Jürgen Rooste
loomulikud lüürilised tunded, kergelt kusehõngused. Kogu ise on üles ehitatud Juhan Viidingu
pealtnäha eklektilisusele segatud kaardipaki variant. Teatud aja tagant tulevad nad jälle
esile: hobused, koerad, jumalad, viski, däss ning alati korduv naine.
Rooste on ka suur pungi ja punkluule austaja, õnneks pole sellest miskit (peale varjatud
ühiskonnakriitilisuse) tema kirjutistesse kandunud.
Poleks tarvis mainidagi, et on olemas nii intertekstuaalsus kui -filmsus. Jürgen Rooste ei loo
niivõrd seoseid kui lihtsalt sügavamõttelisena näivaid sündmuste keeriseid, millesse on
osavalt pikitud rafineeritud kujutluspildikesi ning keelemängu. Ruja iseeneses on rakendatud
vähe. Keelt püüaks luuletaja justkui üdini eestindada (rahvapärastada), samas kasutab puhast
inglismanni. Kerge huumor ja semulikkus lööb järjekindlalt värelema, heites oma kutsuvad
käed me kaela. Sestap võluvadki värsid algul puhtemotsionaalsel ja elamuslikul pinnal, et
annaabi.ee 
