Lydia Koidula L. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Isamaluule kirjutamisele ajendas teda eesti rahvuse võitlus oma õiguste ja kultuuri eest. Kuidas väljendub Koidula luules armastus oma kodumaa vastu? Ta tunnetab enda kokkukuuluvust isamaaga nii kurbuses kui rõõmus. Ta tunneb isamaa valu. Su valu südames mul keeb, Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, (,,Mu isamaa on minu arm") Pöörates pilgu minevikule, leiab ta raskeid kannatusi, kuid samas ootab ta head ja helget tulevikku. Ja ahelas sa ennast väänsid, Ja orjaikkes ohkasid,
Kenno Mardi 10.C Isamaa, see on koht, kus avasin silmad ja koht, kus sulen silmad Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma.
Koidula põhiliseks luulezanriks on isamaaluule. Tema isamaaarmastus lasi tal luua erakordseid isamaalisi luuleteoseid, mida tunneme ka tänapäeval. Lydia Koidula isamaaluules on väga loomuomane romantilisus ja erinevate abstraktsete sõnade kasutamine. Tema tuntuim luulekogu ,,Emajõe ööbik" koosned suurel määral just isamaalistest luuletustest. Koidula luuletuses ,,Mu isamaa on minu arm" väljendab kirjanik kokkukuuluvust oma isamaaga. Koidula räägib sellest, milliseid tundeid tekitavad temas kodumaa rõõmud ja mured, milleni ta ise oleks võimeline isamaa heaks minema. Luuletuse lõpus on ka Koidulale omast loodusearmastust: ,,Su linnud und mul laulavad, mu põrmust lilled õitseta, mu isamaa". Luuletaja räägib ka oma luuletustes rahva minevikust ning leiab sealt raskeid kannatusi ja valu mis kõik on võõrad vallutajad meile toonud. Parimaks näiteks on kindlasti ,,Mu isamaa, nad olid matnud"
Juhan Liiv-Isamaaluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. "Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma.
Isamaalisus enne ja nüüd Isamaa ja emakeel on olemas kõigil, kuid kas nendest peetakse lugu? Usun, et enamik rahvast teeb seda, aga leidub ka reetureid, kes lihtsalt hülgavad kõik, mis seostub meie isamaaga ehk Eestiga. Sajandeid tagasi, kui sõime aganaid ja meist aeti välja paganaid, oli meil soov luua oma Eesti riik. Paraku jäi puudu ressursist ja piisavalt tugevast isikust, kes oleks aidanud kehtestada ühtse korra ning võimu. Nii olime, isamaalisus hinges, kuid mitte tegudes. 23. veebruaril 1918. aastal Pärnus, Endla teatri ees kuulutati välja Eesti Vabariik. Presidendiks sai Konstantin Päts. Paraku tundub mulle, et riik oli liiga
kirjutamine läbi kaunite sõnapaaride. Mitte igaühele Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgestu kuulda, armastada palavalt isamaad, kannatada temaga. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. Kas olete näinud? Kas olete näinud laeva, mis mastita? Kas olete näinud laeva, mis tüürita? Kas olete näinud, mis meestel on südames, kui meri käib keeru ja sadam on silma ees ja sisse ei saa!
pühendunud Eestimaa ,,hoidmisele südame lähedal", samuti ka looduse veetluse esiletoomisele. Eestimaalt lahkumine tõi Koidulale piinava tunde südames, mis väljendub tema luules. Luules väljendub südantlõhestav soov naasta kallile kodumaale. See tunne areneb pideva hooga ajal, kui naine viibis võõral maal. Juhan Liiv kaasab tihti isamaalisse luulesse peale kodumaa ka väliseid teemasid. ,,Ma neidu armastasin" on Juhan Liiv võrrelnud neiu armastust isamaaga, kus mõlemail ,,polnudki midagi kosta, vist vaikisid lootuseta". Nendes ridades andis Liiv vähe lootust oma armastusele, olles otsesõnaliselt pettunud oma isamaaski. Kurbus ja meeleheitlikkust leiab Liivi luules veelgi: ,, Jätke mind, jätke mind, / ei mul rahu leia rind, / olen õnnetuse-lind, / isamaa, pean kalliks sind. / ... / olen õnnetuse lind. / ... / ei mul rahu leia rind!" Siin peab Liiv isamaad kalliks, olles pettunud hoopiski iseendas. ,,Ma neidu armastasin,
,,Lauljaga" üritab ta anda märku eesti keele olemasolust ja seab keele esikohale. Kuigi Peterson peitis vihjed luuletustesse, üritas ta siiski õhutada maarahvast üles, võitlema oma maa, keele ja soo eest. Võitlus oma keele ja maa nimel algas juba siis kui Jaak oli pisikene poiss, külastades esimest korda oma isamaad, vaadates kõrgeid kuuselatvu. Kõik need pikad jalutuskäigud Tartust, Riiga ja Riiast Tartu, lähendasid Petersoni oma isamaaga. Peterson pidi tegema otsuse, kuhu maailma ta kuulub, kas talupojamaailma või tõeotsingute - ja teadusemaailma. Uhke ja sünge maarahvalaulja tegi oma otsuse. See amet oli talle määratud ja siia ta kuulus, see oli tema saatus. Eesti keel oli tema saatuseks. Leidsin ühe õpilase kirjutatud teose, kus oli öeldud järgmist ,, Mis on eesti keel? Kaunis. Kes seda ei märka, pole eestlane. Mis tähtsust on keelel, kui seda keegi ei kasuta. Ei rääkimiseks
väsind väljade, üle halli kõrre tume sügise. Kajakate kisa rannaäärsel veel osa neist on lennus, teine kaljudel. Juhan Liivi samastab oma saatust Eesti tolleaegse raske olukorraga. Ta elab ühte oma isamaaga ja kujutab selle kannatusi ka omaenese piinadena. Isamaale Juhan Liiv Mina kõndisin kurba rada, kurba rada kõndisin ma; muresid mul mitusada - oh kuis mahajäetud ma! /.../ Ma neidu armastasin,
Ühiskondlikud mõjud luuletajale ja tema loomingule Bernard Kangro ELU ● Sündis 1910. aastal Võrumaal Vana-Antslas talupoja perekonnas. ● 1929. aastal astus Tartu ülikooli filosoofia teaduskonda. ● Ta kujunes professor Gustav Suitsu lemmikõpilaseks. ● 1941-1943 oli Tartu Ülikooli õppejõud. ● 1944. a septembris põgenes Soome kaudu Rootsi. Kangro ei tundnud end pagulasena, sest ta läks ära vabatahtlikult. ● Rootsis töötas mitmetel ametikohtadel, kuni 1950. aastal asutas ajakirja “Tulimuld” ja hakkas selle toimetajaks. ● 1951. aastast sai temast Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse direktor, kellena ta töötas surmani. ● Suri Lundis 1994. aastal. HUVITAVAD FAKTID ● Kangro on mitmeid kordi ise rõhutanud, et tõenäoliselt pole keegi kirjutanud rohkem kirju kui tema. 1990. aastal arvab ta neid kokku olevat üle 50 000. ● Ta on toonud kirjandusse sonettnovelli mõiste. Need on proo...
nad oluliseks jõuda Soomega samale tasemele. Eesti rahva vabaduse ja julgeoleku tugisammas on lai ja jõukas keskklass ning ühiskonnakorraldus, mis väärtustab indiviidi panust, eraomandit, ettevõtlikkuse ja innovatsiooni propageerimist ja mis hoolib iga inimese käekäigust. Erilist rõhku peab pöörama uute ja väärtuslike kaupade ning teenuste tootmise suurendamisele. Taotlevad aktsiiside vähendamist, sest see viib raha teistesse riikidesse. Sarnaselt Isamaaga pooldab ka Reformierakond tööjõumaksude vähendamist. Tähtsal kohal on ettevõtluse igakülgne arendamine. Soosib rahvusvahelistumist ning tugevat koostööd EL, NATO ja teiste organisatsioonidega. Huvitav punkt 2019. a valimisprogrammis on üleminek ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile, mis kaasaks palju rohkem vene keelt kõnelevaid töökäsi turule. Analüüsis põhinen Reformierakonna 2015. aasta ning 2019. aasta valimisprogrammile
isamaa vastu. Lugedes nende luuletusi kodumaale, on ridade vahelt mõistetav, et see mida nad neid salme kirjutades tundsid on arvatavasti armastus, kuigi kumbki neist - ei nais- ega meespoeet - seda sõna kõne all olevates luuletustes ei kasutanud. Kuna Koidula oli romantismi esindaja, on tema luuletused väga tundelised ja ei kujuta tihtipeale tegelikkust. Koidula küsis kodumaalt, kui oma healt sõbralt ,,Ja tihti siiski leian/ su silmis pisarad?", ta kõneles isamaaga ja lohutas teda, kui lähedast. Liiv realistina kirjutas sellest, mida ta nägi, tuues välja selle, mida oluliseks pidas. Sõites rongiga, kirjutas ta luuletuse ,,Eile nägin ma Eestimaad", kus mainib pealiskaudselt paiku ning muud tavapärast, ilma neid ilustamata. Mõlemad on sisse toonud enda luulesse surma. Liiv näitab oma suhtumist, kirjutades ,,... sa unustad surma ja hoole/ ning tõttad isamaa poole!". Juhan hülgab surma ja annab teada, et surm ei takista tal oma eesmärke saavutada
Kui eakaaslased mängisid ja lõbutsesid, hoidis tema eemale ja eelistas pigem olla omaette. Ta oli sageli tõbine, teda kimbutasid tihti haigused ja erinevad tõved. Mees tundis terve elu jooksul ennast üsna üksikuna ja pidevalt otsis ta enda kohta maailmas. Tema elus polnud midagi püsivat ega kindlat. Niisamuti kannatas meie isamaa. Nii palju sõdu on pidanud me kodumaa kannatama. Luuletuses ,, Kui tume veel kauaks ka sinu maa" on aru saada, kuidas luuletaja on püüdnud samastada ennast isamaaga ja püüdanud mõista kodumaa muret ja kannatusi. Tundub nagu ta hinges oleks suur ängistus, ta tunneb ennast väga rõhutud ja teda vaevab suur mure. Aga kas ta suudab sellest tundest vabaneda ja eluga edasi minna, ei tea ta isegi. ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa su soovide siniranda," Juhan Liivi luule on sünge ja isegi kurb. Ta luuleread on täis suurt valu ja sügavaid tundeid
,,Nutt"- ... et väiksel rahval suure kasuks tarvis kaduda (Eestimaa oleks nagu tall ja vaenlased lõvid). Usku isamaale. Võrreldes Koidulaga on Liivi luuletused süngemad- räägivad nii nagu asjad on. Koidula unistas pidevalt, et tahaks kodus olla, seal on kõige parem, kõige ilusam loodus, turvalisus. Liiv aga leidis, et siin pole sugugi nii hea olla. Rõõmsamad luuletused: ,,Meri"- ... ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, soojasti. ,,Isamaale"- jagab kõike Isamaaga ,,Mis meil kaunis, mis meil kallis"- ... Isamaa on meile kallis, ta meil kallis, püha on, ta on meie kindel side, ta on meie õnn. ,,Sinuga ja sinuta"- ... Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta. Usub, et Eestist saab riik ,,Kas näitad"- ... ja nõnda on lugu ka Eestis ja nõnda on elu kiik: ükskord- kui terve mõte- ükskord on Eesti riik! Kas aasta tuhandeid mingu- siis vast see haiget ei tee, et suurte rahvaste kõrval on vaba ka väikene.
"Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas"), "Sügismõtted" ("Juba kase ladvalt lehed langvad"). Luuletus "Kaugelt koju tulles" kajastab juba inimese kokkukuuluvust kodumaaga. 1867 ilmus taas anonüümselt "Emajõe ööbik". On toimunud üllatav areng nii sisus kui vormis. Ülekaalus on originaalluuletused. Luulekogule annab tooni isamaaluule, mis on programmiline ja üleskutsuv. Koidula vastandab isamaa sünget minevikku ja lootusrikast tulevikku, ta tunnetab enda kokkukuuluvust isamaaga, nii kurbuses kui rõõmus ("Mu isamaa on minu arm"). Kõige tuntumaks on sellest kogust saanud luuletused "Mu isamaa on minu arm", Mu isamaa nad olid matnud", "Sind surmani" ja "Ema süda", mis ülistab emaarmastust. Kogu sisaldab veel loodusluulet, armastusluulet (viimane on romantilisele luulele omaselt enamasti traagilise varjundiga). See luulekogu tõstis Koidula rahvusliku liikumise juhtluuletajaks.
a. "Tule ikka mu rõõmude juurde". Hakkab arenema rahvuslik hoiak, samal ajal tugevnesid traagilised motiivid. Kodutunne on see mis seob lähedastega ja kogu rahvaga. o 1966. a. ilmus tema üks tuntumaid kogusid "Lumevalgus... lumepimedus" Selles teoses kasvas seni varjundavalt esinenud traagiline tunne ja tusameel valdavaks, avaldudes indiviidi enesetunnetuses, suhetes lähema ja kaugema ümbrusega, isamaaga ning lõpuks kogu inimkonnaga. o 1969. a. lüürilise põhikoestikuga filosoofiline draama "Tuhkatriinumäng", - keskendub vabaduse ja paratamatuse analüüsile See oli aeg, mil Rummo kirjutas suure osa oma tuntumatest tekstides. Rummo kirjutas traagilist kodu- ja isamaaluulet. · Suurem muutus Rummo loomingus algas 1960. aastate teisel poolel. 1960-ndate aastate lõpul muutus Rummo luule päevakajalisemaks. Uuenenud poeetilises stiilis eelistab Rummo
Nendeks on näiteks: vanad ehitised, kooguga talu- ja karjamaakaevud, vanad lautrikohad, vesiveskid ja veskipaisud, puust kirikud, savitöngid ja lubjapõletuskohad, pärimustega seotud puud ja kivid, hiied, ohvrikivid, vanad kivisillad ja verstapostid, kiviaiad, tuuleveskid, parvetuskohad, söemiilimiskohad ja linaleod, tõrvaahjud, raua- ja ookrileiukohad, munakiviteed, katkukülade ja katkusurnuaedade asemed, vanad kohanimed ning veel loendamatud mälestised seovad eestlasi oma isamaaga. Omaette kategooriaks pärandkultuuris on pärandmaastikud ja pärandkooslused puisniidud ja karjamaad, rannaniidud, luhaniidud nende tähtsustamiseks ja taastamiseks on tänu entusiastidele ning riigi abile juba midagi tehtud, kuna need vajavad erilist hoolt ja järelvalvet. 2 3
ENSV Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Ülemnõkogu Nõukogude Eesti nn. Parlament Eesti Kongress 1990. Aasta 24. Veebruaril Eesti vabariigi kodanike ja nede järglaste poolt valitud rahva esinduskogu (andis panuse Eessti taasiseseisvumisele) ERSP Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei; 1989. A. tekkinud esimene poliitiline erakond, mis vastandas end Eestimaa Kommunistlikule Parteile (EKP); 1990.a. keskel liitus Isamaaga ja moodustas Isamaaliidu (juhid Lagle Parek, Tunne Kelam) EMS Eesti Muinsuskaitse Liit; 1987. A. lõpul tekkinud organisatsioon, mille eesmärgiks oli eesti rahvuskultuuri kogumine, talletamine ja kaitsmine.
koorijuht. 1892.a. sai Türnpu organistikoha saksa kogudusega Niguliste kirikus. Esines viiendal ja kuuendal üldlaulupeol üldjuhina. 1921.a. pani ta ka aluse Eesti Lauljate Liidule. Tegi ligi 60 koorilaulu ning lisaks sellele veel 7 soololaulu. Suurema osa lauludest kirjutas meeskoorivariandis, hiljem tehti neist ka segakooriseadeid. Enamasti olid Türnpu hilisema perioodi teosed liiga keerukad, mistõttu olid need jõukohased enamasti kontsertkooridele. Tema teoste teemad olid seotud isamaaga (eriti kajastub teoses “Priiuse hommikul”). Helikeeles kasutab julgeid kontraste, huvitavaid nüansse ning olulisel kohal olid polüfoonilised võtted ja julge harmoonia. Rudolf Tobias (1873-1918) Oli esimene sümfoonia-komponisti eriala lõpetanu Peterburist. Tema loodud polüfooniad oli Euroopas kuulsuselt teised, Bachi järel. Ta oli pärit Hiiumaalt. Isa oli köster. 6-aastaselt õppis ära pillimängu ja 9.aastaselt komponeerimise. 1885.a kolis Kullamaale. Õppis Haapsalu Kreiskoolis
2.Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest. Loodus on määranud, et inimesed oleks omavahel suhetes. Tihedamad suhted määratud perekonnaga, riigiga, keelega. Parim sõber on ka parim kodanik, seega on iga inimese kohustus olla riigi sõber ja riiki armastatakse ja talle ei tehta midagi halba, sest sõbrale ei soovita halba. 3.Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist. Sõprus eristub kõigist teistest suhetest, sõbrad on omavahel rohkem kui kodanikud oma isamaaga, nad on üks hing kahes kehas. Enamik suhteid põhinevad kasul või naudingul, seega pole sõprust, selliseid suhteid saab stabiilsena hoida vaid riik, seega on iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik. 4.Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Sõprus põhineb omahuvil, mille eesmärgiks on saada võimu, mis on ,,käesolev vahend mõne tulevase arvatava hüve saavutamiseks",
Kasutades Aristotelese sõnu: 'üks hing kahes kehas'. See on nii haruldast ja haaravat, et selles saab osaleda vaid kaks inimest korraga. Sõpruse eksklusiivsus väljendub: Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest Sõprus on "müsteerium" seletamatu side "Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga" (Sõprusest, lk 170) Privaat- ja avalik sfäär: Enamik inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, "lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse" (Sõprusest, lk 165) Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus
.. selle ainus mudel on ta ise" ,,üks hing kahes kehas" (Aristoteles) midagi nii haaravat, et selles osalevad, vaid kaks inimest korraga. Sõpruse eksklusiivsus Sõprus eristub armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest (on pigem tehing), tuttav-olemisest (juhuslik suhe, mida ei tohiks segi ajada tõelise sõprusega) Sõprus on ,,müsteerium" - seletamatu side ,,Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga" Privaat- ja avalik sfäär Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku kohuseks on seetõttu kuulekus ja kohusetunne riigi ees. Probleemsituatsioon 17. sajandil Kriisid Euroopa suurriikides : Kodusõda Inglismaal Thomas Hobbesi ,,egoism" Kõiki heategusid võib põhjendada omakasuga. Kuna ihad on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime
o see on midagi nii haaravat, et selles saab osaleda vaid kaks inimest korraga Sõpruse eksklusiivsus 12 · Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest · Sõprus on "müsteerium" seletamatu side · "Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga" (Sõprusest, lk 170) Kriitika Cicero Laeliuse pihta: sõbra tahte usaldamine Privaat- ja avalik sfäär · Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, "lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse" (Sõprusest, lk 165) · Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus
(kriitika Aristotelese pihta, nt laste suhe isadesse ei ole sõprus, vaid lugupidamine; vendade vahel on pigem konkurents, otesene konkurents vanemate tähelepanu, hiljem pärandi pärast), abielulisest suhtest (see on majanduslikku laadi tehing, sõpruses ei ole tehinguid), tuttav-olemisest. · Sõprus on "müsteerium" seletamatu side, mis ühtlasi ka ületab (kriitika Cicero pihta) suhtet, mis inimesel võib olla isamaaga. · "Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga" (Sõprusest, lk 170) · Cicero Laeliuse kriitiline analüüs: sõbra tahte usaldamine. G. sõbral oli õigus, kui ta vastas eitavalt (G. poleks seda kunagi palunud). Usaldad, et sõber ei küsi sinult kunagi midagi vääritut. See on sama, mis see, et minu tahe nõuab, et tapan oma tütre usaldan oma tahet, et nii ei juhtu. Privaat- ja avalik sfäär
jooksul juhtuda. - see on midagi nii haaravat, et selles saab osaleda vaid kaks inimest korraga. Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest (ebastabiilsest kirel põhinevast suhtest), sugulaste vahelisest kiindumusest (kriitika Aristotelese vastu), abielulisest suhtest, tuttav-olemisest. Parim kõikidest võimalikest suhetest. Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. "Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga." Ei ole Ciceroga päris rahul. Usaldad jäägitult sõbra tahet ja tead, et ta ei sooviks midagi halba. Usaldad sõbra tahet nagu enda tahet . 1 Cicero Laeliuse kriitiline analüüs: sõbra tahte usaldamine. Lahutab teravalt privaatsfääri ja avaliku sfääri, mis põhinevad erinevatel vajadustel ja sihteesmärkidel.
tuttav-olemisest erinevaid huve (au, materiaalne kasu) Sõprus on “müsteerium” – seletamatu side Kolme sorti sidemed inimeste vahel “Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma Loomutäiusel põhinev, puhas ja püsiv nauding suhtest endast (Cicero sõprus) isamaaga” Kasul või mööduval naudingul põhinevad isetekkelised suhted (Hobbesi Cicero Laeliuse kriitiline analüüs: sõbra tahte usaldamine sõprus, Mandeville’i sõprus ja ühiskond) Era- ja avaliku sfääri lahutamine Kunstlikud suhted – lepingu läbi loodud moodustis riik, millele inimesed on
Kui Aristoteles nimetab sõpruseks kõiki inimestevahelisi suhteid, siis Montaigne'I jaoks ei ole sõprus nii lai mõiste. Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest (kriitika aristotelese pihta), abielulistest suhetest (tema jaoks on see lihtsalt majanduslikku laadi tehing, aga sõpruses ei ole mingit laadi kauplemist), tuttav-olemisest. Sõprus on 'müsteerium' seletamatu side. Ta ületab igalujuhul seda suhet, mis inimesel võib olla isamaaga (kriitika Cicero pihta). Kaks sfääri on omavahel lahutatud: sõprus on puhtalt eraasi, kõik muud ühiskondlikud suhted lisavad sõprusesse omakasupüüdliku eesmärgi. Kodaniku voorus poliitikas ei ole suur armastus, sõprus ega kiindumus riigi suhtes, vaid kuulekus ja kohusetunne. See on nagu sõprus iseendaga kui tahame endale head, kuuletume riigile. 29. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
loodusluulet. Luuletuste tsükkel 10 kirja Ingile Eesti ilusaim armastusromaan värssides, 4 aastaaega. Luulesse lisandub kaalutlevat mõtet ja eepilisust, taandub muusikalisus, varasem hoog on veidi taandunud. 1925 "Ränikivi" ekspressionism, skeptiline, üksikisik õnnetu, elu vastandlikkus (elu-surm, igavene-üürike, jumal-saatan, süda-liha, voorus-patt, joobumus-kannatus, tuli-lumi) 1927 "Maarjamaa laulud" rahunenud, jätkab mõtisklemist Eesti üle- kritiseeriv, isiklik suhe isamaaga, lüüriline, rahulik. Üle kodumäe (õunapuud punasest lõngast ketravad magusaid palle) tsükkel, Maarjamaa laulud 5 tk mure kodumaa pärast (Mu sisikond must vaikimisest, nüüd pean laulma, ei taha näha hukkumas sind.), Tõmbtuul (Eesti geograafilises mõistes- Suitsu Tuulemaa edasiarendus), Talvine teekond 1929 "Puuslikud" tõsisem, filosoofilised mõtisklused olemise põhiküsimuse üle, Piibliainelised teemad, ema surm. Autor ütleb otsesõnu, et oma südames on ta loonud
värsid moodustavad vaid osa tema luuleloomingust. Hiljem avaldatud trükis üle 300 Juhan Liivi luuletuse. Suurima teema hõivab isamaaluule, isamaa on reaalselt tajutud ja olemasolev Eestimaa (,,Eile nägin ma Eestimaad!"). Liiv mures isamaa pärast (Kui tume veel kauaks ka sinu maa"), valmis ohverdama kõike (,,Ma lillesideme võtaks") ja eeldab seda teisteltki (,,Ta lendab mesipuu poole"), kuid mõistab, et kõik ei suuda nõnda kannatada (,,Mitte igaühele") ja on õnnetu isamaaga, veel õnnetum isamaata (,,Sinuga ja sinuta"). Isamaast lähtuvalt käsitleb ka sotsiaalseid probleeme, taunib rikkaid ja lipitsejaid, omakasu tagaajajaid, vaestele ja eesti talupoegadele kuulub tema poolehoid ja kaastunne. Samuti on käsitlenud oma eluteed mõjutanud tegureid (,,Emale", ,,Üks suu", ,,Minu luule", ,,Helin", ,,Noor- Eestile"). Armastusluules üldisem, hilisemas aga tundeehtsam ja kujundirikkam. Rohkesti esineb luules
suvi on kõige kallim. Vara sügisest on luuled rõõmsad. Hiilis sügisest on luule nukker, sünge pilve ja tuule motiiv, mis sisse kirjutatud. Talv kujutab kargust ja puhkust, vaikuse aeg nii looduses kui ka inimeses. Vormiliselt kõiguvad pikkade tsüklite ja napisõnaliste luuletuste vahel. II perioodi luulet on peetud kõige küpsemaks. Kõige tuntumaks saanud isamaaluule abil, näeb reaalset Eestit. Muret teeb kuidas vaimne elu hääbub Eestis, kohati samastab end isamaaga. Luulesse tuleb sisse ka võitlus moment, need ei ole Liivi tugevamad katsetused. Rõhutab ka isamaale truuks jäämist. Otsesõnu ka välja ütelnud, et mingu või aasta tuhandeid, aga kunagi saab olema ka Eesti oma riik. Isamaaluule vorm konarlikum, kordus motiiv, isamaaluule loomingu tipp, vormiliselt loodus etem. Armastusluule domineeriv I perioodil, emale pühendatud luuletused lihtsad, aga mõjuvad. Nukra tooniga, sisse kirjutatud surma teema. "Üks laevuke". Kõige
Veel "Laul kohmakast kromanjoonlasest", "Giordano Bruno tuleriit". 1964 ilmus kogu "Tule ikka mu rõõmude juurde". 1960. aastate lõpul muutus Rummo luule päevakajalisemaks. 1969. aastast pärinevad filmi "Viimne reliikvia" laulutekstid. Kogus "Lumevalgus... lumepimedus" kasvas seni varjatult esinenud traagiline tunne ja tusameel valdavaks, avaldudes indiviidi enesetunnetuses, suhetes lähema ja kaugema ümbrusega, isamaaga ning lõpuks kogu inimkonnaga. Filosoofiline draama "Tuhkatriinumäng" (1969) keskendub vabaduse ja paratamatuse analüüsile. Näidend on muinasjutu järellugu 9 aastat hiljem: Prints tuleb Perenaise majja, et välja uurida, kas ta on naiseks saanud õige Tuhkatriinu või hoopis peretütre. Juhtmõtteks on tõe otsimine ja selle mõttetus. 1970. aastate algul tekkisid tal looming avaldamisel probleemid tsensuuriga, seega ta luuletusi avaldada ei saanud. 1972. a
Voorus on kõige armastusväärsem, mistõttu armastabki sõber oma sõbras isamaad. Parim sõber on ka parim kodanik, seega on iga inimese kohustus olla riigi sõber. Riiki armastatakse ja talle ei tehta midagi halba nagu sõbralegi ei soovita halba. Sõbralt tohib nõuda ainult seda, mis on õige ja auväärne, ise teeme ka sõprade jaoks ainult õiget. 3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist Sõprus eristub teistest suhetest. Sõbrad on omavahel rohkem seotud kui kodanikud isamaaga, nad on nagu 1 hing 2 kehas see on müsteerium. Tõeline sõprus on haruldane. Enamik teiste sfääride suhteid põhinevad kasul ja naudingul. Omakasupüüdlikke suhteid saab stabiilsena hoida ainult poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik, et suhteid stabiilsetena hoida. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ja riigist Hobbes, Mandeville: · Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil
miljoni Austria sakslase kasuks. Ainult väga vähesed sakslased omasid veidi selgemat ettekujutust sellest pingelisest võitlusest, mis käis Austrias saksa keele ümber, saksa kooli ja kultuuri ümber. 7 Alles nüüd, kus samasugused kurvad asjaolud langesid miljonitele Saksamaa sakslastele osaks, kes peavad kandma võõramaist iket ja, kirglikult unistades taasühinemisest oma isamaaga, saavutama vähemalt oma püha õiguse rääkida emakeeles, - alles nüüd hakati saksa elanikkonna laiemates ringkondades aru saama, mida tähendab võidelda oma rahvusluse eest. Nüüd mõistavad juba paljud, millist rolli mängisid Austria sakslased, kes, olles jäetud iseendi hooleks, oskasid sajandite vältel kaitsta saksa rahva idapiiri, oskasid pikas ja kurnavas sõjas seista Saksa keelepiiri eest sellisel
("Meil aiaäärne tänavas"), "Sügismõtted" ("Juba kase ladvalt lehed langvad"). Luuletus "Kaugelt koju tulles" kajastab juba inimese kokkukuuluvust kodumaaga. 1867 ilmus taas anonüümselt "Emajõe ööbik". On toimunud üllatav areng nii sisus kui vormis. Ülekaalus on originaalluuletused. Luulekogule annab tooni isamaaluule, mis on programmiline ja üleskutsuv. Koidula vastandab isamaa sünget minevikku ja lootusrikast tulevikku, ta tunnetab enda kokkukuuluvust isamaaga, nii kurbuses kui rõõmus ("Mu isamaa on minu arm"). Kõige tuntumaks on sellest kogust saanud luuletused "Mu isamaa on minu arm", Mu isamaa nad olid matnud", "Sind surmani" ja "Ema süda", mis ülistab emaarmastust. Kogu sisaldab veel loodusluulet, armastusluulet (viimane on romantilisele luulele omaselt enamasti traagilise varjundiga). See luulekogu tõstis Koidula rahvusliku liikumise juhtluuletajaks.
laevad, terve linn kaunima kunsti ehtes, tänavail rõõmus, vaba rahvas üldise hariduse ilus ja tarkade seaduste kaitse all. Ma tahaksin, et ma tol ajal Ateenas, -- või tuhande aasta pärast tulevikus oleksin elanud, kuni vahest ka meie maal haridus ja vabadus halli taeva siniseks värvib ning kadakad roosipõõsasteks muudab.» Jaanus püüdis silmanähtavalt ilusaid sõnu sepitseda, et sellega oma tõsiseid tundmusi varjata. Sellest sai ka Emiilia aru. «Sa ei ole rahul oma isamaaga, Jaanus,» ütles ta tõsiselt. «Ma armastan seda pinda, kus ma sündinud olen,» uues Jaanus, «ma armastan teda kuumalt ja truult. Aga mul on igav, ma olen üksi. Kui ma siin metsas üksipäini luusin, kuna sinine taevas mu pea köhal särab, linnud laulavad, oja vuliseb ja puud saladuslikult kähisevad, siis paisub mu süda, ma hakkaksin sõprade kaela ümbert kinni ja hüüaksin kallis emakeeles: «Tänage, vennad, taevataati, kes meile kena, armsa isamaa on kin- 57 kinud
annaabi.ee 
