Kiirpilt Juhan Liivi luulesse. (4)

Kiirpilt Juhan Liivi luulesse

Kirjanduslikku tegevust alustas Liiv luulekatsetustega ajakirjanduses. Esmased luuletused kirjeldavad valdavalt armastust ja mõtteid, leidub ka intiimsemaid pihtimusi ja hingevalu avaldusi . Liivi põhimõtteks on elu küllaltki tõetruu kujutamine. Elu ja loodust annab ta edasi humanismiideaalide valguses. Temaatiliselt leiame Liivilt loodus-, armastus-, ja isamaaluulet, ühiskonnakriitilisi luuletusi, elu- ja kunstinähtuste üle arutlevat mõtteluulet ja oma raskest saatusest inspireeritud autobiograafilisi luuletusi. Mõnikord võib näiteks loodusluule lõppeda ka patriootilise, filosoofilise või autobiograafilise puändiga. Juhan Liiv tunnetab looduse elurütmi ning aastaaegade iseloomulikku ilu. Ta luuletused räägivad inimese kiindumusest loodusesse ja looduse mõjust inimesele. Palju on Liiv luuletanud sügisest. Sügisluuletustes võib leida nii optimismi kui ka nukrameelsust. Luuletuses „Sügise päike“ näidatakse sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ja päikesepaistelistena.
Aga üle oru,
sääl kus põllupind,
sügissuve päiksest
hiilgab mäerind
Seevastu luuletusest „Sügisene rand “ ei leia me enam optimismi ja rõõmsameelsust.
Üle kahvatanud,
väsind väljade,
üle halli kõrre
tume sügise.
Kajakate kisa
rannaäärsel veel –
osa neist on lennus,
teine kaljudel.
Juhan Liivi samastab oma saatust Eesti tolleaegse raske olukorraga. Ta elab ühte oma isamaaga ja kujutab selle kannatusi ka omaenese piinadena.
Isamaale
Juhan Liiv
Mina kõndisin kurba rada,
kurba rada kõndisin ma;
muresid mul mitusada -
oh kuis mahajäetud ma!
/.../
Ma neidu armastasin,
ei kostnud ta ei, ei jaa-
vist polnudki tal kosta ,
vist vaikis lootuseta.
Ma isamaad armastasin.
Ja see ei kostnud ka.
Vist polnudki tal kosta,
Vist vaikis lootuseta
Liiv on teadlik ka oma kodumaa-armastuse sügavusest, mida võib välja lugeda luuletusest „Mitte igaühele“:
Mitte igale õnneks ei antud
selgesti näha,
mitte kõigile õnneks ei antud
selgesti kuulda,
armastada palavalt
isamaad,
kannatada temaga ...
Luuletaja näeb isamaad valupilvedest kaetuna, võrdleb teda tormis võitleva laevaga, uinuva Kalevipojaga, kisendava lõuakoeraga jne. Ta astub välja oma õnnetu rahva ühendamiseks. Juhan Liiv on tõeline patrioot ka kodumaa rasketel aegadel . Loomingus kerkib esile ka eesti rahva hävimise kartus , mis annab tema isamaaluule kohati pessimistliku varjundi. Sellegipoolest usub ta, et eestlased saavad kunagi vabaks ja näeb Eestit tulevikus rikka ja õnneliku maana.
Patriootiliste teemade kõrval on Liiv kujutanud ka teisi kaasaja ühiskonna valusaid küsimusi. Kapitalistliku eluviisi pahesid kritiseerib Liiv sageli koomika vahendusel, kasutades irooniat ja satiiri. Seda on tehtud ka luuletuses „Omakasu“:
/.../
Kesse kobistab öösel põrandal?
Kes see valvab sinu sängi ees,
kesse päitsis sind magama hällitab?
Mina, omakasu,
sinu sõber, omakasu, käin sängi all,
seisan ja vaatan sinu voodi ees.
Ole mureta, sinu tuttav mees!
Sinu asjad on aiva hääd,
ees ja taga mind igal pool näed;
sead sul siledad, lehmad rammusad, –
ainult natuke vähe vast kõverdad, –
kõik kui ilma saad!
Ära muretse , seltsimees, ühtigi,
mina ei jäta maha sind millalgi. –
/.../
Juhan Liivi prohvetlikkus leiab igatahes järjekordselt kinnitamist, sest tema poolt kunagi ette kuulutatud Eesti riigis on täna ehk tõesti “sead siledad”, “lehmad rammusad” ja ka “asjad on aiva hääd”. Nii et “seltsimehel” pole tõepoolest otseselt põhjust muretseda.
Liivi luuetustes peitub kirgas luuleelamus. Läbi oma isikupärase elutunde jõuab meieni mõtteline ja tundeline sisukus.