Itaalia (2)

ITAALIA

VABARIIK

Koostaja: Helen Pihlak

Õpetaja: Ene Lüüs
Kool: Avinurme Keskkool
Klass: 10.
Itaalia on mänginud Euroopas tähtsat rolli alates roomlaste üle 2000 aasta tagusest võimsast impeeriumist. Kuulus saapakujuline maa jaotub kaheks väga erinevaks pooleks. Põhja-Itaalias on heal tasemel väga erinevat tüüpi tööstused ja põllumajandus. Kaunid linnad nagu Veneetsia, Firenze ja Rooma meelitavad turiste kogu maailmast. Lõuna-Itaalia on põhjaga võrreldes vaesem ja vähem arenenud, kliima on soojem ja kuivem , maa vähem viljakas.
Keel itaalia
Pealinn Rooma
President Giorgio Napolitano
Peaminister Silvio Berlusconi
Pindala 301 230 km²
Rahvaarv (2005) 58 103 000
Rahvastiku tihedus 192,8 in/km²
Iseseisvus 17. märts 1861
Rahaühik euro (EUR)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Riigihümn Fratelli d' Italia
Usund Katoliiklus
Üladomeen .it
Maakood 39
Itaalia Vabariik on riik Euroopas.
Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid . Itaaliale kuuluvad Sitsiilia , Sardiinia ja hulk väiksemaid saari .
Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.
Itaalia on G8 liige ja Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutajaliige (1957).

Riigikord

Itaalia on unitaarne vabariik. Itaalia Vabariik loodi 2. juunil 1946 korraldatud referendumiga. Konstitutsioon kuulutati välja 27. detsembril 1947 ning jõustus 1. jaanuaril 1948.
Presidendi valib 7 aastaks parlamendisaadikutest ja maakondade esindajatest koosnev valijatekogu (see on pigem auamet).
Valitsust juhib peaminister ning tema kabinet, mis on valitud parlamendi 322-liikmelisest Senatist ja suurema mõjujõuga 630-liikmelisest Saadikutekojast 5 aastaks.

Valimised

• 2006. aasta Itaalia parlamendivalimised
  
• 2008. aasta Itaalia parlamendivalimised
  

Loodus

Itaalia on Euroopa mandriosast kaugele Vahemerre ulatuv poolsaar. Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid. Nendest lõunasse jäävad sügavad orud, kus asuvad Itaalia suurimad järved (Garda järv, Como järv, Lago Maggiore). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid. Piki kogu Itaaliat poolsaart kulgevad Apenniinid . Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia. Enamik tasasest asub Po orus piki idarannikut.
Lõunas asetseb seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas kaks kuulsat vulkaani Vesuuv ja Etna. Sageli esineb maavärinaid.

Kliima

Põhja-Itaaliat iseloomustavad külmad Alpi talved ja sajused suved , Po madalikul valitseb parasvöötme mandriline kliima: suved on kuivad, talved niisked ja külmad. Apenniini poolsaarel ja saartel valitseb lähistroopiline, pika kuuma ning kuiva suve ja pehme sademerikka talvega kliima. Jahedama ilmaga võib sadada ka lund; Calabrias on talviti piisavalt lund ka suusatamiseks ja see paikkond on tuntud kui "Calabria Šveits". Itaalias on kliima mitmekesisus tingitud territooriumi pikisuunalisest väljavenitatusest. Keskmised temperatuurid kõiguvad 11 °C ja 19 °C vahel.
Alpide eelmäestikes puhub talvel sageli kuiv ja soe föön, Triestes külm boora, mis mõjutab Aadria merehoovusi ja põhjustab Veneetsias mõnikord üleujutusi. Lõuna-Itaalias suvel kuiv ja kuum Sahara kõrbest pärit siroko, mis toob endaga kaasa liivatolmu.
Vihmad algavad enamasti oktoobri lõpus. Foggia piirkond kannatab madalaima sademetehulga all, keskmiselt 460 mm, Sitsiilias on suurim sademetehulk : 1520 mm.

Haldusjaotus

Itaalias on 20 maakonda , mis omakorda jagunevad 93 provintsiks.

Abruzzo maakond

Apuulia maakond (Puglia)

Basilicata maakond

Calabria maakond

Campania maakond

Emilia Romagna maakond

Friuli- Venezia Giulia maakond

Lazio maakond

Liguuria maakond

Lombardia maakond

Marche maakond

Molise maakond

Piemonte maakond

Sardiinia maakond (Sardegna)

Sitsiilia maakond (Sicilia)

Toscana maakond

Trentino-Alto Adige maakond

Umbria maakond

Valle d'Aosta maakond

Veneto maakond

Rahvastik

Enamik Itaalia rahvastikust elab põhjas, peamiselt Po jõe orus ja selle ümbruses, mis on koduks üle 25 miljonile inimesele. Enamik siinseid inimesi on kõrge elatustasemega. Lõuna-Itaalia on palju agraarsem, linnad on väiksemad ja elu on tihti palju raskem.

Religioon

87% Itaalia elanikest identifitseerib end rooma-katoliiklastena. Põhja-Aafrikast lähtuv immigratsioon on kasvatanud Itaalia moslemite kogukonna 1,4%-ni elanikkonnast.

Majandus

Itaalia majandus sai ränga hoobi Teise maailmasõja tagajärjel. Peale sõda ehitati majandus aga Marshalli plaani toel uuesti üles ning alates 1950–ndatest aastatest kuulub Itaalia maailma tugevaimate tööstusriikide hulka.
Põllumajandus ja maakasutus
Po jõe org on Põhja-Itaalias asuv lai tasandik . Siia on koondunud riigi kõige viljakamad mullad , siin kasvatatavatest teraviljadest on tavalisemad nisu ja riis . Viinamarju kasvatatakse veini jaoks kõikjal Itaalias. Suurel osal Lõuna-Itaaliast tuleb saakide kindlustamiseks maid niisutada. Seal, kus on vett külluses, kasvatatakse tsitrusvilju, oliive ja palju erinevaid tomatisorte.

Loodusvarad

Itaalia on loodusvarade poolest vaene. Enamus ressursse imporditakse. Peamised loodusvarad on kivisüsi, elavhõbe, tsink , potas, marmor , asbest, pimss, püriit, maagaas.

Väliskaubandus

Peamised kaubanduspartnerid on Saksamaa, Prantsusmaa, USA, Suurbritannia , Holland ja Belgia. Enamusel aastatel ületab import ekspordi tänu energia ja loodusressursside impordivajadusele. Seda kaubandusdefitsiiti tasakaalustavad turistide poolt Itaalias tehtud kulutused.
Umbes neljandik Itaalia väliskaubandusest toimub Euroopa Liidu siseselt.

Transport

Itaalias ehitati 1920–ndatel aastatel maailma esimesed kiirteed – autostradad
Tööstus
Tööstus on koondunud põhja. Itaallaste jaoks on tähtis disain ja nad on uhked oma elegantselt kujundatud mööbli, riiete ja kingade üle. Kuigi paljud ettevõtted on väikesed, on nad efektiivsed. Itaalia on maavarade poolest vaene ja peab autode, mootorite ja teiste kõrgtehnoloogiliste toodete jaoks tooraine importima.
ITAALIA AJALUGU
Keskaeg
Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik palus abi frankidelt, et ajada välja langobardid ; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.

Lõuna- ja Kesk-Itaalia

11. sajandil oli Lõuna-Itaalia kolme kultuuri — katoliikliku läänekristluse, ortodoksse idakristluse ning araabia maailma kokkupuutepunkt. Apenniini poolsaare lõunaosa kuulus formaalselt Bütsantsile, Sitsiilia oli jagunenud moslemiriigikeste vahel. Aastatel 1071–1130 ühendasid normanni päritolu hertsogid Sitsiilia ja Apenniini poolsaare lõunaosa oma valitsuse alla. Sitsiilia kuningriik keskusega Palermos oli paljurahvuseline seni, kuni Friedrich II asustas moslemid ümber Lucerasse. Ka riigi kese kandus samal ajal mujale: uuteks pealinnadeks said Foggia ning Napoli. Friedrichi surmale järgnenud segaduste järel läks võim 1266 Anjou ja Provence'i hertsogile Charles'ile. Eeskätt sisserände tõttu oli kuningriik selleks ajaks peaaegu puhtalt katoliiklik. Viimased moslemid orjastati aastal 1300. 1282. aasta Sitsiilia ülestõusu (Sitsiilia õhtumissa) tulemusel eraldus Anjoude valitsuse alt Sitsiilia. Saare kuningaks valiti Aragóni kuningas Pedro III (Sitsiilias Pietro I). Tekkinud kahe kuningriigi vahel jäid suhted mitme sajandi vältel pinevaks.
11. sajandi algul domineerisid nii Sitsiilias kui Kalaabrias kreeka ja araabia keel. Kreeka asustus Apenniini poolsaarel pärineb juba Magna Graecia perioodist, Bütsantsi valitsuse ajal 10.-11. sajandil oli kreeka keele mõju ja tähtsus väga suur. Sitsiilias tõi järgnev normannide võim kaasa isegi kreeka kogukondade tugevnemise. Paljud moslemid kreekastusid, Kalaabrias ja Sitsiilias kreeka keele tähtsus aga langes. Koos moslemi elanikkonnaga hääbus ka araabia keel. 14. sajandist alates domineeris kogu Itaalias rahvaladina keel, praeguse itaalia keele eellane. Araabia keel säilis mõningal määral vaid juudikogukondades.
11.-13. sajandil arenes ja kindlustus Kirikuriik keskusega Roomas. Paavstid pidasid Apenniini poolsaare keskosa "Peetruse päranduseks" (Patrimonium Petri ): maadeks, millele kirikul oli ainuõigus. Selle väite juriidiliseks aluseks oli Constantinuse kingitus: dokument, mille järgi Rooma keiser Constantinus I oli andnud kõrgeima võimu impeeriumis paavstile. (Renessansiajal tõestati, et see oli võltsing.) Seega seisis paavsti võim keisrist kõrgemal. Võimu ja maade jagamine põhjustas pidevaid sõdu Saksa-Rooma keisritega. Paavstid liikusid oma valdustes palju ringi, resideerusid paljudes linnades ning osalesid kohapeal valitsemis- ning usuasjade korraldamises. See aitas valdusi konsolideerida.
Sardiinia seisis 11. sajandi algul edukalt vastu moslemite rünnakutele. Endise Bütsantsi valdusena domineeris seal kreekakatoliku usk, järgnevate sajandite jooksul muutus valitsevaks roomakatoliiklu.s Poliitiliselt läks Sardiinia 12. sajandil Pisa mõju alla kuni aragonlaste vallutuseni 1323-1325. Saar oli Pisa linnale väga oluline sissetulekuallikas: enne aragonlaste sissetungi täitis maa kuni kolmandiku linna eelarvest. Tänu kaubandusele arenesid kiiresti linnad. 14. sajandi algul oli Cagliaris 10 000 elanikku.

Põhja-Itaalia

11. sajandil kaotas Põhja-Itaalias asuv Itaalia kuningriik praktiliselt igasuguse teovõime ning tegelik võim kandus linnadele. Esialgu said kuninga esidajaks linnades asunud piiskopid. Sajandi lõpust alates hakkasid linnade mõjukad isikud piiskoppe kõrvale tõrjuma. Tekkisid linnkommuunid, kus ainuvalitsejat asendas aristokraatlik demokraatia. 13. sajandi jooksul omandasid aristokraatide kõrval olulise rolli gildid. Niisuguseid linnkommuune nimetati societas populi või Popolo. Keskvõimu puudumisega kaasnesid konfliktid nii linnade vahel kui sees, ühise vaenlase korral võisid linnad aga ka omavahel liituda. Tuntuim niisugune liit oli 1167 asutatud Lombardia Liiga. Fraktsioonide tasakaalustamiseks loodi hiljem linnadele suurte volitustega linnapea (podesta) ametikoht. Podesta erapooletuse tagamiseks valiti ta sageli väljastpoolt, ka tema ametiaeg oli lühike, tavaliselt kuni aasta. 13. sajandi lõpuks läks võim linnades enamasti ühe vanema (signori) kätte. Mõnikord toimus see evolutsiooni tulemusel (näiteks Scotti Piacenzas või della Scala Veronas), mõnel pool aga pika võimuvõitluse järel (Viscontid Milanos).
11. sajandil kasvas Itaalia linnade roll Vahemerel. Rekonkista , ristisõdade ning moslemite vastu peetud muude sõdadega seoses oli vaja vedada nii sõjamehi kui varustust. Nii said Veneetsia, Genua ja Pisa kaupmehed lisaks heale teenistusele ka arvukalt privileege paljudes Vahemere linnades. Nii valitsesid Vahemerd ning kaubateid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Bütsantsi ning Lääne-Euroopa vahel 12. sajandi lõpust alates Itaalia linnad. Kolme linna omavahelises rivaalitsemises jäi Pisa aastal 1284 Meloria merelahingus alla, Pisa sadam muutus aga üha olulisemaks kiirelt kasvavale Firenzele. Olulisimad tolle aja Vahemere laevatüübid oli kitsas ning kiire, aerude jõul liikuv galeer ning laiemad ja aeglasemad purjede jõul liikuvad kaubalaevad. Suuremad laevad olid üle 30 meetri pikad ning veeväljasurvega üle 1000 tonni. Sel ajal võeti kasutusele magnetkompass ning endisi külgedel asuvaid tüürmõlasid asendav ahtris asuv tüür. Riskantne, aga tulus meresõit aitas kaasa linnade majanduse arengule. Kallist kaubareisi rahastati sageli hulgakesi (commenda), tekkisid pangad ning riskide vähendamiseks kindlustus, arenes rahvusvaheline kaubandusõigus. Nii sai Põhja-Itaaliast tolle aja Lääne-Euroopa kõige jõukam ja arenenum piirkond.
Külaelu koondus kiriku ümber. Piirkondlikku ühtekuuluvustunnet aitasid tugevdada tähtpäevad, usutalitused, tööd ja muu vastastikune abi ning ühine vastuhakkamine võõrastele. Linnade jõukus ei tähendanud aga linnade tagamaade jõukust. 13. sajandi jooksul kasvasid kiiresti külakogukondade maksud , linnadele tuli anda soodsat laenu, maksta külades viibivate ametnike tasu ning osaleda sõjaväe- ja tööteenistuses. Sageli määrasid linnad põllumajandussaadustele enda jaoks soodsad hinnad. Majandusraskused sundisid külasid müüma ühisvalduses olevad karjamaad ja metsad , mida just vaesem rahvas enne kasutas. Sajandi lõpul olid paljud maapiirkonnad niivõrd vaesunud , et ei suutnud enam makse maksta. Kõige hinnatum vili oli nisu, kasvatati ka otra , kastaneid, oliive ja viinamarju.

Eluolu

Enne linnade kiirest kasvust tingitud ruumipuudust olid majad Itaalias valdavalt ühe-kahekordsed. Ülemist korrust kasutati eluruumide ja alumist panipaigana. Majades võis olla köök, linnades kasutati aga ka ühiskööke. Asju oli kodudes meie mõistes vähe: natuke mööblit, riideid , savinõud, tööriistad... Metallanumad ja klaas olid kallid. Rikastel võis olla ka siidriideid, hõbeehteid ning relvi.
12. sajandist on andmeid võimude püüetest hoida linnades puhtust. Näiteks oli Palermos munitsipaalprügimägi, Perugias ja Umbrias ehitati veevärk ning Friedrich II püüdis piirata loomaraibetega levivaid nakkusi. Suremus oli keskajal suur, enne 10-aastaseks saamist suri kuni pool lastest ning paljud kannatasid raskest füüsilisest tööst tingitud tervisehädade käes. Üllatavalt palju esines skorbuuti.
Lihtrahvas sõi leiba, aed- ja juurvilja ning piimasaadusi, liha sai endale lubada vaid pidupäevadel. Vein oli aga kõigile kättesaadav: hinnanguliselt tarvitati 15. sajandil Bolognas 200 liitrit veini inimese kohta aastas.
Keskaja vältel vähenes naiste abiellumisiga, sest noortele naistele oli vaja anda vähem kaasavara . Kõrge suremuse tõttu linnaperedes jõudis vähe lapsi täiskasvanuikka. Näiteks oli kolmandikes Genova peredes vaid üks laps. Pärijad, pärandus ning selle jagamine oma ja kasulaste vahel oli maaomandil põhinevas sotsiaalkindlustuseta ühiskonnas ääretult oluline. Ka sugukonnaa ning suguvõsa au peeti ülimalt oluliseks. 11. sajandil hakkasid levima perekonnanimed, algul aadlisuguvõsadel esivanema või päritolukoha järgi, hiljem ka teistes jõukates peredes.
Esimesed ülikoolid Itaalias (ja üldse maailmas) asutati Bolognas 12. sajandi lõpul, Padovas aastal 1222 ning Napolis 1224, juba enne aastat 1000 eksisteeris Salernos meditsiinikool . Kaupmeeste hulgas oli levinud kirjaoskus rahvaladina keeles, ilukirjanduses valitses ladina keel.
Uusaeg
Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud võistelda suurvõimudega: 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.
19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.
1922 tulid võimule fašistid.
Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.
Itaalia kirjanikud :

• Giovanni Boccaccio , 1313–1375
  
• Arrigo Boito
  
• Dino Buzzati, 1906–1972
  
• Italo Calvino
  
• Dino Campana
  
• Giosuè Carducci, 1835–1907
  
• Dante Alighieri, 1265– 1321
  
• Grazia Deledda
  
• Umberto Eco (1932–)
  
• Dario Fo
  
• Bono Giamboni
  
• Giovannino Guareschi
  
• Primo Levi
  
• Valerio Magrelli (1957–)
  
• Filippo Tommaso Marinetti
  
• Eugenio Montale
  
• Elsa Morante (1918–1985)
  
• Alberto Moravia (1907–1990)
  
• Pier Paolo Pasolini
  
• Francesco Petrarca
  
• Luigi Pirandello (1867–1936)
  
• Salvatore Quasimodo
  
• Giuseppe Ungaretti