võrdlemisi paikse eluviisiga, ning elab aastaid ühes kandis ulatudes 300-3000 ha. Toitumine- Laialt levinud arvamuse kohaselt peetakse ilvest peamiselt valgejänestest toituvaks loomaks. Kuigi ilves kipub vahel murdma enam, kuid ta jaksab kohe ära süüa, on nii mõneski piirkonnas, kus ilveseid on palju, ka sõraliste arv väga suur. Kõik sõltub sellest, kui mitmekesiselt ilves toitub. Saakloomade hulka kuuluvad ka rebased, kährikud, mitmesugused närilised, linnud jt. Sigimine- Jooksuajal jaanuari lõpust märtsi alguseni, muutub ilveste eluviis tunduvalt. Nad hakkavad häälitsema, iseäranis koidu ajal ja enne päikese loojangut. Emased lasevad kuuldavale kumeda njäugumise, mis peale isased möirahtavad rämedalt. Emase kannul liigub ilveste suure arvu korral, 3-5 isast. Väikese arvu korral poegivad emased sageli üle aasta, sest puudub kontakt isastega. Pesapaigaks valib ilves mõne kännu aluse, pesa on lihtne lohk, mis on kergelt sambla või kuluga vooderdatud. Pärast
millest kütiti 20 isendit. Jahihooajal kütitakse ainult mõned trofeepullid. Sarved võivad olla medaliväärsed alates viiest kilogrammist. RMK jahimajandites kütitakse punahirvi ainult Kuressaare ja Leluselja jahimajandites. Hirvepulle kütitakse reeglina valiklaskmise põhimõtteid järgides varitsus- ja hiilimisjahil. Jooksuajal kaotavad hirvepullid oma tavapärase ettevaatuse ja ka jahtimine toimub jooksuajal. Kuid hirve laskmine on väga kallis lõbu, mida suudavad reeglina endale lubada ainult välismaalased. Olenevalt trofee suurusest võib ühe lasu hind olla kuni 50 000 krooni. 4 Kasutatud kirjandus · http://www.google.ee/images? hl=ru&biw=1276&bih=877&q=punahirv&um=1&ie=UTF- 8&source=univ&ei=7RASTea-
Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppe ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama. Arvamuse kohaselt piisab 4-liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. Paljunemine Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Tehistingimustes võivad lõvid elada
kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on
Aktiivne on ta videvikus ja öösiti. Väga hea haistmise ja kuulmisega. Elavad karjas, v.a. suguküpsed kuldid, kes liiguvad ringi üksikult. Vaenlased Metssea kõige suurem looduslik vaenlane on hunt, kes peamiselt murrab põrsaid. Kuna huntide arvukus on Eestis suhteliselt väike, siis sigade arvukust nad väga ei mõjuta. Hetkel võiks kõige suuremaks vaenlaneseks pidada inimest, kes kütib aastas üle 10 000 looma. Samuti võivad kuldid jooksuajal hukkuda teise rivaali kihvade tõttu. Ei saa välistada, et ka ilves ja karu võivad mõne metssea murda. Kokkuvõte Metssiga võib üles kaevata kartuli põlde ja vilja põlde. Lisa Kasutatud allikad http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/metssiga.htm http://lemill.net/content/webpages/metssiga http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php? page=liigitutvustused_liik&id=68 http://www.wildhogsmc.ee/metssiga.php
Niiviisi saab ta näha, kuulda ja haista kõike, mis toimub kaldal, ilma et teda ennast märgataks, ning olla ühtlasi kaitstud ka päikese eest. Öösel tuleb ta kaldale ümberkaudsete rohumaade värskeid taimi sööma. Suurele kogule vaatamata on jõehobu ka maismaal kiire. Jõehobu tohutu suured alumised silmahambad on nagu elevandi võhad, need võivad olla kuni meeter pikad. Kihvad on hirmuäratavad relvad, mida isasloomad kasutavad jooksuajal omavahelises võitluses, aga ka ootamatu kallaletungija vastu. Klassifikatsioon : *Selts: sõralised, sugukond: jõehobulased. Pikkus ja kaal : *Keha pikkus kuni 4 m ja kaal võib ulatuda kuni 4 tonnini, millest 200 kg kaalub pea. Eluiga : *Jõehobu elab umbes 50 aastat. Kaitse : *Nii nagu elevanti, on ka jõehobu kütitud tema kihavde (elevandiluu) pärast. Tänapäeval on liik looduskaitse all. Kiirus : *Ta suudab joosta kuni 30 km/h. Eluviis :
Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppe ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama. Arvamuse kohtaselt piisab 4- liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105 112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4
aastatest. Harukordselt hea haistmise ja kuulmisega loom, kes sööb kõike: taimsest toidust ja vihmaussist kuni põdura liigikaaslaseni. Peamine toiduhankimise viis on tugeva lihaselise kärsaga maa tuhnimine. Söödikutest vabanemiseks ja kere jahutamiseks armastavad võtta mudavanne. Metssead elavad ja tegutsevad vana emise juhitud karjana. Kuldid 1 elavad üksi, ühinedes karjaga sügisesel jooksuajal. Põrsad (4-12) sünnivad kevadel. Eluiga 9-25 aastat. Metssiga on väga hinnatud jahiloom. (Eestimaa fauna. Metssiga) Et Läänemaal on piirkonniti väga kõrge metssigade arvukus, siis ei ole mõtekas ka jahihooaega piirata. Küll aga suhtuvad jahimehed täie tõsidusega olukorda, kus lastud täiskasvanud siga võib osutuda emiseks ja küttimise tulemusena võib jääda pesakond põrsaid ilma emata. Täiskasvanud metssigade küttimist
4. METSIKUD JA KODUSTATUD KAAMELID 7 5. KASUTUSALAD 7 6. KAAMELID TALLINNA LOOMAAIAS 8 7. KLOONIMINE 8 8. KOKKUVÕTE 9 9. KASUTATUD KIRJANDUS 10 SISSEJUHATUS Kaamel (Camelus) on sõraliste seltsi kuuluv perekond kõrbeloomi. Ta kodustati umbes 2000 aastat tagasi. Kaamel elab 30-40 aastaseks, suguküpseks saab 3-5 aastaselt. Isased kaamelid peavad jooksuajal julmi taplusi. Emasloom on 12,5-14,5 kuud tiine, korraga sünnib üks poeg. Poegimiste vahe on 2 aastat (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 4. Köide, lk.184-185 Tallinn 1989, Kirjastus ,,Valgus"). Ta on Aafrika, Lähis-Ida ja teiste Aasia maade kõrbeelanike jaoks väga tähtis loom. Kõige rohkem on neid Gobi kõrbes. Nad on hindamatud koorma- ja sõiduloomad, sest suudavad kanda endaga samas kaalus koormat. Kõrbeelanikud saavad kaamelitest ka muud kasu: joovad
Eestis elab Euraasia ilves kõikides metsaga seotud elupaikades Emased ilvesed valivad oma kodupiirkonna sobiva elupaigatüübi ning toidubaasi järgi, mis võimaldaks neil üles kasvatada oma järeltulijad isased valivad oma kodupiirkonna emaste olemasolu järgi Ilves on üksiku eluviisiga territoriaalne loom. Ilvese püsivad grupid kujutavad endast ema koos tema alla aastaste poegadega. Ajutised grupeeringud, kuhu kuulub mitu täiskasvanud isendit, tekivad vaid jooksuajal märtsis ja aprilli esimeses pooles. Valdavas osas on ilvese peamised toiduobjektid väikest ja keskmist kasvu sõralised ning ka rebased ja jänesed Eestis on ilvese peamiseks suremusteguriks küttimine. Suurkiskjate tekitatud kahjustused on olnud üheks olulisemaks suurkiskjate ja inimese vahelise konflikti allikaks. Karu tekitatud kahjustused on olnud Eestis seotud peamiselt mesilate rüüstamisega. Hundi kahjustused on meil suuremas ulatuses seotud lammaste murdmisega.
Suvel elavad väikeste gruppidena, vanad pullid tegutsevad enamasti üksikult. Talveks ühinevad grupid 3050-pealisteks karjadeks, kevadel lähevad laiali. Jooksuajaks ühinevad vanad pullid emaste gruppidega ja ajavad sealt minema üle 2 aasta vanused mullikad. Iga pulli haaremis on harilikult 26 emast. Juhtpositsiooni selgitavad pullid enamasti ähvarduspooside demonstreerimisega. Siiski on teada võitlusi, mis on lõppenud raskete vigastustega või koguni ühe vastase surmaga. Jooksuajal ei söö pullid peaaegu üldse ja kõhnuvad märgatavalt. Sel ajal levib neist tugevat lõhna, mis meenutab muskust. Tiinus kestab üheksa kuud. Veidi enne poegimist, tavaliselt mais või juuni algul, eralduvad tiined lehmad karjast, kuid mitte kaugele. Tund pärast ilmaletulekut seisab vasikas juba jalgel, veel poole tunni pärast suudab emale järgneda. Mõni päev hiljem ühinevad ema ja vasikas karjaga. Emapiison valvab oma vasikat tähelepanelikult
Aaf-elev on maismaa suurim ja tugevaim imetaja, samas on ta üks leebemaid. Elab püsivates perekondlikes rühmades. Nende suhted on nii lähedased, et nad korraldavad surnud loomadele matused ning katavad need okste ja lehtedega. Emasloomad koos poegadega elavad karjas, mille juhiks on täiskasvanud emane. Noored isasloomad aetakse karja juurest minema, siis kui nad suguküpseks saavad.Täiskasvanud isased elavad samuti eraldi. Nad saavad loa läheneda emaste karjale vaid emaste jooksuajal. Elevandid on eranditult rohusööjad loomad. Söövad lehti, rohtu, peenemaid oksi, puuvilju. Hangivad toitu londi abil ja pistavad suhu kus nad toidu väheste hammastega peenestavad. Kui elevant jääb korraga oma hammastest ilma, sureb ta nälga, sest ei saa süüa. See juhtub tavaliselt 70. eluaasta paiku. Päevas söövad ära u 225kg taimi ja joovad kuni 136 l vett. Londi abil ta ka haistab, kaitseb end, väljendab oma emotsioone ja vabaneb parasiitidest ja supleb
hüppega tabades. Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppi ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama. Arvamuse kohtaselt piisab 4-liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. PALJUNEMINE: Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võtavad isalõvid veriselt võimu emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105112 päeva. Pesakonnas on tavaliselt 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud kutsikad on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni.Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal,
kui nad on ümbritsetud avatud maastikuga (järved, märgalad, lageraie alad või põllud). Seega on oluline, et lendoravale sobilikud alad oleksid vähemasti hajumiskoridoridega ühenduses. Lendoravad asustavad meil vanemaid segametsi, haavikuid ja parke, kus leidub pesitsemiseks ja varjumiseks sobivaid õõnsusi. Pesapuuna eelistavad nad haaba, harva kaske või okaspuud. Soomes kasutavad lendoravad ka pesakaste ja vanu oravapesi. Kuna lendorav on videviku ja ööloom ning vaid jooksuajal (märtsis) ja poegade kasvatamise ajal (juunis-juulis) liigub vahel ka päeval, kohatakse teda väga harva. Lihtsam on lendoravat leida tegevusjälgede järgi. Kindlaimaks tõendiks lendoravate esinemise kohta on ekskremendid. Ekskremente on kõige lihtsam leida kevadtalvel ja kevadel, mil pikemat aega on püsinud sademeteta ilmad. Lendoravate ekskremendid on kevadperioodil erksa (rohekas) kollase värvusega ning
pindalal. See on hästi säilinud looduskaunis paik, mis hõlmab ka üle saja mäetipu, mille kõrgus on enam kui 3000 m üle merepinna, ning liustikke, järvi, jõgesid ja jugasid. Metsapiir asub selles piirkonnas rohkem kui 3350 m kõrgusel üle merepinna ning suvel on rahvuspark kaetud õitsva taimevaibaga. Rahvuspargis elavad kobras, vapiti, piison, põder, karibuu, puuma, ilves, koiott, grislikaru ja baribal. Vaid siin võib jälgida lumelambaid nende looduslikus keskkonnas. Jooksuajal võitlevad isasloomad halastamatult omavahel, müksides üksteist pea ja sarvedega. Emasloomade sarved on isaste omadest palju lühemad. Pargis on arvukalt turismimarsruute. Võib loota, et looduspark säilitab Kaljumäestiku puutumatu looduse kõigile neile, kes sooviksid sellega ka tulevikus tutvuda. KALJUMÄESTIKU LOOMAD Imetajad: Grislikaru, baribal, ilves, koiott, pesukaru, hunt, ahm ehk kaljukass, ameerika soobel,
Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Elupaik ja viis Kõige eelistatum elupaik on kultuurmaastik väikeste metsatukkadega. Elutseb ka metsades, soodes ja rabades
hiilides ja mõne kiire hüppega tabades. Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppe ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama. Arvamuse kohtaselt piisab 4-liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105 112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4
Pereliikme kaotuse järel tunnevad nad isegi nii suurt kurbust, et nad valvavad surnud looma juures kaua aega. Emasloomad koos poegadega elavad karjas, mille juhiks on täiskasvanud emane, kellega on iga perekonnaliige suguluses. Noored isasloomad aetakse karja juurest minema, siis kui nad suguküpseks saavad. Nad kogunevad hiljem kokku, et veeta elu isaste rühmas. Täiskasvanud isased elavad samuti eraldi. Nad saavad loa läheneda emaste karjale vaid emaste jooksuajal. Elevandid läbivad pikki vahemaid, kuid kari ei eemaldu siiski veest. Igal õhtul armastavad elevandid supelda. Kui vett on natuke vähe, teevad elevandid endale ,,dusi". Nad tõmbavad vee lonti ja kallavad siis endale peale. Pärast suplust puistavad elevandid endale peale liiva. Sellest tekib õhuke porikiht. Selline kiht aitab neil end kaitsta verd imevate putukate eest. Suhtlemine Kui elevandid põõsastikus teineteisega silmsideme kaotavad, annavad nad endast märku valju norsatusega
uinumist peidab jäänused ära. Enne seda peab ta aga kõik konkurendid eemale peletama. Sarnaselt teiste suurte kaslastega sööb tiiger harilikult lamamisasendis. Söömise ajal hoiab ta saaki käppadega kinni. Tiiger tavatseb püüda suuri kabjalisi, vajadusel sööb aga ka kalu, konni, kilpkonni, linde ja hiiri ning ei põlga ära isegi puuvilju. 4.PALJUNEMINE Troopikas elavatel tiigritel kindlat innaaega pole. Amuuri tiiger aga paaritub talvel. Emasloom märgistab jooksuajal teatud kohad uriiniga ja kraabib puukoorde märke. Kuna tiigrite individuaalterritooriumid on suured, läheb emasloom tihti endale ise partnerit otsima. Emane on paaritumisvalmis vaid mõne, harilikult 3- 7 päeva jooksul. Selle aja jooksul paarituvad tiigrid mitu korda ja on kogu aeg koos. Hiljem jätab isasloom emase maha ning asub uut partnerit otsima. 95-112 päeva möödudes sünnib varjatud kohas 2-4 pimedat poega. Emasloom imetab neid hoolsalt ega jäta alguses hetkekski omapäi
Külma ilma korral vähendada kilometraazi, et ei tekiks külmetushaigusi (hingamisteede põletikke). Samas peavad jooksu kohad vahelduma, sest inimene kohaneb ühe ja sama raja peal mistöttu organism kohandub ja kujuneb välja kindel rütm rasked kohad on pidevalt ühes ja samas kohas, sportlane hakkab jooksma ökonoomsemalt, järelikult tekib seal taandarend. Tähtis koht on ka õigel toitumisel treeningute ja võistluste ajal. Maratonidel on ülitähtis jooksuajal regulaarne jootmine. Tarvitatakse erinevaid vitamiinisegusid, mis olenevalt sportalse individuaalsusele on erinev. Jootmata tekivad krambid. Ei ole olemas absoluutselt ideaalset treeninprogrammi, vaid igaühele eraldi tuleb teha oma treeningkava, mis sõltub lihastetüübist, mootori(südame) jõudlusest + kiirest või aeglasest ainevahetuset ja sajast muus erinevusest. Iga jooksa on erineva taastusvõimega. Siin on siis maratonijooksja 10 käsku, kuna eelistan ise ka joosta pikemaid vahemaid
Kevadel, kui linnud pesitsema hakkavad, ei leia armu ei munad, pojad ega ka haudujad emad. 1964. aastal pesitses Vilsandi ligidal, Salava saarel 700 paari hahkasid. Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud. REBASE MEELED Meeltest on rebasel kõige enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis isasloomad klähvivad. See sünnib öösel ja on üle ris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra omlagedate põldude küladesse hästi kuulda. Rebase pulmahüüd väljendab igatsust ja rahutust- ärev kile kutse, hoopiski mitte koera haukumise sarnane. Omamoodi ilusanagi kõlab see hääl veebruaris
Üliharuldast ulukkaamelit (Camelus bactrianus ferus, maailma Punases Raamatus) kirjeldas esimesena 1883.a. N.Przevalski. Arvatakse, et praegu elab ainult kaks ulukkaamelikarja Mongoolias ja Hiinas. (ENE 4.kd.). Lõuna-Ameerika laama on kaameliga lähedases suguluses, aga tal ei ole küüru. Mõhnjaliste hulka kuuluvad ka alpaka, guanako ja vikunja, kes elavad samuti Lõuna-Ameerikas. Kaamel elab30-40aastaseks, suguküpseks saab 3-5 aastaselt. Isased kaamelid peavad jooksuajal julmi taplusi. Emasloom on 12,5-14,5 kuud tiine, korraga sünnib üks poeg. Poegimiste vahe on 2 aastat (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 4. Köide, lk.184-185 Tallinn 1989, Kirjastus ,,Valgus"). Kaamel on kuni 3 m pikkune, harilikult 2-2,1 m kõrged, suurimad kaaluvad üle 800 kg. Neil on üks või kaks varurasvu sisaldavat küüru. Küüru rasvkoes võib leiduda kuni 100 kg varurasva. Magu on kaamelil kolmeosaline; vatsa seintes on põiekesed vee säilitamiseks. Ta võib kanda kuni
kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida
8 toimub erilubadega. Loata kütitud ilvese eest tuleb kahjutasuks maksta 15 000 krooni ja lisaks antakse kohtu alla . Eesti saab ainsa euroliidu liikmesriigina erandi ilveste küttimiseks. Kui selgub, et viie aasta möödudes on ilveste arv vähenenud, siis toimub Euroopa Liidu nõukogus uus hääletus . Pereelu Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Märtsikuus, jooksuajal kräunuvad ilvesed metsas nagu kassid. See on ainus aeg, mil need eraklikud loomad teiste omasugustega kokku saavad. Isased kisuvad omavahel nii et karvad lendavad. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pärast kahe ja poole kuu pikkust tiinust sünnivad ilvesel enamasti kaksikud või kolmikud, keda ta imetab kuni kolm kuud , siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt
järeldada, et kirjaniku lugu kestab veel edasi. Üheks olulisemaks pöördepunktiks raamatus on kassidele nimede andmine. Mitte, et sellest kasside jaoks midagi nii väga muutuks, muutus toimub pigem kirjanikus. Ikka kipub see nii oleme, et kui oleme millelegi nime andnud, muutub see oluliseks. Kirjanik oli nüüd kasside oma inimene. Samas ei kaasnenud sellega teisest küljest mingeid muutusi. Loodus oli endiselt sama. Endiselt käisid kõutsid jooksuajal emaseid kasse piiramas ja elu läks endiselt edasi. Miski oli kirjanikus muutunud, aga samas oli kõik endine. Oluliseks võib seda seika pidada selle tõttu, et see nii ilmekalt kirjeldab raamatu põhiteemat. Sama teemat kordavad ka kaks järgmist stseeni mandala loomine ja lõpetuseks metsavahi(kirjaniku) lugu Kärbse talu Richardist ja tema arutlusel vee muutumisest. Inimene sünnib, elab ja sureb. Looduski tärkab õitsele, kannab vilju, närtsib ja sureb selleks, et uuesti ärgata
sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt
ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad. Sotsiaalne käitumine ja suhtlemine: Ilves armastab enamasti omapäi käia. Nagu Kiplingi kasski, armastab ilves enamasti käia omapäi. Mõnikord peavad ilvesed pesakonniti või paariti jahti, suurem omavaheline suhtlemine leiab aga aset jooksuajal veebruaris-märtsis, mil ulatuslike koduterritooriumide piirid segi paisatakse. Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse. Selleks et teada saada, kas sinu ees on ühe või mitme looma jäljed, tuleb ilvese rada põhjalikult uurida. Konkurents teiste liikidega: Toitumise osas on ilvesele suurimaks konkurendiks hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus on palju hunte, seal on ilveseid vähe. Skandinaavias hunte ei ole,
nende toite. Inimesed hakkasid metsast kasse koju viima ja neid kasvatama. Kahjuks, kui kassid suuremaks said, jooksid nad enamasti tagasi koju. Kodunemisprotsess võttis aega, aga varsti olid kassid kohanenud inimestega. Kass on kiskja ja kaslane. Kassidele ei meeldi vesi. Neil on väga hea haistmismeel ja nende kõrvad suudavad tabada ka kõige vaiksemaid helisid. Nad on head ronijad, nad püüavad närilisi ja madalalt lendavaid linde. Jooksuajal isased kassid uluvad, et emaste tähelepanu võita. Kui inimesel on kass, siis peab ta kassile korralikult süüa andma, muidu muutub kass metsikuks, ja hakkab linde ja närilisi püüdma. Kui kass on heas tujus, siis ta nurrub ja hõõrub end vastu inimese jalasäärt. Kui kass on halvas tujus, siis teeb ta koledat häält ja ajab end turri. Kui kass näeb enda vaenlast, siis lähevad tal karvad turri. Ta teeb seda sellepärast, et suurem paista. See ajab vaenlase kartma.
Silmade lõige on vertikaalne, nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või mustad. Rebase jäljed näevad metsa all välja nii: Rebase saba: Rebasel on aba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise suhtlemise vahendiks. Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane saba horisontaalselt. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebase levik Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel, Eestis elab umbes 6000 rebast (mõningate andmete järgi 8000). Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises:
· Hephaistos (Vulcanus)-Keda mõnikord mainitakse ka Zeusi pojana oli sepa ja käsitööde jumal.Tihti kujutatakse teda kui inetut ja lombakat.Kes tegi sepatööd ka ise.Hiljem sai Hephaistosest Aphrodite abikaasa. 7 Suhted vanakreeka jumalate ja kangelaste vahel Peajumal Zeus ei vasta kohe kindlalt kellegi ideaali ootustele. Kes oskaks arvata, et ta on nagu koer jooksuajal, kes otsib hullunult kaaslast? Nii kui soov tuli, tõttas ta maa peale, kas moonutatult või oma välimusega, otsis omale kaaslase ja sigitas temaga lapse. Herakles sündis tänu pettusele. Kui Alkamene mees viibis sõjas, muutis Zeus end tema meheks Amphitryoniks, venitas ühe öö kolme öö pikkuseks ja veetis mõnusasti aega. Järgmisel päeval, kui Amphotryon koju tuli, kandis Alkamene juba Zeusi last. Zeusi naine ja õde Hera oli väga armukade ning vihane ilmajumala armuseikluste üle
Väiksed kassid 1.1 KODUKASS Kasse tunti juba 7000 aastat tagasi. Egiptuses olid nad pühad loomad, neid austati kui jumalaid. Näiteks kui tekkis tulekahju, päästeti esmalt kass. Kodukassidel on palju tõuge. Tänapäeval elab maailmas umbes 500 miljonit kodukassi. Kass on kaslane ja kiskja. Kassidele ei meeldi vesi. Neil on hea haistmismeel ja nende kõrvad suudavad tabada ka nõrgimaid helisid. Nad ronivad hästi, püüavad pisinärilisi ja madalal tegutsevaid linde. Jooksuajal isased uluvad, et võita emaste tähelepanu. Kui inimesel on kass, peab ta loomale korralikult süüa andma, sest muidu muutub kodukass metsikuks ja hakkab linde ja jäneseid püüdma Kui kass on nö heas tujus, siis ta lööb nurru ja hõõrub ennast vastu inimese jalasäärt. Kui kass on tige, siis ta teeb väga koledat häält ja ajab ennast turri. Kui kass näeb vaenlast, lähevad tal karvad turri. See on sellepärast, et ta tahab paista suuremana kui muidu. Siis hakkab vaenlane kartma
10 7.KAS VALIDA EMANE VÕI ISNE KASS Isse kassi iseloom ei erine sugugi palju emase kassi omast. Silmatorkavam on enamiku tõugude välimine erinevus. Isased on tavaliselt suuremad ja jässakama kehaga kui emased kassid. Kui te kassipoegi ei taha siis oleks soovitatav kass ära steriliseerida. Kastreeritud isased kassid ei märgista oma territooriumi ega käi pulmas, kuid steriliseerimata emased kassid põgenevad jooksuajal nii pea kui avaneb võimalus. Sageli ei ole võimalik selliseid kasse keelata ega peatada. 11 8.KASSIDE LEVINUIMAD PROBLEEMID Kasside põhilisemad probleemid on kirbud, puugid, kriimustused, haavad ja marrastused. Nende vältimiseks on võimalik pöörduda veterinaari poole. Kui elate maal ja kass saab vabalt ringi liikuda nii õues kui ka toas peaks tal olema puukide ja kirpude tõrjumiseks spetsiaalne kaelarihm. Isaseid
Sigimisküpsus saabub karudel enamasti 46 eluaastal. Karude jooksuaeg kestab ligikaudu mai teisest poolest juulini. Jooksuajast "võtavad osa" lisaks isasloomadele indlevad emased. Siinkohal tuleb tähele panna asjaolu, et kaugeltki mitte kõik täiskasvanud emasloomad ei kuulu aastal X indlevate emasloomade hulka. Seda seepärast, et parasjagu pesakonda üleskasvatavatel emasloomadel indlust ei esine. Kuna karu on polügaamne liik, siis emased võivad jooksuajal paaruda mitme erineva isasega, samuti võib üks isane viljastada mitut emast. Peale viljastumist areneb embrüo blastotsüsti staadiumini ning jääbki emakas seejärel u. 5ks kuuks sellesse staadiumisse. Loote aktiivne arenguperiood kestab 68 nädalat ning algab u. novembris. Detsembri lõpust alates kuni u. jaanuari lõpuni sünnivad karudel pojad, kes on sündides max 500g raskused, pimedad ja abitud. Pesakonna suurus on 16 poega, enamasti 23 poega. Kevadeks on pojad u. 15 kg raskused
on meil ligi 10 000 põtra. Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata. Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600- kilose massiga on põder tõeline hiiglane. Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu hiiglane ikka, on põdergi iseloomult vagur ning kipub tembutama vaid jooksuajal. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades. Põder sööb rohtu, lehti ning oksi, samblikke ja seeni. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem. Põdra tegutsemisjälgi saab kergesti ära tunda: näritud latvadega põõsad ning noored männid, paari meetri kõrguseni paljaks kooritud kuused ja haavad. Puukoort süües võivad põdrad metsadele
kohta. VIII Raamat: Pime maja `'Tea siiski, et me kreetlased teenime elavat jumalat, selles suhtes erinedes mandrirahvastest, kes teenivad surnud jumalaid ja puust tehtud kujusid.''- Tõesti tore lause, mis pani mõtlema, et miks inimese ikka siiski jumalaid, kes on üldiselt vaid mütoloogilised, usuvad või on uskunud. `'Ma ei või näha, et sa haledasti määgid nagu kits ja lähed lahjaks mu silme ees ja su juuksed muutuvad takuseks nagu isase kassi kasukas jooksuajal.'' Lause meelitas oma kirjelduse osavuse ning leidlikkusega. `'Isand, süütame tõrvikud, sest valgus ei paista siit välja ja see pimedus on koledam kui allmaailma pimedus, millest keegi ei pääse, aga sellesse pimedusse oleme vabatahtlikult astunud.'' Väga huvitav lause, isiklikult leidsin võrdluse masendusega, mis on tihtipeale samasugune väljapääsu otsimine pilkases pimeduses. IX Raamat: Krokodillisaba
Kuigi selleks tuleb varuda kannatust. Teie lemmikloom saab aru, mida temalt oodatakse, kuid püüab ikkagi talitada omamoodi. Tuhkur on vaikiv loomake. Vaid väga harva võivad nad tekitada sisisevat heli, aga kui on millegagi väga rahul, siis võivad ,,kluksuda". Paljude arvates lõhnab tuhkur ebameeldivalt. Loomulikult on igal loomal oma lõhn. Kuid eksisteerib üks väike detail. Korteris peetakse kastreeritud loomi. Tugev lõhn on aga omane vaid vabaduses elavatele tuhkrutele nende jooksuajal. Kastreerida tuleb ka emasloomi, kes paljunemises ei osale. See on seotud sellega, et paaritamata loomal tekivad hormonaalsed häired ja indlemine ei lõpe. Selle tagajärjel loom nõrkeb ja hukkub. Kuid seda tuleb teha vaid üks kord. Tuhkru toitmisega probleeme ei ole. Nende jaoks valmistatakse spetsiaalset valmissööta. See on väga sõbralik ja armas loomake, teda mitte armastada on võimatu ning tuhkur vastab teile kindlasti samaga ja veel suuremal määral.
Ta säästab vett, urineerides äärmiselt vähe, ning ka tema väljaheited on purukuivad. Keksikud ei higista nagu ülejäänudki närilised. See vähendab niiskusekadu. Viimases hädas jahutavad nad end kaela karvastikku lakkudes. Kiskjate eest kaitseb teda kollakas või hallikas kaitsevärvus. Kuid kui sellest siiski abi ei ole, võtab ta appi väledad tagajalad. Nende peal hüpeldes nagu känguru, pääseb ta tihti kiskjate käest pagema. Välja arvatud jooksuajal on keksikud üksikelulised loomad. Päeval topivad nad oma urusuu kinni, et väljahingatavas õhus sisalduv niiskus urgu jääks. Nõnda on urus niiskem õhk, kui väljas ja aurumine keha pinnalt ning ninast ja suust on väiksem. Labidjalgkonn Konnadele on sobilik elupaik oaas. Sealt leiab vett, kuhu kudeda ning toitu ja varju päikese eest. Päeval eelistavad konnad siiski päikese eest kivide alla varju pugeda. USA kõrbetes elavad labidjalgkonnad veedavad enamiku oma elust maa sees
vett joomata toime. Ta säästab vett, urineerides äärmiselt vähe, ning ka tema väljaheited on purukuivad. Keksikud ei higista nagu ülejäänudki närilised. See vähendab niiskusekadu. Viimases hädas jahutavad nad end kaela karvastikku lakkudes. Kiskjate eest kaitseb teda kollakas või hallikas kaitsevärvus. Kuid kui sellest siiski abi ei ole, võtab ta appi väledad tagajalad. Nende peal hüpeldes nagu känguru, pääseb ta tihti kiskjate käest pagema. Välja arvatud jooksuajal on keksikud üksikelulised loomad. Päeval topivad nad oma urusuu kinni, et väljahingatavas õhus sisalduv niiskus urgu jääks. Nõnda on urus niiskem õhk, kui väljas ja aurumine keha pinnalt ning ninast ja suust on väiksem. Labidjalgkonn Konnadele on sobilik elupaik oaas. Sealt leiab vett, kuhu kudeda ning toitu ja varju päikese eest. Päeval eelistavad konnad siiski päikese eest kivide alla varju pugeda. USA kõrbetes elavad labidjalgkonnad veedavad enamiku oma elust maa sees
Hirvepulli välimus muutub elu jooksul üsna oluliselt. Isaslooma jälg on 11x8 cm, emastel ja noortel väiksem. Karvkate on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Sabapeegel on hele, selle keskel on tume lühike saba. Sigimine - Jooksuaeg on septembris ja oktoobri alguses. End suvel nuumanud pullid kaotavad ettevaatlikkuse. Välimus muutub: sarved on kasvanud ja nahast puhastunud, kael muutub jämedamaks ja ilmub tumedamatest karvadest lakk, lõhnanäärmed aktiviseeruvad. Jooksuajal kujunevad suuremad haaremid isaslooma juurde,kes muidu elavad üksikuna. Territooriumi tähistatakse lõhnamärkidega, sarvedega ja jalgadega kraapides. Hirvepullidel toimuvad innaajal väga hirmsad lähivõitlused ja hukkub palju hirvesid. Pullidel on võimas möire. Tugevad pullid koondavad enda ümber haaremi ja viljastavad kõik valmisolevad emasloomad. Võrdväärsete pullide vahel toimub võitlus, mis võib surmaga lõppeda. Pullid ei söö jooksuajal ja kaotavad kuni veerandi kehakaalust
Kõige enam kahjustusi teinud ulukiliik. Metsseaga on võimalik sotsiaalselt sõbruneda. Välimus Põrslane (20kg), aastane loom (40-50kg), suur kult võib kaaluda 200-250kg. Kuldil on väga võimsad kihvad. Emasloomal tagasihoidlikud. Need on silmahambad, mis kasvavad kogu elu. Teritab kihvu. Kihvad on mõeldud mingil määral vaenlase vastu võitlemiseks, kuid ka turniirirelvadeks ning põhiliselt jooksuajal teise isasega võitlemiseks. Hilissügisel kasvab isasloomadel naha alla paks sidekude ning seetõttu on vaenlasel väga raske teda ära tappa. Kärsa abil saab suuri kive veeretada. Kärss on ülitundlik ja metsseal on väga hea haistmine. Emasloomal on 6 paari nisasid, kuid toitumine on neil kõigil erinev. Toitumine 5 Suure osa oma toidust saab kätte songides.
7 varem. Erinevalt teistest hirvlastest algab põhjapõtradel jooksuaeg juba siis, kui nad viibivad alles suurtes, 150-200 isendist koosnevates karjades, kus võib olla 10 või rohkem täiskasvanud isaslooma. Järk-järgult moodustub karjas iga isase juurde 3-12 emasest haarem ja karjad lagunevad. Kahe viimase aasta järglased jäävad - jälle erinevalt teistest hirvlastest - ema juurde ega eemaldu temast jooksuajaks. Mõnikord puhkeb isaste vahel jooksuajal tülisid, kuid julmaks muutuvad need harva, lõppedes tavaliselt üksnes väikese jõukatsumisega. Sellegipärast kurnab jooksuaeg isased ära, nad kõhnuvad ja paljud neist hukkuvad talvel. Ärritatud isane laseb lühikeste intervallide järel korduvalt kuuldavale häälitsusi, mis meenutavad norskeid. Tiinus kestab 192-246 päeva, keskmiselt umbes 225 päeva, s.o. 7,5 kuud. Emane toob ilmale ühe, harva kaks vasikat.
On omnivoor. 2/3 oma toidust saab maad sonkides. Rohttaimed, mugulad, juured, risooid, viljd, marjad, seemned, loomne toit tõugud, pisiimetajad, raiped, linnumunad. Sigimine: Jooksuaeg novembrist jaanuarini ühes piirkonnas 1-1,5 kuud. Emasloom võib innelda 2x aastas, kui esimene pesakond hukkub. Teine paaritumine kunaiganes. Tiinud 4,5-5kuud, põrsad märtsist maini, põhiliselt aprillis. Keskmiselt 5-8põrsast. Kuldid elavad muidu eraldi, aga jooksuajal ühinevad karjaga. Siis toimuvad kultide vahel vihasesd võitlused ning võitja viljastab kõik karja emased. Probleemid: songivad üles põllumaad Lubatud jahiviisid ja aeg: Pmst aastaringselt. Peamiselt augustis varitsusjaht kaera- ja nisupõldude juures või talvel, kui kasutatakse koera. Lasta ei tohi emiseid. Metskits (Capreolus capreolus) Selts: sõralised Sugukond: hirvlased. Välimus: Sale kiiljas kehakuju. 28-29 kg, õlakõrgus 70-80cm, tüvepikkus 110-130cm
vaid ohvri tabamiseks, puu otsa ronimiseks või enesekaitseks. Murrab võimaluse korral rohkem kui korraga ära süüa jaksab, ega saa jagu külmunud toidust. Kiskjad omavahel pole sugugi suured sõbrad. Hunt ja ilves ,,kontrollivad,, rebase ja kähriku arvukust, peale selle murrab karugi kährikuid ja ilves aegajalt mõne nugise. Hunt ja ilves inimest tavaliselt ei ründa, küll aga võib seda teha väikeste järglastega põdralehm või metssiga, või jooksuajal ärritunud põdrapull. 11 Kui mõni metsloom on ebahariliku käitumisega, võib ta olla marutaudis. Ole ettevaatlik, püüa sellise loomaga kontakti vältida ja teata sellest rahvusparki. Talvises vaikuses elustavad Lahemaa metsi sõralised, metsnugis, orav, rebane. Nugise sõrmeotsa-suurused paarisjäljed lumel moodustavad pika keti, mis vahel murtud hiireni viib.
Erinevalt roomajatest ja lindudest toimub imetajate esmane areng emaslooma kehas. 46 Isaslooma seemnesarjades ehk munandites arenevad seemnerakud. Emastel arenevad munasarjades munarakud. Munarakud küpsevad perioodiliselt ning siis väljuvad need munasarjadest ning liiguvad munajuhadesse. See aeg väljendub innaajana. Kui emas- ja isasloom jooksuajal kohtuvad, toimub paaritumine. Nii toimub seesmine viljastamine. Viljastatud munarakud liiguvad emakasse, kinnituvad emaka seina külge ning seal hakkab arenema loode. Emakas on iseloomulik ainult imetajatele ning selle suurus muutub vastavalt loote kasvamisele. Tiinus on igal loomaliigil erineva pikkusega. Looteline areng lõpeb sünnitamisega. Väikestel loomadel sünnib rohkem poegi, suurematel vähem. Poegi toidetakse emapiimaga ning see tegevus on imetajatele ainuomane
Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii
annaabi.ee 
