Ilves (0)

Ilves.
Ilves on jõulise kehaga loom, pea kassi taoliselt ümar, koon lühike. Kikkis kõrvad lõppevad umbes 5 cm pikkuste karva tuttidega, mis koos kõrvadest kaelani ulatuvate ja põski katvate habeme karvadega annavad talle väga iseloomuliku välja nägemise.
Jalad on suhteliselt kõrged , mis tõttu loom moodustab püsti seistes peaaegu korrapärase ruudu. Nii kõrged jalad kui ka iseäralik käpa ehitus ( varvaste vaheline kile ulatub peaaegu viimase varba lülini ja käpa alune on talvel täiesti karvadega kaetud) on kohastumine eluks sügava lumega paigus . Tugevad küünised on täielikult sisse tõmmatavad, ilma küünise jälgedeta jalajäljed on ümarad (läbimõõt 8-13 cm).
Ilvest peetakse kõige muutlikuma värvusega kaslaseks maailmas.
Elupaik- Ilves kui bioloogiline liik asustab põhja poolkera parasvöödet. Tema leviala põhjapiiriks on alad, kus lumekatte paksus on 40- 50cm. Eestis elab põhialaliik, kes on asustanud siinseid alasi peaaegu kogu jääajajärgsel perioodil, kuid pole siin kunagi massiline olnud. 1966a. loendati Eestis kõigest 60 ilvest. Ilveste arvu järsku suurenemist võib seletada peamiselt saakloomade arvu tunduva suurenemise, aga ka tagasihoidliku jahipidamisega. Kuigi saakloomi on külluses, on ilves võrdlemisi paikse eluviisiga , ning elab aastaid ühes kandis ulatudes 300-3000 ha.
Toitumine- Laialt levinud arvamuse kohaselt peetakse ilvest peamiselt valgejänestest toituvaks loomaks . Kuigi ilves kipub vahel murdma enam, kuid ta jaksab kohe ära süüa, on nii mõneski piirkonnas, kus ilveseid on palju, ka sõraliste arv väga suur. Kõik sõltub sellest, kui mitmekesiselt ilves toitub. Saakloomade hulka kuuluvad ka rebased , kährikud, mitmesugused närilised, linnud jt.
Sigimine- Jooksuajal jaanuari lõpust märtsi alguseni , muutub ilveste eluviis tunduvalt. Nad hakkavad häälitsema, iseäranis koidu ajal ja enne päikese loojangut. Emased lasevad kuuldavale kumeda njäugumise, mis peale isased möirahtavad rämedalt. Emase kannul liigub ilveste suure arvu korral, 3-5 isast. Väikese arvu korral poegivad emased sageli üle aasta, sest puudub kontakt isastega.
Pesapaigaks valib ilves mõne kännu aluse, pesa on lihtne lohk , mis on kergelt sambla või kuluga vooderdatud. Pärast 67-74 päevast tiinust sünnitab emasloom 1-4, harva ka 5-6 pimedat ruugjas pruuni poega. Nägijaks saavad nad 12 päeva vanuselt. Kaks kuud toituvad pojad eranditult ema piimast. Hiljem hakkab ema neile hiiri, väikesi linde jm. lisaks tooma. Imetamine kestab kuni kolm kuud. Pojad kasvavad kiiresti ja hakkavad kohe vanematega jahist osa võtma, ega naase ööseks sünnipessa. Suguküpseks saab ilves umbes 10kuu vanuselt.
Käitumine- Ilves on ettevaatlik, kuid mitte arg loom. Mõnikord peavad jahti ilvesed ka pesakonniti või paariti . Sel juhul liiguvad nad kas paralleelselt või ringiga, kusjuures üks ilves ajab saaklooma teisele ette. Erinevalt teistest kaslastest on ilves kombekas saagi ülejääk maha matta. Vett talvel enamasti väldib. Suvel või ohukorral ujub üsna pikki vahemaid. Ilves on videviku loom, kuid sigimisperioodil, poegi toites ja jooksuajal tegutseb ka päevasel ajal. Meeltest on ilveselt arenenuim kuulmine . Ka nägemine on võrdlemisi terane. Haistmine on pisut töntsim, kuid mitte puudulik, nagu mõnikord väidetakse. Haavatuna võib ilves inimesele ohtlikuks osutuda, kui täiesti terve ilvese kallaletungi inimesele pole teada.
Vaenlased- Peale inimese tuleb kõne alla ka hunt, kes on talle ka põhiliseks toidu konkurendiks. Ilvese saagiks langeb küll mitmeid jahiloomi, kuid temale enesele tuleb vaadata kui väärtuslikule jahiobjektile, kellest saadakse mõnikord mitu korda rohkem tulu, kui tema saakloomadest. 1974a. rahvusvahelisel karusnahkade oksjonil, maksti ühe ilvese naha eest 760 dollarit, mis ületas neljakordselt parimate sooblite naha hinna.