VEE REOSTUS (0)

VEE REOSTUS
Vesi on asendamatu tingimus elu säilitamiseks Maal. Ta on paljude elusorganismide elukeskkond, aga vett vajavad eluks peaaegu kõik olendid, kaasaarvatud ka inimene. Maailmameri on tugevalt saastunud, ka mageveekogudesse suunab inimene oma
solgivee. See kõik on viinud puhta vee varud kriitilise piirini . Näiteks Lähis-Idas, kõrbepiirkondades ei jätku magedat puhast vett joogiks, seda tuleb kaugelt vedada või magestada. Ent ka Eestis ei jätku kõikjal puhast joogivett.
Inimmõju tegevus veestikule avaldub veekogudesse kahjulike ainete juhtimisel. Peamisteks reostusallikateks on tööstus ja põllumajandus. Üldisteks veeprobleemideks on:
* Riigipiire ületav veereostus.
* Asulate ja tööstusettevõtete heitveed.
* Põllumajandus, sealhulgas eriti lämmastiku ja fosfori reostus.
* Reoainete sissekanne õhust, põhjuseks paiksed ja mobiilsed reostusallikad .
* Põhjavee langev kvaliteet ja põhjavee ammutamine, mis põhjustab kasutuskõlblike põhjaveevarude nappust mõnes piirkonnas.
Reoained põhjustavad veekogudes erinevaid muutusi. See väljendub ökoloogilise tasakaalu rikkumises veekogus, kogu veekogu või vee kvaliteedi kahanemises.
Veekogu kvaliteedi langus avaldub veekogude kinnikasvamises, vee ebameeldivas lõhnas, vetikate vohamises. Veekogude kvaliteedi languse all kannatavad siseveekogud, eriti intensiivse põllumajanduse ja tööstusega piirkondades. Ökoloogilise tasakaalu saavutamine vajab pikemat ajaperioodi - see võtab aega üle 15 aasta. Üheks võimaluseks on veel sekkuda veekogude isepuhastusprotsessidesse ja eemaldada liigne taimestik ning loomastik ja põhjasetted, mille tagajärjel hakkaks ökoloogiline tasakaal kiiremini taastuma.
Veekogude reostust on püütud vältida mitmeti. Üldine reovee hulk on viimase kümnendi vältel vähenenud ligi 25% ja moodustas 1994. aastal ligi 180 mln m³ . Suurimad tööstusreostajad on põlevkivi- ja toiduainetetööstus. Traditsiooniliseks reovete puhastamise viisiks on puhastusseadmete rajamine suurematele saasteallikatele - asulatele ja tootmisettevõtetele.
Vee kaitset ja kasutamist reguleerib Veeseadus , samuti Ranna ja kalda kaitse seadus. Vastavalt Veeseaduse § 8 peavad kõik veetarbijad, kes kasutavad põhjavett üle 5 m3/ööpäevas, taotlema selleks vee erikasutusluba . 2000.a. oli Võrumaal arvel 60 veekasutusluba omavat veetarbijat, kellele kuulub 131 puurkaevu, neist 32 asub Võru linnas.
mistõttu on suurselgrootute liigilise koosseisu järgi võimalik otsustada veekogu kvaliteedi üle. Jõgede ja ojade kvaliteedi bioloogiline hindamine on odavam kui kasutada vee keemilisi analüüse. Suurselgrootute taksonoomilise koosseisu määramine on hõlbus ja efektiivne, mis võimaldab kiiresti ja suhteliselt väheste kulutustega uurida läbi palju veekogusid.
Reovee kahjulik mõju
2000. aastal juhiti loodusesse tagasi 1495 miljonit kuupmeetrit inimtegevuses kasutatud vett. Sellega viidi loodusesse 230 tonni fosforit , 2810 tonni lämmastikku, 83032 tonni sulfaate, 6281 tonni kloriide ning 39 tonni naftasaadusi. Täpsemad andmed kasutatud ning loodusesse tagasi juhitud vee kohta on esitatud 2000 a Veekasutuse aruandes, millega saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuses. Veekogude ning veekogude valgalade kaitseks on heitvee juhtimiseks tagasi keskkonda kehtestatud Vabariigi Valituse määruses veekogusse või pinnasesse juhitava heitvee kohta nõuded.
Kanalisatsiooniehitiste mõju
Valgalal paiknevatest kanalisatsiooniehitistest võib reovesi lekkida veekogudesse või põhjavette. Ühiskanalisatsiooni kasutab ligikaudu 70% Eesti elanikkonnast. Kanalisatsioonitorustiku üldpikkus on peaaegu 3280 km. Ühiskanalisatsiooniga ühendatud reoveepuhasteid on 823. Veeseaduse kohaselt on keskkonnaminister kehtestatud määrusega kanalisatsiooniehitistele esitatavad veekaitsenõuded.
Naftasaaduste mõju
Valgalal asuvatest naftasaaduste hoidmisehitistest võib avarii korral pinna- või põhjavette sattuda naftasaadusi, mis võivad toksilisuse, bioakumuleeruvate raskmetallide ja muude ohtlike ühendite sisalduse tõttu kahjustada veekogu või põhjaveekihti, hävitades veekogus loomastiku ja taimestiku ning muutes põhjavee kasutamiskõlbmatuks. Taoliste reostusjuhtumite vältimiseks on keskkonnaminister Veeseaduse alusel kehtestanud määrusega naftasaaduste hoidmisehitistele esitatavad veekaitsenõuded.
Põllumajandusest tuleva reostuse mõju
Põllumajandusehitised , siloladustamiskohad, sõnniku- ja väetisehoidlad, põhjustavad veekogude reostumist eelkõige taimetoitainetega (fosfori, lämmastiku ning orgaaniliste ühenditega). Põllumajandustootmine – maaharimine ja loomapidamine veekogu valgalal on samuti seotud taimetoitainete sattumisega pinna- ja põhjavette. Toitainete rohkus muudab veekogud eutroofseks, vähendades hapnikusisaldust vees ning kahjustades veekogu elustikku. Põhjavette sattunud nitraadid välistavad põhjavee kasutamise joogiveena . Põllumajanduse punktreostusallikatest pärineva reostuse vältimiseks on keskkonnaminister Veeseaduse alusel kehtestanud määrusega sõnniku- ja väetisehoidlatele, siloladustamiskohtadele ning nende kasutamisele esitatavad veekaitsenõuded. Reoveesette kasutamiseks ja neis sisalduvate toitainete ning raskmetallide mõju vähendamiseks on keskkonnaminister Veeseaduse alusel kehtestantud määrusega nõuded reoveesette kasutamiseks põllumajanduses, haljastuses ning rekultive
erimisel. Peale selle soovitab Veeseadus põllumajandustootjal järgida head põllumajandustava, mille kohased tootmisvõtted ja tootmisviisid on keskkonnale ohutud .
Mõnedes piirkondades on põllumajandusliku tootmise tagajärjel veekogud ja põhjavesi muutunud reostusele tundlikuks. Nendes piirkondades on vee bioloogiliste toitainete sisaldus selline, mis on põhjustanud või võib põhjustada veekogude eutrofeerumise ning põhjavee kõrge nitraadisisalduse, edasise intensiivse tootmise jätkudes. Samuti loetakse tundlikuks neid pae- ja karstialasid, kus põhjavesi on vähe kaitstud. Põllumajanduslikule reostusele tundlike piirkondade kaitseks määratletakse Veeseaduse alusel Eestis nitraaditundlikud alad. Nendel aladel on sõnniku ja mineraalväetiste kasutamine piiratum ning arvesse tuleb võtta erinõudeid, mis on täpsustatud Veeseaduses ning nitraaditundlike alade kaitseeeskirjas. Nitraaditundlikud alad ning nende kaitseeeskirjad kehtestab Veeseaduse alusel Vabariigi Valitsus. Kitsenduste kompenseerimiseks, mis tulenevad nitraaditundliku ala kaitseeeskirjast vähendatakse neil aladel maamaksumäära.
Ohtlike ainete mõju
Valgalalt võib veekogudesse ning põhjavette sattuda ka palju teisi aineid, mis võivad kahjustada ning tekitada reostust veekogudes ja põhjavees. Paljud sellised ohtlikud ained võivad oma mürgisuse, püsivuse või bioakumulatsiooni tõttu põhjustada ohtu inimeste tervisele, kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme. Sellised ohtlikud ained on kasutuses näiteks taimekaitsevahendites, neid hoitakse kemikaalide hoidlates, neid võib esineda erinevates seadmetes ning neid kasutatakse paljudes tööstuslikes tootmisprotsessides. Keskkonnaministri määruse alusel on kinnitatud ohtlike ainete nimistud, mis jaotavad need ained kahte nimistusse. Nimistu 1 sisaldab selliseid aineid, mille veeheidet või sattumist vette peab vältima ning nimistu 2 selliseid, mille veeheidet või sattumist peab piirama. Ohtlikke aineid sisaldavat veeheidet võib lubada ainult vee erikasutusloa alusel.
Olulisemad vee kaitset käsitlevad õigusaktid:
Veeseadus § 20-35
Ranna ja kalda kaitse seadus
Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadus
Ohtlike ainete piirnormid pinnases ja põhjavees
Veelubade andmise ja tühistamise kord
Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord
Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele ja mineraalväetiste, sõnniku ning silomahla kasutamise ja hoidmise nõuded
Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise kord
Reoveesette põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel kasutamise eeskiri
Veekaitsenõuded maaparandussüsteemide ehitamisel ja ekspluateerimisel
Veekeskkonnale ohtlike ainete nimistud 1 ja 2
Põhjaveeuuringute litsentsi väljaandmise kord
Põhjavee uurimise, kasutamise ja kaitse kord ning puurkaevude projekteerimise, puurimise , konserveerimise ja likvideerimise kord
Veehaarete ja kalda kaitse
Joogivee võtmiseks moodustatakse joogivee võtmise koha ümber sanitaarkaitse ala. Maa- ja veeala , mis ümbritseb joogiveevõtu kohta peab olema kaitstud, kuna reostus või veekogu ja põhjaveekihti kahjustav tegevus selles piirkonnas võib kiiresti ning oluliselt mõjutada joogiveevõtu kohast võetava joogivee kvaliteeti. Sanitaarkaitsealadel on majanduslik tegevus keelatud ning seal tohivad viibida ainult keskkonna järelevalvega, seirega, tervisekaitsega, veehaarde teenindamisega ning hooldamisega seotud tööülesandeid täitvad isikud. Samuti on veehaarde sanitaarkaitsealal keelatud maavarade kaevandamine.
Põhjavee kasutamise puhul joogiveena tuleb moodustada puurkaevu ümber 50 m ulatuses sanitaarkaitseala. Seisuveekogude puhul on sanitaarkaitseala kogu veekogu akvatoorium ning seda ümbritsev 90 m laiune kaldavöönd. Veehaarde sanitaarkaitsealade moodustamise ja projekteerimise kord on kehtestatud keskkonnaministri poolt. Veehaarde puurkaevu või puuraugu rajamine, konserveerimine või likvideerimine toimub vastavalt keskkonnaministri kehtestatud korrale. Ehitiste rajamisel, mis võivad mõjutada põhjavee seisundit tuleb tagada vee kaitse reostuse ja liigvähendamise eest ning kindlustada joogiveevarustus, arvestades teiste maaomanike ja veekasutajate huve.
Veekogu põhja ning kallaste kasutamisel ehitiste rajamiseks või maa-ainese kaevandamiseks tuleb tegevusi korraldada nii, et vesi, vee- elustik ega veekogu kaldad ei kahjustuks.
Veekogu kaitseks ning veekogu kallaste kaitseks on moodustatud veekaitsevöönd veekogu kaldalal, mis väldib hajureostuse mõju ning veekogu kallaste uhtumist. Veekaitsevööndi ulatus ja kitsendused veekaitsevööndis on määratus Ranna ja Kalda seaduses.
Ükski maaomanik , maavaldaja ega veekasutaja ei tohi põhjustada üleujutust, kalda tammi ega muu rajatise purunemist, maa soostumist, pinnase erosiooni ega maanihet.
Järved
Jõed
Veelahkmed jagavad Eesti jõed nelja vesikonda : Narva- Peipsi vesikond , Soome lahe vesikond, Liivi lahe vesikond ja Saarte veekogud. Kolme vesikonna – Narva- Peipsi , Soome lahe ja Liivi lahe vesikonna jõed saavad alguse Pandivere kõrgustiku laialdase karstiala nõlvadelt.
Eesti geograafilisest asendist ja looduslikest tingimustest tuleneb terve rida nii jõgede morfomeetria kui veevarude jaotumise iseärasusi.
Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe. Äravool moodustub põhiliselt vabariigi territooriumil. Veevarude killustatus väikesteks veekogudeks ja ebaühtlane jaotumine piirab nende kasutamise võimalusi. Madalveeperioodi suhteliselt väikesed, tihti ka nullilähedased miinimumvooluhulgad mõjutavad jõe kasutamist asulate veega varustamisel, hüdroenergia tootmisel, vihmutusvee võtmisel ja heitvee eesvooluna. Veevarude killustatuse kõrval on pinnaveele omane ka ebaühtlane levik. Suhteliselt veevaesem on Põhja-Eesti. Samas on Eesti tööstus koondunud just sinna.
Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine tihedus on 0,23 km/km2, seejuures Liivi lahe vesikonnas 0,27 km/km2, Soome lahe vesikonnas 0,22 km/km2, Narva-Peipsi vesikonnas 0,23 km/km2 ja saartel 0,11 km/km2. Kõige hõredam - 0,05 km/km2 – on vetevõrk Pandivere kõrgustikul, sest pinnas on karsti tõttu väga hea läbilaskevõimega ja ei soodusta vooluvetevõrgu kujunemist. Pandivere kõrgustiku võlvil puudub vooluvesi 1375 km2 suurusel maa-alal.
Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi – 162 km, siis Pärnu jõgi – 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja , Kasari, Keila ja Jägala jõgi.
Jõgesid, mille valgala on üle 1000 km2 on 15, kusjuures Narva jõe kogu valgala on suurem Eesti Vabariigi territooriumist. Peaaegu tervikuna Eestis paikneva Emajõe valgala moodustab Vabariigi pindalast 22%.
Jõgede pikiprofiili kuju on Soome lahe vesikonnas ja saartel astmeline, ülem- ja keskjooksul on lang väike, alamjooksul suur. Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände. Suudmealal on lang väiksem neil jõgedel, mis voolavad sügavates kvaternaarieelsetes orgudes (Vääna, Pirita , Valgejõgi jt.). Liivi lahe vesikonna jõgede pikiprofiil on sujuv . Nende lang väheneb suudme suunas. Narva-Peipsi vesikonna jõed on territooriumi põhja- ja lõunaosas erinevad. Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavate jõgede suurim langus jääb nende ülem- ja keskjooksule. Pandivere kõrgustikult Peipsi järve voolavad jõed on astmelise pikiprofiiliga, põhiline langus on kõrgustiku piires. Saartel on vähese languga väikesed jõed ja ojad.
Eesti suurima langusega jõgi on Piusa, mille lähte ja suudme absoluutse kõrguse vahe on 208 m. Suurim lang on Soome lahte suubuval Mustojal 3,5 m/km, väikseim Emajõel 0,04 m/km, kus langus 100 km kohta on kõigest 3,7 m.
Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste valgala piiride erinevus.
Hüdroloogia-vaatlusvõrk Eesti jõgedel ja järvedel moodustati 20ndatel aastatel. Eesti jõgede äravoolu iseloomustamisel on võimalik kasutada üle 70 aasta pikkusi vaatlusridu. Käesoleval ajal toimuvad vaatlused Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi korraldusel 40 jaamas .
Keskmine äravoolumoodul on 8,2 l/s 1 km2. Veerikkaid jõgesid on Eestis vähe. Ainult 13 jõel on aasta keskmine veehulk üle 10 m3/s (ITK). Veerohkuselt on esikohal Narva jõgi. Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome lahte, 43,6% Liivi lahte, 33% Peipsi järve ja Narva jõkke ning 0,3% Venemaale ja Lätisse.
Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik . Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi. Kevadine suurvesi algab märtsis ja saavutab tipu aprillis . Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (samuti v.a Narva ja Emajõgi). Sügisese äravoolu tipp langeb novembrikuusse. Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini. Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne.
Eesti veekogud on mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajandusest pärinevast hajureostusest tulevatest toitainetest. Põhja- ja Kirde-Eestis lisandub suurtööstuse heitvee mõju, mis ohustab tõsiselt rannikumerd. Veekogude seisund sõltub otseselt reovee puhastamise tõhususest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Viimasel aastakümnel on Eestis toimunud olulised muutused. Majanduse langus, muutused tööstuse korraldamisel ja olmes tarbitava vee osas on kaasa toonud veekeskkonnale avalduva surve vähenemise (ITK). See on soodsalt mõjunud nii jõgedele, järvedele kui merele .
Veekogude majandamise korraldamise lihtsustamiseks on otstarbekas liigitada veekogud vastavalt veekvaliteedile. Jõgede ja järvede liigitamise aluseks on Euroopa Liidu Veepoliitika Raamdirektiiv 2000/60/EÜ, mille põhjal on koostatud keskkonnaministri 2001. a 22. juuni määrus nr 33 “Pinnaveekogude veeklassid, veeklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning veeklasside määramise kord” (RTL 2001, 81, 1108). Määruse kohaselt jagatakse jõed ja järved vee keemilise koostise alusel viide kvaliteediklassi, mis peegeldavad veekogu vee kvaliteedi kõrvalekallet looduslikest tingimustest. Euroopa Liidu Vee Raamdirektiivi järgi peab aastaks 2010 pinnavee kvaliteet olema hea ehk vastama viieklassilise süsteemi järgi II klassi nõuetele. Jõevee kvaliteedi hindamise aluseks on nõue, et 90%-l kõikidest võetud proovidest peab määratava aine sisaldus vastama klassi piirarvule.
Lähtudes eelnimetatud määruses esitatud keemiliste näitajate piirsisaldusest ning jõgede ja järvede riikliku seire andmetest, võib öelda, et Eesti jõgede ja järvede veekvaliteet on hetkel rahuldav (ITK, Seiremonitor).
Jõgede vee bioloogilis-keemilist kvaliteeti jälgib Zooloogia ja Botaanika Instituut ja lisaks veel põhjaloomastikku eriprogrammi alusel Võrtsjärve Limnoloogiajaam. Keemilist veekvaliteeti seiratakse Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika Instituudi juhendamisel 42-l jõel 58-s lävendis, määrates 6 kuni 12 korda aastas üle 20 keemilise näitaja (ITK, Seiremonitor).
Kasutatud kirjandus:
Internet , www. neti .ee