Lydia Koidula isamaaluule (0)

Lydia Koidula isamaaluule

Lydia Koidula oli üks ärkamisaja silmapaistvamaid luuletajaid . Koidula põhiliseks luuležanriks on isamaaluule. Tema isamaa-armastus lasi tal luua erakordseid isamaalisi luuleteoseid, mida tunneme ka tänapäeval. Lydia Koidula isamaaluules on väga loomuomane romantilisus ja erinevate abstraktsete sõnade kasutamine. Tema tuntuim luulekogu „Emajõe ööbik“ koosned suurel määral just isamaalistest luuletustest.
Koidula luuletuses „Mu isamaa on minu arm“ väljendab kirjanik kokkukuuluvust oma isamaaga. Koidula räägib sellest, milliseid tundeid tekitavad temas kodumaa rõõmud ja mured, milleni ta ise oleks võimeline isamaa heaks minema. Luuletuse lõpus on ka Koidulale omast loodusearmastust: „Su linnud und mul laulavad , mu põrmust lilled õitseta, mu isamaa“.
Luuletaja räägib ka oma luuletustes rahva minevikust ning leiab sealt raskeid kannatusi ja valu mis kõik on võõrad vallutajad meile toonud . Parimaks näiteks on kindlasti „Mu isamaa, nad olid matnud“. Koidula meenutab seal aega mil Eestimaa pind oli vaba, mil inimesed olid palju õnnelikumad ning unistab taas, et selline õnneaeg tagasi kodumaa pinda puudutaks.
Luuletuses „Üht Eesti laulu“ on tunda suurt igatsust kodumaa üle. Juba esimesed read, „Mu isamaa kaugel,…“ annavad sellele arutust. Lydia Koidula armastus oma kodumaa vastu on kindlasti tähelepanu väärne, ning mõtlema panev.
Ei möödunud päevagi Kroonlinnas kui ta poleks mõelnud oma Eestimaa peale. Kroonlinnas sündisidki Koidula tuntumad isamaa luuletused. Isamaa oli Lydia Koidula jaoks alati kirjutatud suure algustähega.
Diana Tammekand