üritustel, sh väga palju koolides. Samad jooned on tunnuslikud ka teiste Tartu NAK-i luuletajate esinemisele ( Aapo Ilves, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Wimberg , Veiko Märka).

Andra Teede

Andra Teede (sündinud 23. septembril 1988) on eesti kirjanik. Ta on Tartu Noorte Autorite Koondise (Tartu NAK) ja Eesti Kirjanike Liidu liige.
Andra Teedelt on ilmunud luulet koguteoses "Väike kuri kevad" (2005, koos Janno Pikkati ja Mart Valneriga) ning kahes oma kogus "Takso Tallinna taevas" (2006) ja "Saage üle" (2007). Peale selle on ta avaldanud luuletusi ajakirjanduses (Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk, Sirp , Eesti Ekspress jm) ja kirjutanud ka proosat, kuid seda luule kõrval avaldanud vähem (" Paigalseis ", Vikerkaar 2007, nr 4–5). Andra Teede on ka Tartu NAK-i "Väikese pornoraamatu" (2007) üks autoreid. Tema luuletusi on kasutanud laulusõnadena ansambel Raadio Maria.
Debüütkogu "Takso Tallinna taevas" (kirjastus Verb) sai kriitikutelt hea vastuvõtu osaliseks . Selles raamatus ühendab autor tundelüürika ja ajaluule , seob kokku isikliku ja ühiskondliku, paigutab sõnasse oma emotsioonid , lahutamatuks taustaks olud ja ajad, kus need sündinud: Tallinna inimesed ja tänavad. "Andra on arusaadav ja huvipakkuv isegi siinkirjutavale 30 aastat vanemale luulesõbrale. Tallinn on põnev koht, noorus ilus aeg, kirjutaja teeb igasugu poeetilisi trikke. Andra on ühtaegu romantiline, blaseerunud, võitlev ja humoorikas ," on selle kogu kohta kirjutanud Kalev Kesküla (Eesti Ekspress, 16. august 2006).
Oma teises luulekogus "Saage üle" (kirjastus Tänapäev) on Andra Teede luule muutunud teravamaks, särtsakamaks ja valitudsõnalisemaks, torgates nõnda silma vaoshoitud ja malbe eesti naisluule taustal. Oma osa sellesse on andnud ka poetessi tihe lävimine "metsikuma" ja "mängulisema" osaga eesti tänapäeva kirjandusest – alates 2006. aasta augustist on ta Tartu Noorte Autorite Koondise liige. "Saage üle" peegeldab suure osavõtuhuviga elatud harilikku, igapäevast, kuid ometi poeetilist elu, kus olulisel kohal on oluliste linnade tänavad ja inimesed.

Jürgen Rooste

Jürgen Rooste (sündinud 31. juulil 1979) on eesti luuletaja.
Ta lõpetas 1997. aastal Tallinna Reaalkooli ja õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997–2002 eesti filoloogiat.
Jürgen Rooste töötas kuni veebruarikuuni 2007 ajalehe Sirp kirjandus- ja tegevtoimetajana ehk peatoimetaja parema käena. Märtsist 2007 Eesti Instituudi juhataja Soomes.
Jürgen Rooste oli aastail 1998–2000 kirjandusliku rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT) liige. Ta on olnud ka kirjandusfestivali Sotsia juhtfiguure (kunstiline juht) selle sünnist (2001) peale.
Teosed
" Sonetid " (1999, luulekogu )
"Veri valla" (2000; luulekogu)
"Lameda taeva all" (2002; luulekogu)
"Rõõm ühest koledast päevast" (2003; luulekogu)
"Ilusaks inimeseks " (2005; CD luulekogu)
"Tavaline eesti idioot" (2008; luulekogu)
SUURTE SINISTE SILMADE MAA
Autor: Andra Teede (07.10.2005)
ilm on värvitu
 peale paari piiska valgust
 vajub maailm
 kollakasse vahtu
 nagu kunagi macondos
 nakatume unetustõppe
 sööbume niiskuses
 ja unustame kõik
 peale selle
 mis värviliselt näkku kraabitud
 igal bussipeatusel
 prügikastil
 ja ajaleheveerul
 nagu hitleriberliinis
 vaatab vastu rasvase näoga
 võim
 võim mis andis piima
 emadele natuke raha ja nüüd
 ründab meid uuesti et siis
 rahustatult oma roosade seintega
 pehmete vaipade vahel
  soojaks talveuneks valmistuda
 ja kui minulgi võimalus tuleb
 siis ma ei pelga
 värvin musi hästi punaseks
 teen endast suuri värvilisi pilte
 kus ükski iluviga ei jääks
 välja paistma
 riputaks need linna laiali
 potentsiaalseid valijaid haistma
 lööks end kinni seinale
 kus ainuüksi mu vasak taevasinine silm
 kataks viielapselise pere korterit
 valiks end ja saaksin valituks
 võtaksin võimu
 koos etsuga klaasi porterit
 keeraks toompääle magusalt magama
 ei häiriks kuidagi mu tarvilikku lihtrahvast
 nagu mind ei sega varahommikud vanalinnas
 kui seljal on tunda suurt sinist silma
 ja hoolega tähele pannes
 kuuleb igaüks valitud võimu harvu norsatusi
CONTRARÜNNAK
Autor: Contra
Kui ma oleks Erki Nool ,
võidaks kõiki igal pool.
Aga ma ei ole Erki,
lati kohale ei kerki,
igal katsel lähen alt.
Aga ma ei ole Erki,
odakaar ei jäta märki,
neljasadat jooksen sörki.
Pooltteist kilti katta ma,
suudan vaid jalgrattaga .
Kui ma ainult oleks Erki,
seda kümnevõistlusvärki,
lausa kinnisilmi teeks ,
kuid ma pehme nagu keeks.
Eile näen ma Eestimaad
Autor: Jürgen Rooste:
eile näen ma eestimaad
itaallaste ärikeskusi
ameeriklase mõisa
ostet odavamalt
suzuki mootorrattastki
nüüd lastakse matsid paganad
korra aastas
just jaanipäeval
mõisa avarale õuwele mõdu mekkima
eile näen ma eestimaad
klaasmetallmaju vanalinnas
millenniumikella ja
läänelikke söögikohti kust
maakas saab kõhtu vaid
maohaavad
eile näen ma eestimaad
kuulen riigieelarves euroopa direktiivide
räiget kõhukorinat
näen kuidas riigikulguri piloodi
silmad tühjusse jõllivad
eestlasist paganist mööda
nagu marutõves krants
nina otse ja otse
eurokondi poole
eile näen ma eestimaad
kindlal kõrgusel seinakontakte
seebivahus ajuloputust
klistiiriga uhut välja
viimnegi inimväärikus
töötad kuskil koolmeistri tunnitasuga
torumehe päevapalgaga
olge lojaalsed
või pühkige omi tagumikke
vanade ajalehtedega
milline valik
näha eile eestimaad
tähendab valu mida tunneb valge
liblikas kui ta surutakse
puutoikaga liiva
tähendab näha valu mida
kallavad endast madalad pilved
harimatta maa pääle
tähendab kuulda valu mida
kajab tolmu talu tühi
rehealune
homme nägin ma eestimaad
rusetavi põlde
viljapäist rasket põlle tolle
nõtke tüdruku küljes
homme nägin ma eestimaad
inimeste rahu
mina sügan su selga sa sügad mu selga
vaenamiseta väikluseta
euroopalike ilmaimedeta
homme nägin ma eestimaad
suure italiano näolt
eilse pirukapraadimisrasvana
taanilinna tänavaile valguvat
naeratust