Armastusest isamaa vastu (1)

Armastusest isamaa vastu
Lydia Koidula ja Juhan Liivi isamaalise luule võrdlus
Inimloomusele on tihti omaseks olnud teatud väärtuste hindamine. Suhete koha pealt on ehk rohkem levinumad mõisted armastus ja vihkamine - sõnad, millele tänapäeval enam kindlat seletust anda ei saa. Liiga kergekäeliselt ja mõtlematult lastakse neil kõlada. Paljude inimeste huultelt kuuldud väljend „ma armastan “ ei tundugi nii võluv, vaid pigem kulunud ja mitte midagi ütlev, kuid loomeliselt ning emotsioonile tuginedes peidab sõna „armastus“ endas hulgaliselt tundeid, millede kirjeldamiseks kuluks tuhandeid lehekülgi. Ka suurvaimud Juhan Liiv ja Lydia Koidula kirjutasid armastusest, ühest selle harukordsest liigist: kiindumusest isamaa vastu. Lugedes nende luuletusi kodumaale, on ridade vahelt mõistetav, et see mida nad neid salme kirjutades tundsid on arvatavasti armastus, kuigi kumbki neist - ei nais - ega meespoeet - seda sõna kõne all olevates luuletustes ei kasutanud.
Kuna Koidula oli romantismi esindaja, on tema luuletused väga tundelised ja ei kujuta tihtipeale tegelikkust . Koidula küsis kodumaalt , kui oma healt sõbralt „Ja tihti siiski leian/ su silmis pisarad ?“, ta kõneles isamaaga ja lohutas teda, kui lähedast. Liiv realistina kirjutas sellest, mida ta nägi, tuues välja selle, mida oluliseks pidas. Sõites rongiga, kirjutas ta luuletuse „Eile nägin ma Eestimaad “, kus mainib pealiskaudselt paiku ning muud tavapärast, ilma neid ilustamata.
Mõlemad on sisse toonud enda luulesse surma. Liiv näitab oma suhtumist , kirjutades „... sa unustad surma ja hoole / ning tõttad isamaa poole!“. Juhan hülgab surma ja annab teada, et surm ei takista tal oma eesmärke saavutada. Lydia ei avalda oma tundeid surma vastu, kuid mainib paljudes luuletustes, et ta tahab surra Eestis, olles truu isamaale. Koidula annab mõista oma kartusest surma vastu tuues seda ikka ja jälle oma loomingus päevakorda. Olles läbi lugenud read.
„Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!“
Tekib tunne, et Koidula jaoks oli tähtis saada maetud kodumaa mulda. Seda tõestavad aga read luuletusest „Eesti muld ja Eesti süda.“: „Sinu põue tahan tahan heita/ma kord viimse unele.“
Mõlemad luuletajad näitavad oma tundeid Eesti päikese vastu, kuigi nad teevad seda erinevalt. Selgemalt annab enda mõtteid edasi Liiv, kirjeldades „...ja Eestimaa päike paistab/nii selgesti, nii soojasti!“. Kaudselt mainib Eesti päikese meeldivat hubasust ka Lydia. Naine võrdleb teda teist riiki valgustava, kui siiski sama päikesega „...Oh kui külmalt võõras päike paistab!...“
Lydia on tuntud kui eesti laulu ülistaja. Väga mitmed luuletused tema sulest on pühendatud laulule ja laulmisele. Ta sooviks justkui täita terve ilma eestikeelse lauluga.
„Eesti laul, kõla sa
üle metsa, üle maa!
Tungi iga südamesse,
ärata meid tegudel’!
Patriootlikult meelestatud Koidula soovis, et laul kõlaks truult oma isamaale. Kui tuul ja päike tungiks see läbi iga südame. Juhanil on küll luulet laulikute ja laulmise kohta, kuid neid ei ole ta kirjutanud isamaale.
Liivil on aga luuletus sellest, mida kõike ta teeks Eestimaa jaoks. Liiv teeks Eestile kingituse, et seeläbi teda veel kõrgemale tõsta, kuid millegipärast arvab , et Eestimaa on õnnetu, mida ta sel ajal mingis mõttes isegi oli.
„Ma taevasina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks koidu-
sind kõidaks sellega.
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.“
Kui meenutada eelnevalt kirjutatut, arvan, et Koidula kingiks Eestimaale rohkem laulu, kuid luuletust, kus ta räägiks sel teemal, pole.
Üks neist naine, teine mees. Juhan Liiv ja Lydia Koidula. 2 oma aja suurt luuletajat, kelle elutööd mäletatakse tänaseni. Eriti peetakse neid meeles kui suuri patrioote, kelle salme on palju viisistatud ja esitatakse, silmis säde, ka täna. Ehkki mõlemad kirjutavad küllaltki erinevalt, on nende kahe loomingu peamiseks sõnumiks „...Isamaa, pean kalliks sind,...“ Lydia ning Juhan on ja jäävad eestlaste kodumaad -armastavasse südamesse veel mitmeteks aastakümneteks.