Essee Kristjan Jaak Petersoni oodi „Laulja“ kohta (2)

Kristjan Jaak Petersoni ood „Laulja“
„Laulja“ räägib meile loo isamaast Eestist, meie ilusast loodusest ja meie rahvast. Kristjan Jaak Peterson nimetas ja pidaski ennast maarahva laulikuks, ta hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. „Lauljaga“ üritab ta anda märku eesti keele olemasolust ja seab keele esikohale. Kuigi Peterson peitis vihjed luuletustesse, üritas ta siiski õhutada maarahvast üles, võitlema oma maa, keele ja soo eest. Võitlus oma keele ja maa nimel algas juba siis kui Jaak oli pisikene poiss, külastades esimest korda oma isamaad, vaadates kõrgeid kuuselatvu. Kõik need pikad jalutuskäigud Tartust, Riiga ja Riiast Tartu, lähendasid Petersoni oma isamaaga. Peterson pidi tegema otsuse, kuhu maailma ta kuulub, kas talupojamaailma või tõeotsingute - ja teadusemaailma. Uhke ja sünge maarahvalaulja tegi oma otsuse. See amet oli talle määratud ja siia ta kuulus, see oli tema saatus. Eesti keel oli tema saatuseks.
Leidsin ühe õpilase kirjutatud teose, kus oli öeldud järgmist „ Mis on eesti keel? Kaunis. Kes seda ei märka, pole eestlane. Mis tähtsust on keelel, kui seda keegi ei kasuta. Ei rääkimiseks ega sõnade paberile panemiseks, ei kiitmiseks ega laitmiseks. Emakeeles kõlavad sõimusõnadki kuidagi mahedamalt.“ Sama õpilane, kes püüdis selgitada ära keele tähtsust on veel öelnud, et „Luule on elustunud keel ja luuletaja on imetegija, kes äratab surnud elule. Luuletaja paneb keele kõlama. Pole keelt, pole rahvast, pole luulet. Pole midagi.“ Seda kõike on üritanud Jaak Peterson meilegi öelda.
„Lauljas“ võrdleb Peterson lauljat iseendaga. Laulja üritab rahvale laulda ja Peterson üritas rahvale tuua selgust nende keele ja kirjanduse kohta. Peterson on üritanud lauljat enda järgi iseloomustada, kuid luuletusest võib lugeda, et laulja sõna kuulasid kõik. Kärgatas pikne, metsad vaikisid, laulja on tõstmas oma häält, rahvas tema ümber kuulamas. Laulja on tugev isik, kellele rahvas kuuletub. Rahvas talitab laulja käskudele ja kuulab täpselt, mida laulja üritab öelda. Seda kõike oleks soovinud teha ka Peterson, kuid ta eluküünal jäi liialt üürikeseks.
Laulja ülesandeks, missiooniks on rahvas panna endale kuuletuma , õpetada neid kõnelema omas keeles, lugema emakeeles ja kirjutama oma emakeeles ehk eesti keeles. Laulja peab ühendama rahvast ja kui rahvas on ühine, tekib ka ühine keel. Peterson arvas , et ka tema missioon on ühendada rahvast oma luuletustega, õpetada rahvas lugema oma emakeeles. Kuigi Petersoni pingutusi algul ei suudetud heaks kiita ja näha, siis peale tema surma, kerkis esile Petersoni käsikiri. Petersoni kirjanikusuurus sai auks tänu Gustav Suitsule . 1922. Aastal, sada aastat peale Petersoni surma, avaldati tema luule ja mõttepäevik. 1996. Aastast alates on tema sünnikuupäeval 14. Märtsil peetud emakeelepäeva, mis kolm aastat hiljem riigipühaks kuulutati. Petersoni pingutused mõjutasid kõvasti eesti keelt ja seda ainult paremuse poole.
Karl Tälli
11.klass