Rebane (1)

Sisukord
Lühidalt rebasest
Rebase välimus ja ehitus
Rebase levik
Rebase liigid
Rebase elupaik
Rebase toitumine
Rebase paljunemine
Rebase pesakond ja kasvamine
Rebase eluiga
Rebase käitumine
Rebase vaenlased
Rebase kasulikkus
Rebase kahjulikkus
Rahvajutud rebasest
Rebase looduskaite ja jaht
Kokkuvõte rebasest
Lisad
Kasutatud kirjandus
2
Lühidalt rebasest
Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja , kes on inimeste
muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika
saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja
kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane. Rebsael on kaks
kikkis kõrva, kaks säravat silma, neli hüppevalmis jalga, väike värin sabaotsas, kui ta püüab hiirt .
Kuigi paljudele võib-olla ei meeldi rebane, aga ikkagi midagi ei saa muuta, kuna rebasel on
looduses enda kindel koht, mille tõttu ka rebased peavad elama, vaatamata sellele, et nad ei ole
alati kasulikud.
Rebase välimus ja ehitus
Rebane on keskmise koera suurune ja pika koheva sabaga.
Rebase keha: Täiskasvanud isasrebase tüvepikkus on 82 kuni 170 cm, kuigi tavaliselt on umbes
100 cm, saba on 35 kuni 60 cm ehk umbes üks kolmandik tüvepikkusest. Tagakäppade kõrgus
on rebasel 12,4 kuni 18,2 cm ja kehapikkus on isastel rebastel keskmiselt 65 kuni 75 cm (vahel
ka 80 cm), emastel 62 kuni 67 cm. Rebase karva värvus on väga erinev, see on tavaliselt
seljapoolt punakaspruun , roostepunane, punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas ja
kõhupool tukkhall või valge.
Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10% liigist).
Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine
must või valge vööt risti üle õlgade.
Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat
karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast
kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis.
3
Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.
Rebase esikäpad: Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on enamasti must või valge.
Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega,
ega puutu vastu maad.Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna
pool, nii et rebase värvus sõltub ka tema elukohast. Silmad on täiskasvanud rebasel kollased .
Silmade lõige on vertikaalne, nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või
mustad.
Rebase jäljed näevad metsa all välja nii:
Rebase saba: Rebasel on aba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, soojendab
külma ilmaga ning on rebaste omavahelise suhtlemise vahendiks. Saba on pikk ja kohev, eriti
talvel. Sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane saba horisontaalselt .
Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine . Jooksuajal ja erutusseisundis laseb
rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.
Rebase levik
Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on
levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel, Eestis elab umbes 6000 rebast
(mõningate andmete järgi 8000 ).
Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises:
kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis, ei esine Indo-Hiinas), igal pool
4
Kanadas ja sellega piirnevates Ameerika Ühendriikide osades (ei leidu edelas ning mõnes
Texase ja Alaska osas). Mõned rebaste levialad on ka Põhja-Aafrikas. Austraaliasse on rebane
sisse toodud 19. sajandil.
Rebase liigid
Rebase perekonda kuulub 11 liiki: aafrika liivarebane ehk kahvatu rebane, afgaani rebane,
bengali rebane, fennekrebane , kapi rebane, kääbusrebane, korsak, rebane ehk punarebane,
tiibeti liivarebane, väle rebane ja liivarebane.
Rebase elupaik
Rebase eelistatuim elupaik on kultuurmaastik väikeste metsatukkadega, kuid rebase elupaigad
võivad olla väga erinevad, nagu mets, tundra, taiga , stepp, kuigi rebane väldib suuri
metsamassiive, elutseb ka võsas ja soos . Tegelikult rebasele sobivad paljud elupaigad alates
soolapaduratest ja liivaluidetest ning lõpetades mäetippudega. Lääne-Euroopas ja Ameerika
Ühendriikides tegutseb rebane ka eeslinnades. Inimeste lähedus pakub rebastele väikesel alal
palju toitu, nagu inimeste toidujäätmeid. Inimeste lähedus toob kahjuks kaasa ka rebaste surma,
kuna inimesterohketes kohtades nad võivad auto alla jääda. Ka maal on rebastel soodne elada,
kuna talurahvas on paljudes kohtades ei taha rebaseid jahtida, lootes, et nad hävitavad viljasaaki
ohustavaid rohutirtse ja hiiri . Looduses valivad rebased mitmekesise taimkattega elupaiku (Eestis
Rebane elutseb kuni 1800 m, Tiibetis kuni 4000 m kõrgusel.
Rebase toitumine
Rebane on nii taime kui ka loomatoiduline. Ta ohvriks langevad enamasti närilised, jäneselised
ja teised väikese ja keskmise suurusega selgroogsed (ka oravad, okassead, teod, vihmaussid ja
5
putukad rohutirtsud , põrnikad, kilgud). Rebane sööb ka parte , kanalisi ja laululinde ja nende
mune. Vähesel määral sööb taimset toitu nagu puuviljad, marjad (eriti murakad ), rohi, pähklid
ning terad (tavaliselt mais ja nisu). Selgroogseid sööb rebane tavaliselt talvel, kui muu toidu
hankimisega esineb raskusi. Näljaga sööb ta ka loomade jäänuseid. Linna sotsib rebane toitu
maast ja aitab tühjendada ka prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt
maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid. Rebase päevane
toiduhulk on 0,5 kuni 1 kg.
Rebase paljunemine
Rebase pulmad on loodus määranud Eestis talve lõpule kuni kevade alguspaiku veebruarist kuni
aprillini , lõunapoolsematel aladel aga detsembrist kuni jaanuarini, keskpiirkondades jaanuarist
veebruarini. leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Ühe rebasepaari poolt hõivatud ala on nii
suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja uru meisterdab rebane ise või hõivab
mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli
kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni
viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid
partnerlus tekib ainult ühe isasega. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid.
Tiinus kestab tavaliselt 51–53 päeva, kuid on tavaliselt 49-56 päeva vahemikus Kutsikad
sünnivad pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures,
toites neid piimaga ja hoides neid soojana ja puhtana. Isane varustab emast toiduga, kuid ei
sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond.
6
Rebase pesakond ja kasvamine
Pesakonna suurus on 1–13, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50–150 g. Kutsikatel on
sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, silmad arenevad völja 9-14
päevaselt. Üle kahenädalastele poegadele annab ema ka peenestatud toitu. Väikesed rebasepojad
hakkavad urust väljas käima alates ühe kuuselt. Sel ajal toob neile ema veel päris palju erinevat
elusat toitu, et pojad õppiksid saaki murdma. Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema
urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist. Kutsikad iseseisvuvad nelja kuu
vanuselt Ema ja pojad jäävad koku sünnist järgneva sügiseni. Sündimisele järgneval sügisel
lähevad kutsikad laiali oma territooriumidele. Need võivad olla nii 10 kui ka 400 kilomeetri
kaugusel. On ka nii juhtunud, et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada.
Suguküpseks saavad rebased ühe aasta vanuselt.
Rebase eluiga
Rebase eluiga on looduses enamasti umbes 5 aastat (kuni 12 aastat), vangistuses kuni 20 aastat.
Rebase käitumine
Rebane on jahimees. Hiiri jahtiv rebane seisab liikumatult, kuulatades ja jälgides avastatud hiirt
tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning
naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete pärast välja nagu tants.
Rebase eluviis on öine või videvikuline. Jahiga hakkab rebalne tegelema tavaliselt
7
õhtuhämarikus. Mõnikord peab ta jahti ka päeval. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle
hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Käpad on pikamaajooksuks kohastunud nagu koeralgi:
varvaste padjandid on kõvad ning küünised on pidevalt väljas ja lõikuvad maasse. Rebane jääb
ühele alale eluks ajaks. Rebane on üksik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani
elab ja kütib ta üksi. Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist.
Heades piirkondades on ala suurus 5–12 ruutkilomeetrit, linnas koguni 0,2 ruutkilomeetrit.
Halbades piirkondades (mägedes) ulatub territoorium 20–50 ruutkilomeetrini. Mõnel aastaajal
võivad külgnevad territooriumid pisut kattuda, kuigi selle tuumikut kaitstakse sissetungijatega
võideldes. Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud
kohad uriiniga, et mitte jälle hakata sealt toitu otsima . Ühel territooriumil elab üks täiskasvanud
isasloom koos ühe või kahe täiskasvanud emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel
territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Kui
rebasel parajasti poegi ei ole, siis ta ei puhka urus, vaid lagedal maal rohus või võsas, et saaks
märgata kiskja lähenemist.Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid
oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja
osavuse sümbol rahvajuttudes.
Rebase vaenlased
Rebase põhiline vaenlane on inimene, kes jahib teda meelelahutuseks ja karusnaha saamiseks.
Maal tapetakse rebaseid kui kanavargaid ning paljud rebased jäävad ka auto alla. Rebastele
peavad jahti ka ilvesed, pantrid ja hundid, kuid neid ei ole palju alles jäänud.
Rebase kasulikkus
Rebane hoiab tasakaalus pisinäriliste ja putukate arvu. Rebane on ka tähtis karusloom, keda
8
kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Inimestele on
rebane tähtisväärtusliku karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias,
kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline.
Rebase kahjulikkus
Paljud peavad rebast ohtlikuks kodulindudele, kuigi ohu suurusega liialdatakse. Rebased on
ohtlikud marutaudi ja kärntõbe levitamise pärast. Mõnes kohas pannakse rebaste käiguradadele
marutaudivastaseid preparaate. Kärntõbi haigus on rebasele väga ohtlik, sest karvkatte hõreduse
tõttu võib ta talvel ära külmuda. Austraalias on sissetoodud rebased looduse mitmekesisusele
väga kahjulikud: nende pärast on välja surnud rohkem liike kui kasside ja küülikute pärast.
Rahvajutud rebasest
Sealt, kus inimese ja rebase teed ristuvad, saavad alguse rebasejutud. Inimeste muinasjutudes on
rebane väga kaval loom. Oma kavaluse-,ledlikuse- ja tarkusega rebane on alati muinasjutudes
kergeusklikke tüssaja või kuidas rebane isegi viimase kirbu oma kasukast jõkke uputab.
Rebase looduskaite ja jaht
Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ehk ta kuulub jahiulukite nimekirja. Jaht rebasele on
lubatud ja sagedane . Peibutusjaht, varitsusjaht ja hiilimisjaht on Eestis lubatud aastaringselt , uru-
ja ajujaht ning jaht koeraga 1. oktoobrist 28. veebruarini.
9
Kokkuvõte
Kirjutades seda pikka juttu sain teada, et rebane sööb ka taimset toitu ja on looduses vajalik, et
reguleerida pisinäriliste ja putukate arvu. Ennem eriti ei tedanud rebase käitumisest midagi, kuna
pole rebase kohta eriti informatsiooni uurinud. Loodan, et saan rohkem tulevikus teada ka teiste
loomade kohta.
Lisad
Kaks rebast Talinna loomaainas einestamas.
10
Inari on Jaapani riisi, viljakuse ja rebaste jumal.
11
Isane rebane talvel.
Rebane metsas puhkamas.
12
Surnud rebane põllul.
Kasutatud kirjandus
http://www.hot.ee/metsloomad/page4.html
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/VULVUL2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/VULVUL.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Rebane
http://images.google.ee/images?hl=et&client=opera&hs=g7C&rls=en&q=rebane&lr=&um=1&ie=UTF-8&sa=N&tab=w i
Fred Jüssi ja Reet Rea raamat „Räägi mulle rebasest“
13