Jürgen Rooste "Higgsi boson" ARVUSTUS (0)

Kirjanduslik töö
Ühest eesti kaasaegsest luuletajast Jürgen Rooste ja tema luulekogust „Higgsi boson “
Koostaja: M. Kõre
Lühiülevaade luuletaja Jürgen Rooste elust ja tegevusest:
1979- 31. juulil sündis Jürgen Rooste Tallinnas
1997- lõpetas Tallinna Reaalkooli ja asus õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli
1998- Sai Tallinna Noorte Tegijate (TNT) liikmeks
2000- lahkus TNT-st
2001- sai Kirjandusfestivali Sotsia juhtfiguuriks
2002- asus tööle kirjandus- ja tegevtoimetajana tööle ajalehes Sirp
2007- lahkus kirjandus- ja tegevtoimetaja kohalt ning sai Eesti Instituudi Soome filiaali juhatajaks
2008- lahkus juhataja kohalt, sai Eesti Kirjanike Liidu projektijuhiks, toimetas ajalehe Sirp internetiväljaannet ja aitas ETV-l teha luulesaadet
2012- sai Maalehe kultuuritoimetajaks
Jürgen Rooste oli abielus õpetaja-tõlkija Ester Roostega ning neil on tütar Hõbe Ann (2001) ja poeg Emil Henri (2006). Nüüdseks on nende abielu lahutatud ja Jürgeni uueks elukaaslaseks on luuletaja Sveta Grigorjeva.
Lühiülevaade luuletaja Jürgen Rooste loomingust:
1999- luulekogu „ Sonetid “
2000- luulekogu „ Veri valla“, punkluule kogumik 38 autori poolt „Tagasi prügimäele“
2002- luulekogu „Lameda taeva all“, ühiskogu „Pegasus on pisut pervers“(Jürgen Rooste ja Ivar Sild nime all Tandem)
2003- luulekogu “ Rõõm ühest koledast päevast“
2005- CD luulekogu „Ilusaks inimeseks “
2006- novell „Pornofilm ja pudel viina “ (Vikerkaar 2006, nr 6)
2008- luulekogud „Tavaline eesti idioot“ ja „21. sajandi armastusluule“
2011- luulekogu „Kuidas tappa laulurästikut“
2012- lasteluulekogu „Tähesadu“ koos Kirke Kangroga, luulekogud „Laul jääkarudest“ ja „Higgsi boson“
2013- luulekogu „Kõik tänavanurkade muusikud“ ja luulekogu koos Doris Karevaga „Elutants“
2014- luulekogu „Suur tume, suur tume“
Jürgen Roostet on tunnustatud aastal 2000 Betti Alaveri debüüdiauhinnaga esikkogu „Sonetid“ eest, Eesti Kultuurikapitali aastaauhinnaga 2006. aastal luulekogu ja CD „Ilusaks inimeseks“ eest, Friedebert Tuglase novelliauhinnaga 2007. aastal „Pornofilm ja pudel viina“ eest ja 2012. aastal Eesti Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemiaga „Laul jääkarudega“ ja „Higgsi boson“ eest.
Jürgen Rooste luulekogumike lühitutvustusi:
Hasso Krull: „Minu meelest on Jürgen Rooste “Sonetid” just sellelaadne inspiratioonikeskne luule. Asi algab juba pealkirjast, mis ei viita üldse žanrile, vaid (nagu autor ise on öelnud ) Marie Underi samanimelisele luulekogule. Seega pole Rooste “sonett” mitte oma “vormi tütar”, vaid see on pigem üks paljudest nimedest inspiratsiooni allikale: need tekstid on “sonetid” üksnes metafoorselt, ainult intertekstuaalselt ja mitte arhitekstuaalselt. Kui Rooste oleks tõepoolest jäljendanud muistset vormi, siis ei oleks niisugust ootamatut seost tekkinud ja äärmisel juhul oleks ta võinud apelleerida Underi “mõjudele”: nüüd langeb aga mõjude küsimus üldse ära, ja valitsevaks muutub inspiratsiooni hoogne voogamine, sisse- ja väljahingamise rütm , sõnade ja kujutluste tõkestamatu vool.
Nii ongi Rooste tekstides harilikust rohkem rõhku pandud just mahulisele küljele. Luuletustes tuleb ette palju kordusfraase, ümberütlemist, refrääne ja hüüdsõnu, mis kõik viitavad teksti “väljahingamisele”, suulisele esitusele, ettekandest sündivale joovastusele. Viis, kuidas värsid omavahel seostuvad, olenebki sageli rohkem rütmist kui mingitest sisulistest või vormilistest kaalutlustest. Rütm kannab Rooste inspiratsiooni edasi, see muudab teksti laulvaks, ümisevaks, hõiskavaks, möirgavaks ja kisendavaks. Mõned tekstid on silmanähtavalt kirjutatud just suulist esitust silmas pidades; teised on napimad ja intiimsemad, aga nende rütmiline voog on sarnane ja lähtub ikka samadest allikatest.“
Jürgen Rooste „Laul jääkarudest“ - Kogumikus on luulet perioodist 2007-2012. Taoline üle pika perioodi koostatud loomingust kokku pandud kogumik jätab paratamatult teatava jõuga kokku pandud ning koostatud tunde. Jääkaru- temaatika jättis tahtmatult mulje, et tegemist on loominguga loomingu enda pärast, lihtsalt selleks, et kätt soojana hoida ning kirjutamisharjumusel mitte lasta kaduda.
Lõpuloome kisub pisut teravamaks ka ühiskondlikus võtmes, olemas naised-joomine-mõtisklemise temaatika, mis autorile nii omane.
VIISISTATUD JUTUSTAV LUULE
Moonika Kõre
Jürgen Rooste: „Higgsi boson“.
Näo Kirik, 2012. 71 lk.
Arutlev raamat luule näol Jürgen Roostelt viib lugeja omaenda mõtetesse ning paneb tööle kujutlusvõime.
Luulekogu „Higgsi boson“ on Jürgen Rooste kõige filosoofilisem kogu, mis räägib armastusest, inimeseks olemisest, üksildusest, kurbusest ja eestlase elust. Suurtele ja keerukatele asjadele on antud võimalikult lihtne kuju. Lihtsam on seletada asju tuues näiteid sarnasuste kujul mõne teise asja, nähtuse või olukorraga. Näiteks on Rooste võrrelnud armastust osakestefüüsikas esineva elementaarosakese Higgsi bosoniga, mida on juba aastaid taga otsitud, nagu inimesed otsivad armastust. Luulekoguga sama nime kandev esimene luuletus toobki kahe nähtuse vahel esinevad sarnasused välja ning võrdleb neid (lk. 9):
Armastus on nagu Higgsi boson,
ta peaks andma me elu elementaarosakestele
massi. Massi või vähemasti mõtte.
Aga meil ei õnnestu ega õnnestu teda leida,
täpselt ja kindlalt, iseenda ja oma jumala ees
näpuga näidat: nii, näed, siin on nüüd see
Higgsi boson, siin ja sel hetkel asub ainus, igavene ja tõeline armastus.
Kuid see luulekogu ei räägi ainult üldiselt erinevatest inimestest, vaid ka autorist endast. Nimelt mainib Rooste oma luuletustes eeskujusid ja lemmiklauljat Elvis Presley't. Nimelt tegi ta luuletuse enda papagoist nimega Elvis, kes ära suri ning meenutas teda, kuulates samal ajal Elvise laulu „ Blue moon“. Lisaks, kasutab Rooste väljendeid soome (nt Suomessa halpaa) ja inglise keelest(nt my melancholy blues, poetry slam, luck jne), kuna talle meeldib luuletusi nendes kahes keeles lugeda, mis arvatavasti on tulnud sellest, kui ta veel Helsingis Eesti Instituudi Soome Filiaali juhatajana tegutses. Leidub ka saksakeelseid sõnu nagu glück ja wonne, ning ka ladina keelsed nimed nagu rattus norvegicus ja homo soveticus.
Oma eeskujudeks peab ta Henrik Visnapuud ja Allen Ginsbergi. Viimast mainis ta ka ühes oma luuletuses , kuna tunneb end Ginsbergiga väga sarnaselt ning tema luule on talle südamelähedane (lk. 22):
Loen Charles Bukowskit,
kes loeb Platoni dialooge.
Vahepääl
Allen Ginsbergi (päevaraamatuid),
kes räägib
midagi lugemisest-
ridagi ei suuda enam keskenduda,
sest kell mu vasakul randmel
hakkab rändama
ründama sedasama hüplikku
ebastabiilset
(ikka veel) moodsalt džässilikku rütmi,
mida viimasel ajal tunnen
oma südames.
Luuletuste pealkirjad on justkui luuletuste esimesed read ning igast luuletusest areneb välja järgmine luuletus ning kogu luulekogu moodustab ühe terviku. Kuna Rooste kirjutab oma luuletusi vabavärsis, kasutab kõnekeelt ning kindel rütm puudub, siis jätab see mulje, et kohati ei loegi luuletust, vaid jutustust või laulu. Kuigi Rooste ise viisi ei pea, on ta siiski oma luulele ise viisid mõelnud ning ka lauldes esitanud. Mõne luuletuse puhul on autor isegi ette kujutanud, kuidas mõni laulja seda laulaks ning ka luuletuse pealkirja alla kirjutanud, kelle esituses ta seda kõige enam ette kujutab. Rooste kirjutab tihti oma luuletustes paljusid sõnu lihtsalt kokku (nt maailmamõttemenüü, teadatahtmispinge, jumalteabmida, niikuinii, kessa), kui sõnas asub kõrvuti täishäälikud ea, asendab ta selle kahe ä-ga (nt säält, säält, päält, kõigepäält, hää) ning kui sõna on -nud lõpuga siis ta lühendab selle sõna(nt sättind, aland). Eelnevalt juba sai mainitud , et Rooste kasutab inglise keelseid väljendeid ja sõnu, kuid osad sõnad kirjutab ta välja nii nagu neid hääldatakse (nt New Orleansis-njuuorliinzis, biit-beat(rütm)). Nagu ka igas oma teises teoses, nimetab ta Tallinna linna hoopis Taanilinnaks.
Raamat on kõvade kaantega väikses formaadis, mille on kujundanud Asko ja Lara Künnap. Kaanel ja kaante sisemuses on kasutatud rohkelt erkroosat värvi, mille taustaks on hall värv ning silma jääb tihedalt või suurelt kirjutatud teose pealkiri „Higgsi boson“. Sisemine kujundus on lihtne ning raamat pole jaotatud osadeks , vaid tulevad lihtsalt järjest luuletused, kus ainult pealkirjad on trükitähtedega kirjutatud.
See luulekogu kirjeldab palju eestlasi ning seda kui üksikud ja kurvad nad on. Üksindus ja kurbus viivad joomiseni vahel ka narkootikumiteni, millele autor väga vastu on, ning ta on öelnud, et need kaks häsitavad inimese elu ja iseloomu. Ta kirjeldab oma luuletustes lihtsate inimeste igapäevaelu, ning toob völja olukordi, milles lugeja end võib ära tunda. Tuletab meelde katku, kui rotid koledat haigust levitasid ja lapsepõlve, kui kardeti asju, mis täiskasvanuna juba nii ilmselged on. Vahelduvad positiivsed ja negatiivsed luuletused, mis nagu ütleksid lugejale, et elus on nii halba, kui ka head ning tuleb osata elust rõõmu tunda.
Higgsi bosoni lugeja tunneb nii mõneski olukorras end ära, meenutab hetki ning võib mõista paremini juhtunut või õpib vigadest. Kuid kui äratundmishetke ei teki, võib lugeja saada lihtsalt hea lugemise osaliseks, kuna neid luuletusi ei ole kunagi igav lugeda. Need ei ole tavalised luuletused, mis riimuvad, vaid jutustused, mis panevad tööle iga inimese kujutlusvõime.