Piison (0)

Piison
Pürg e. euroopa piison ( Bison bonasus) Ühed ürgsemad loomad imetajate peres, kes on püsinud peaaegu muutumatuna mammutite ja karvaste ninasarvikute aegadest saati. Pürg ehk euroopa piison (Bison bonasus) hävitati loodusest täielikult 20. sajandi alguses. Tehistingimustes oli säilinud siiski veel 56 looma, kellest põlvnevad kõik tänapäeval nii looduses kui tehisoludes elavad pürjad. Selle liigi säilitamine on hea näide loomaaedade edukast liigikaitselisest tegevusest. Algselt asustas pürg ehk euroopa piison (Bison bonasus) suuremat osa Euroopa leht- ja segametsavööndist. Inimasustuse laienedes pürgade levila ahenes. Veel keskajal elasid pürjad koos  käesolevaks ajaks välja surnud ürgveiste ehk tarvastega Kesk- ja Ida-Euroopa sügavates metsades. Kesk-Euroopas hävitati pürjad XVIII sajandil. XIX sajandil olid pürgadest järele jäänud vaid kahe alamliigi riismed. Euroopa pürja (B. b. bonasus) viimaseks pelgupaigaks oli Poola kuninga põline jahivaldus Biaùowieýa põlismets Poola ja Valgevene piiril , kaukaasia pürja (B. b. caucasicus) pelgupaigaks mägimetsad Kaukasuse loodenõlvadel. Esimese maailmasõjaga alanud sündmused viisid looduslikult elavate pürgade väljasuremiseni. Biaùowieýas tapeti viimane ulukpürg salaküti poolt 1919. aastal. Palju kauem ei elanud ka kergema kehaehitusega kaukaasia pürg, kelle viimane isend tapeti 1927. aastal. Liiki jäid hoidma kümmekond Saksa, Poola ja Rootsi loomaaedades ning tarandikes elavat looma. 1923. aastal  tuli Pariisis kokku rahvusvaheline pürgade päästmise konverents, mis otsustas sisse seada esimese rahvusvahelise ohustatud liikide registri (suguregistri). Lühikese ajaga koguti kokku üle Euroopa laiali pillutatud pürjad, moodustati paljunduspaarid ja paljundusgrupid. Üksnes sel moel oli lootust pürg kui liik päästa täielikust väljasuremisest.
Arvukuse taastamine oli keeruline ja aeganõudev töö, see toimus esialgu Biaùowieýa ürgmetsa Poolale kuuluvas osas ja Euroopa loomaaedades, hiljem Kaukaasias ja Askania-Nova looduskaitsealal Ukrainas. Teise maailmasõja tõttu arvukuse taastamine katkes. Pärast sõja lõppu tööd jätkusid ja praegu elavad euroopa pürjad  looduslikult Poolas, Valgevenes, Leedus, Ukrainas, Venemaal. Suurim looduslik populatsioon elab Biaùowieýa põlismetsas, mis on peaaegu muutumatuna säilinud aastasadu. Seal kasvavad erakordselt kõrged ja vanad puud, eriti tammed – jäänukid muinasajal üle Euraasia laiunud segametsavööndist. Kaukaasia pürgadest suudeti päästa vaid üks loom. Tänapäeval elavad Kaukaasias tema ja euroopa pürja hübriidsed järglased ning pürja ja ameerika piisoni hübriidid. Tänapäeval on pürjad tüüpilised metsaloomad, mägedes eelistavad nad tegutseda metsavööndi ülaosas. Toituvad rohttaimedest ja puude ning põõsaste koorest , lehtedest ja võrsetest. Talvel antakse pürgadele peaaegu  kõikjal lisatoiduks heina ja nad  külastavad meeleldi soolakuid.
Vaatamata võimsale kogule on pürja liigutused kerged ja kiired, ta kahlab raskusteta soodes, liigub osavalt järskudel nõlvadel ja ujub hästi. Neile meeldib püherdada kuival pinnasel , kuid mudavanne nad ei võta. Suvel elavad väikeste gruppidena, vanad pullid tegutsevad enamasti üksikult. Talveks ühinevad grupid 30–50-pealisteks karjadeks, kevadel  lähevad laiali. Jooksuajaks ühinevad vanad pullid emaste gruppidega ja ajavad sealt minema üle 2 aasta vanused mullikad. Iga pulli haaremis on harilikult 2–6 emast. Juhtpositsiooni selgitavad pullid enamasti ähvarduspooside demonstreerimisega. Siiski on teada võitlusi, mis on lõppenud raskete vigastustega või koguni ühe vastase surmaga. Jooksuajal ei söö pullid peaaegu üldse ja kõhnuvad märgatavalt. Sel ajal levib neist tugevat lõhna, mis meenutab muskust. Tiinus kestab üheksa kuud. Veidi enne poegimist, tavaliselt mais või juuni algul, eralduvad tiined lehmad karjast, kuid mitte kaugele. Tund pärast ilmaletulekut seisab vasikas juba jalgel, veel poole tunni pärast suudab emale järgneda. Mõni päev hiljem ühinevad ema ja vasikas karjaga. Emapiison valvab oma vasikat  tähelepanelikult. Imetamine vältab tavaliselt 5 kuud, mõnikord kuni aasta. Suguküpseks saavad 2–3-aastaselt. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud pürjal praktiliselt ei ole. Karjast liiga kaugele eraldunud noori võivad mõnikord ohustada hundid ja karud. Varem hukkusid piisonid sageli koduveistelt saadud haiguste tagajärjel, ka  talusid nad halvasti lumerohkeid talvesid. Kasvandustes on pullidel maksimaalne eluiga olnud 22, lehmadel 27–30 aastat. Pürga on  ristatud koduveisega.