Tõnu Õnnepalu "Mandala" (1)

Tõnu Õnnepalu “ Mandala ”
Tõnu Õnnepalu uus romaan “Mandala” on esmapilgul vaadates südamlikult ja lustakalt kirjutatud lugu kahest kassist Rullist ja Sihvkast ning nende kirjanikust peremehest. Mida kaugemale lugeja lehekülgi pöörates jõuab, seda muutub ka loo sisu ning hakkab avalduma teose sügavam mõte. Romaan koosneb kolmest osast, mida ühendavad omavahel ikka ja jälle sissepõiked elu nägemusele läbi kasside pilgu. Raamatu peategelane, kirjanik, põikab oma mõtisklustes aina uuesti minevikku ja sealt taaskord tagasi olevikku ning kirjeldab seeläbi lugejale paljusid erinevaid karaktereid, nii loomi kui inimesi, kuid kirjaniku enda minevikul peatutakse vaid põgusalt. Lugu algab ühe laudakassi sünniga ning lõpeb kui kass on juba auväärses raugaeas. Kuigi algselt tundub, et kassid on ühtlasi terve loo peategelased, selgub siiski, et neil on pigem kõrvaline kuid siiski asendamatu roll.
Teose pealkirjal “Mandalal” on väga müstiline kõla. Tähenduselt on see maailma sümboolne projektsioon , mis on üle kantud geomeetrilisse mudelisse. Esiti ei suuda seda sõna tavaliste maakasside ja lihtsa maaeluga kuidagi seostada, kuid see tekitab romaani suhtes ootusi ning põnevust eelseisva ees. Teose keskosa lõpus ka üks liivamandala tehakse. Liivamandala on keeruline kunstiteos , mille igal detailil on sümboolne tähendus. Mandala tehakse värvilisest liivast ja pärast valmimist pühitakse see kokku, rõhutades sellega kõigi asjade püsitust, üht olulisimat arusaama budismis : kõigel, millel on algus, on ka lõpp. Romaani süvenedes saab aina selgemaks, miks on autor valinud just sellise pealkirja. Teoses loodud mandalasse on pandud kõik see samagi, millest autor on juba kirjutanud– erinevad karakterid, hooned, looduspildid. Mittemiski pole jääv ja kõik lõpeb, kuid nagu võime lugeda romaani lõpus, ei kao miski tühjusesse vaid, nagu vesigi, lihtsa muutub.
Tõnu Õnnepalu teostest leiab sageli teemasid üksindusest ning ühtekuuluvusest. Nii ka “Mandala” puhul leiab kirjanik end sageli mõtisklemas üksi ning teiste inimeste seas olemisest, leiab selle olevat kord meeldiva, teine kord jälle rusuva. Lugeja ei ole niivõrd tunnistajaks kirjaniku eneseleidmisele, pigem näeb teda tegelevat enese otsimisega juba ette teades, kuhu kirjanik taaskord välja võib jõuda. Osalt on süžee pidevalt liikuv ning muutusi toov, teisalt jälle paigalseisev. Rännakud läbi erinevate seikade ajaloos ning mõtisklused inimeste ning elu üle erinevates aegades, loovad suurema pildi maailmast, selle suursugusest, looduse ja inimese suhtest . Mõneti tundub see isegi melanhoolne ning võiks lugejas tekitada tühjust, kuid midagi on autori mõttelaadis nii rahustavat ja kirjastiilis oskuslikku, et isegi nukrad ideed ei morjenda. Paratamatus muutub vastuvõetavaks.
Teose konfliktist saab aimu kirjaniku sisekõnelusest. Alatasa on ta millegi uue otsinguil. Niipea kui uus muutub vanaks , tuleb uuesti otsima hakata. Alguses on ta kirjanik, siis saab temast aednik ja lõpuks hoopis metsavaht . Ta tundub end alati inimesena defineerivat oma tegevuse läbi. Mööda teose kulgu näeme kirjanikus tõuse ja langusi. Iga uuega ta õpib ning iga vanaga muutub leplikumaks. Juba vana mehena vaatab ta tagasi oma nooruse peale ning ei mõista enam mis see oli, mis teda niivõrd rahutuks tegi. Samas ei tea me ka loo lõppedes kindlalt, mis saab edasi. Kas kirjanik läheb taaskord uue otsinguile? Miski pole aga kindel ega igavene , millest võib järeldada, et kirjaniku lugu kestab veel edasi.
Üheks olulisemaks pöördepunktiks raamatus on kassidele nimede andmine. Mitte, et sellest kasside jaoks midagi nii väga muutuks, muutus toimub pigem kirjanikus. Ikka kipub see nii oleme, et kui oleme millelegi nime andnud, muutub see oluliseks. Kirjanik oli nüüd kasside oma inimene. Samas ei kaasnenud sellega teisest küljest mingeid muutusi. Loodus oli endiselt sama. Endiselt käisid kõutsid jooksuajal emaseid kasse piiramas ja elu läks endiselt edasi. Miski oli kirjanikus muutunud, aga samas oli kõik endine. Oluliseks võib seda seika pidada selle tõttu, et see nii ilmekalt kirjeldab raamatu põhiteemat. Sama teemat kordavad ka kaks järgmist stseeni– mandala loomine ja lõpetuseks metsavahi(kirjaniku) lugu Kärbse talu Richardist ja tema arutlusel vee muutumisest. Inimene sünnib, elab ja sureb . Looduski tärkab õitsele, kannab vilju, närtsib ja sureb selleks, et uuesti ärgata. Inimesigi sünnib uuesti. Nii loodus kui ka inimene on alatasa muutuv, aja arenedes muutub ka inimese ja looduse suhe, on vahel parem, vahel halvem . Mõnes mõttes kordub see sama ring aina uuesti ja uuesti ainult veidike erinevates varjundites. Muutusi sümboliseerib vesi. On ta vahel selge ja rahulik, vahel voolab kiirelt, vahel seisab, aurab, imendub maasse, sajab taevast. Nii on ka inimene alatasa muutuv kuid mitte kunagi päris kaduv .
Lisaks kirjanikule kirjeldab autor palju ka kaht teist põhilist tegelast, Rullit ja Sihvkat. Mitte nii nagu kirjaniku puhul, ei näe me kasside siseelu vaid loeme sellest läbi jutustaja pilgu. Tegelikult ei saagi ükski inimene kassi mõttemaailma pääseda ning võib selle üle vaid juurelda ning võimalikke järeldusi välja pakkuda. Nii mõlemat kassipreilit kui ka teisi teose kasse on kirjeldatud väga üksikasjalikult. Autor on teinud seda niivõrd oskuslikult nagu oleksid kassid tõepoolest talle ise oma eludest ja mõtetest jutustanud. Lisaks kassidele on peategelase, kirjaniku, elus ka teisi olulisi inimesi, kellest saame aimu taaskord läbi tema mõtete. Kasside esimesed inimesed Valja, siis Joosep koos ema ja Vennaga, mõisakass Kriimu ja tema inimesed härra ja proua N. Autor viitab paljudele tegelastele initsiaali kasutades. Nende tegelaste puhul ei ole oluline inimene ise, vaid ajastu või inim(loom)grupp, keda ta esindab. Nimed on antud vaid loomadele ja paarile kirjanikule lähemal seisvale daamile . Tegelaste vahel ei ole konflikte, õigupoolest ei puutugi nad üldse lähemalt kokku. Samuti pole neis näha mingisugust erilist arengut, areng toimub ainult kirjaniku puhul. Isegi kassid, kes truult alati tegevusega kaasas käivad, on suuremalt jaolt muutumatud. Noor emakass Rulli on energiline ja sõbralik ning krutskeid täis ka vanaduspõlves ja Sihvka jääb alati oma ema lapseks ning temale alistuvaks ka siis kui ta on emast juba suuremaks ja ilusamaks kasvanud. Kasse on teoses kirjeldatud kui inimesi, kellel puuduvad igasugused üleliigsed omadused. Tegevuse arenedes muutub kirjanik aina rohkem kassi sarnaseks. Tihti kordab autor kasside deviisi– on nagu on. Teose lõpupoole tõmbub ta aina rohkem looduse poole, eemale inimtegevusest ja kõigest ebavajalikust. Üksindus ei rusu enam. Lõpuks pole tal enam midagi vaja. Tal on kodu, rahu ja ta kirjutab. Tal pole isegi raamatuid ning ta leiab õnne valemi milleski, mis pole püsiv, kuid milles ta tunneb end rahu leidnuna.
Teosest võib leida palju küsimusi, mida iga lugeja võib suunata enda sisse. “Mandalas” ei ole mingit üheselt võetavat õpetust. Ta loob pildi maailmast, millel on ilus ja harmooniline minevik , millal inimene ja loodus üksteise kõrval said elada. Nüüd on inimene looduse eest põgenenud ja seda kartma hakanud. Autor asetab enda tegelase keset maaelu ning püüab talle kohta leida. Samamoodi paneb ta enda üle juurdlema lugeja.
“Mandalat” oli mõnus lugeda just sellepärast, et kuigi see tõstatab tõsiseid küsimusi eksistentsi ja kuuluvuse üle, ei tehta seda üldsegi negatiivses võtmes. Looduse ja maaelu kirjeldused on soojad ja südamlikud. Õnnepalu suudab isegi kurva tooniga olukorrad ette kanda pehmelt ning huvitavalt. Kasside vaatepunkti kasutamine tuleb selles võtmes väga hästi kasuks, kuna loomad näevad kindlasti elu teistmoodi, lihtsamalt kui inimesed. Nad ei muretse tuleviku ega kurvasta mineviku pärast vaid elavad hetkes . Inimene elab harva ainult hetkes ning minu jaoks seisnes selles romaani kõige tähtsam sõnum. Keegi meist ei tea, mis homme saab ning kuhu elu meid viib. Kindel on, et elu läheb edasi ja meie saame elada vaid ühes hetkes korraga. Mul on endal kodus samasugused kaks kassi. Seda olen minagi tihti mõelnud, et võiksin neilt eeskuju võtta. Mul ei ole vaja alatasa otsida ja oodata. Elu läheb nagu läheb.