Johann-Voldemar-Jannsen (0)

Narva Vanalinna Riigikool
Johann Voldemar Jannsen
Referaat
Juhendaja : Alina Deretšinskaja
Koostas: Sergei Jevstratenko
2014

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 3

Sissejuhatus

Kes meist poleks kuulnud seoses 19.sajandi rahvusliku liikumisega Johann Voldemar Jannseni nime. Teda teatakse kui eestluse äratajat ja kirjanduse arendajat. Kaasmaalaste seas saavutas ta rahvamehe tuntuse ja hüüdnime Papa Jannsen juba oma eluajal. Ta sündis lihtsasse mõisaveski perekonda. Lapsepõlv oli tal isa surma tõttu raske, kuid ta rühkis edasi oma eesmärgi poole ning saavutas midagi suurt.
Jannsen oli üks Eesti iseseisvuse rajajaist, olles eeskujuks paljudele teistele iseseisvuse eest võitlejatele, samas kui tal endal ei olnud eriti eeskujusid. Ometi süüdistati teda reetmises ja liigeses passiivsuses.
Elulugu
Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana- Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Vist oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa." Alghariduse omandas Vändra kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end Vändra pastori Carl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis ta õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist.
1838. aastal asuski Johann tööle Vändra köstrina, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse. 1843. aasta märtsis abiellus tollal veel Vändras elav Jannsen oma õpilase Juliana Emilie Kochiga. Sama aasta jõululaupäeval sündis ka tütar Lydia, kes mängib edaspidi väga olulist osa perekonna avalikus elus. Põhilise töö kõrvalt oli ka kirjamees , kes kirjutas eesti keeles.
1850. aastal lahkus Vändrast, et tööle asuda Pärnus Ülejõe ehk Rääma vallakooli õpetajana. Siiski räägitakse rahva seas, et ta ei läinud kohe Pärnusse, vaid kolis alguses Taali valda, kus ta oli kaks aastat kooliõpetaja. Lühemat aega töötas lisaks veel ka alevivalitsejana. 1857. aastal ilmus „ Perno Postimees ”, mille väljaandjaks oli Jannsen. Leht oli pika eeltöö tulemus, sest ta lehe tegemise palved olid korduvalt tagasi lükatud.
Ajalehe kasvu tõttu oli ta sunnitud 1863 aastal kolima Tartusse . Ajalehel oli üle 2500 tellija ning arvestades seda, et ühte lehte luges tollal rohkem kui paar inimest oli see kõige loetavaim kirjatükk piibli järel. Tartus osales ta ka rahvusliku liikumise juhtimisel.
1865 aastal oli Papa Jannsen ka laulu- ja mänguseltsi „ Vanemuine ” rajajate seas.. 1867 esitas Johann Voldemar Jannsen seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu . Johann Voldemar Jannseni eesmärgiks oli igalt poolt Eestist rahvast kokku tuues neist vaimselt üks tervik luua. Tänu tema organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis Tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis ", on sees tugev tõetera. Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm " muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks.
1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva.
Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
Looming
Köstriameti kõrvalt hakkas Jannsen ka kirjatööga tegelema. 1845. aastal ilmunud „Sioni-Laulo- Kannel ”, mis ka aastatel 1853 ja 1860 omale järje said, olid rahva hulgas väga populaarsed ja julgustasid edasi kirjutama.
Kirjutas ca 220 juttu – külajutud, ajaloolised jutud. Valdav enamus laenatud saksa õpetlikust ajaviitekirjandusest; pigem mugandused kui tõlked ; eestindus ületab originaali keele lopsakuse ja värvikuse poolest. Iseloomulik on veel Jumalasõna ohtrus ja pealetükkiv moraliseerimine.
Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Lehe” mõjul esitas Jannsen 1845 taotluse rahva harimiseks ajalehte välja anda, kuid sai eitava vastuse. Selle asemel hakkas ta välja andma perioodiliselt ilmunud aastaraamatut „Sannumetoja”, mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest.
Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu „Eesti Laulik ”.
Eesti esimene üldlaulupidu
Saksameelsust pooldanud Jannseni suurim üritus oli eesti esimene üldlaulupidu, mille korraldamisel olid eeskujuks Saksamaal toimuvad laulupeod. Jannsen taotles luba laulupidu korraldada 1867 aastal. Pidu ise leidis aset 1869. aastal. Laulupeo kava koosnes enamjaolt saksa heliloojate ilmalikest ja vaimulikest lauludest. Eestit esindasid Saebelmann-Kunileid lauludega „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”, sõnad Lydia Koidulalt. Ja Jannsen, kes kirjutas sõnad laulule „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” mille viisi autor on soomlane Friedrich Pacius. Seetõttu koges see üritus nii Jakobsoni , kui ka teiste demokraatlike tegelaste vastuseisu.
J.V. Jannseni töö seltsides
Aastal 1865 asutati Tartus J.V. Jannseni juhtimisel ja 4 teenri, 3 aedniku , 3 poe- ja lihunikselli, 2 müürsepa, 2 tisleri , rätsepa , maalri , koka, kutsari, majahoidja ja paljude teiste kaasabil mängu- ja lauluselts „Vanemuine”, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. Jannsen kirjutas ka ise hiljem 3 näidendit: „Pärmi Jaagu unenägu “, „Kihlvedu 5000 rubla pääle“ ja Tuhalabidavalitsuse“ . 24. juunil 1870 toimus seltsi toel L. Koidula esimese näidendi „Saaremaa onupoeg” esilavastus. See kuupäev saigi eesti rahvusliku teatri sünnipäevaks. Kohe asuti ka Koidula teise näidendi „Maret ja Miina ehk Kosjakesed” ettevalmistamisele, mis esitati veel sama aasta 29. ja 30 septembril, jällegi kaks korda täissaalile.
Jannsen tegeles ka aktiivselt põllumeeste seltside töös. Algselt oli ta Tartu, hiljem Võru põllumeeste seltsi eesotsas. Jannsen pidas põllumeeste koondumist ühte seltsi tähtsaks seepärast, et seemnevilju ja uusi tööriistu hankida ja ka muid majanduslikke tegevusi ühiselt teha. Tema vastassuuna peamine esindaja Carl Robert Jakobson pidas aga põllumeeste seltside ülesandeid tunduvalt laiemaks.
Kokkuvõte
Johann Voldemar Jannsen (1819-1880) ehk rahvakeeli Papa Jannsen mängib eesti vabariigi saavutamises suurt rolli. Jannsen juhtimisel asustati 1865. aastal mängu- ja lauluselts „Vanemuine”. Lisaks veel koostas ta ajalehe „Eesti Postimees“. 1869. Aastal suutis Jannsen tuua üle eesti kokku palju inimesi eesti esimesele üldlaulupeole. Johann Voldemar Jannsen andis eesti rahvale seda mida tal tol hetkel vaja oli ning see aitas ka iseseisvuseni jõuda.
Kasutatud kirjandus

Miksike: www.miksike.ee/docs/referaadid2006/jvjannsen_info_liisisokmann.doc

Google: www.google.ee

Wikipedia: et.wikipedia.org

http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=75&ItemID=243