Raipekotkas, Aafrika elevant (0)

RAIPEKOTKAS : kutsutakse Egiptuses vaarao-kanaks.  ei kuulu kaitse alla, Eestis väga harv eksikülaline. Täiskasvanud raipekotkas on peamiselt valge, tiivad otstest mustad. Linnu vanemaks saades muutud ka sulestik tumedamaks. Noorlinnud tumepruunid ja vanalinnu sulestiku omandab raipekotkas 5 aasta jooksul järk-järgult. Näonahal sulestik puudub ja nahk on kollast värvi. Raipekotkast võib kohata Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning Lääne- ja Lõuna-Aasias. Raipekotkad ei ole rändlinnud. Pesitseb kõrgetel kaljunukkidel. Eelistab jahiks avamaid erineva maastikuga . Tänapäeval leiab teda ka inimasustuste lähedalt. Eluiga on raske määrata neil, kuna nad ei ole paikse eluviisiga vaid rändavad ringi (vanim 37). Raipekotkas ei ole oma pesitsuspaigale truu, ta võib järgmiseks aastaks valida uue koha, kui eelmine aasta. Suguküpseks saavad raipekotkad 5-dal eluaastal . Elukaaslast otsitakse korra ja kogu eluks, kellega siis sigitakse edaspidi korra aastas. Pesa ehitatakse samuti koos. Olenevalt nende elukohast võib paljunemise aeg erineda, kuid munemise periood jääb tavaliselt märtsi ja mai kuu kanti . Raipekotkal on tavaliselt kaks muna, munad on valged ja pruunide täppidega ja üks muna kaalub ligi 100 grammi. Haudeaeg jääb 39-45 päeva pikkuseks . Poegadele süüa toovad mõlemad vanalinnud, saak tuuakse kas siis noka vahel või hiljem välja oksendades. Pojad lennuvõimestuvad 71-85 päevaselt. Raipekotkas on karnivoor ehk loomtoiduline. Peamiseks toiduks on küll raiped ja korjused, kuid söövad ka linnumune , putukaid, väiksemaid loomi, närlisi, sisalikke. Pesades asuvad munad on kõige suuremas ohus just raipekotkaste poolt, kuna nad oskavad kiviga mune katki teha. Suurim vaenlane inimene. Eestis on kohatud raipekotkast 3 korda. Täpset raipekotkaste arvukust ei osata öelda, kuna neid on äärmiselt raske loendada. Arvatakse jäävat 10 tuhande ja 100 tuhande vahele, kuid kindlalt on nende arv maailmas hääbuv. Raipekotkas peab jahti ainult visuaalsetele objektidele. Lõhnatundmist ei kasutata toidu otsinguks, kuigi korjuste juures võiks seda ju eeldada. Tavaliselt otsitakse korjuseid lagedatelt maadelt, et toit oleks näha ka kõrgemalt.
AAFRIKA ELEVANT : kuulub londiliste seltsi ja elevantlaste sugukonda. Aaf- elev on maismaa suurim ja tugevaim imetaja , samas on ta üks leebemaid. Elab püsivates perekondlikes rühmades. Nende suhted on nii lähedased, et nad korraldavad surnud loomadele matused ning katavad need okste ja lehtedega . Emasloomad koos poegadega elavad karjas, mille juhiks on täiskasvanud emane. Noored isasloomad aetakse karja juurest minema, siis kui nad suguküpseks saavad.Täiskasvanud isased elavad samuti eraldi. Nad saavad loa läheneda emaste karjale vaid emaste jooksuajal. Elevandid on eranditult rohusööjad loomad. Söövad lehti, rohtu , peenemaid oksi, puuvilju . Hangivad toitu londi abil ja pistavad suhu kus nad toidu väheste hammastega peenestavad. Kui elevant jääb korraga oma hammastest ilma, sureb ta nälga, sest ei saa süüa. See juhtub tavaliselt 70. eluaasta paiku. Päevas söövad ära u 225kg taimi ja joovad kuni 136 l vett. Londi abil ta ka haistab, kaitseb end, väljendab oma emotsioone ja vabaneb parasiitidest ja supleb. Kui elevandid põõsastikus teineteisega silmsideme kaotavad , annavad nad endast märku valju heliga, mis tuleb nende londist. Suuri kõrvasid ksutavad lehvikuna kogu keha jahutamiseks. Vaatamata oma hiiglaslikule massile on ta võimeline hääletult liikuma (talla all paikneb eriline vetruv mass). Mõlemal pool lonti on tal võhad ehk pikenenud lõikehambad. Rändav kari läbib päevas 80km ning tema marssimiskiirus on 8-9 km tunnis ja sellist tempot võib puhkamata hoida mitu tundi. Isased on kuni 3 m suurused, emased veits vähem. Isased kaaluvad kuni 6tonni, emased 4 t. Suguküpsus saabub 14-15 aastaselt ning tiinus kestab 22kuud ning seejärel sünnib tavaliselt 1elevandipoeg kes kaalub u 110kg ja on u 85 cm pikkune . Ema toidab poega 2 aastat. Emaelevant sünnitab poja tavaliselt kord 4 a jooksul. Harilikult on tal 2-3 erivanusest poega. Kui poegi ähvardab oht, muutub emaelevant agressiivseks. Aaf- elev on levinud on enamikus Aafrika piirkondades ( Sahara kõrbest lõunas).