Karl-Martin Sinijärv (0)

Karl-Martin Sinijärv

Referaat

Koostaja : Maigi Mihkelson

Juhendaja : Õp. Kaja Eenlaid

Tartu 2009

Karl Martin Sinijärv 
Karl Martin Sinijärv sündis 4. juunil aastal 1971 Tallinnas. Tema isa oli keemik ning ema raamatukogutöötaja. Aastatel 1977 kuni 1988 õppis ta Tallinna 2. keskkoolis ning 1988-1991 aastatel Tartu ülikoolis filoloogiateaduskonnas kaugõppes eesti filoloogiat. Samuti töötas ta aastal 1988 arendusfirmas "Urania", aasta hiljem aga ajakirjas "Kultuur ja elu" mittekoosseisulise korrespondendina.
1992-st aastast oli ta tööl "Eesti Ekspressi" ja 1993. aastast " Liivimaa Kroonika" toimetuses. Samuti oli ta Tartu NAKi liige (Noorte Autorite Koondis ) ning KL-i (Kirjanike Liidu) liige. Alates 1992. aastast avaldab ta ajakirjanduses luulet ning arvustusi.
Kirjandusse tuli Sinijärv üsnagi noorelt luulekoguga " Kolmring ", mis ilmus aastal 1989. Seal avaldus ta omapärane luulestiil. Nimelt kasutab ta futuristliku luule võttestikku, rakendades keelelist võõrutust ja mängu eneseparoodia piirimail. Samuti ilmutab ta märkimisväärset keeletaju ja kujundileidlikust, kuid ei puudu ka tundelüürika. Selliselt võiks iseloomustada ka teisi Sinijärve teoseid, kuid 1990. aastate teisel poolel tuleb Sinijärve luulesse "täiskasvanulikkust" – eelkõige kurbust , alla andmist ning stiili pingete lõtvumist. 1991. aastal ilmus Tartus "Vari ja viisnurk " ning 1992. aastal "SürWay), mille kirjastas Kostabi Selts. 1997. aastal ilmus Sinijärvel luuleraamat "Neli sada keelt" ning 1999. aastal "Towntown & 28"
Sinijärve luuletusi on tõlgitud ka inglise, soome ja vene keelde.
 
Näiteid loomingust…
mu mulin
ma ise malin
kallid mormoonid
kohtume jälle
salt
lake
citys
kui senatil
olexid presidendi
ōigused
seisax
senati väljakul
washingtoni kuju
elu on igal pool elu
ainult mōnel pool
darvinistlik
ja mujal pool
jumalik
läheb portselanipoodi
kord tokolopopulos
kuid temast trygib
ette mööda ja yle
suurekasvuline
isaskodanik
kes väidab
et ta on
hannibali sōjaväe
eruelevant
tokolopopulos
kes ärkab öösel kax korda
ja annab keskusele edasi
oma unenäo
 
 
seadus
kus defitsiit
ei teki ega kao vaid
aina muundub
yhest liigist teise
siiski
titanic uppus
homme
paneme
ōlletehase kinni
laske ometi nōukogude luulel
ōitseda
siis ta ju närtsib
kiiremini
andke mulle toetuspunkt
vōi ärge andke
ma ei tōsta maakera yles
katu tuli koopast
vaatas uhuud
nyhkis oma parteipiletit
vastu uhhaad
metsas sirgus samovar
meri on paxem kui mesi
         muri on paxem kui musi
kuri on paxem kui kusi
         runnel on peenem kui peep
aga minu ōpetaja
on salmon rushdie
maxke mulle see kuus miljonit
ning ma tapan ta
oma loominguga
Katkend võetud:
ANARHIA ehk Mōni Hansen Ees Vōi Taga
Luulekogumik
"Vari ja viisnurk"
Karl Martin Sinijärve luulekogu "Vari ja viisnurk" (1991) on nagu eelnevalt mainitud väga omapärases kirjastiilis, näiteks ü tähtede asemel on kirjutatud hoopiski y. Kuid sellele omapärale vaatamata on see luulekogu väga köitev ning loominguline . Esimestes värssides hõngub luuletustest, aga kurbust ja meeleheidet, näiteks: …jah, tapke tapke, tapke kõiki teisi siis lõpuks iseennast mõrvake…
Siiski on raamatu esimene pool küllaltki etteaimatav ja lihtne, mida rohkem lõpu poole, seda enam läheb tema luule keerukamaks ning seda on raske mõista. Tema luulesse peab tõepoolest süvenema ning püüdma mõista, mida autor mõtleb.
Kuigi mõnikord võib see olla raske ja kaheti mõistetav. Kohati on tema luules märgata viha ning kurbust, kuid siiski ei puudu sealt ka tundelüürika.
Üldiselt jättis luulekogu "Vari ja viisnurk" mulle positiivse mulje, kuigi algul suhtusin sellesse eelarvamustega.
  

Karl-Martin Sinijärvel on ilmunud kaheksa isiklikku luulekogumikku
ja koos teiste autoritega mitmeid ühiskogumikke.
Ta moodustas koos Kauksi Ülle,
Valeria Räniku, Sven Kivisildniku ja Jüri Ehlvestiga
kirjandusrühmituse Hirohall ning lõi ka kaasa
Tartu etnofuturismi liikumise algatamises,
mille nimigi on algselt tema mõte.
Kirjandusuurija Piret Viires näeb Sinijärve pikas luuletajakarjääris üleminekut
esimestest sürrealistlikest, futuristlikest ja rockitaustalistest luuletustest ning keeleeksperimentidest
argisemate ja isiklikema luuletuste poole ehk „mässumeelt ja ajastutevahelist intertekstuaalset mängu asendab tüdimus või nostalgia”.
Avangardistliku ja terava väljenduslaadi kõrval on Sinijärve paelunud ka
minimalistlikud luulevormid, meeleolukirjeldused ja armastusluule .
Koos teiste autoritega on ta teinud mitmeid ühisprojekte,
mille tulemusena on ilmunud näiteks kolm luule kaardipakki.
Aastal 2002 pälvis Sinijärv raamatu „Artuart&39” eest Eesti Kultuurikapitali luulepreemia.
Lisaks lüürikale on Sinijärv kirjutanud gourmet-teemalisi artikleid,
kirjutanud “Poissmehe kokaraamatu” ja toimetanud retseptiraamatu.
Ta on osalenud mitmetes proosa-, reisijuhi- ja lasteraamatuprojektides. 
Ta on töötanud reklaamibüroos ja mitmes erinevas ajalehes .
Eesti Televisioonis juhib ta iganädalast kultuurisaadet OP.
Aastast 2007 on Sinijärv Eesti Kirjanike Liidu esimees.
Luulekogud
-- Kolmring. Eesti Raamat, Tallinn, 1989.
-- Vari ja viisnurk. Tartu, 1991.
-- Sürway. EK$/Polluks, 1992.
-- Neli sada keelt. Eesti Kostabi Selts, 1997.
-- Towntown & 28. Viies rühm poeese. Varrak , Tallinn, 1999.
-- Sobimus. Väljavõtteid ühes kindlustamata õhtust. ( poeem ) Artmiks, 1999.
-- Artutart&39. Tuum, Tallinn, 2002.
-- Vabana sündinud. Eesti Kirjanduse Selts, 2003.
Muid teoseid ja ühisüllitisi
-- Para-Estonia/Para- Viro . (Reisijuht inglise ja soome keeles, mitmed autorid) EÜS Kirjastus 1994.
-- Eesti Reisijuht. 1995.
-- Poissmehe kokaraamat. Ilo, 2000.
-- Neid vigu me ei korda. (Luuletused, koos Asko Künnapi ja Jürgen Roostega) Näö Kirik , Tallinn 2000.
-- Kaardipakk . Koos Asko Künnapi, Jürgen Rooste , Triin Soometsi ja Elo Viidinguga. Näo Kirik , 2001.
-- Kolme päkäpiku jõulud . Jõulusalme lastele ja lastemeelsetele. (koos Jürgen Rooste ja Wimbergiga) Huma , 2002.
-- Puuduta oma ligimest . (postkaardiluulekogumik, mitmed autorid) Huma, 2003.
-- Sigalahe suvi. (proosa, koos Jüri Pinoga) Varrak, 2005.
-- Kaardipakk kaks. 5 aastat hiljem. (koos Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Triin Soometsi ja Elo Viidinguga) Näo Kirik, 2006.
Hannu Oittinen
Korraks kohvikus; ilus
Minutiks seisatab sajand.
Ei sõdu, ei hukku, ei nuttu.
Lukku
jäid kõrvad ja suud ..
Ei pisaraid, ängistust, häbi.
Nii ruttu
see minut sai läbi.
 
Nyyd !!
Loo, loo!
Me laule Eesti vajab- neis tõde on,
ei pelgalt rõõm või lust,
las näevad kõik,
et varisenud ajad
on, mil
muusale võis
vabalt näita ust!!
Las loevad kõik, las
mõistavad- kui
võivad,
las
loita laul, mis
sydamesse läeb!!
Ja vastsed pungad
õide löövad kõikjal...
...Loo, loo!
See on ju
meie homne
päev!...
 
Forever
mis on me igavene ainukene rahu
hea kavatsus või hingepiin
 
või ahastus mis raamesse ei mahu
kui lõpeb sõnamäng ja katkeb spliin
 
ilm pöörab uue tahu
 
AXIOOMID
lennon on surnud
jaapan on kaugel
linnud on läinud
 
sygis on tulnud
kurvad on laused
silmad on näinud
 
SUVELAUL
imelik mõnu saabuvast suvest
lõbusus laabuvast kevadest
häälitseb hinges põhjust ei ole
suvesid palju veel ees
ja päike paistab
ja õhk on jahe
pilved kaugele kulgevad
 
AVASTUS
ma silmadest loen
ja kui leian
ei tingi
kui ma ei leia
siis langetan pea
 
sest silmad ei peta
ma
iial ei kingi
kui midagi leian kuid
täpselt
ei tea
 
Luule analüüs
Nyyd!!
Luuletuse ainestikuks on Eesti olukord kaheksakümnendate lõpul, kui rahvas vajas oma keelseid laule, et tunda endid ühtsena.
Selles luuletuses käsitletakse eesti rahva vabaduse tungi ja ühtsuse soovi. Räägib Eesti tulevasest õnnest ja edust , kuna luuletaja näeb NSVL lagunemist, ning soovib sellest maailmale teatada . Ta ärgitab muusika loomist heliloojate poolt ning julgustab neid.
Probleemiks on rahva tuimus oma saatuse ees ning venemeelsete vastuseis.
Autori suhtumine on kaasakiskuv ja meeliülendav. Ideeks on maailmale ja eesti rahavale ning muusikutele teatada, et nüüd tuleb tegutseda.
Luuletuses kasutatakse epiteeti ( et varisenud ajad on, vastsed pungad õide löövad kõikjal),
isikustamist ( südamesse läeb) ja
sümboleid ( y on ü, pungad- lapsed).
Pealkiri on valitud minu arvates täiesti sobiv. See aitab tabada luuletuse ideed, et nüüd tuleb Eestil tegutseda.
Adresseeritud on see Eesti ja maailma rahvale, kes Eestist natukenegi hoolib aga ennekõike Eesti heliloojatele.
Luuletuses on tunda ajastu hõngu ja ärevust.
Ülesehituses on jälgitud salmi rõhke: mida rõhulisem seda tagapool on rida.
Autori positsioon on ülistav, käskiv ja ka aitav.
See luuletus meeldis mulle kõige enam, sest siin on tunda rahva jõudu.
11